teisipäev, 14. oktoober 2014

No mis elu see on!!???

Kuna elu on praegu nii kiireks läinud, ei ole enam üldse üldse aega kuskil netis istuda. Iseenesest väga hea aga blogi pidamine muutub ka raskemaks. Järgneva jutu keerasin kokku esmaspäeval tundides istudes.

Kell on 7.30 ja istun oma arvutiõpetuse tunnis. Täna, kui äratuskell 5.30 helises, mõtlesin ainult EIEIEIIIIIIIMIKSSSS MA JUST SAIN SILMAD KINNI PANNA JU???  Me jõudsime koju kuskil kella üheteist ajal õhtul ja siis läks veel aega, kuna käisime vanaema majas, et riided ära tuua (need käisid seal pesus) ja lõpuks sain voodisse kuskil poole ühe paiku. Aga kuna pidime juba kell 7 koolis olema, polnud midagi teha. Salmal hakkab täna kool alles kell 9, hea mees...eile ei suutnud minu üle irvitamist lõpetada. Reedel saan tagasi teha - siis on olukord vastupidine.(Praegu seda teksti ümber kirjutades saan lisada, et täna, teisipäeval, algas minul kool kell 10 ja Salmal kell 7 mwhahahhahaaa)

Reedel peale kooli käisin Mettaga linnas, kuna meil tunnid väga vara läbi said ja isegi piljardis ei viitsinud nii kaua passida. Õhtul saime inimestega pargis kokku ja hiljem liikusime karaokebaari. Mina ja Silje ja Amadeo väga ei laulnud, kuna kõik oli hispaania keeles. Teised aga täiel rinnal - mehhiklased...
Eriti lahe on see, et need ei olnud ainult minu sõbrad, kellega väljas käisin - nagu ikka, olid platis ka mu nõbud. Mõte on aga selles, et mul on nüüd omavanused sugulased, kes on megalahedad inimesed ja muidugi imeline õde!
Kui olime lõpuks kõik koju viinud (alati tiirutame linna peal ringi ja viime kõik sõbrad-sugulased autoga koju) ja Salma auto ära parkinud, kohtusin esimest korda oma hostisaga. Nädalavehetusel saime rohkem aega perega koos veeta ja iga sekundiga veendun aina rohkem, et ma olen üks haige õnneseen, et sellise pere otsa sattusin.

Laupäeval sõime oma suure perekonnaga hommikust ikka sealsamas vanaema majas nagu alati. Ja samal ajal, kui süüa tegime, oli maavärin, mille epitsenter oli Salina Cruz'is. Paco (nõbu) ütles, et tugevuseks oli kuus koma midagi magnituudi. Kuigi see oli üks tugev maavärin, ei saanud mina midagi aru. Kloppisin parasjagu omleti jaoks mune lahti, kui nõbud ja kõik kööki jooksid ning karjusid, et MAAVÄRIIIIIN!!! okei, kapi peal igast vidinad värisesid küll aga ei midagi erilist. Salma rääkis pärast hommikusöögilauas, mis ta just koolis õppinud oli - Mehhiko ja Tšiili on kaks riiki, kus on kõige rohkem maavärinaid ja tsunaamisid üldse. Vot, mida kõike siin ka teada ei saa!

Pealelõunal hakkasime Salina Cruz'i sõitma. läksime läbi Juchitani, kuna isal oli sinna asja, Imelik oli sealt läbi sõita - kuidagi nagu mitme erineva elu kokku segamine, väga veider. Salina Cruz'i kodu asub keset linna olevas eraldatud rajoonis, kus tundus selline jõukam rahvas elavat. Seal on oma golfiväljak ning igasugused muud sportlikud vabaajaveetmise võimalused. Ka meie perel on väike valge golfi auto, mis maja ees seisab. Rajoon ise on selline hästi ilus, puhas, rahulik ning väga hästi korras hoitud.
Kohale jõudnud, tutvusin majaga ning siis valmistasime koos lõunasöögi, mis sai väga väga maitsev. Makaronisalat suitsukana, tortillad ning erinevad salsakastmed. (mul on kõht nii tühi praegu ja kirjutan sellist juttu...) Magustoiduks oli jäätis pähklitega. Lõpuks olime Salmaga kõhud nii täis puginud, et siesta hea filmi ja pehme voodiga oli lausa hädavajalik. olin nii väsinud, et jäin magama ning ärkasin selle peale, et kuulsin meie toas (jagama Salmaga Salina Cruzäi kodus ühte tuba) mingit juttu. Nii toimus siis kaisa tutvumine oma hostvennaga - unesegaselt voodist püsti karates :D
Aga vend Carlos on megalahe. See nädalavahetus veel ei jõudnud aga varsti närn ka oma vennapoega, pisikest Alejandrot. Kui me Salmaga end lõpuks voodist välja venitasime, läksime koos Carlosega tacosid sööma. Kui hakkasime emale isale head aega ütlema, nägin, kuidas nag netist Eesti kohta igasuguseid asju loevad. Nii armas, et neid tõesti huvitab, kes ma olen,
Ja kui autoga tacosid sööma sõitsime, avastasin, et mu vennal on nii hea muusikamaitse. Läbi öise linna veereda ja kolmekesi täiesti kõrist oma lemmikalule kaasa laulda - mõelge ise, millised mu emotsioonid olid. Tundsin ära isegi mõne hispaania keelse laulu ning oskasin ka kaasa joriseda - srr oli päris naljakas.

Järgmisel pärval magasime nii kaua, sest olime Salmaga kella kahe-kolmeni üleval, pluss muidugi mõjutas und ka see eelmine vähese unega pikale veninud öö. Väga mönus oli. Ärkasime köögist tuppa tungivate isuäratavate toidulõhnade peale ja see kiirendas meie voodist üles saamist kõvasti. Toidu tegemisel enam abi vaja ei olnud, kuna kõik oli valmis, seega katsime laua ja hakkasime kõike seda head-paremat sööma. Muidugi oli peale sellist suurt kõhutäit traditsioonilist mehhiko toitu ning fritüüritud banaane natuke hingetõmbamisaega vaja ning randa hakkasime liikuma alles pealelõunal.
Nojah, see rand..IMEILUS!!!! Pole sõnu, kui lahe meil oli. Mulle meeldis väga ka sinna sõitmine, kuna rand ei ole päris Salina Cruz'is, vaid teises linnas, läks sõiduks veidi alla tunnikese. Läbi kurviliste mägiteede! Kõigepealt kaifisime isa ja Salmaga tund aega vett ja laineid, kuni sõrmed juba krimpsus olid. Vesi oli soe ja hästi soolane. Et kuivada, istusime tunnikese või isegi rohkem kohalikus söögikohas, ajasime juttu ja jällegi mugisime kõike priimat. Kohapeal tehtiga suitsukala (Issi, sinu oma on ikka hulga hulga parem!!!) Kahju, et mul sellest pilte ega videot ei ole aga me Salmaga näitasime emale, et ta saab varsti veel kaks lapselast, kuna mil oli mõlemal selline kõht ees nagu juba mitmendat kuud rasedal naisel. Ema nägu selle nalja peale oli lihtsalt täiesti kirjeldamatu - meie saime veel tükk aega oma geniaalsuse üle irnuda. Tagasi sõites sain teada, et isale meeldib Rudimental - terve tagasitee kuulasime head muusikat ja laulsime kaasa. Ja ma lihtsalt pean mainime, et nii isa kui ema autol on väga head kõlarid!!!
Rannast koju sõites käisime ühe ema tuttava juurest läbi ja võtsime ema kauaoodatud pisikese koerakutsika. NIIIIIIII nunnnuuuuuu!!! Ta on 1.5 kuud vana ja mahub peopessa täiesti vabalt ära. Suure nimemõtlemise võistluse võitjaks jäi Bella. Ja praegu, kui seda kirjutan, puges ta mulle kaisuu magama. Oehh, kuidas saab üks väike pisike klähvits nii armas olla!?

*  *  *


Selle postituse pigistasin suure vaevaga kokku. Eile polnud isegi tundides piisavalt aega, seega täna geograafias istudes lõpetasin. 
Elu on megamegamega praegu, mul tõepoolest ei ole nii häid omadussõnu, et seda kõike kirjeldada! Mu pere on awesome ja sõbrad samuti! Iga päev on nii palju uut ja huvitavat, et mu koduigatus tundub praegu nii kauge mure. Mitte, et ma ei tahaks teid kõiki näha aga kui mulle praegu pakutaks võimalust raha tagasi saada ja koju tulla, siis ma ei oleks mitte eluilmaski nõus sellest aastast lahti ütlema! Kui sellist võimalust oleks mulle mõned nädalad tagasi pakutud, oleksin ma sügavalt mõelnud ning paari kuu eest oleksid kasvõi joostes koju läinud aga enam mitte! Ma armastan Mehhikot ja kõik on megahüpersuper!!!

Adioooos, mu kallid!
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar