neljapäev, 2. oktoober 2014

Ülesmäge

Tervitused, mu kalld!
Ilmselt olete koos minuga põnevil ja ärevad, kuna jahin siin juba mõnda aega uut kodu. Oma suure ja segase perevahetusega seoses võin praeguse seisuga öelda ainult seda, et ilmselt paari päeva pärast elan juba uues kodus. Kui kõik hästi läheb. Kuna ma olen üks ebausklik eestlane, siis ei julge enne rõõmustada, kui olen uue maja uksest sisse astunud, sest kardan, et muidu hõiskan enne õhtut ja keeran kõik pekki.

Eile oli selline päev, et kui kooli minema hakkasin, kallas taevast korralikku valget vihma. Tahtsin teile tõestuseks pildimaterjali jäädvustada aga see ei olenud lihtsalt võimalik. Kuigi mu telefon on sama karm mutt nagu mina, siis kardan, et seda ei oleks see vaeseke siiski üle elanud. Juba koduuksest välja astudes ei olnud võimalik vältida läbi vee kõndimist. Ehk siis olin kooli jõudes läbimärg ja kingadest sai hulga vett välja kallatud (ilma naljata). Siiski läks mul paremini, kui Mettal, kes üleni tilkus, kui klassi astus. Nimelt tuli ta bussiga - Ixtepecis ei olevat veel sadanud - ja bussist välja astudes ei olnud tal muud valikut, kui bussijaamast läbi vee kooli joosta (ujuda). Mina aga istusin bussi ning kohe tulid mõned minu kooli tüdrukud, kes pakkusid varianti koos takso võtta. Seega ei pidanud me kuskil suplema hakkama, vaid takso sõidutas meid otse kooliväravasse.
Üheski tunnis eile käia ei õnnestunud, kuna esialgu tundi ei toimunud ning me läksime Mettaga kohvikusse. Mõne aja pärast oli meiega koos nii mõnus seltskond, et otsustasime sinna jääda. Märkamatult olime seal istunud ja naernud juba tunde ning Metta toodud suur pakk Haribo komme oli otsa saanud - ka tema sai vanematelt Saksamaalt paki :)
Loomulikult ei unustanud karma meid ära ning kui meil parasjagu väga lõbus oli, astus kohvikusse sisse kuri Fisico-quimico õpetaja, kes küsis, miks me tunnis ei olnud. Shit. Siin tuli aga kasuks hispaania keele mitte-oskamine. No entiendo ja kurb nägu. Tegelikult me ei valetanud talle, sest siin on päriselt ka väga raske aru saada, millal ja kas tunnid toimuvad. Igatahes, selle eest sain 2 suur paberit, mis olid täis keemia ülesandeid. Minu esimene tõeline kodutöö siin. Õpetaja ütles, et tahab meile eksami teha. Vot kui vafffffffaaaa. Õnneks on mul siin sõbrad, kes oskavad nii inglise keelt, kui keemiat. Siiski on see värk ikka jube keeruline - tundub nii tuttav ja loogiline aga tutkit brat.

Sain eile ka pangaautomaatidega seigelda. Siiani on kõik korras olnud aga eile raha välja võttes ei tahtnud masin mulle raha anda. Invalid Card. Okei, proovisin siis teist automaati. See ka ei töötanud. Üritasin väiksemate summadega - ikka ei midagi. läksin pettunult koju ning oma suureks meelehärmiks nägin internetipangast, et minu kontolt on natuke aega tagasi raha välja võetud. Iseenesest kõik klapib ainult et MA JU EI SAANUD MINGIT RAHA SEALT. loomulikult suures paanikas olles rääkisin issiga, kes mu maha rahustas. Praeguseks on Eestiga suheldes asi natuke selgemaks saanud - välismaal on selline juhtum täiesti tavaline, kuna mõned automaadid ei saa lugeda eesti kaarte vms (lihtsalt öeldes umbes nii.. :D ) Igatahes pangast anti lootust, et ühel ilusal päeval võin oma raha ikka tagasi saada.

Täna on jällegi selline põnev päev olnud. Kool oli tavaline, ainult et pool aega kulus mul perevahetuse asju ajades. Hea uudis on see, et tõenäoliselt (sülitan kolm korda üle õla ja loodan, et keegi ei näinud) saan klassi ka vahetada. Muidugi on tänu perevahetusele ka suhtedraamasid, kuna Marielaga (hostõde) ühes klassis käin aga tegelikult on peamine põhjus teine: ma õpin siin reallklassis. Jah, Kaisa reaalis - teil on minu luba naerda, sest ise naeraksin teie asemel ka. Ja nüüd sain teada, et siin on ka humanitaarklass - nagu Nõmmel. Rääkisin juba hea sõbraga humanitaarist ja ta aitab mind nii pere- kui klassivahetusega. Ka Osvaldo lubas mind selles asjas abistada, kui on vaja direktsiooniga rääkida - tundub, et mul on lootust.

Praeguseks olen aru sanud, millised on minu õiged sõbrad, mitte lihtsalt "sõbrad", kes on minust huvitatud seni, kuni blond tüdruk koolis juba igapäevane nähtus on. Hetkel on mul siin head sõbrad, kes minust hoolivad ja mure korral saan alati neilt abi. Kõik läheb jälle paremaks!

Ma ei tea, kas see on jälle üks nendest lühikestest hetkedest, kus kõik tundub paremini minevat aga olen õppinud selliseid hetki kaifima. Praegu on kõik super-super ja loodan, et järgmine jama ei tule nii hull ja raske enam :D

Kalli-kalli
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar