Nonii sõbrad-kallid!
Kui eelmine kord mu blogi kirjutamine venima hakkas, oli põhjuseks suur masendus - seekord on kõik vastupidi! Elu on nii megahüpersuper.....(ei ole sõnu), et lihtsalt ei ole enam üldse aega kirjutada.
Okei, eks natukene on süüdi ka see, et meil siin internett sakib suht mõnuga aga üllatan ennastki ja olin terve eilse ilma netita - endiselt elus! Ärahellitatud eestlased oma hea internetiga...
Emaga just rääkisime, et olen praeguseks uue perega elanud vaid neli päeva aga minu jaoks tundub, nagu kõik on juba enamvähem teada ja elu täiesti normaalne. Tegelikult ei ole normaalne õige omadussõna, sest elu on HAIGELT LAHE!
Nüüd on mul uus probleem - väsimus. Sest ma ei ole kunagi peale kooli lihtsalt niisama kodus, alati teeme midagi või läheme välja. Koju jõuame tavaliselt hilja ja äratus on vara. Me ei ole siin veel mingit suuremat pidu pidanud ega midagi aga siiski, iga õhtu lihtsalt niisama parimate inimestega pargis käia on sama lahe. Ma armastan Ixtepeci - see on nii ilus ja palju puhtam ja armsam, kui Juchitan. Ja oma sõpru ja perekonda armastan ka väga-väga!
Ei oska nagu konkreetselt midagi rohkem kirjutada, kriban selle postituse kiirelt valmis, et teile endast mingitki elumärki anda. Ohverdan praegu oma uneaega, mis peale lõunasööki siesta ajal on, nii et hinnake mu pingutusi palun :D
Aga näiteks minu kõige tavalisem aegipäev näeb välja nii:
Ärkan enamasti poole seitsme ajal, kiire pesu ja saan üpoole tunniga valmis. Siis mõnus hommikusöök koos Salmaga saml ajal, kui ema ennast valmis sätib. Tavaliselt viib Salma mu autoga bussijaama, kuigi täna läksin esimest korda jala ja see võttis aega alla kahe minuti. Bussijaamas on alati Metta mind juba ootamas - sakslased on alati varem kohal - ning sõidame kooli umbes 20 minutit. Koolis veedame palju aega suheldes, sest enamasti iga päev jääb mõni tund ära ja saab olla inimestega väljaspoolt klassi. Ma ei ole veel saanud klassi vahetada - mingi dokumentide jura, blablabla. Aga loodetavasti kunagi järgmise nädala jooksul saan hakata humanitaaris õppima. Kui kool enamvähem 1-2 läbi saab, läheme alati piljardit mängima, sinna koguneb palju inimesi ja jällegi hea võimalus suhtlemiseks. Kuna mu uus hostema muretseb mu pärast väga, siis olen alati enam-vähem kella kolmeks kodus. Kui hiljaks jään, hakkab ta mind taga otsima.
Jõuan pesta ja riided vahetada ning siis läheme vanaema juurde, et lõunat süüa. Seal on tavaliselt kõik mu armsad sugulased ka kohal. Söögid, mida meie Mama Ines teeb on nii maitsvad, tõsiselt!
Ning enne, kui õhtul välja läheme, tuleme koju, et natuke magada-puhata ja ennast jälle korda seada. Õhtu veedame sõpradega pargis, lõbustuspargis või niisama autoga mööda linna ringi sõites. Tundub selline suht tavaline aga ma hindan nüüd selliseid lihtsaid õhtuid rohkem kui kunagi varem - ei ole palju vaja, vaid häid inimesi enda ümber. Aga jah, väga üldiselt näeb mu elu siin selline välja.
Eile juhtus kogemata selline olukord, et ema arvas, et lähen Mettaga parki, kuigi tegelikult sain hoopis Siljega kokku - üks suur möödarääkimine - ja lõpuks kui Salmat pargis nägin, siis ta naeris nagu hull, sest ema oli just helistanud ja tahtis politseisse teatada, et ta tütar on kadunud, kuna ema nägi Mettat jalutamas (ilma minuta ja ta mõtles, et midagi on juhtunud). Õhtul saime kõik kodus palju naerda. Nii armas, et minust nii palju hoolitakse :)
Homme (laupäeval) sõidame Salina Cruz'i, sest mu isa elab töökoha pärast seal. Samuti ka minu vend, kellel on seal perekond. Olen väga põnevil, kuna isa on siiani iga päev helistanud ja küsinud, kuidas mulle siin meeldib ja kas ma ikka olen õnnelik - ta tundub selline muhe ja armas. JA me läheme perega randa ka!!! Jess, lõpuks ometi! Üritan palju pilte teha!
Aga praegu lähen ruttu ja üritan tunnikeseks silma kinni lasta, sest mulle tundub, et kuna on reede, siis tuleb pikem õhtu - pidime sõpradega kukile karaoket laulma minema, kui ma nüüd õigesti aru sain :D
Kalli-kalli ja elu on ilus!
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar