"..and if you think it can't get any better, it will!"

Et ajavahe segadust ei tekitaks: minu perevahetus toimus eile teisipäeval, teie jaoks öösel). Paljud küsisid minult juba esmaspäeval, et kuidas uus pere on - 8 tunnine ajavahe tekitab palju segadust.

Niisis. Eile mõtlesin, et kuigi pole ammu saanud hispaania keele tundides käia, pean siiski osvaldole ütlema, et täna jälle ei jõua. Aga kuna meil kõigil lõppes kool juba kell 12, pidin isegi aega surnuks lööma, mitte ootama, kuna ma ei tahtnud kuidagi väga vara koju jõuda. Läksime Mettaga juba meile tuttavasse piljardi kohta. Olen aus, kartsin koju minna, kuna teadsin, et eks seal selline vaidi halb olukord ole, kuna ma ära lähen. Rocio pidi mulle kell 2 järgi tulema ja ta ei jäänudki hiljaks! Jõudsin kiirelt pesust ka läbi hüpat - meil siin ilmad hulluks läinud...iga päev veidi alla 50 kraadi. Seadsin toa korda ja jätsin perega hüvasti. Kõik tundus normaalne ja hüvastijätt toimus ilma pisarateta. Autosõit Ixtepeci tundus palju pikem, kui pool tundi, kuna Rocio luges mulle hoolega sõnu peale ja ütles, et kui halvasti käitun, lähen Eestisse tagasi. OKEI, hirmutav. Aga üritan mitte põdeda, kuna ma tean, et ei ole midagi valesti teinud ning kavatsen oma uue perega hästi läbisaamiseks endast kõik anda. Ja praegu tundub, et kõik läheb plaanipäraselt.

Kui lõpuks Ixtepeci jõudsime, sõitis Rocio kesklinna. Ma ei saanud alguses aru miks, kuna teadsin, et pere päris nii kesklinnas ka ei ela. Siis sain teada, et mu emal on oma pood, kus müüakse igasuguseid toiduained ja muud igapäevaeluks vajalikku. Ja palju kommi - seetõttu on poe nimi Dulceria (pmst kommipood). poe juures saime kokku minu hostema Silviaga, kes on meeletult armas inimene! Ma arvan, et teda hakkan aja möödudes tõesti emaks kutsuma - see ei tundu enam nii vale. Ema on minu jaoks väga tähendusrikas sõna ja Juchitanis ma lihtsalt ei suutnud oma eelmist hostema nii kutsuda.
Ka minu 17 aastane õde Salma on nii armas, juba eile tundsin, et hakkan temaga väga hästi läbi saama. Miu suureks üllatuseks sain aru, et minu uus kodu (mis on pigem suur korter, kui maja) asub täpselt selle Dulceria kõrval teisel korrusel.

Kuigi mu ootused ei olnud kõrged, olin alguses veidi ehmunud, kui ema hakkas suur raudust (keset Ixtepeci üht peatänavat) avama. Ma mõtlesin, et see ei ole võimalik, et siin elama hakkan. Sisse kõndides pidime läbi minema pimedast ja mitte väga ilusast koridorist ja noh..mu peas keerlesid sõnad nagu pekki pekki pekki pekki kaisa loll loll aga kui koridori lõpus olevast trepist üles kõndisin, tulid mu kõhtu liblikad, sest korter on nii ilus ja puhas ja armas!
Mu ema oli väga mures, kas mulle ikka sobib siin elada, kuna nad alles kolivad (elavad siin teist kuud) ning kõik muu peale magamistubade ja vannitubade on sisustamata ja mööblist lage. Aga loomulikult ei ole mul sellega mingit probleemi! Kõik lõhnab nii koduselt ja... ma lihtsalt armusin sellesse paika silmapilkselt. Ja kui ema rääkis veel kõigest, kuidas ta selle koha sisustada kavatseb - no üks imemõnus kodu ma ütlen! Nagu mõni tead, olen ma natuke lõhnafriik inimene (sellepärast ostsin endale eelmisesse elamisse ka lõhnaküünla) - mu ema samuti ja kodus on igal pool lõhnaküünlad ja muud värgid, mis teevadki selle korteri minu jaoks nii hubaseks.
Ja minu tuba!!!! Pole sõnu!! Nii ilus ja puhas ja armas ja kodune! Mul on konditsioneer ja kui tänavapoolsed klaasuksed lahti teen, saan oma toast otse rõdule minna! Mida pekki kui mõnnaaaa!! Ja mu toas on puitpõrand! - Mehhikos on see väga ebatavaline. Memoga just rääkisime ükspäeva, kuidas ta nii väga Soomet igatseb, kuna seal olid igas majas puitpõrandad - siin on need igal pool kivist. Ja mu kodu on nii puhas, et saan siin vabalt sokkis ja paljajalu kõndida, mitte ainult oma toas - igatsesin seda nii väga! Ilmselt unustan praegu pooled asjad mainimata aga eks siis teinekord - muidu venibki see postitud jube pikaks.

Kuigi muidu elan vaid ema ja õega, siis mu perel on HIIGLASLIK suguvõsa, keda loetakse siin perekonnaks. Meie ütleme sugulase, nemad siin ütlevad pere. Hiljem küsin täpselt, kui palju tädisid-onusid ja nõbusid mul on aga eile kohtusin vaid mõnega ja kõik nad on nii sõbralikud ja armsad - nimedega on mul muidugi raskusi. Aga mu ema on hästi hoolitsev ja muretseb, et mul kõik korras oleks - täpselt see mida igatsesin! Tunnen ennast täiesti pereliikmena, kes on tahetud, oodatud ja armastatud. Ema tutvustab mind alati kui oma tütart ja see tunne on nii mõnus!

Kolisime mu kodinad korterisse ja käisime söömas minu vanaema majas. Kuigi vanaema enam ei ole, on neil see maja alles ja mulle tundub, et see on koht, kus pere alati kokku saab. Toit oli maitsev ja sõin kõhu jube täis. kohe uuriti välja minu lemmiktoidud ja tänaseks tegi koduabiline Ines (kuna emal on tööga palju tegemist, on meil koduabiline, kes teeb süüa ja koristab ning peseb kord nädalas kõik pesu ära) empenadasid, kuna need on minu siinsed lemmikud.
Koju tulles hakkasin oma asju lahti pakkima. Kui kõik tavaar oli elamiseks valmis seatud, sain natuke Salmaga olla ja olin nii positiivselt üllatunud, kui järsku mõistsin, et ma sädistasin oma õega tüdrukutejutte HISPAANIA KEELES!! Nii lahe! pole ammu saanud niipalju rääkida.

Hiljem tulid paar nõbu meile (nimedega on jokk praegu..pakun vanuseks 16-18) ja läksime süüa ostma, kuna ema tahtis, et mul oleks hommikul täpselt see söök. mis mulle meeldib. Ehk siis läksin täna esimest korda kooli nii, et kõht oli head-paremat täis.
Õhtul käisime jäätis söömas ja sõitsime lihtsalt Ixtepecis ringi, et nad mulle igasuguseid kohti tutvustada saaksid. Sain teada, et üks mu ema miljonist vennast on Ixtepeci president!? - nad näitasid mulle tema maja ja see oli nagu hiiglaslik häärber! No ilma naljata - valvurid värava ees jne...

Uni oli öösel magus, sest eks kõik need meeletud emotsioonid väsitasid mu lõpuks ikka korralikult ära.

Nagu juba mainisin, hommikusöök oli priima ning peale seda sõidutas SALMA mu autoga bussijaama. Jah, minu reaktsioon, kui mu väike õde rooli istus..eee, oota misasja? - ta on 17 ja minu jaoks on ta kuidagi noh..ta on mu pisike õde ju :D
Aga jah, kuigi bussijaama kõndimiseks kuluks kõige rohkem 5 minutit, siis viidi mind sinna autoga. Metta juba ootas, sest nüüd saame koos kooli sõita! Kui ma oma ilusast autost välja astusin, olid tema esimesed sõnad "You, bitch!!!!" sest nojah, ma oleksin ise ka ikka väga kade, kui ma enda elu peaksin kõrvalt vaatama. Uskumatu!!

Pikk postitus, loodan, et see nüüd rahuldab kõigi uudishimu mõneks ajaks, sest meil ole ole praegu veel üle korteri levivat wifit ja pean netis olemiseks ema toas istuma. Ehk siis ma ei ole enam väga kättesaadav.
PS! vabandan kirjavigade või konarliku sõnastuse pärast, sest mul ei ole praegu aega seda pikka teksti üle lugeda ja parandada - elu nõuab elamist!

KALLI KALLI KALLI! ELU ON ILUUUUUUS!!!
Kaisa :)