Mehhikos on külm

Eile peale kooli, kui parasjagu piljardis olime, helistas Salma ja pakkus, et läheksime Juchitani Burger Kingi sööma. Kuna minu kool on täpselt Juchitani ja Ixtepeci vahepeal, võtsid nad meid otse pildardist peale ja mahutasime end kuidagi autosse ära. Salma, Ami (Amedeo), Fernando ja mina pressisime ennast tagumisele istmele koos koolikottidega ning mu tädipoeg Paco ja tema õde Fernanda said rahulikult ees laiutada. Paco sõidustiil on muidugi omaette ooper – kõik rääkisid mulle juba alguses selle kohta igasuguseid hirmujutte aga arvasin, et see oli mehhiklastele omane sääsest elevandi tegemine. Nüüd, kui oleme paar korda väljas käinud ja Paco on roolis olnud, tean, miks nad kõik räägivad, et ta sõidab nagu segane.

Igatahes, kohale me jõudsime ning koju ka. Täitsa elus ja terved, pole häda midagi – isegi päris läbus oli. Ning rämpstoit on ikka üks maitsev asi – eriti, kui ammu seda söönud ei ole.

Koju jõudes oli mul kõht nii täis, et vajusin magama. Olin lubanud kella kuueks parki minna aga tegin oma unised silmad lahti kell 17.45. Seega lükkus välja minek tunnikese võrra edasi. Ma ei tea noh, see mehhiklaste hilinemine on mulle vist juba täitsa omaseks saanud – Kaisa jõudis parki veidi enne poolt kaheksat. Ma ei tea ise ka, kuidas ma koguaeg igale poole hiljaks jään. Silje kirjutas mulle sõnumi, mille sain kätte, kui teda nägin „Did you die or something?“  Aga ma olin nii väsinud, et et ei jaksanud ennast üldse liigutada. Pealegi Bella magas mu kaisus nagu väike ingel ja ma ei raatsinud liigutada.

Õhtu lõppes nagu ikka – tlayudasid süües . Meil Siljega olid kõhud nii täis, et otsustasime oma tlayuda kahepeale ära süüa. Teadsime, et päris ilma tellimata ka ei suuda seal istuda, kui kõik teised oma mega maitsvaid tlayudasid närivad.

Täna mul oli koolis külm!!! Kas te kujutate ette, et mul oli nii külm, et kananahk tuli peale. Mehhiklastel oli muidugi nalja nabani – iglus elav ja jääkarusid sööv põhjamaa tüdruk külmetab, kui siin on 22 kraadi. Mul oli tegelikult ka nii külm aga õnneks laenati mulle hea soe ja pehme kampsun. Homseks otsin oma kampsuni välja, kui siin tõesti jahedamaks hakkab minema. Aga nüüd jälle kodus olles, ei ole siin üldse külm. Palava ka mitte, täitsa mõnus ilm esimest korda. Espinalis oli lihtsalt kuidagi palju külmem ja vihma ka tibas.

Mõtlen ja mõtlen, mida huvitavat teile veel kirjutada, kuna kui hakkaksin täpselt jutustama kellega kus ja millal käin, kisuks asi väga igavaks ja üksluiseks. Kõik need nimed ja kohad ei ütle teile midagi. Aga kui nüüd lihtsalt asi ära seletada: käime iga päev kuskil (üldiselt on inimesed samad – nõbud ja paar head sõpra) ning mul ei ole mitte kunagi igav! Mitte ükski päev ei ole ma lihtsalt niisama kodus istunud ning ma tean, et korrutan seda juba mitmendat korda aga see on minu jaoks nii tähtis muutus. Näiteks, kui vaatan praegu Siljet, siis mõtlen, et ma olen ikka üks õnnelik inimene siin. Tal ei ole veel väga kohalikke sõpru ning see on talle suure koduigatsuse tekitanud. Ma ei suuda mõeldagi, kui raske oleks ikka veel nii palju Eestit igatseda – nii ei saa siinset elu üldse nautida. Minul aga täna oma kiirele elule selleks enam aega ei ole. Õnneks. Ma arvan, et Silje probleem on selles, et ta on sõprade leidmisel liiga valiv. Aga siin ei ole nii võimalik elada. Ma arvan, et nüüd on ta samuti hakanud sellest aru saama ja toler erinevaid inimesi rohkem, isegi neid tüütuid – igast võimalusest tuleb kinni hakata! Kui mõni mitte nii väga ilus kutt su parki kutsub. No loll lugu aga PEAB minema, sest see on parim võimalus lahedate inimestega tutvumiseks, kuna park on alati õhtul noortest tulvil. Eks alguses ikka ole nõme seal oma inetu kutiga istuda aga mõne minuti pärast ümbritseb sind terve parv inimesi, kes tahavad kõik juttu rääkida. Minul on see probleem kuidagi kergemalt ületatud. Läksin kohe kõigiga igale poole, kuhu kutsuti ja mõne aja pärast olingi leidnud õiged sõbrad. Alguses sain oma liigse usaldamise eest ikka vastu näppe ka – need inimesed, keda esialgu arvasin head sõbrad olevat, ei andnud minu seljataga kohe mitte mingit sõbra mõõtu välja, vaata kuidas tahad. Seega olen nüüd sellega ettevaatlikum olnud. 

Nüüd lähen ruttu panen ennast korda, sest kell on juba jällegi nii palju, et jään raudselt hiljaks ega jõua kella seitsmeks parki. Aga ei ole hullu, ahorita ;)

Kalli-kalli

Kaisa :)