Laupäev, 31. jaanuar 2015

Equis

Hola!

Täna on alles mõnusalt palav päev siin Ixtepecis. Mul sai kohver pakitud ja asjad on õhtuseks sõiduks valmis. Käisin printisin omale yfu plaani ka välja, et mis päeval mida teeme ja ostsin kohvrile luku. Silje laenas mulle ndalaks oma pisikese kohvri - mu enda oma on hiiglaslik ja spordikotti ei mahuta oma nädalajagu elu ära. Niisis nüüd olen valmis oma 12 tunniseks bussisõiduks pealinna. 

Kuidas mul siis viimasel ajal läinud on? Klassikaline küsimus, sest ei ole endast teile väga märku andnud. Kui aus olen, siis eks suhteliselt nukker on olnud. Ami ärasaatmine oli raskem ja kurvem, kui ma seda ette kujutasin. Ma olen aru saanud, et teil seal on seda raske mõista, miks see asi nii suureks puhutud on - ta ju lihtsalt läheb koju tagasi, mitte ei sure ära. 
Mõtlesin tükk aega, kuidas teile seda paremini seletada. Näiteks kui mina aastaks Eestist ära läksin, siis oli mul küll selline auk südames tükk aega. Nagu tühjus mingi koha peal. Praegu on samamoodi. Amedeo on mu üks parimaid sõpru siin. Peale selle sai temast ka minu nõbu ja perekond. Kõige esimene sõber oli mul siin Silje ja peale seda, kui Ixtepeci kolisin, sain kohe sina peale Amedeoga. Ja nüüd ta läks ära. Käisime üleeile Yoshiga õhtul väljas nagu alati ja istuime pargis ning mõtlesime, et on ikka imelik küll, kui Ami't ei ole. 

Jah, enne mainisin, et tal on veel 2 nädalat Mehhikos jäänud aga see aeg lõigati afs'i poolt poole lühemaks. Jah, ta on ka praegu endiselt Mehhikos aga ta saadeti pealinna elama nädalaks ajaks, sest siinne kordinaator ei taha teda Ixtepecis näha. Ehk siis sai Marilu (Paco ja Ami ema, minu tädi) afs'ilt teisipäeval kõne, et Amedeo peab neljaäeval kell 7 hommikul bussijaamas olema, et ära sõita. Mu tädi sai nii vihaseks, sest lubati kindel aeg, mille Ami siin veedab ja seetõttu olid juba tehtud igasugused plaanid, kuidas teeme ärasaatmispeo ja kõik ning siis põhimõtteliselt ühe päevase etteteatamisega saadetakse ta minema. 
Seega, kolmapäevaks korraldas Paco Amile megalaheda ärasaatmispeo ja see oli lihtsalt nii megahüpersuperlahe! Nad rentisid siinsamas keklinnas, minu majast 30 sekundi kaugusel asuva ruumi, kuhu paigaldasid kõik helisüsteemid ja valgustuse ja kõik muud nodinad, mis ühel õigel peol olemas on. Tantsuplats oli suur ja kuna nii itaallased kui mehhiklased on antsurahvas, siis ma tantsisin nendega terve öö. Ja no see oli lihtsalt nii....MEGAAAAA! 
Kõiksugu tantsud said ära keerutatud, salsast klubitümmi ja räpini.
Magama me põhimõtteliselt ei läinudki. Kui ülejäänud rahvas oli koju liikunud, jäime järgi vaid meie: mina, Salma, Carlos, Ami, Yoshi ja Paco. Läksime siis otsisime kella nelja ajal öösel mööda Ixtepeci söögikohta - lõpetasime Oxxo pizzaga. Kohutav ja üldse mitte maitsev aga mis sa näljaga ära teed. Ja kui kõht täis, ühinesime kuidagi väga sujuvalt meie juurde. See on seltskond, mis on kulda väärt. Mul oli nii lõbus, et raske on kirjeldada. Kõiksugu inside naljad, mida on lõputult palju ja muud idiootsused, mis alati kuidagi juhtuvad. 

Ma isegi ei taha kirjutada sellest hommikust, kui Ami ära läks, see oli jubejubejube ja praegu pole mul enam väga aega ka. Ma tean, et blogisse sai juba ma ei tea mitmes kord selline negatiivse maiguga postitus kirjutatud aga tegelikult luban teile, et praegu on asjad juba paremad. Hakkab jälle ülesmäge vedama ja oleme tugevad ja tuleme nendest masekatest hetkedest üle.

Ja selle blogimisega seoses, ma kardan, et nüüd jääb jälle suurem paus sisse, sest ma ei kavatse arvutit sinna päälinna kaasa tarida. Ärge siis muretsege, olen elus ja terve nagu ikka!

Kuigi sai selline negatiivne toon, siis ausalt, praegusel hetkel olen õnnelik ja tõesti, kõik läheb paremaks. 

Kalli-kalli
Kaisa :)

Esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Mis mina siis veel teen?

Tervitused üle mõne aja jällegi, kallid!

Kuidas see aeg on alles täiskäigu sisse pannud praegu, no üldse ei jõua enam midagi kirjutada. On päevi, kus ei leia mahti arvutitki lahti teha, rääkimata blogimisest.
Praegune elu keerleb endiselt nende eelnevas postituses kirjutatud mustade pilvede ümber. Täna nägin viimast korda Helget. Tema lahkub ülehomme ja järgmisest nädalast alates nühib juba koolipinke Norras nagu poleks midagi juhtunudki. Masendav.
Amedeo minekuaega veel teada ei ole, mingi sahin käib, et tal on veel kaks nädalat ja samuti ütlesid ka tema vanemad Itaaliast, et ta peab kõik need kaks nädalat iga päev kellast-kellani koolis käima ja ei mingit juttu. Nad on vihased. Ja ikka korralikult. Ehk siis on see tõsi ja ta jääb veel Veebruarini. Mis olukorra lolliks teeb on see, et mina sõidan laupäeva õhtul Mexicosse, sest meil tuleb see yfu reis. Ja see viimane nädal, kui mu kallis Ami Ixtepecis on, ei ole ma siin. Ma ei ole talle seda veel öelnud, lihtsalt ei leia seda hetke kunagi. Nõmeeeeeee.
Praegu olen kõik õhtud, alates sellest, kui me eelmine pühapäev selle asja teada saime, Amedeoga olnud. Selline magushapu olukord. Alati saab nii palju nalja, et mul hiljem kõhulihased haiged aga samas kõik teavad, et selle taga on ikkagi olukord, mis on lihtsalt... ei hakka oma blogi siin nende sõnadega ära rikkuma. Pinche mierda! Hispaania keeles ei kõla see nii koledalt.

Ausaltöeldes on kogu see olukord siin pannud mind asjade üle järgi mõtlema. See on täpselt sama mõtlemine, mis mul Eestis oli, kui otsuse vahetusaastale minna vastu võtsin. "Nojah, eks ikka on kurb ja igatsen oma inimesi aga mis seal ikka! Ja seda toredam on ju tagasi koju minna!" - ma ei osanud elusees arvata, et see algus nii jube ja kole olla võib. Ja ma arvan, et praegu ei oska ma hästi ette kujutada, kui jube ja kole see lõpp tuleb. Fui, ma ei taha mõeldagi.
Kui nemad on siin olnud pool aastat ja ära minemine on nii raske...mida mina siis veel teen, kui olen aasta siin olnud ja pean ära minema? Huhh, kõik need inimesed, kohad ja mälestused mis siia jäävad on ikka võrratud. Nii kodune ja südamesse kasvanud.

Kinkisin Amile oma I-LOVE-ESTONIA käevõru. Tal oli nii hea meel. Kuna Paco ei suutnud leppida mõttega, et ma tema peale ei mõelnudki ja vist isegi solvus natuke, küll läbi naljade - Salma ütles ka, et tegelikult ta vist oli tõesti natuke õnnetu, et tema ei saanud minult midagi - siis nüüd on ka temal samasugune sini-must-valge käevõru. Need kaks olid nii õnnelikud - pisiasjad, kuidas inimesi rõõmsaks teha!

Täna sain lõpuks oma klassi ka vahetatud. Selleks ajaks, kui ma oma uude klassi jõudsin, olid neil ainult vabad tunnid aga inimestega rääkisin ja kõik on nii sõbralikud ja elevil sellest, et ma nendega õppima hakkan. Klass on poole väiksem - eelmises oli umbes 40 inimest, praeguses 20. Ja kõik on nii hoolitsevad ja muretsevad minu pärast. Nojah, eks kui aus olla, siis elu on õpetanud, et see on alguseasi aga ma arvan, et mul on lootust, et seekord on erand - mul tõesti on head sõbrad selles klassis. olen nendega läbi käinud juba enne, kui oma pere vahetasin ja siiani ei ole nad ära tudinenud. Alati veavad mu igale poole endaga kaasa ja nalja saab palju.

Ja nüüd sätin ennast valmis - läheme lõpuks ometi jälle jõusaali. Vahepeal on mu suurde trennikavasse mitmepäevane auk tulnud, sest kõik need eelmise nädala sündmused ja see, et ma haigeks jäin...noh, ei olnud trenniaeg.

Kalli-kalli
Kaisa :)

Kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Loll lugu...

On kolmapäeva pärastlõuna, just lõpeasime söömise ja nüüd vaatan Carlosega mingit filmi. Otsustasin, et peaks teile endast märku andma. palju asju on viimastel päevadel juhtunud. Päris palju ja see ei ole kohe üldse mitte hea. Just oli elu täiesti lill jälle ja nüüd pidi ikka hakkama kuskilt otsast koledaks minema. Hakkan kohe täitsa algusest peale kõigega. Tegelikult ma ei tea, kas see on hea, kui siin sellest kirjutan aga ma ei saa, pean natuke auru välja laskma, kõik on liiga pingeline praegu.

Pühapäeva õhtul käisin pargis ja sain ühe sõbraga kokku. Rääkisme tunnikese või rohkem juttu ja siis nägin Yoshit ja Denist. Nad rääksid mulle, mis neid afs-iga juhtunud oli ja mulle tuli hirm nahka.
Detsembris käisid nad oma organisatsiooniga reisil Oaxacas. Seal tegi Denis bussis Yoshi telefoniga nende tugiisikust pilti, kui see magas. Ta on selline vanem naisterahvas nagu meie tugiisik Rocio. Ja noh, loomulikult oli see loll mõte seda pilti üldse teha. Esialgu ei tulnud mitte mingeid probleeme, sest sellest ei saadud teada. Hiljem lõi Amedeo whatappis grupi, kus olid kõik selle õpilased, ilma tugiisikuta. Seal nad rääkisid igasugustest asjadest, millal välja minna, kuhu minek, kes millal saab jne, noh nagu ikka. Ja sinna gruppi saatis Yoshi selle pildi magavast kontaktisikust. Helge siis naljajätkuks pani pildi grupi profiilipildiks. Palju nalja ja kõik vahva eksole.
Aga sellesama kontaktisiku juures (ma ei tea, natuke kõhe lugu, üritan ilma nimedeta võimalikult hästi seletada) elab ka üks vahetusõpilane. Tüdruk Saksamaalt. Loomulikult on ka tema selles whatsappi grupis ning keegi nüüd täpselt ei teagi kuidas (sest tamaga suhtlemine on nüüd peale seda asja raskendatud) aga ta telefon oli väidetavalt kuskil laua peal või midagi ja tugiisik nägi neid sõnumeid ning seda pilti ja sellepeale nõudis, et tüdruk talle kõiki sõnumeid näha laseks. Loomulikult ei tahtnud ta seda teha, sest teadis, et sellega seab oma sõbrad ohtu aga tal ei olnud valikut. "Kas näitad mulle kohe või ma saadan su tagasi Saksamaale!"
Ja nii need asjad siis läksidki. Peale seda saatis tugiisik kõikidele nende vanematele sõnumid, et nüüd on vaja kokku tulla ja rääkida. Sellel pühapäevasel koosolekul ladus ta kõik ette. Peale selle tegi ta kohe ettekanded ka kontorisse ehk siis asi on täiesti ametliku käigu saanud.
Selle tulemasena on praegu saanud kaks õpilast kõne Mehhikost, et nad on määratud kojusaatmisele. Minu nõbu ja üks parimaid siinseid sõpru Amedeo Itaaliast ja Helge Norrast. Nende puhul on otsus kindel. Ami üritab veel midagi sõdida, kuni viimaste võimalusteni aga üldiselt on ta väljavaated...nirud on veel hästi öeldud. Esmaspäeval, kui sain sõnumi, et Amiga on kindlalt lõpp, tulid mul pisarad silma ja läksin kohe peale lõunasööki teda otsima. Teda ennast kodus ei olnud, seal oli ainult Paco, kes ütles, et ta hostvend sai Mehhikost kõne ja nuttis väga väga väga palju. Pacol muidugi oli kohe hirm, et kas mina olen ka minemas. Õõõõnnnneks olen ma teisest organisatsioonist ega puutu praegu nende jamadega kokku otseselt. Tegelikult aga tunnen ennast täielikult nende sündmuste keerises, sest need inimesed on minu jaoks nagu üks suur siiinne perekond. Alati käime koos väljas, teeme midagi - nendega hakkasin koos üldse trenni tegema ja nendega käime alati oma lemmikbaaris istumas ja pargis ja tacosid söömas. Ühesõnaga nad siin on minu inimesed ja ma ei kujuta ette, mis siis nüüd ilma nendeta saama hakkab.
Kui esmaspäeval lõpuks Amedeod nägin, siis see oli lihtsalt nii kohutav hetk. Tema punaseks nutetud silmad ja kössis olek. Me ei öelnud midagi, lihtsalt kallistasime ja kallistasime. Minul nutt kurgus aga pingutasin, et mitte töinata, see oleks asja ainult hullemaks teinud. Aga siis ta ütles, et nüüd ta ei saagi minuga koos minu sünnipäeva tähistada Märtsis - olime just eelmisel nädalal arutanud Yoshi juures, kuidas me ikka peaks minu sünnipäeva korraldama ja tähistama jne. Siis ei pidanud ma enam vastu ja kõik lahmas. Oeh, see oli üks jube hetk.
Peale selle ähvardatakse saata teise linna elama ka Yoshi, Denis ja Luigi. Afs tahab lihtsalt selle seltskonna lahku ajada, see peaks siis probleeme vähendama. Johhaidii, kui nad tõesti seda teevad, siis ma ei tea..
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Lihtsalt masendav. Ma tean, et see on nende enda süü, ise olid lollid , üldse ei eitagi seda. Ma ei saa siin päris kõike ka kirjutada, milles nad veel süüdi on, ma arvan, et see oleks liiga palju aga lihtsalt teadke, et see kõik ei ole ainult mingi lolli whatsappi grupi pärast - see asi lihtalt ajas kontaktisiku närvi ja pani ta tegutsema. Ning tal tegelikult on tõesti põhjuseid, mille alusel inimesi koju saata, nad on siin reegleid rikkunud küll ja küll. Aga mul on lihtsalt nii kahju. Nad on minu inimesed siin...
Praegu on veel mingi 2% võimalus, et jõuab midagi ära teha, enne kui nad lennukile pannakse aga see peab ikka tohutu õnn olema. Mina lihtsalt loodan meeletult, et kuidagi juhtub mingi ime ja asjad lahenevad.

Kuna ma siin terve eelmise nädala usinalt trenni tegin, suutsin nädalavahetuseks haigeks jääda. Ei mäleta täpselt millal aga oli üks päev, kui ma voodist välja peaaegu ei tulnudki. Selline tüüpiline loll lugu - peale jõusaali jalutasime koju nagu ikka aga sellel õhtul oli tuul jube külm ja nii kiirelt ta käiski. Vahepeal sain terveks, olen nüüd kolm päeva koolis käinud ja täna jäin jälle haigeks - täpselt sama lugu. Koolis on ka siiani suht masendav olnud - käisin esmaspäeva esimese asjana direktsioonis rääkimas oma klassivahetuse lugu, nad lubasid mulle eelmine semester, et kui tulen kohe rääkima alguses, siis ei ole mingit probleemi. Jajah, nüüd öeldi, et neil on nii palju tööd, et tuleksin järgmine nädal tagasi. Hakkab pihta see sama jura. "Järgmine nädal, homme, homme, ahorita...." Noh, ma ei tea, väga vahet pole praegu, olen selle nädala siis oma vana klassiga. Kuna meil algas uus semester, siis meil on uus klassiruum ja mõnedes tundides käib ka üks teine klass meie juures - see sama klass, kuhu ma minna tahan ja kus mu sõbrad on, seega pole hullu, kannatan ära.

Praegu üritame siin mingi ime korda saata ja oma sõpruskonna koos hoida. Jäägem positiivseks

Kalli-kalli
Kaisa :)

Neljapäev, 15. jaanuar 2015

Pool läinud ja pool ees

Jälle istun siin poole öö peal üleval nagu juba kuidagi lolliks harjumuseks on saanud ja täna hoiab mind unetult Eesti laul. Kogemata sattusin mingit videot vaadates selle soone peale ja siis tuli meelde, et hakkab ju lauluvalimise aeg kätte jõudma ning mul pole halli aimugi, mis valikus on. Ei tea isegi miks aga see on ikka asi, mida mulle alati jälgida meeldib, kogu see Eurovisiooni tsirkus ehk siis istun üleval ja kuulan järjest Eesti laulu poolfinaliste. Leidub ju päris head kraami. Ja minu jaoks natuke ekootika kuulata - millal mul viimatu eestikeelsete laulude playlist ees oli...ei seda mäleta. Nüüd saab mu list igatahes täiendust.

MUIDE! Täna on mul pool vahetusaastast läbi! Nägin täna Mettat ja ta ütles, et tema kuupäevade loendaja telefonis on praegu täpselt poolepeal. Pool aega läinud ja pool veel ees. Uskumatu, kui kiirelt kõik ikka läheb! Juba esmaspäevast läheme tagasi kooli ka, ma ei teagi nüüd. võibolla natukene ootan aga pigem mitte väga - mul praegune elu nagu lill ja üldse mitte igav ning seetõttu ma väga kooli ei kibele. Metta ja Silje küll, ütlesid mulle, et praegu juba täitsa tahaks kooli tagasi. Nojah, ega mul pääsu pole nagunii. Loodan, et saan vähemalt kohe oma uude klassi minna, ehk tuleb siis ka isu koolis käia tagasi.

Aga sellest ka, mis ma siin muidu teen ja olen. Viimase nädala olen iga päev hoolega trenni teinud ja kuni tänaseni õnnestus mu dieet ka suurepäraselt. Täna andsin alla ja käisime Yoshiga tacosid söömas. Ja kõik see trall sellepärast, et nüüd tõesti tunnen, et olen ikkagi liiga palju juurde võtnud ja endale enam ei meeldi nii. Ma tean, et siin olen nagunii mingi überilus ja midaiganes aga kui endal ei ole hea tunne, siis mis kasu teiste arvamusest on. Ega mingit muutust veel toimunud ei ole aga vähemalt ise tunnen end juba paremini.
Kaks päeva käisime õhtuti Yoshi ja Amiga möödaIxtepeci ringi jooksmas, pool tundi ja mina olin täielik laip. Ning nüüd viimased kolm päeva olen iga õhtu jõusaalis käinud. nii sõprade kui nõbudega. Eks ta natuke imelik ole, enamasti olen ainuke tüdruk seal aga ausaltöeldes mind praegu ei huvita, mul selge siht silme ees. Ostsin isegi spetsiaalselt trenni tegemiseks uusi riideid, et ennast veel rohkem motiveerida. Aga siiski kõige parem motivatsioon oli see, kui panin kõrvuti kaks pilti. Esimene siis, kui ma olin alles esimesed nädalad Mehhikos ja teine praegu tehtud pilt, kui olen juba üle viie kuu siin elanud. Ja see erinevus on...jahmatav kui ma nüüd aus olen. Ma ei ütle, et ma nüüd superpaks valmis oleks aga vahe on tuntav ja märgatav.

Ja üleeile tuli siis see hetkemõte, et peaks oma närkad juuksed ka ilusaks laskma lõigata. Eks hirm oma kallid kiharad kellegi mehhiklase kätte usaldada oli ikka suur aga ma mõtlesin, et mis seal ikka. Käisin oma kodust 1-2 minuti kaugusel pisikeses juuksuriputkas ja maksin kiire lõikuse eest 50 peesot, mis ei ole isegi kolme euri. Ega ma päris suvalise juuksuri juurde ka ei läinud tegelikult - Silje oli juba korra tema juures käinud ja seega tuli ta minuga kaasa. Juuksuriks oli muhe mees, kes töötas väga kiirelt. Ja korralikult ka. Esialgu, kui peeglisse ei näinud ja märkasin ainult põrandal olevat juuksehunnikut, tabas mind paanika aga lõpptulemusega olen superrahul. Ma tean, et ei lõiganud palju ja mingit ülisuurt muutust ei ole aga ise tunnen ennast kohe palju paremini. Jei!

Nii mu elu siin praegu käib, kiirelt ja liikuvalt. Praegu on kõik lihased nii haiged, et kole lugu aga ma ei kavatsegi trenni pooleli jätta. I can do it!

Nüüd oleme kaks päeva Siljega tema juures koduaias päevitamas käinud, et mingigi jume saada, sest uskuge mind, ma pole Eestis ka nii heledaks läinud, kui siin. Muidugi oli enne tulekut pea mõtteid täis, et lähen aastaks Mehhikosse ja tulen neegrina tagasi. Jajah, edu sellega. Peale esimest paari kuud pidin jumestuskreemi ära vahetama, kuna vana oli liiga tume - praegu kasutan kõige heledamat, mis siin üldse on.
Aga need hetked jäävad ka alatiseks meelde. Ei midagi erilist - lihtsalt lebotame Siljega päikese käes, kuulame muusikat ja räägime juttu. Ahh, vot see oli see, mida ma ette kujutasin, kui vahetusaastale Mehhikos mõtlesin.

Jaanuari lõpus toimub YFU reis Mexicosse. See ei ole kohustuslik ning Silje ei lähe aga otsustasin sellest hoolimata minna. Mis seal ikka, pean võtma sellest aastast kõik, mis võimalik ja minu perereis San Cristobali õpetas mulle, et kuhuiganes on siin võimalik minna, alati MINE!
YFU reis kestab 4 päeva ja kui vend Zabdi nägi plaani, kuhu meid viiakse ja mida näidatakse, ütles, et oleks kindalsti mõtekas minna, sest need kohad pidid väga ilusad ja huvitavad olema. Sellega seoses - Zabdi läks tagasi Mexicosse ja sellest oli mul nii kahju. Ma saan oma vennaga megahästi läbi ja kui ta ära läks, siis suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida, kui viimast korda kallistasime. Aga õnneks pidime kunagi lähiajal Salmaga Mexicosse minema, et teda külastada - see oleks nii megaaa!

Ja nüüd keeran magama ära
Head ööd mulle ja kena päeva teile!
Kalli-kalli
Kaisa :)








Pühapäev, 11. jaanuar 2015

San Cristobal

Reede, teine Jaanuar 2015. Õhtu möödus koos sõpradega Ixtepecis. Megatore nagu alati. Koju sain poole öö pealt ning magada jõudsin kokku kaks hädist tunnikest, sest hommikul oli äratus varajane, et hakata sõitma San Cristobali.

Niisis, nagu eestlasele kombeks, pean mina kinni kokkulepitud aegadest. Kui oli öeldud, et kell 7 hommikul sõidame siit ära, siis mina ärkasin 6, käisin pesemas ja olin seitse valmis minema. Kas keegi teine oli ka selleks ajaks üles ärganud? Võite ise arvata. Nii ma siis heitsin lihtsalt riides ja valmis nagu ma olin, voodisse ja magasin edasi. Lõpptulemusena lahkusime kodust umbes 9-10 paiku ning algas neljatunnine sõit Tuxtlasse.
Tuxtlas oli meeletult palav. Meeletult. Ema tahtis omale mingied erilisi lemmikkrõpse osta, seni läksime meie Salmaga kiirelt MacDonaldsisse ja mugisime neid mäki friikaid. Jube küll aga no nii maitseb! See oli mu teine kord MacDonaldsis käia siin viie kuu jooksul, et te teaksite.
Jalutasime natuke linnas ja vaatasime igasuguseid asju, mida seal müüdi. Rahvariided jällegi imeilusad ja väga erinevad minu osariigi Oaxaca omadest. Jalutasime välja jõe äärde ning sealt läksime paadimatkale. Või ekskursioon on ehk parem sõna. Kokku kestis paadisõit rohkem kui kaks tundi ja tagasi jõudes oli väljas juba päris hämar. Mina olin aga terve aeg lummatud nendest mägedest, vaadetest ja värksest õhtust. See oli lihtsalt...imeline ei ole ka piisav sõna ma tunnen. Üritasin nii hästi kui suutsin aga ei piltidel ega videos ei näe see pooltki nii äge välja, kui see tegelikult oli. Ma arvan, et igaüks oleks pahviks löödud sellise kogemuse peale.
Kuna ekskursiooni lõppedes oli juba hämar, oli aeg sõita edasi San Cristobalisse. Selleks kulub Tuxtlast minnes umbes tunnike. Ja oi kuidas ma kaifin neid autosõite kõrgel mägedes, kui all paistab linn ja päikeseloojang on taeva kirjuks värvinud!
San Cristobal on selline väike linnake umbes 2000 meetri kõrgusel mägedes (no tegelikult suurem kui Ixtepec, võib võrrelda Juchitani või Salina Cruziga) ning sellepärast on seal kliima hoopis teine. Ümberringi suured metsad ja mäed. Võibolla teie seal lumises Eestis naerate selle üle aga San Cristobalis oli 15 kraadi sooja ja ma pidin ära külmuma. Ma ei tea, mis värk on aga siin on need kraadid ikka hoopis teised. Minu jaoks oli sealne 15 nagu 2-3 Eestis. Aga linn ise on IMELINE! Natuke meenutas mulle Tartut - palju noori, ilus, puhas, palju kohvikuid ja pisikesi söögikohti. Aga seal on ka väga palju turiste. Ma pakun, et umbes 70% inimestest olid turistid ning selle pealt teenivad kohalikud mõnuga raha. Kuuslin palju inglise keelt aga samas oli seal ka väga palju rahvast igasugustest võimalikest kohtadest maailmas. Ma ütleksin, et natuke selline hipsterite linn. Hästi mõnus ja mitte päris tavalised inimesed. Sellised kiiksuga aga üldseüldse mitte mingisuguseski halvas mõttes! Just sellised nagu... äkki oleks kõige parem iseloomustus, et nagu vahetusõpilased? Sest noh, olgem ausad, ega me ikka päris täie mõistuse juures ei ole, kui sellise hullumeelse seikluse oleme otsustanud ette võtta.
Esimese öö veetsime sellises hotell-külalistemajas, kus mu vend Zabdi paar aastat tagasi mõned kuud elas. Seal on 95% rahvast välismaalased ja nende elu on lihtsalt niiiiiii kirjeldamatult lahe! Selleks, et seal elada on nad kõik nagu vabatahtlikud. Kes valvab vastuvõtulauda, kes teeb süüa, kes koristab, kes aitab millegi muuga. Ja nad on seal kõik nagu üks suur hipsterite perekond - õhtuti tehakse megatšillis välisõues lõke, lauldakse, süüakse, räägitakse juttu ning pikutatakse seal olevates võrkkiikedes. Überüberüberlahe koht! Ma kardan, et armusin nii ära, et ühel päeval tahaskin seal mõnda aega elada. Mitte kaua - paar nädalat oleks täitsa super.
Õhtusöögiks kõndisime läbi linna restorani nimega Cocoliche ning sealsed toidud olid tõesti väga maitsvad - see on mu pere lemmiksöögikoht San Cristobalis. Hubane ja armas koht, live muusikaga.
Tagasi hotelli jõudes oli mul nii külm, et ei oskagi kirjeldada. Sellest asjast ma ei saa aru - miks neid mingit küttesüsteemi ei ole, kui seal linnas ju koguaeg selline kliima on! Lõdisedes ütlesin emale ja Salmale, et täna öösel magan kõikide riiete ja kahe paari sokkidega! Aga suure seletamisega ajasin sassi sõnad sokid ja aluspüksid ehk siis võite ise ette kujutada, kui kaua nad irnusid nii, et sõnagi rääkida ei suutnud. Ema jõi veel parasjagu kuuma puuviljajooki ning purskas kõik suust välja. oijah, Kaisat ja neid keeleapse.

Teise päeva hommikul ei olnud mul magamisega samuti palju õnne - isa oli oma äratuskella välja lülitamata unustanud ja mina olin ainuke, kes seda kuulis ja kinni panema minema pidi. Aga ma ei tea isa telefoni koodi ja seetõttu ma ei saanud seda välja lülitada. Ehk siis helises see kella kuue paiku hommikul mingi kolm korda ja ma pidin oma soojast voodist välja ronima. Lõpuks läksin ma närvi ja viisin telefoni Salma kätte, kes selle kinni pani.
Hommikusöögiks olid hotellis elava pakun, et itaallase poolt valmistatud pannkoogid puuviljade ja meega. Maitses veel paremini, kui kõlab, luban. See on selline koht, mis on hästi kodune ning ei ole kedagi, kes oleks nõudepesija või lauakoristaja. Kui söödud, pesime ise nõud ja kuivatasime ka.
Ka minu kahe Salina Cruzi tädide pered olid San Cristobalisse puhkama tulnud, läksime nendega uuesti hommikust sööma. Üks suur suur perekond ja nii armsad inimesed!
Selle päeva plaaniks oli külastada teises linnas olevaid koski. Sinna sõitmiseks kulus rohkem aega, kui ma arvasin - ligi 2 tundi. Aga asi oli seda väärt! Ja ned hiigeltreppe ka - suure koseni jõudmiseks pidime ikka mitusada astet läbi käima, kui mitte rohkem. Mul olid pärast jalad mitu päeva haiged. Sellepärast käisin seal ainult isa ja Zabdiga - ema ja Salma olid liiiiga laisad!
Hiigelkosk, mille ees säras vikerkaar. Ja noh, Kaisal muidugi hulludest ideedest puudust ei tule - seal oli võimalus kose juurest mööda jõge köiega alla liuelda. Uskuge mind, see oli kõrgemal, kui ma alguses arvasin. Kui mind seal torni otsas rihmadesse seoti, hakkasid jalad täitsa kontrollimatult värisema. Noh, muidugi ka sellepärast, et ähmi täis olemisega ei saanud ma aru, mida see mees seal mulle köite ja pidurdamise kohta seletas. Lõpuks sain aru. Enne lõppu pidin ise hoo maha pidurdama. Selge. "Noh, lükka endale hoog sisse ja mine!" ... ja ma ei suutnud. No nii hirm oli, et ei julgenud. Siis ütlesin mehele, et ta mu ise sealt tornist alla lükkaks. Vaatas mind imelikult aga nii ta tegi ja ohhhhsavana, mis adrenaliin see oli! Metsade kohal, kosk seljataga mööda jõge alla lasta!
Aga noh, kes mind tunneb, teab, et Kaisal ikka alati juhtub... Ma ei tea, kas see oli mu närvidest aga see pidurdamise jublakas ei töötanud kohe üldse hästi. Nüüd tagasivaadates mõtlen, et äkki mul käed nii värisesid, et jõudu polnud. Noh, ei tea, igatahes pidama ma ei saanud ja lendasin täie hooga teise torni sisse, kus kaks abilist juba kaugelt näitasid, et PIDURDA PIDURDA! Ja kuna kõik käis nii kiiresti, ei jõudnud nad mind kinni haarata ja ma lendasin pool tuldud teed tagasi. Vot siis tuli küll hirm nahka. Rippusin seal džunglis jõe kohal oma köitega ja ei teadnud, mida teha. Hakkasin ennast kättega edasi tõmbama, kuni mehed mulle mingi köie saatsid, millega nad mu tagasi tirisid. Lõpp hea, kõik hea. Kaisa...
Tagasi San Cristobali jõudes, läksime uude hotelli. Kõik oli väga ilus ja armas ja kena ainult et see oli selline hotell, kus toad olid väikestes majakestes. Ning kuna need asusid mäe nõlval, oli seal palju treppe. Meie toani jõudmiseks oli vaja ära trampida hulka treppe. Mu jalad olid niigi koskedest täitsa omadega õhtal. Emale muidugi tegi palju nalja!
Peale õhtusööki saime jällegi kokku tädide peredega ning jalutasime linnas ringi. Ostsin endale laamanahast tehtud sooja pontšo, see päästis mu külmast kõigil järgmistel päevadel.
Kui vanemad läksid tagasi hotelli, jäime meie nõbudega veel linna peale ringi vaatama. Lõpuks käisime ühes salsa-klubis tantsimas ja nii tore oli. Noh, mu väsinud jalad hoidsid mind natuke tagasi aga tantsimast ei takista Kaisat mittemiski! Selles asjas tunnen end juba täis-mehhiklasena.

Kolmas päev kulus sõiduks Palenque'esse, et minna püramiide vaatama. Sõiduks kulus no ma ei tea, mingi 3-4 tundi, kuna teed viisid mööda mägesid. Ja noh, need mägiteed...mina ja ema võtsime enne sõitu tabletti, sest seal ei ole võimalik kuskil seima ka jääda, kui paha hakkab. Ja hea oli, et selle tableti võtsin, mul isegi sellega läks natuke süda pahaks, mis siis ilma veel oleks olnud...
Ja poole sõidu pealt hakkas vihma sadama. See tegi reisi veelgi pikemaks. Kohale jõudsime mitu tundi hiljem, kui olime plaaninud ja enam ei olnud aega, et püramiidide juurde minna. Otsisime endale ühe ilusa ja megalaheda hotelli keset džunglit ja veetsime õhtu oma hubases kämpingus - Zabdi tinistas kitarri ja laulsime igasugu laule. Mõnda teadsin ka mina ning siis saime kõik koos laulda. See oli selline omaette väga armas peremoment minu meelest.
Tegime hommikuse pesemisegraafiku ka valmis, kuna pidime homme varakult ärkama, et püramiidid ja kosed ära näha ja õhtuks tagasi sõita. Meie Salmaga ei saanud üldse hästi magada, igasugused hääled metsast ümber meie majakese häirisid, sest need olid nii võõrad ja imelikud. Salma muidugi hakkas kohe igast asju ette kujutama ja see ajas minul ka une ära. Nii me siis istusime öösel üleval, kuulasime muusikat ja mängisime Candy Crushi, kuni lõpuks magama jäime.

Seega ärkasin jällegi kell 6, et esimesena pesemas ära käia. Peale mind ka kõik ülejäänud ning lõpetasime hommikusöögi ilusti graafikus umbes kell pool 9, et minema hakata. Siis aga juhtus selline asi... Meil on see iselukustuv auto ja kui isa ja Salma asju autosse viisid, unustas isa võtmed pagasnikusse ja pani selle kinni. Auto läks lukku ja võtmed olid ilusti sees. Ema oli mõnusalt vihane, sest olime nii vara ärganud ja kõik valmis pannud ja nüüd pidime mitu tundi lihtsalt ootama, kuni tuli mingi töömees, kes auto lahti muukis ja võtmed kätte sai. Lõpuks saime hotellist minema umbes 11-12 ajal. Tegelikult oli see minu meelest just hea, sest siis jäi vihm järgi ja ilm oli palju mõnusam.
Igatahes, lõpuks jõudsime siis minu kauaoodatud Maiade püramiidide juurde. Ma arvan, et sellest ei olegi väga midagi rohkem rääkida kui, et HÄMMASTAV, VÄGEV ja kõik sellised sõnad! Kellel vähegi kuidagi kunagi võimalik - soovitan kuumaltkuumalt, mitte soojalt sinna minna! Võtab sõnatuks ja hingetuks, kui keset kõike seda seista ja vaadata. Ma ei tea, võibolla see on mingi Kaisa armastus igasuguste selliste asjade vastu aga see tõesti oli mega! Parema ülevaate saab mu pildiblogist ja videost.
Enne San Cristobalisse tagasi minekut külastasime ka kahte erinevat koskede kohta. Samamoodi nagu püramiididegagi - mis ma siin ikka rääkida oskan, vaadake parem pilte ja filmi.
Õhtuseks tagasisõiduks võtsime emaga jälle tabletid, et vastu pidada aga seekord ei olnudki nii hull. Pimedas ei pidanud nägema, kui kõrgel kaljuserval me kurve võtsime ja pealegi vihma ei sadanud, seega läks sõit kiiremini. Või siis ma magasin lihtsalt kauem, ei oska öelda. San Cristobalis otsisime kõigepealt tükk aega hotelli ning siis näkkas meil superhästi - üks hästi peen ja kallis hotell oli hinnad väga alla lasknud, kuna nädalavahetus oli läbi ja kõik turistid olid lahkunud. Saime omale superluks hotelli sama hinnaga, mida muidu maksime selliste tavaliste ööbimiskohtade eest. Kuna seal oli ka täitsa okei wifi, rääkisin emmega Skype'is ka. Ütlesin, et kuigi väga tore on olnud ja kõik on überlahe, siis ma igatsen kodu, oma voodit, oma tekki ja oma patju ja natuke puhkust ning sõpru. Selle peale hakkas emps rääkima, et ma ikka ei igatseks, et ega Eestis ka mingi paradiis ei ole, et mul on siin veel pool aega jäänud jne. Selle peale ma natuke ehamatasin, sest olime üksteisest mööda rääkinud. "Emme, ma mõtlen, et ma igatsen Ixtepeci kodu.." hahahahhaah see oli üks hea nali! Emme nägu... Rääkisin seda oma siinsele perele ka, need said korralikult naerda. Muidugi ma igatsen Eestit ka aga ei pannud isegi tähele, kuidas rääkisin siinsest kodust nagu oma päris kodust. Aga see on ainult positiivne - tunnen ennast nagu täiesti kodus.

Ja ega muud midagi, järmisel hommikul magasime nii kaua, kui tahtsime, käisime söömas ja hakkasimegi tagasi koju (ise naeran ikka veel, kui seda sõna kirjutan) sõitma. Ixtepeci.
Oehhh, see emotsioon, kui ma tuppa astusin! Nagu siis, kui Eestis käime kuskil paarika päevaks ära ja kui lõpuks koju saad, see "jessssss" tunne.

Ja et kõike seda pikka juttu, mis ma just kirjutasin parem mõista oleks, meisterdasin ühe piiiika piiika video - varuge aega selle vaatmiseks aga endale väga meeldib, tasub vaadata!




Nüüd pingutasin küll hoolega, et teile palju lugemis ja vaatamisrõõmu teha, ehk see korvab selle pausi, kui te minust midagi ei kuulnud.

Kalli-kalli
Kaisa :)

Laupäev, 3. jaanuar 2015

Head uut aastat!

Mööda läks kõige viimane päev aastas 2014 ja vahetevahel ei ole ma ikka veel aru saanud, et elan teiselpool maakera juba kuid.

Kui nüüd aus olla, siis olen viimase nädala mõnuga koduigatsust põdenud. Igasugust erinevat koduigatsust aga eelkõige igatsen oma inimesi. Seda on ilmselt raske mõista aga ma tunnen ennas siin vahepeal väga üksikult. Tegelikkuses ei ole ma kunagi üksi. Mu ümber on imelised inimesed, kes minust palju hoolivad ja sellepärast ongi seda võimatu seletada, miks ma nii tunnen. Aga õnneks olen nüüd juba nii palju kogenum, et tean täpselt kuidas pean käituma, et see igatsuse aeg kiiremini ja kergemalt üle elada, nii et ei ole vaja minu pärast muretseda.

Vaheaja rutiini olen ilusti sisse elanud – öösiti olen kaua üleval ning ärkan kuskil poole päeva peal. Enam ei häiri mind ka tänavalt tuppa tungiv hommikune lärm. Ma arvan, et Eestisse jõudes olen nii treenitud, et võin iga kell kuskil suure lärmi sees magada, pole probleemi.

Kolmekümne esimesel oli emal all kaupluses jällegi meeletult tööd aga seekord oli minust rohkem kasu kodus –käisin turul süüa ostmas, koristasin tuba ja tegin õhtuseks peoks magustoite. Minu enda poolt jõudis peolauale klassikaline juubelitordipulbrist tehtud õunakook. Minu rõõmuks kõik jumaldasid mu hoolega meisterdatud ilusat kooki ja see kadus laualt kiiremini kui kõik ülejäänud magustoidud.
Õhtuks sõitsime Salina Cruzi, et uus aasta koos isapoolsete sugulaste juures vastu võtta. Osadega olin ma juba kohtunud aga seal sain tundma veel pereliikmeid ja veel NÕBUSID. Neid ikka tõesti jagub siin. Ja nad on kõik imetoredad ja armsad inimesed. Jõudsime nende juurde umbes pool tundi enne keskööd ja seega oli meil kohe palju rääkida, sest kõik küsisid minult igasuguseid küsimusi – need tavalised asjad, mida inimesed ikka alati teada tahavad ja mille vastused on mul unepealt selged. Ning jutustades ei märganud me, kui kiiresti aeg läinud oli ning kui õuest ilutulestiku pauke kuulsime, tuli Salma tuppa ja ütles, et kuulge, kell on juba 00 läbi, head uut aastat! Kui nüüd aus olla, siis olin natuke pettunud, sest kodus me kõik ootame keskööd juba mitu minutit varem ja lõpus karjume alati viimased sekundid ja kui aeg täis, siis võib kuulda palju rõõmuhõiskeid ja vilet ning toimub suur kalliralli. Siin käis asi väga rahulikult ja ma isegi ei tundnud (ega tunne siiani) et aasta on teine.
Ja alles peale keskööd hakkasime sööma. Toidud olid imelised ja mul oli kõht nii täis, et täitsa halb oli olla. Kõige maitsvam asi, mis mulle hästi meelde jäi oli makaronivorm suurte värskete krevettidega. Siin on krevetid nii teise maitsega kui Eestis – palju palju palju paremad! Ja hiiglaslikud!
Ma arvan, et nüüd leidsin oma kõige lemmikuma nõbu siit – kohe, kui nägime, saime jutu peale ja ta on überlahe inimene. Nimi on Jhonatan ja ta on 23 aastane. Elab Salina Cruzis, koos oma vanemate ehk minu tädi perega.  Ning tema pakkuski, et me võiksime ka nendega kaasa minna hommikul randa pidusse.
Hiljem vaatasime nõbudega filmi, kuni vanemad omavahel juttu ajasid ja koju jõudsime umbes 3-4 ajal. Tegin veel kiire Skyle kodustega, sest Eestis oli juba täitsa lõuna ning tervitasin kõiki oma kalleid!
Ning siis otsustasime Salma ja Zabdiga, et võitleme oma unega ja läheme ka ikka randa – kõik teised juba ootasid meid seal. Kahjuks ei võtnud ma telefoni kaasa, kuna läksime sinna kell 5 hommikul ja õues oli kottpime. See on kirjeldamatule ilus koht ja ma nüüd annan endast parima, et teile mingigi pilt silme ette luua. Need blogilugejad, kes Nissi kooli reisiga Broadstairsis käisid – sealne rand, mille üleval on selline kõrge ja suur platvorm, sellesarnane koht. Ainult et miljon korda ilusam. Kõndisime sellelt suurelt platvormilt alla randa, kus oli meie seltskond ennast liival mõnusalt sisse seadnud. Ões oli pime, meri kohises kõrvus ja jaheda tuule tõttu oli mul isegi külm. Taevas oli täis tähti ja merelt helkisid vastu suurte kaubalaevade tuled. Ning mõne aja pärast hakkas päike tõusma. Kogu taevas värvus punaseks, violetseks, kollaseks ja veidi sinakaks. Ning siis ilmus suure mäe kõrvalt merest välja tulipunane hiigelsuur päike. Koos Zabdi, Salma ja Jhonataniga jalutasime mööda randa päikesele vastu ja rääkisime juttu. Ma arvan, et see oli üks mu vahetusaasta kõige meeldejäävamatest hetkedest ja võib-olla ongi hea, et mul telefoni ei olnud. Ei raisanud mitte sekunditki filmimiseks või pildistamiseks ning minule jääb see pilt alatiseks mällu.

Koju jõudsime hommikul kella kaheksaks ning vajusime kohe magama. Kauaks seda uneaega ei olnud, kuna ema äratas meid juba enne kella kahtteist, et hommikust süüa. Terve pere oli koos ja see oli armas.
Hiljem sõitsime tagasi Ixtepeci ning läksime otse vanaema juurde, sest seal külas olevad kolm onu koos peredega pidid õhtul ära sõitma (nad elavad kuskil kaugel ja veetsid nädala Ixtepecis, et kõiki üle pika aja jälle näha). Jäin ühe onuga vaidlema – ta oli täiesti veendunud, et Eesti on Venemaaga väga sarnane ja üldse põhimõttelised Venemaa. Aga kes mind tunneb, siis teab, et selles küsimuses olen ikka klassikaline kergestiärrituv eestlane. Seletasin ära, et minu jaoks on see solvava tooniga, kui öelda, et eestlased on sama, mis venelased. Kui ma lõpuks oma seletuste ja selgitustega ajaloost ja praegusest teravast olukorrast lõpetasin, oli onu arvamus Eestist muutunud. Näitasin veel pilte oma kodust ja perekonnast ning see kustutas onu vana arvamuse täielikult.
Koju jõudsime kella üheksaks ning seal olid meid ootamas minu tädi ja onu koos nõbudega, kelle juures me uue aasta olime vastu võtnud. Nad tulid meile külla, et koos õhtust süüa. Käsime siis nõbudega koos tlayudade järgi – hiigeltellimus, ligi 15 tlayudat ning pidime ootama üle poole tunni. Igav muidugi ei olnud, koos mu lemmik nõbudega sai palju nalja, need inimesed mulle meeldivad! Lõpuks sain jällegi kella poole nelja ajal magama aga seekord võisin õnneks hommikul nii kaua põõnata, kui tahtsin.

Ja nüüd sõidan perega mitmeks päevaks ära muid maid avastama, seega ilmselt ei ole minust interneti puudumise tõttu kuskilt midagi kuulda. Läheme linna nimega San Cristobal (võite ise gooflest otsida ja vaadata, kui imeline koht see on) ja vaatame üle kõik selle lähedal olevad vägevad kohad. Teen palju pilte ja ehk lõpuks ka video.

Olge kallid!

Kaisa J