Esmaspäev, 29. detsember 2014

Nii rannas kui teatris

Eelmisel reedel kutsus Silje mu enda juurde külla, kuna me polnud juba ammu näinud ega rääkida saanud. Kuna selleks päevaks muid plaane ei olnud ja ema nõus oli, jooksin kiirelt pessu ja asju kokku panema, et valmis olla, kui Silje pidi mulle järgi tulema.
Õhtu möödus jällegi Casa de la Trovas. Aga seal olime seekord koos Silje vanemate ja nõbudega ning hiljem liitusid ka onu ning onunaine. Sellel õhtul mängis seal üks Mexico bänd. Kõlas hästi aga meie Siljega olime koguaeg rääkinud, et kui uuesti lõpuks Trovasse läheme, siis paneme minu playlisti mägima ja laulame koos bandat. Ja see bänd mängis ainult selliseid unelaule, mis rääkisid murtud südametest ja kõigest muust armuvalust... Lõpuks ma ikkagi kasutasin ära seda, et mul sõbrad seal töötavad ja kui bänd puhkas, saime oma laulud ja siis oli täitsa tore :D

Kuna Siljel olid ka sugulased külas, ei olnud ruumi just ülearu, mistõttu magasime viiekesi ühes toas - kaks voodis, kaks põrandal ja üks hamacas. Ja minul oli see põranda-õnn. Oii, kuidas mu kondid järgmine päev valutasid.
Kohe, kui maast (seekord sõna otseses mõttes) lahti saime, läksin bussi peale ja otse koju. Tuppa jõudes tervitasid mind peale ema, Salma ja Zabdi ka tädi Marilu koos Fernanda ja Pacoga. Ja neil oli kindel plaan randa minna. Minul pole KUNAGI midagi ranna vastu, seega olin kahe käega poolt. Lõpuks läks kõigega nii palju aega nagu alati, et ema ja Marilu tahtsid parem filmiõhtu teha - seega läksime meie viiekesi.
Sõitmiseks kulus umbes 2 tundi ja enne lugesid ema ja tädi Pacole juhtimise koha pealt nii kaua sõnu peale, et isegi mul hakkas juba kahju. Rannas kohtusime ka Paco ja Fernanda õe Danielaga (igaks juhuks mainin veel, et ta on see presidendi naine), kes oli seal oma pere ja sõpradega,
Käisime Fernanda, Eduardo (president) ja väikese Eduardo (poeg) Atvga sõitmas. Esialgu ei usaldatud blondi tüdrukut rooli aga kui Daniela küsis, et kas ma sõita oskan ja tahan, lendasin kohe rooli taha - ma pole rohkem kui 4 kuud sõita saanud, käed juba ammu sügelevad... Ja siis nüüd rallisin päikeseloojangul Mehhiko rannas liivamägedel! No mida veel tahta? Siiski päris üksi mind sõitma ei lastud - Paco tuli kaasa. Tema arvates ei oska ma üldse juhtuda aga no kui ta ise tagasi sõitis siis... hea, et see vaene masin siiani liigub. Nojah, igatahes oli mul tore ja koht ise imeilus! Eriti kui päike loojus ja meri kohises...aaah, kui mõnus. Lõpuks korra ära sellest linnakärast. Hiljem jalutasime Zabdiga koos liivamägedele - need olid kaugemal. Salma ja Fernanda olid ka meiega aga neil olid mingid hulluhood, jooksid ja plätserdasid niisama. Kui tagasi söögikoha jõudsime oli juba nii pime, et pidime telefone kasutama, et kogemata mitte mingitele rannaelukatele peale astuda. Sest neid seal oli. Esimese laksuga oleksin ise peaaegu meresiili või ma ei tea, mis ogalise asja otsa astunud. Fuihh. Muiduhi tegi see teistele tohutult nalja, kui Kaisa ehmatas ja karjus, et misasi see veel on. Ja hiljem lõbustasin kõiki sellega, et ehmatasin mu jalge all sibavate saja krabi peale. Kõik ütlesid, et need ei tee midagi aga nad liikusid nii kiirelt ja nägid hirmsad välja - pigem hoidsin eemale.


Tagasisõit ei olnud enam üldse nii laulune ja lõbus, kui randa minnes - kõik olid nii väsinud ja õues oli täitsa pime juba. Tagumine pink - mina, Zabdi ja Fernanda - kustus suhteliselt kiiresti aga Salma oli ees ärkvel, et autojuht magama ei jääks.
Ixtepecis ootasid meid ema ja tädi koos Amedeoga, et minna burgereid sööma. Kõhud täis - uni veelgi suurem. Ning seejärel läksime kiirelt koju, et asjad pakkida ning Salina Cruzi sõita. Fernanda tuli ka meiega kaasa. Bella võtsime ka kaasa, et ta üksi koju ei jääks.

Kuna olime Salma ja Fernandaga veel poole ööni üleval nagu tüdrukud ikka, kui mingi koos magamine on, siis ärkasime hilja ja täpselt hommikusöögi ajaks.
Hea nali oli see, kui Carlos hommikul koju tuli ja avastas, et ema on Bella asjaajamiseks tema rohelise kalendri plakati võtnud.
" Emaaaa, see oli minu kalender!"
"Tõesti või, oi, anna andeks Carlos! Mul oli lihtsalt mingit rohelist paberit vaj, sest Bella on nii väljaõpetatud, et ta oma hädad ainult roheliselt pinnale teeb"
Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis see tegelikult ka töötab. Selleks ajaks, kui Carlos oma kalendri avastas, oli see ilusti täis pissitud. Meie Salma, Fernanda ja isaga muidugi irnusime lolliks, sest Carlose nägu oli lihtsalt kirjeldamatult naljakas.

Õhtul käisime Tehuantepecis teatris. Kuna meil oli Bella kaasas, siis Salma pidi temaga autos ootama. Tal ei olnud muidugi midagi selle vastu, et tunnike autos lebotada.
Käisime vaatamas ühte vabaõhuetendust, mis toimus kinnises koduões. Sain kõigest aru, mis toimus ja mulle väga meeldis. Selline hea etendus, sisaldas nalja ning samas pani mõtlema. Üliemotsionaalsed mehhiklased oskavad hästi näidelda, kui draamat on vaja teha. Ja tõesti, olin ise üllatunud, et mul seal kordagi igav ei hakanud ja et ma kõigest aru sain. Tõesti oli tore etendus!

Ja nüüd oleme paar päeva kodus ning aastavahetuseks sõidame jällegi Salina Cruzi, et seal uus aasta koos isapoolsete sugulastega koos vastu võtta.

Saatke siis see aasta suure peoga minema, et saaks uue ja parema vastu võtta!
Kalli-kalli
Kaisa :)

Reede, 26. detsember 2014

Minu jõulud Mehhikos

Jõululaupäeva hommikul oli Mehhiko teinud Kaisale meeldiva üllatuse - õues ei olnud kohe üldse mitte palav. Pakun, et kraade oli maksimum 25 ja tuul mõnus ning jahe. Te ei kujuta ette, kuidas ma sellist asja kaifisin peale mitut nädalat, kui ka öösel ei ole enam külm olnud.

Minu jõuluhommik algas sellega, et sõin koos oma kodustega hommikust, samal ajal, kui neil oli õhtu ja külla oli tulnud jõuluvana. Nii armas oli kõike seda vaadata ja kuigi see aasta olin teiega läbi Skype'i, siis ikkagi oli mul nii soe tunne südames. Peaaegu tundsin oma kodu lõhna ja seda aroomi, kui emme kringli ahjust välja võtab... Ja ma ei nutnud! Kartsin tegelikult kohutavalt, et kõike seda nähes ja mitte osa saades, hakkan vesistama aga ei! Tubli Kaisa - juba olen tugevam, see oli üks eesmärk, mille olen siin olles pooleldi täitnud! ORALEEE!

Päeval käisin jällegi kaupluses abiks. Kaalusin 10 kilo mingit jahutaolist ainet 250 grammistesse kottidesse. Kõlab sama lõbusalt, kui see ka tegelikult oli. Aga vähemalt käisin abiks, emal on alati selle üle nii hea meel, sest ma nüüd ei taha siin egotseda aga no ma olen suhteliselt kiire ja täpne sellistes asjades. Mehhiklased võtavad kõike niiiiiii aeglaselt. Istusin seal ja vaatasin, kuidas ema töötajad rahulikult juttu räägivad ja täiesti ebavajalikke asju toimetavad, kui kauplus oli rahvast pungil ja oleks vaja olnud kliente aidata. Nojah. Ise istusin seal ja kaalusin oma jahu ning mõtlesin, et kui emal oleks seal eestlastest töölised... no ta saaks endale poole vähem töötajaid võtta, sest me ikkagi toimetame vajalikud asjad kohe ja kiiresti ära - rahasääst missugune! Aga noh, see selleks, jäin lihtsalt seal kühveldades selle üle mõtisklema.

Ema saatis mu veel papeleria'sse (nagu kontoripood enam-vähem), et ma kinkepaberit ja mingeid linte ja ei tea mida ostaks. Sinna jõudes nägin tänaval suurt rahvamassi ja minu õnnetuseks olid seal kõik poekesed ja putkad suletud. Tänaval oli mitu politseiautot ja inimesed filmisid toimuvat oma telefonidega. Ma ei saanud aru, mis toimus aga siis nägin Zabdit, kes samuti asja jälgis. Ja siis ta ütles mulle, et Coppelis (kaubanduskeskus paarsada meetrit minu kodust) oli relvastatud rööv toimunud. Nägin, kuidas kurjategijad raudu pandi ja ära veeti. Päris julm ikka. Häid jõule eksole.
Enne õhtut käisime veel Salma ja Zabdiga (ma ei mäleta nüüd, kas juba mainisin aga igaks juhuks veel - ta on minu teine vend, kes on Mehhikos näitleja ja nüüd on mitu nädalat Ixtepecis, et jõulud ja vana-aasta õhtu perega veeta) Alejandrole (teise venna Carlose poeg) kinki ostmas. 

Ning kui kõik olulised asjad toimetatud ja kauplus lõpuks suletud, võtisime Salmaga rahulikult aega, et peale pesu ennast üles lüüa. Oi, kuidas mulle meeldivad need enne-pidu-sättimised koos õega. Nii palju idiootseid nalju ja juttu. Ja noh, kui ma ütlen, et me võtame selleks aega, siis ma mõtlen seda tõsiselt. Peale paari tundi olime valmis ja see ajastus oli väga perfektne, sest just siis hakkas kõik rahvas meie juurde saabuma.
Söögi oli valmistanud üks peretuttav kokk. Kartulivorm ja ahjuliha. Muidugi ei andud see minu koduste jõulude söögi möötu kohe üldse välja aga siiski, meenutas seda natuke rohkem, kui tacod. Mu perekond on väga locaaa ja nalja saab alati palju. Kõik tädid ja vanaonu ja isegi vanaema transporditi siia, et kogu pere koos oleks. Ja noh, mehhiklastele omaselt ei istunud me terve aeg suure laua taga juttu rääkides. Kui kõhud täis, vedasid tädid mind karaoket laulma - panin hispaania keelseid laule peast, nagu nalja ja kõik olid väga šokis haha! Hiljem rõdul värsket õhku hingates laulsime koos Zabdi ja tema ukulelega - see oli megalahe! Ning kella kahe paiku ma arvan, tuli idee mängida ringmängu. Kõik osalejad istusid ümber laua ja plaksutasid kätega rütmi. Ning kordamööda tuli öelda mingi sõna täpselt selle rütmi järgi. Igal korral oli selleks erinev kategooria, näieks toidud, joogid, kohad, nimed, värvid jne. Kes eksis, jäi kokutama või kordas juba öeldud asja, pidi jooma ühe pitsi pooli. Kõlab nagu hullem joomamäng aga tegelikult ei - see ei sisaldanud peaaegu üldse alkoholi ja keegi ei olnud purjus. Igatahes ülimalt tore oli - kui mina midagi ei teadnud, hõiskasin sama asja eesti keeles ja no sellepeale hakkasid kõik naerma ja minu kõrval istuv nõbu kaotas alati, kuna ta ei suutnud suure naermise tõttu midagi öelda.
Magama sain umbes kella viie ajal - vot nii käib Mehhikos jõulude tähistamine.

Järgmisel hommikul, kui lõpuks maast lahti saime, sõime hommikust ja jällegi tulid kõik tädide pered meile, et saaks eilseid toite süüa - seda oli palju, igasugused koogid, magustoidud ja muud maitsvad asjad.
Ja avasime ka kõik kingitused! No... EMME JA ISSI... AITÄH TEILEEEE! Nii armas oli, ma ei saanud seal kõigi ees pisardama hakata, seega hoidsin tagasi aga tegelikult olin nii liigutatud! Oleks ainult pere olnud, siis ei oleks ma muretsenud aga mul olid ka kõik nõbud ümberringi vaatamas ja ma tean, et siis oleksin kogu ülejäänud aasta seda kuulanud, kuidas Kaisa lõhnaõli peale pillima hakkas :D
Kõigile nii väga meeldisid need kingitused! Peale selle, et kodustelt sain oma parfüümi ja kreemi ja šokolaadimäed, kinkis siinne pere mulle ühe filmi. Vaatasin seda nendega koos paar nädalat tagasi ja kuna mulle niiväga meeldis see meehiko film, ütlesin, et kindlasti võtan selle kaasa, kui Eestisse lähen ja näitan oma perele ka. Ja nüüd nad kinkisid mulle selle plaadi! Pluss mu vend Zabdi kinkis mulle IMEILUSAD Mexicos käsitööna tehtud kõrvarõngad! Selline väga südamlik hommikupoolik oli.
Ja päeval vaatasime kogu selle suure pandega filme ning lihtsalt lebotasime, kuni kell oli juba väga palju ning meil oliaeg sõita Salina Cruzi, et Alejandro tagasi viia. 
Tagasi tulles oli minul ja Zabdil täielik taco-isu. Mina muudkui rääkisin, et eiei, kell 12 õhtul nüüd kindlasti ei ole hea mõte süüa. Aga noh, mis te siis arvate, kuidas asi läks?


Aa, üks hea nali ka. Kunagi, kui kodustega rääkisin ja mainisin siineid linnade nimesid (Ixtepec, Ixtaltepec, Tehuantepec jne), siis issi ütles, et muudkui pekk ja pekk ainult! Rääkisin seda eile oma perele siin, seletasin, mis pekk eesti keeles tähendab ja naersime kõik pisarateni. Nüüd Salma kutsub mind Kaisapec'iks...

MUIDEKS! Ma saatsin oma kallitele tegelt ka hunniku kirju ja suhteliselt masendusse ajab, et jõulud möödas ja need ikka kohale jõudnud ei ole... Ehk ma jõuan enne ise  tagasi, kui te mu jõulutervitused kätte saate!

Olge mõnusad ja nautige selle aasta viimaseid päevi ilusas lumises Eestis!
Kalli-kalli
Kaisa :)

Teisipäev, 23. detsember 2014

23. detsember ja kraade täpselt 32

KAISA! Võta ennast kokku ja kirjuta lõpuks midagi!
Jah, kuidagi nii kiire ja hullumeelne elu on praegu siin olnud. Nojah, tegelikult, millal nii ei oleks.

Raske kohe alustada, aken uue postitusega on mu arvutis juba mitu päeva lhti olnud ja ikka alati tuleb midagi muud ette, kui ennast kirjutama sätin.

Viimati kirjutasin sellest, kuidas Tuxtlas käisin. Vahepeal olen veetnud palju aega pere ja sõpradega igasuguseid erinevaid asju tehes. Jõuluaja tõttu on emal praegu kaupluses meeletult palju tööd ja tegemist. Seega olen üldiselt iga päev mõnisada kommi ära pakkinud ja igasuguseid muid nürisid töid teinud, et vähegi aidata. Äri ise käib nii, et laost ostame alati hiigelpakid komme ja kõike muud vajalikku, et nendest siis omakorda pisikesed kommipakid valmistada. Kõlab lihtsalt aga tegelt sellega on ikka üsna palju juramist. Võtab päevas 2-3 tundi. Aga ei ole hullu, ega mul päeval nagunii väga palju muud teha ei ole ja see-eest käin õhtuti alati väljas.

Kui ma ennegi olen maininud, et minu nõbu Fernanda on koos Yoshiga (AFS, Jaapan), siis sellega läks nüüd küll natuke halvasti. Fernanda on mu nõnu ja Yoshi hea sõber. Ja Fer otsustas selle suhte peale paari päeva lõpetada. Jama on aga selles, et jaapanlaste jaoks ei käi asi kohe üldse nii. Yoshi oli oma eelmise tüdrukuga kool 3 aastat ja nüüd sai ta päris hea šoki, et tüdruk, keda ta juba algusest peale jumaldanud on, ta nii kiirelt kuu peale saatis. Ma teadsin, et ta kurb on aga et nii kurb... Mul oli ja noh, on praegu ka temast nii kahju, sest kuigi nädal on möödas, on see vend ikka õnnetu. Ja seetõttu olengi viimasel ajal palju temaga väljas käinud ja õhtuti baaris istumas ning juttu rääkimas, et tal parem hakkaks.
Seega mu eelmise nädala kolmap-laupäev nägid välja nii, et päeval sain Siljega kokku ja aitasin emal tööd teha ning õhtuti käisin niisama linna peal. Selline elu mulle täitsa meeldib!

Ning pühapäevaks kutsus Silje pere mind Ixtaltepecis toimunud kontserdile. Jällegi sama muusikastiil ja kõik mehhiko värk. Läksime neljakesi: mina, Silje, Silje vend Manuel ja nende nõbu Marco. Kui umbes pool 11 sinna jõudsime, oli järjekord meeeeeletu. Õudne, kui palju inimesi. Ma ei oska kuidagi pilti luua, et te aru saaksite, milline mass seal ootamas oli. Ning kui me AUTOGA sinna saba lõppu sõitsime, otsustasime, et ei, see asi ei ole nii palju väärt, et mitu tundi oodata...
Võtsime takso ja läksime Ixtepeci tagasi - ja kuna mulle öeldi, et mina saan otsustada, kuhu minna, siis veetsime selle öö Casa de Trovas. Oli õhtu täis laulu, tantsu ja palju nalja! Koju jõudsime kella viie ajal hommikul ja minul oli äratus kella üheksa ajal, et kümneks koju minna. Lõpuks jäin veel hommikul kohvi jooma ja jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et Alema perega rääkida. Palju õnne veelkord!

Ja mis jõuludest veel. Mul ei ole koduigatsust aga ma igatsen jõule. Endiselt, meeletult. Lund, perekonda, kartulit, kodust liha, verivorsti, jõuluküünlaid, kuusepuud, kodu, mis on täis emme tehtud kringli lõhna, jõulufilme ja igasuguseid väikseid asju, mis lõpuks südame jõuluseks teevad. Siin ei ole mul seda tunnet. Mingi ähmane mõte on peas, et on jõulud, kuna IGA KURADI HOMMIK kell 9 pannakse mu rõdu all kõlar põhja ja jõululaulude plaat käima. Iga päev sama plaat, kus lapsed laulavad samu jõululaule. Iga hommik ajab see mind üles ja vannun, et hommepäev lähen löön selle kuradi kõlari sisse! Seda ma vihkan aga muidu on kõik hästi :D

Ükapäev rääkisin oma vana klassiga Nõmmelt, siis tuli eriline jõuluigatsus, sest kohe peale seda vaatasin otsepildis Nõmme jõulukontserdi ka ära. Täitsa ausalt jah, tuli küll pisar silma seda kuulates. Eriti koorilaulude ajal. Mina ei tea, millises koolis on armsam jõulukontsert, kui meil Nõmmel, tõesti oli imeilus ja mul kuidagi pärast päev otsa kripeldas see tunne sees.

Ja no mis värk on! Ma saatsin hunniku jõulukirju juba mitu nädalat tagasi ja keegi ei ole neid kätte saanud - homme on jõuluõhtu! Natuke on veel aega aga järjest rohkem tuleb mul tunne, et need kirjad ei jõua küll õigeks ajaks kohale... Ma just kirjutasin need täpselt jõuluõhtuks ja nüüd istuvad need ei tea kus...
Aga ehk juhtub jõuluime ja homme on need kohal!


Unustagem kõik tülid ja nääklemised, sest teie, kes saate osa Eesti jõuludest,
peaksite seda nautima ja rohkem väärtustama!

Kalli-kalli
Kaisa :)



Kolmapäev, 17. detsember 2014

LAURA 19

See postitus on pühendatud Laurale.
Niisis, teie aja järgi täna on minu kallil väikesel blondiinil Eestis sünnipäev. Ja selle puhul meisterdasin kokku ühe video.
Tükk aega põdesin, kas julgen üldse seda kuskile üles panna, sest eks ta ole ikka väga kodukootud ja imelik aga ega me pole kumbki kunagi päris normaalne olnud. Arvaku teised, mis tahavad aga tegin asja täie südamega ja see loeb.

Palju kallistusi Sulle üle seitsme maa ja mere, mu kallis!
Sinu Kaisa :)


Esmaspäev, 15. detsember 2014

Tuxtla

Loen siin just praegu oma esimesi postitusi blogis. Kõik need emotsioonid tulevad meelde, kuidas juba tervis hakkas märku andma, et närvid olid viimseni pingule tõmmatud ja stress meeletu. Päris imelik on mõelda, kui palju praeguseks elu ikka muutunud on. Õnn ja kodutunne. Hakkasin oma nelja kuud siin suures plaanis tagantjärgi üle mõtlema. Algus oli jubejubejubejube (blogisse ei kirjutanud pooltki seda, mis tegelikult oli), siis läks juba vahepeal paremaks ning seejärel jälle täie rauaga totaalselt põhja. Ja nüüd kõõlun siin mäeotsas, eluga rahul ja nägu naerul. 

Peale eelmise postituse avaldamist tuli mul reedel vaid natukene veel oodata, kuni Silje koos perega minu juurde jõudis ja uksekella helistas. Viskasin oma kompsud auto kasti, jätsin perega hüvasti ja sõit võiski alata!
Ixtepecist Tuxtlasse sõitmiseks kulub umbes 3-4 tundi ja te võite ise arvata, mis muusika terve see aeg autos mängis. Kõik laulud, mida vähegi teadsime laulsime kaasa ja nii tore oli. Peale Silje ema ja isa oli meiega kaasas veel ka tema nõbu Marco - muidu elab Pueblas ja seetõttu on tal nii naljakas aktsent. 
Umbes tund aega sõidust kulges mööda mägesid. Need teed ja vaated on asi, mida peab ise kogema. Mõtlesin ja ka üritasin sellest videot teha ja kuidagigi jäädvustada aga see ei ole lihtsalt võimalik. Pool aega lendasime kolmekesi seal tagaistmel ringi ja kui aknast välja vaadates nägin, kui kõrgel me olime ja milline kuristik paarikümne sentimeerti kaugusel autoratastest on, mõtlesin, et mul läheb süda pahaks ja siia me jääme. Aga ei, Silje isa on hea autojuht ja jõudsime täitsa elusalt kohale.
Tuxtla on niiiiiii palju suurem linn kui Ixtepec või Juchitan, kuna see on Chiapase osariigi pealinn. Tõesti. Aga see on ka väga ilus, mulle meeldis.
Üldse, kuna me läksime teise osariiki, siis märkasin ka seda, et loodus on natuke erinev. Palju rohelisem ning rohkem metsa. Siinkandis on enamjaolt selline võsataoline asi, mis metsa mõõtu väga välja ei anna aga Chiapases on seda hulga vähem. Kõik on ilus ja roheline. Ma ei jäänud isegi kordagi magama, sest olin maastikust nii võlutud ja vahtisin terve arg aknast välja nagu väike laps.
Tuxtlasse jõudes läksime sealsele Feriale. Üritus, kun on midagi laadataolist aga kõik asjad on seotud hobuste pidamise ja sellise, kuidas nüüd öelda..rantšo-eluga. Seal võis selleks leida, kõik midaiganes vaja. Laada keskel oli suur areen, kuhu mahtus palju inimesi. Reedeõhtul oli seal rahvast küllaga ja kõik olid vaatama tulnud erinevaid võistlusi, mis seal toimusid. Meie Siljega ei suutnud väga nautida, kuna seal oli meeeeeeeletult külm ja kõhud olid ka hirmus tühjaks läinud pika sõidu peale. Aga tõesti, Tuxtlas oli palju külmem, kui Ixtepecis. Olen omadega jõudnud sinna, et kui väljas on 17 kraadi koos tuulega, siis see võrdub talvega. Õnneks olid ka teistel kõhud tühjad ja läksime Liverpooli. Mugisime Siljega parimat pitsat, mida siin Mehhikos saanud olen ja olemine läks kohe palju paremaks. 
Hiljem Feriale tagasi minnes jalutasime mööda suurt...ma ei oska seda kuidagi nimetada, ma arvan, et kui ütlen sõna maamess, siis see on kõige sarnasem üritus, et te asjast ettekujutluse saaksite. 
Seal oli palju loomi ja toitu ja lõbustuspark ja kõiksugu muid meelelahutuskohti. Läksime siis lootusrikkalt sinna, kus pidi Julion Alarez'i kontsert olema ja juba kaugelt nägime oma suureks meelehärmiks kohutavalt pikka järjekorda. Ma pakun, et oleksime selle heal juhul kahe-kolme tunniga ära seisnud.  Ja peale selle oli piletihind 350 peesolt 2000 peesoni tõusnud. Ausaltöeldes läks igasugune kontserdiisu ära, Julion Alvarez või kes iganes. Otsustasime head sööki-jooki osta ning läksime Manueli (Silje hostvend) korterisse. Silje perekond on nii vaba ja lahe seltskond, et mul oli tõsiselt tore õhtu. Üleüldse oli tore nädalavahetus. 
Järgmisel päeval sai isa teada, et tema sõber korraldab Tuxtlas Vela't. Ma ei tea, kas te mäletate aga tänu Ixtepecis toimunud üritusele Vela 27, sain ma omale läbi õnne ja juhuste praeguse perekonna. 
Kuigi meil kellelgi polnud mingeid piduriideid, rääkimata trahhedest (rahvariided), otsustasime minna. Pean tunnistama, et just ülearu lõbus ei olnud, kuna nii imelik oli seal kõikide piduliste keskel teksapükstega tantsida. Siiski, mehhiklased ei teinud sellest mingit numbrit ja kiskusid meid aina uuesti ja uuesti tantsupõrandale. Ja muidugi, mina veetsin terve õhtu neid imelisi mehhiklaste rahvariideid vaadates... Need on nii ilusad! Ja kui vähegi saan ja leian sellise nagu ma tahan, kavatsen ka endale soetada - kevadel on siin palju Vela'sid tulemas ning siis oleks mul alati Eestis ka oma rahvariided olemas. Tegime Siljega nalja, et eriti lahe oleks mul see Laulupeol selga panna - uhke värk!
Peale pidu käisime MacDonaldsis. Te ei kujuta ette, kui mõnus oli üle 4-5 kuu sellist rämpstoitu süüa, mida Eestis ka on! Nii halb aga jällegi nii hea, teate ju isegi. Õhtu veetsime jällegi Manueli juures olles.
Järgmisel päeval peale suurt hommikusööki (igal hommikul valmistas Silje isa meile ülimaitsvat toitu) läksime jällegi Feriale.

Laenasin eelmisel aastal Mehhikos elanud eestlanna Marta blogist natuke juttu selle kohta, kus ma ikkagi käisin - tal on asi palju selgemini ära seletatud.

The Charreada ehk siis hispaania keeles lühemal charreria, mis on sarnane rodeole kuid pole päris sama. Võisteldakse siis erinevatel aladel ning see on traditsiooniline siis nö "Vanale Mehhikole" ning kirjeldatakse kui elavat ajalugu. Võistlus koosneb siis kokku 10 alast, millest 9 on mõeldud meestele nin 1 naistele.
Cala de Caballo - esimene ala on siis põhimõtteliselt nagu hobuste talendishow, kus peab näitama, kuidas hobune traavib, kaloppib , ringe ümber enda teeb, kui pikk on tema pidurdus joon jne jne. 
Piales en Lienzo - charro peab enda hobuse seljast viskama noorele jooksvale traavlile lariati ümber tema jalgade. 
Colas en el Lienzo, or Coleadero - tegemist on siis võistlusega, kus charro ratsutab hobusega väikse pulli kõrval ning sõidu ajal seob pulli saba enda jala külge ja üritab siis niimoodi pulli pikali visata. Esimesel pilgul hakkas nendest vaestest loomadest, kes selja peal lõpetasin küll kahju. Lisaks on erinevad reeglid, kuidas see pull peab kukkuma või püsti tõusma. 
Terna en el Ruedo - tegemist on siis tiimi võistlusega, kus peab noore pulli nööridega kinni siduma. Osalevad kolm charrot ning üks charro peab pulli kaelast kinni püüdma, teine jalgadest ning kolmas seob ta lõpus kokku. Aega on sellest 6 minutit ning lisapunkte antakse erinevate trikkide eest, mida tehakse.
Jineteo de Yegua - ratsutatakse treenimata hobuse seljas, täpselt nagu pulliga aga lihtsalt seekord on selleks metsik hobune. 
Manganas a Pie - sellel võistluse on charrol kolm võimalust püüda kinni hobune tema jalgadest ning ta maha kukutada, samal ajal peab hobune maas üle oma selja keerama. Lisapunkte jagatakse erinevate köie trikkide eest. Aega on selleks 8 minutit. Võistlus toimub charro jaoks ilma hobuseta. 
Manganas a Caballo - sama, mis eelmine ainukese vahega, et seekord on charro hobuse seljas. 
El Paso de la Muerte ehk siis inglise keeles death jump - kui charro peab hüppama ühe hobuse seljast teise - hobused on saduldamata ning ka taltsutamata. Kõige ohtlikum ala jäetakse muidugi kõige viimaseks! 


Ja nüüd asi läbi minu nägemuse:



Ega praegu ei olegi miskit muud kirjutada. Kokkuvõtvalt oli imetore nädalavahetus, kuigi kauaoodatud kontsert jäi olemata (pole hullu, kevadel tuleb ta esinema Pueblasse ja siis läheme Salmaga koos teda vaatama! Kindlalt!)
Ja tundub, et see nõbudega randaminek lükkub ka edasi - mehhiklased, miks ma küll ei imesta.. 


Kalli-kalli ja päikest!
Kaisa :)

Reede, 12. detsember 2014

Unos lindos ojos verdes!

Mul on suured uudised! Okei, võibolla mitte nüüd nii suured aga ise olen pool ööd üleval olnud, sest ei suutnud tänast ära oodata! Hakkan oma looga täiesti algusest peale, nii on ehk lihtsam.

Peale seda, kui Clemens ära läks, ei olegi ma siin kodus midagi väga suurt teinud. Vaheaeg - kooli jaoks vara ärkama ei pea ja kuna mõnel päeval polnudki muid plaane, veetsime päeva vennaga igasuguseid erinevaid filme vaadates. Näitasin neile isegi Nimed Marmortahvlil ära ja kuna hispaaniakeelseid subtiitreid mu plaadil ei ole, siis seletasin ise, mis parasjagu toimus. Vot jah, ei midagi huvitavat aga samas oli päris hea vaheldus mõni päev ilma midagi tegemata veeta - seda pole siin viimasel ajal ette tulnud. Siiski lõpuks viskas see mul üle ja otsustasime Siljega niisama päeval jalutamas käia. Pool Ixtepeci kõndisime läbi ja enamus aega arutasime, mis siis saab, kui me poole aasta pärast tagasi koju läheme. Siljel on kindel plaan siia elama tulla. "Mina tahan, et minu lapsed nii kasvaks, et õpivad ratsutama ja saavad hispaania keele selgeks ning lihtsalt naudivad seda siinset elu! Muidugi jõuludeks läheks ma tagasi koju, et kõiki näha ja nii aga elada tahaksin kindlasti siin. Ja just Ixtepecis."
Mina veel nii hulluks oma mõtetega läinud ei ole aga praegu on mu kindel plaan minna Tartu Ülikooli veidi kõikuma löönud küll. Kohtusin siin eelmisel nädalal ühe endise yfu vahetusõpilase Tor'iga. Norrakas, kes oli Ixtepecis vahetusaastal kuus aastat tagasi. Praeguseks on ta siia juba kolm korda tagasi tulnud. Ise ütleb, et tahaks palju tihedamini aga nüüd on töö kõrvalt seda nii raske korraldada. Muide - huvitav fakt - ma olen temaga pikalt mitu korda juttu ajanud ja seda mitte sõnagi inglise keeles! Uskumatu. Aga Tor rääkis, kus tema kõik õppinud on - kõik erinevad maad ja erinevad keeled...no see, et ma tahan oma kolm lemmikkeelt ära õppida, on juba aastatetagune unistus. Itaalia, hispaania ja prantsuse keeled. Kõige südamelähedasemad on ikka hispaania ja itaalia omad. 
Nüüd läksin jutuga väga rändama ja oma suurest uudisest lendasin päris kaugele. Igatahes, ükspäev peale jalutamist tulime Siljega minu poole ja ajasime niisama minu toas juttu, teadagi milline muusika mängimas. Ja kuidagi tuli jutuks see, et Silje pere ikkagi läheb laupäeval sinna kontserdile, kuhu meil oli alguses plaan koos minna ja noh.. meie kaks hullu blondi mõtlesime, et tasuks veel igaks juhuks proovida, et äkki saame ikka koos minna. Selleks oli meil hiigelplaan.
Silje oli eelmisel nädalavahetusel Tuxtlast omale sellised ülivinged uued saapad ostnud. Mehhiko käsitöö ja mujalt neid väga osta ei saa. Mulle meeldisid need saapad väga ja need nägid nii mugavad välja - maksavad sama palju, kui siit neid meie mõistes kalleid firmakaid osta (siin on need kolm korda odavmad). Nojah, mina tahaksin ka endale väga selliseid. Ja siis oli Siljel kohe mõte valmis - ta läheb oma ema-isa juurde ja kuna ta juba neid hästi tunneb, siis teab, et kui nad näevad Siljet oma uusi saapaid kandmas, teevad nad kindlasti talle selle kohta komplimente. Nii läkski. Ja selle peale Silje ütles, et Kaisale ka väga meeldisid need saapad ja ta tahaks selliseid endalegi aga siit ju ei ole kuskilt selliseid saada. Nuuks-nuuks ja kurvad silmad... PLAAN TÖÖTAS, me oleme Siljega haiged geeniused ikka, sest selle peale küsisid ema ja isa, et nojah, aga kas Kaisa siis tahaks äkki kaasa tulla!!!!
Kiired kõned Siljega ja saingi emalt luba küsima mina. Mingit probleemi ei ole ja ema arvas, et meil tuleb kindlasti väga lõbus nädalavahetus. KUIGI mu pere ei saa absoluutselt aru, kuidas meile Salmaga selline muusika meldib. Ja kuidas ma suudan sinna kontserdile minna. Nüüd hommikul oli just hea nali - ema ümises ühte laulu ja mina vaatasin suurte silmadega talle otsa, sest ta ju vihkab seda muusikat. "Kaisa! Näed nüüd, sinu süü! Fuh, mis laulud!" :D
Aa, ja see lugu ka veel, et võibolla läheb ka mu tädi koos oma lastega Julion Alvarez'i vaatama. Ainus probleem on see, et nii mu tädi, Paco, kui Fernada armastavad sellist muusikat ja nende juures elav Amedeo ei suuda seda kuulata. Ta on nagu mina, siis kui juchitanis elasin ja neid laule kuulsin. Mõtlesin ausalt, et pange endale tuli otsa inimesed - ja nüüd ainult banda mu playlistis ongi!
Eile tegime veel nalja, et peaksime Amiga kohad ära vahetama - mina lähen kontserdile ja tema saab seni meie juures olla. See oleks talle muidugi meelt mööda - Salma juures elada.

Et siis jah, praegu on reede hommik ja ootan sõnumit Siljelt, kui nad siia tulevad, et mind peale võtta ja Tuxtlasse sõita. Oleme seal terve nädalavahetuse ja tagasi tuleme esmaspäeval. Silje hostvennal on Tuxtlas oma korter, kuna ta seal ülikoolis käib - seal saame seni elada. 
Ma nüüd ei taha kindlalt väita, sest kardan ära sõnuda aga meil on siin nõbudega ka väike plaan, et kui ma esmaspäeval tagasi tulen, siis läheme solo con primos ööseks randa telkima. See kõlab nii lahedalt, ma loodan, et miski seda plaani ära ei riku - siin ei või kunagi teada, mis juhtub. Samas vanematega on juba räägitud ja autod on olemas, peaks nagu kõik okei olema aga eks näis. Praegu suudan ainult sellele mõelda, et homme rokin koos Siljega Julion Alvarez'i kontserdil!!!!

(Panin juba teise blogisse oma muusikaplaylisti lingi ka, saate vaadata, mis muusika see on, kui huvi on. Issi ütles, et see on täielik ******* -liiga ilusad sõnad, et siia kirjutada :D )


Päikest ja kallid!
Kaisa :)

Esmaspäev, 8. detsember 2014

4 kuud Mehhikos. Pidu ja natuke filmi ka

Tere tere kõigile ja vabandused, et olen blogi nii kauaks unarusse jätnud. Viimasel ajal on nii tohutult palju tegemist olnud, et vaevu olen magada saanud, rääkimata mingist blogi kirjutamisest.
Praegu suure imestusega avastasin, et viimasest postitusest on juba üle nädala möödas ja ei mäletagi enam, mis ma sinna kokku kirjutasin.

JA MA SAIN OMA JÕULUPAKI KÄTTE! TE EI KUJUTA ETTE, KUI ÕNNELIK MA OLEN! Emme, tuhat tänu sulle selle vaeva eest veelkord! Siiamaani seletan kõigile, et tõesti, mu emme meisterdas nii palju ise, selleks, et meile Salmaga need päkapikukotid teha! No kui armas! Aa, ja seda ka, et panin kõik saadud kingikotid ilusti külmkappi, sest pakis olnud kirjas oli öeldud, et KÕIK pakid sisaldavad šokolaadi ja ma arvan, et muidu on see üks katastroof, kui need mitme nädala pärast jõuluõhtul avame 

Praegu on elu kuidagi jube kiireks läinud. Nüüd on kool ka läbi ja vaheaeg.
Alustan sellest, et kuigi hõiskasin rõõmuga, et saan koos Silje perega minna Tuxtlasse kontserdile ja terve nädalavahetuse nendega seal veeta, ei tulnud see plaan kahjuks välja. Praegu istun siin teleka ees, panin klapid pähe, et saaksin kirjutamisele keskenduda, mitte nagu juba viimased tund aega  - selle asemel juttu ajama hakata. Nii läheb mõte täiesti kaduma. Istusin mitu minutit käed klahvidel ja ei suutnud meenutada, mis ma eelmisel nädalavahetusel tegin. Küsisin Salma ja ema-isa käest ka ja keegi ei mäleta. Ju me Salina Cruzis käisime, midagi paremat me välja mõelda ei suutnud.
Vot. Sellepärast ei tohikski blogi kirjutamisse nii pikka vahet jätta, sest praegu ei suuda kuidagi meenutada, mis ja millal juhtus. Midagi halba igatahes mitte, viimasel ajal on kuidagi iga päevaga aina lõbusam. Nalja saab kuhjaga, nii pere kui sõpradega ja igavust ei ole siin küll tundnud.

Aaa, üks asi tuli veel meelde! Ei mäleta täpselt, millisel ööl aga eelmisel nädalal skype’sin oma klassiga Nõmmelt. Nii armas oli, kuigi minu jaoks oli kell pool kolm öösel ja olin veidi unine. Panin endale äratuse aga olin just lollisti tund aega enne seda magama jäänud, sest ei jaksanud enam oodata ja ei ärganud mitte äratuse, vaid selle peale, kui mu telefon karjuma hakkas, sest Laura juba helistas. Armas oli kõiki näha – tuli natuke isu Nõmmel olla, sest mulle väga meeldib detsembrikuu meie koolis – jõuluhommikud ja igasugused muud pisiasjad, mis nii hea jõulutunde tekitavad. Siin ei ole mul mittemittemingit jõulutunnet, ausõna. Armastan ja igatsen eesti jõule koos perega.

Viimasel ajal on mul tulnud komme käia öösiti rõdul istumas ja muusikat kuulamas. See on hetk, kus tänav on vaikne ja keegi ei karju ega plärista mingite vilede või sireenidega. Lihtsalt inimtühi ja ei mingit kuumust - külm tuul. Eestis on mul alati oma „vaikuse“ aeg, kui tahan. Kui muidu ei saa, võtan ratta või ATV ja lähen sõitma. Või siis lihtsalt jalutama. Siin ma nii teha ei saa ja tunnen sellest natuke puudust, sest siinne elu on jube lärmakas ja päeva lõpuks väsitab see tohutult. Seega, kui kõik on magama läinud (vahepeal on Salma minuga aga see on mõnus, sest siis me lihtsalt räägime vaikselt juttu), lähen vaikselt rõdule ja võin vabalt seal oma muusikaga tund aega toolis lebada ja kuud ning tähti vaadata. Ja sellega on patareid jälle järgmiseks hullumeelseks päevaks laetud J

Eelmisel nädalal olin väga hõivatud oma piñatat tehes. Oi, kui kopp mul sellest jurast lõpuks ees oli! Arvasin lahkelt, et mis see meisterdamine siis ära ei ole, et paar tundi võtab. Jajah, ilusad unistused - ma ei tea noh, vähemalt mingi 4-5 päeva sai sellega jamatud. Õnneks aitasid mind ema, Salma, Fernanda ja vend Carlos, et kuidagi asjast mingit aimu saada aga suurema osa tegin ikka ise. Ükspäev peale kooli tuli ka Denis minu juurde, et aidata. Piñatat oli vaja laupäeval toimunud YFU peo jaoks. Iga vahetusõpilane pidi loominguline olema ja oma piñata meisterdama ning peale selle sinna juurde hispaania keeles rääkima miks just selline valik. Mina valisin oma piñataks sombreero AGA et olen eestlanna, siis minu hiiglaslik sombreero oli kaunistatud sini-must-valge paberiga. Jube töö aga lõpuks sai väga uhke! Ja ma võitsin YFU sombreerode võistluse! Alguses ei olnud väga mingit suuremat võiduhimu aga kui olin juba nii palju vaeva näinud, siis nagu emagi ütles – me läheme ikka võidu peale välja! – mõeldud, tehtud! Go Eesti ja Go Mehhiko!
PS Clemens filmis ja seetõttu ei ole poole video pealt enam midagi väga aru saada - ta jooksis kommide jägi.



Aga hoolimata sellest, et mul oli oma võistlusega palju tööd, leidsime aega neljapäeva õhtul minna koolilõppu tähistama. Esialgu olime vaid neljakesi – mina, Salma, vend Carlos ja nõbu Paco. Hiljem, kui välja istuma läksime, liitusid meiega ka teine nõbu Sami ja Yoshi (Jaapan) koos minu nõbu (naid mul jätkub) Fernandaga. See oli üks hullumeelne õhtu aga no nii lõbus ei ole mul ikka ammu olnud! Uskumatu! Ja see, et hispaania keel on juba piisavalt suus, et naljadest aru saada ja bandat kaasa laulda teeb asja veel imelisemaks. Ja et ikka olukorrad suhetest ära rääkida: minu nõbu Fernanda on koos Yoshiga ning minu õde koos Ami’ga Itaaliast (Ja Amedeo vahetas perekonda ning nüüd elab koos mu tädi perega – Paco ja Fernandaga, ehk siis teoreetisilest on mu õe kutt ta tädipoeg ja sellega saab muidugi alati palju nalja).  Selle õhtu põhilause minu vennalt, kes on üks paras hullumeelne tüüp: OH MA FAKIN’ GOSH! Ilmselt see ei ole teie jaoks väga naljakas lugeda aga see on pigem mulle endale, kui kunagi hiljem oma blogi loen – kohe igasugu naljad tulevad meelde.

Reedese päeva veetsime piñatasid (Salmal on samuti vaja kooli jaoks piñata teha) meisterdades ja telefonide otsimise missiooni läbi viies – eelmisel õhtul unustasid nii Carlos kui Paco oma telefonid ei tea kuhu, nende omad leidsime hiljem autost üles. Aga Fernandal nii hästi ei läinud, sest tema telefoni oli ära varastanud baaris olnud töötaja. Õnneks saime tänu hääle tehnikale telefoni asukoha arvutiga teada ja käisime koos patrulliga seda taga otsimas. Peale suuri sekeldusi ja valesid saatis minu täditütre abikaasa (president) oma mingisugused ihukaitsjad seda tüüpi otsima ja tagasi tulid nad telefoniga. Lõpp hea, kõik hea.
Õhtul sõitsime Salina Cruzi, et minna isa peole – tema töökoha aastapäev vms. Väga peen pidu oli. Meil Salmaga muidugi mitte just üleliia huvitav aga mina olin õnnelik, et üheks õhtuks oma pagana piñatast lahti sain. Aga kuna see oli vaja laupäevaks valmis saada, siis äratas ema meid laupäeva hommikul kell 7.30, et tagasi koju sõita – ma pidin oma meistriteose käppelt lõpetama. Kuna laupäev on alati traditsiooniline Eestiga suhtlemise aeg, siis pidin seda seekord tegema samal ajal liimi ja kääride ja paberitega mässates. Seni, kuni liim kuivas, läksin bussijaama vastu minu heale sõbrale Clemensile Austriast, kes tuli mulle nädalavahetuseks külla. Vaene mees, pidi terve tee Lagunasest siia oma piñatat kaasas tarima…

YFU pidu just midagi üleliia lahedat ei olnud, siiski parem kui eelmine kord, kuna seekord oli peale sakslaste seal ka Clemens ning mul olid kaasas ema ja Salma, kellega juttu rääkida.
Laupäev oli üks meeletult tegemist täis päev – Salina Cruzist hommikul käppelt koju, piñata, Clemens, Yfu pidu ja peale seda tulime korraks koju ning õhtul suundusime edasi vahetusõpilaste korraldatud peole – AFS’i õpilastel on siin täis 3 kuud ja yfukatel 4!
Jällegi üks hullumeelne õhtu. Tantsisime nii palju, et mul on tänagi veel jalad haiged. Aga muidugi, mis on üks õhtu Mehhikos, mis ei sisalda kaklusi? – ja jälle oli asjaga seotud mu nõbu Paco. Olime just tänaval seismas ja pileteid jagamas, et peole siseneda, kui nägin, et mingi ülipurjus mees tuli meilt midagi küsima. Tahtis meile mingit pahna müüa, Salma ütles veel viisakalt, et ei aitäh. Paco nägi seal oma sõpru ja rääkis nendega juttu, kui mees nende juurde läks ja hakkas nõudma, et nad temalt ma ei tea mida ostaks. Tädipoeg ütles ilusti, ei aitäh ja selle peale võttis purjus mees hoogu ja lõi Pacot peaga otse näkku. Ma nägin ainult seda löömishetke ja seda, kuidas mees minema jooksis. Paco seisis keset tänavat ja hüüdis talle midagi järgi ning ropendas, käega suud kinni hoides. Läksin kohe vaatama, et kas temaga on korras ja kui ta käe eest ära võttis… huuuuh, kõik kohad verd täis ja kutil mokk täiesti töllakil. Eriti halb õnn oli see, et tal on breketid ja seetõttu sai suu veel rohkem kahjustada. Hiljem peale haiglas ja politseis käimist kuulsin veel, et nüüd tal üks hammas ka pekkis sellepärast. No uskumatu, kui halb õnn tal nende kaklustega on – enne oli ninaluu ja nüüd see. Igatahes muidugi läks ta asjaga kohe politseisse ja kui need seal lillegi ei liigutanud, tuli presidendi käsi mängu ja praegu peaks see haige mees vangis olema.
Sellele vaatamata oli minul väga tore õhtu!

Ja tänane pühapäev möödus kodus. Aga meil käisid just külas teised sõbrad – Ami, Yoshi, Denis, Fernanda ning käisime tacosid söömas. Ei tea kust aga meil tuli selline mõte, et kõik peavad kuidagi lollid välja nägema. Salmal olid seljas lühkarid ja kahte erinevat värvi sokid koos koolikingadega (rõve), Clemensil minu lipsudega plätud, Fernandal kahte erivärvi tennised, minul ühes jalas tennis, teises kooliking ning Yoshi ja Amadeo kaunistasime ära Salma ehetega. Ma ei tea, miks meil sellised hulluhood vahepeal on aga no nii palju nalja sai, et jube – mul kõhulihased täitsa haiged. Võib-olla on see tacodest – nädalavahetuseti on mu lemmik taco-kohas selline diil, et kui osad ühe taco, saad kaks. Ehk siis sai kohe topelt söödud.
Ja praegu leotame Salma ja Clemensiga teleka ees, täna on üke pika aja üks rahulik õhtu – ehk saab vähe rohkem und ka, sellega on viimasel ajal nii kitsas olnud.

Üks asi veel! Viimasel koolipäeval otsustasime Denisega, et mina õpin itaalia keelt ja tema eesti keelt. Vaadake ise, mis sellest välja tuli! PS sisaldab natuke roppusi ka, vabandan, kellele ei meeldi aga mul endal alati nii naljakas vaadata ja kuulata seda :D



Aga muidu on elu nagu lill ja rohkemgi veel!! Vaadake pildiblogi, panen sinna igasuguseid pilte kogu jutu kohta, mille just ära kirjutasin!

Kõike ilusat, kalli-kalli
Kaisa :)



Kolmapäev, 3. detsember 2014

Neljapäev, 27. november 2014

Mõtlesin ja mõtlesin aga ega targemaks väga ei saanud

Heipa, mu kallid!

On neljapäeva pärastlõuna ja istun oma ilusas elutoas tassi kohviga. Otsustasin ennast kokku võtta ning teile teada anda, et ma siin ikka endiselt täitsa elus ja kõik on ilus.

Kõigepealt muidugi üks oluline asi, mis mul juba tükk aega südamel on olnud. Kallis vanaema Maie. Saadan oma maailma kõige lemmikumasse linna suured suured kallistused ja õnnesoovid! Ja ka siirad vabandused, kuna minu tervitused hiljem kohale jõuavad aga kuna mul ei olnud võimalik helistada ega sõnumit või meili saata, siis ma arvan, et saan selle apsaka andeks. Palju õnne sünnipäevaks ja kuumad mehhiko kallid!!!

Ärge nüüd palun järgnevat lugedes mõelge, et ma siin masenduses olen või midagi. Olen viimastel päevadel kuidagi väga oma mõtetesse takerdunud. Ju ma olen selline inimene, et vahepeal lihtsalt ongi niisugune periood ning kindlasti ei pea selleks midagi halvasti olema. See on Kaisa. Praegu olen mõelnud igasuguste suhete teemade peale ja kõik see jura, mis sellega IGA JUMALA KORD kaasas käib. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga ega targemaks väga ei saanud. Mis seal ikka, iga korraga saab mu pehmo süda jälle natuke tugevamaks ja ma arvan, et kui Eestisse tagasi tulen, siis olen selles asjas palju läbinägelikum ja mind ei saa nii kergelt ilusa jutuga ära võluda. Selle üle olen õnnelik, mul on eluaeg see probleem olnud, mitte ainult poistega vaid üldse - usaldan jube kergesti ja mind on suhteliselt lihtne ära rääkida, kui ilusti jutustada osata.
Ja veel olen mõelnud, et kuigi igasuguseid lolle asju ikka juhtub, siis tegelikult on mul elus ikka ränka moodi vedanud. Üleüldse see võimalus sellist kogemust läbi elada on juba hiiglaslik asi. Pluss see, et mul on siin ikkagi vedanud oma pere ja sõpradega. See teadmine, et kui midagi on, siis ei ole ma kunagi oma muredega üksi, see on imeline.
Järgmisele teemale mõeldes olen nii mõnegi oma unetunni kulutanud. Jällegi, loodan, et keegi ei võta südamesse aga tegelikult mõistavad mind praegusel hetkel kõige paremini siinsed sõbrad. Me elame läbi täpselt samu asju - probleeme, imelisi hetki ja kõike, mis nende kahe vahepeale jääb. Mina ütlen täiesti ausalt - arvasin, et olen see inimene, kes oma suure empaatiavõimega mõistis seda, mis on vahetusõpilaseks olemine (mõtlesin selle peale juba eelmise aasta novembrist saati ja arvasin, et olen kõik välja mõelnud) aga EI. Seda ei ole ausõna võimalik enne mõista, kui oled ise sama asja läbi elanud. Ma ei oska seda kirjeldada, ausõna üritan praegu nii, et aju suitseb aga... Mõttemaailm on kuidagi teistmoodi. Vabam? Laiem? Ei, nüüd see kõlab nagu kõik ülejäänud inimesed oleksid lollid ja seda ma ei mõtle.. Ei, ma ei oska seda seletada. Igatahes, mu jutu mõte on see, et ma olen nii tänulik nendele kodumaa sõpradele, kes mõistavad, et Kaisa ei ole enam päris see Kaisa ja ei mõista mind seetõttu hukka ega vaata halvasti. Aga ma olen vaba ja rõõmus ja õnnelik ja Mehhikos ja ei muretse enam asjade pärast nii nagu enne - pigem naudin elu 110%

Matu ütles, et ma ei ole enam Kaisa vaid burritotüdruk - see oli päris hea, tänud :D


Viimasel ajal on siin ilm tõsiselt tuuline olnud - Eestis oleks sellise tuulega mingi tormi teema üleval, olen täiesti kindel. Siin puuoksad ja asjad lendavad aga elu käib normaalselt edasi ja kellelgi pole miskit häda. Täna bussipeatusest koju kõndides pidin peaaegu ninali käima, sest järsku tuli seljatagant selline tuuleiil, et tõmbas mu endaga kaasa. Võtan seda, kui märki, et võin veel tacosid süüa - muidu tuul viib mu minema ;)

Vahepeal ajasin siin koolivahetuse asju. See mõte keerles peas juba ammu aga sai veel rohkem motivatsiooni juurde, kui paar nädalat tagasi ühe päeva Ixtepeci Cobaos käisin. Kui pere vahetasin, küsis ema kohe esimesel päeval Rociolt, et kas ikka kuidagi ei saaks minu kooli vahetada - talle meeldiks rohkem, kui ma Salmaga ühes koolis käiksime ning ma ei peaks nii palju bussidega sõitma, sest see on ohtlik aga selle peale ütles mu kontaktisik, et Ixtepeci Cobao on väga väike kool ning seal on juba 4 vahetusõpilast. Aga nüüd tuli paar nädalat tagasi pommuudis, et AFS'iga siia vahetusaastale tulnud tüdruk Taanist läheb koju tagasi. Miks?- Ta on juba ühe korra perekonda vahetanud ning nüüd soovis seda veel teha. Selle peale öeldi talle, et enam võimalust ei anta. Kui väga tahab, võib koju minna. Ning peale selle jäi ta vanaisa haigeks ja ta tahtis koju minna, et oma vanaisa veel näha. Minule ütles ta ise, et talle üldse ei meeldi siin elada ja ta lihtsalt tahab koju. Ei tea, ringi liikusid veel mingid kuulujutu moodi lood, et tal oli probleeme sellega, et mingid mehed väga väga väga ligi tikkusid (juba nilbes mõttes...) aga selles ei ole ma kindel, sest ise ta mulle seda ei öelnud ja ma ei usalda neid jutte väga. Noh, igatahes, see tüdruk läks koju ja nüüd on Ixtepecis vaid 3 õpilat. Võtsime emaga kohe asja käsile ja hakkasime yfuga rääkima. Eile saime vastuse, et mul ei ole kooli vahetamiseks luba, kuna Silje käib Cobao Ixtepecis ja kuna Rocio tegi yfule ettekande, et ma olen norrakaga väga lähedane sõbranna, siis nägid nad selles probleemi ja käin aasta lõpuni ikkagi oma koolis edasi. Kahju aga mis seal ikka. Sellegipoolest vahetan ma alates järgmisest semestrist klassi - loodan, et siis läheb elu paremaks.
Ja mul algab nädala aja pärast vaheaeeeeeg!!! Nii vafffa! Tegelikult lõppeb kool kahe nädala pärast aga kuna viimane nädal on eksaminädal, siis direktor ütles, et vahetusõpilased ei pea siis koolis käima. Juhhuuuu! Me Denisega tantsisime direktsioonist välja, kui seda kuulsime.


Üks asi veel! Ülejärgmine nädalavahetus (12.12) lähen koos Silje ja tema perega Tuxtlasse. Neil on seal teine maja ning põhjus miks me läheme on Julión Álvarez'i kontsert. Teile ei ütle see nimi ilmselt midagi aga ükskord panin oma postitusse paar linki muusikast, mida ma kuulan - see sama. See sama mille kohta issi nii armsa kommentaari tegi. Täielik soust. Igaks juhuks panen veel mõne lingi. Äi ole ta nii soust midagi - tõeline Mehhiko pigem (bussis on alati selline muusika ja tänavatel ka, rääkimata igasugustest söögikotadest) Oii, kui ma tagasi Eestisse tulen, siis see muusika ei jää Mehhikosse maha vaid reisib minuga kaasa! Vahepeal mõtlen, et vaesed mu sõbrad ja perekond aga pole hullu midagi, harjute ära hahahaha :D




Adios, musid, kallid, paid!
Kaisa :)


Pühapäev, 23. november 2014

Jõulutrall alaku!

Tere hommikust!
On laupäeva hommik, võinoh pärastlõuna (sõime just hommikust natuke aega tagasi, seetõttu tundubki kell vähem olevat) ja oleme perega Salina Cruzis. Ei teagi veel, mis meil plaanis on - kas jääme ööseks siia või sõidame õhtul tagasi Ixtepeci aga oma perekonda juba mõnda arga teades arvan, et lõpuks oleme ikka öö siin. Olen täitsa kindel, et ema hakkab õhtul oma sõbranjedega kohvitama ja see venib öösse nagu tavaliselt.
Eile ma koolis ei käinud. Selle asemel magasime Salmaga hommikul vähe kauem ja kui lõpuks maast lahti saime, otsustasime minna turule tacosid sööma. Ma ei tea küll noh, ma ei suuda siin vähem süüa!!! Olen juba üle KUUE kilo juurde võtnud!!!!! Täiesti kohutav! Ma tean, et oleb siin ainult ühe aasta ja peaksin mitte muretsema ja elu nautima aga praegu tunnen, et see on juba liiha palju. Õnneks on emal kindel plaan dieeti pidada natuke aega - ehk õnnestub siis mul ka, sest üksinda ma ei suuda. Salmal on jumala poogen, ta lihtsalt sööb ja sööb ja siis teeb oma "raseda" kõhu üle nalja.  Aga eilne päev ei olnud üldse mingi dieedi moodi - hommikuks tacod, lõunaks empenadad ja hilisõhtul veel tacosid pluss magustoiduks Flan ja küpsisetort. Meil Salmaga oli eile tuju midagi süüa teha ja seega mina valmistasin flan'i (see on selline imemaitsev puding koos karamelliga - IMELINE!!!) ja kahepeale meistetdasime ka ühe küpsisetordi valmis. Oi kui täis mu kõht oli, kui ennast voodisse kerisin!
Õhtul käisime alguses väljas Denise ja Luigiga, hiljem ühinesid ka Ami ja Yoshi. Liikusime meie juurde, et magustoite proovida ja filmi vaadata. Alati kui mu vahetusõpilastest sõbrad esimest korda minu juurde tulevad, võib esimesed pool tundi ahhetamiseks ja sõimamiseks planeerida - mu kodu on lihtsalt ebareaalselt ilus. Denis astus mu tuppa ja ütles: "You bitch, i will kill you! I want this house and this family! You are so lucky, I hope you understand that!"
Kõigile maitses minu tehtud flan väga, nii armas. Okei ega seal väga muud kokakunsti ei ole, kui aja piim keema, sega see spetsiaalse pulbriga ja kuumuta. Hiljem tuleb vormid karamelliga kokku plätserdada ja segu nende vahel ära jagada. Paar tundi külmikus, et kõik ilusti ära tarretuks ja ongi valma!
Hiljem vaatasime Godzillat (pole aimugi kuidas seda kirjutatakse aga kirjutan telefonist, sest arvuti on Ixtepecis ja ei saa kontrollida - mõistate küll ma arvan). Ja meile tulid veel kau tädid ja nõbud, seega oli maja rahvast täis. Oeh, mul on tõesti imeline perekond!

*vahepeal jälle päev vahetus ja nüüd on pühapäeva hommik

Laupäev algas sellega, kui Salma mu kell 9 üles äratas ja ütles, et umbes tunni aja pärast on minek Salina Cruz'i. Sain ruttu pesus käia ja asjad valmis panna - eeldasin, et jääme sinna ööseks, hiljem selgus, et mitte. Jõudsin ruttu ka emme-issiga jutustada, sai olulisemad uudised ära räägitud. Salinasse jõudes oli Salmal hull idee süüa gorditasid. Need on sellised mulle tundus, et fritüüritud tacod, mis peale liha ja salati ka sulatatud juustu sisaldavad. Ja need näevad juba välja sellised rasvapommid aga no kui maitsvad! Salma sõi 7 aga ma piirdusin neljaga - hommikul raske esimese asjana nii rasvast toitu süüa kuidagi. Aga jah, gorda tähendab hispaania keeles suurt ja sellest tuleb ka nimi gorditad. Peale sellist söömaaega ei suutnud keegi peale isa väga midagi muud ette võtta, kui teleka ees lebotada. Isa läks tööle ja meie lihtsalt sõna otseses mõttes laisklesime teleka ees.

Hiljem juhtus midagi, millest ma lubasin kindlasti blogisse kirjutada.
Isa tuli töölt tagasi ja hakkasime sättima, et tagasi Ixtepeci sõita. Meie Salmaga vaatasime mingit filmi ja pooleldi endiselt magasime ja siis tuli ema meie juurde, istus diivanile ja ütles, et ta peab meiega millestki halvast rääkima. Me just samal päeval rääkisime Salmaga, et see on alati nii hirmus, kui keegi ütleb midagi sellist, et tal on millestki rääkida vaja. Selliseid sõnumeid saada on jube ja kui seda veel näkku öelda, siis tõmbab kõhu külmaks küll. Vaatasime Salmaga üksteisele otsa nagu hirmunud kutsikad, ema muigas. Salma pakkus, et Rocio helistas aga ema raputas pead.
Reedel korjasime me Salmaga kõik mustad riided kokku ja Salma pani need musta kilekotti ja viis koridori, et need hiljem Inese juurde ära viia. Tuli aga välja, et ema poes töötav tööline arvas, et see on prügi ja viis riided minema - ema jätab alati prügikoti talle valmis, et see siis õhtul minema viidaks. Minu suureks üllatuseks hakkas ema keset rääkimist täie rauaga irnuma. Ilmselt oli mu nägu lihtsalt kirjeldamatult naljakas, kuna ma mõtlesin selle peale, mis riided ma pessu olin visanud. POOLED OMA RIIDED, kuna mäletan, et võtsin ka mõned vähem mustemad riided ja ladusin korvi, sest mõtlesin, et siis järgmine nädal kõik riided puhtad ja nii on parem. Mul on niigi vähe riideid siia kaasa võetud ja nüüd pooled on prügimäel? - Jah, mu nägu võis ilmselgelt väga naljakas olla.
Oma suures pabinas ei saanud ma alguses aru, et ema ütles, et õnneks sai ta õigel ajal jaole ja riietega on kõik korras. Ja ma muudkui küsisin, et mis me teha same ja et kas ikka kuidagi moodi ei ole võimalik midagi teha ning siis ema seletas uuesti, et kõik on korras. Ma pidin seal kohapeal südamerabanduse saama - pooled mu riided, rätikud, koolivormid... sellest, et kõik korras oli, oleks pidanu alustama! Ema naeris pärast veel nii kaua selle üle, mis šoki ta mulle tekitas. Jah, selline õnnelik õnnetus.

Peale seda suurt nalja ja naeru sättisime ennast autosse ja sõitsime Wallmarti, kus on ka kino, sest meil oli kindel plaan minna just välja tulnud Näljamängude kolmandat filmi vaatama. Seni, kuni ema koos mu tädi Marilu ja paari sõbrannaga Toks'is kovitas, käisime meie isa ja Salmaga kinos. Ütleks, et film oli nagu oli. Selline nii ja naa, ei midagi väga lahedat aga halvasti ka ei ütleks.
Kui film läbi, läksime ka Toks'i, tervitasime kõiki ja muidugi ei saanud ilma söömata olla. Salma tellis omale võileivad - need on lihtsalt imemaitsvad seal - ning kuna ta ei jaksanud kõiki ise ära süüa, andis ühe mulle ja ühe isale. Kui olin lõpetanud, tundsin, kuidas mu suu põlev.
"Kuule, seal võiku sees oli midagi väga hot'i" Ja Salma lihtsalt naerab nii, et ei suuda rääkida. Lõpuks, kui ta midagi seletada suutis, ütles, et ta pani minu võiku sisse ühe tšilli. Nii armas eksole, ma põlesin tükk aga pärast.
Kuna meie kaks autot olid täiesti jõulukaunistusi tuubil täis, siis pidime ennast kuidagi ära jaotama, et tagasi sõita. Isa sõitis üksi, ema koos Salmaga ja mina läksin koos Mariluga. Kes asjast teab, siis mõelge välja, miks olukord tegelikult päris naljakas oli. Aga ei olnud hullu midagi, mul on väga tore tädi - pool teed laulis ta ta lemmiklaule ja pool teed rääkisime niisama juttu.

Ja täna on plaanis suur kodukaunistamine. Siin algavad jõulud hulga varem ja kestavad kauem. Tüüpiline Mehhiko, ikka leitakse põhjus tähistamiseks, olgu siis kasvõi see, et kuu aja pärast on jõulud. Seetõttu käisimegi eile Salina Cruzi's, et kõik kaunistused siia tuua. Ja emal on seda nidi-nodi ikka jubeeeee palju. Kaks autotäit igasugust tavaari. Aga samas nii armas, mulle see jõuluteema jubedalt meeldib. Praegu juba tänaval jalutades müüakse nii palju igasugust jõulukraami - tuled, kujukesed, kuused, tassid, taldrikud ja ma ei hakka isegi edasi loendama - kõike mida tahad on siit võimalik leida. Väljaarvatud piparkooke. Ma ei tea, ei ole kuskil näinud ja mul on juba kerge paanikamoment, sest ma ei suuda jõule ilma lume JA ilma piparkookideta veeta.
Vaatan neid teie esimese lume pilte ja mõtlen, et natuke ikka igatsen ka.

Ja jällegi minu vabandused selle eest, et olen blogi kirjutamisega laisem olnud. Ma ei ole koolis üldse käinud ja väljaspool kooli on raske blogi kirjutamiseks aega ja hetke leida.

Kalli-kalli
Kaisa :)



Neljapäev, 20. november 2014

VIDEO: Desfile

Olen praegu laisk ja ei viitsi üldse kirjutada aga see-eest meisterdasin jällegi ühe video. Täna toimus siin üritus nimega Desfile - koolide rongkäik. Minul jäi kool ära, sest ka Espinalis toimus sama üritus aga sellegipoolest olin Ixtepecis ja käisin oma sõpradele kaasa elamas. Üks megatore aga väsitav päev. Nüüd olen päikesest täiesti ära põlenud ja imetlen kui täpselt mul pluus selga on päevitanud. Kui armas, eksole. Salmal ei ole homme kooli, seega mõtlesime midagi lahedat koos teha, vaatame, mis me välja mõtleme. Tegelikult ei ole ma kindel, mis saab, sest praegu on Salmal samamoodi päikesepõletus aga tal on veel hullem - marssis 6 tundi keset lagedat päikest ja nüüd on paha olla - ilmselt sai ikka päikesepiste. Video on nagu on, sest emotsioonid olid laes ja me jooksime seal palju ringi - seetõttu käib ligadi lodagi. Aga ongi selline kodukootud ja armas. Ma arvan, et mul endal on tagasi Eestisse tulles nii mõnus neid videoid vaadata :)

Esmaspäev, 17. november 2014

Üks pikk ja megasuper nädalavahetus!

Niisis, minu suured pingutused ikka üle ühe päeva blogisse postitus kribada ei õnnestunud, sest kõik läks kuidagi nii kiiresti ja ongi käes pühapäeva õhtu. Vaatame parasjagu Salmaga filmi - emme, see on see sinu lemmik, see mille plaadi sa ära kaotasid ja taga otsisid.

Reedel bussi pealt kooli kõndides nägin juba kaugelt suurt õpilastemassi värava ees seismas. Siis tuli meelde, kuidas eelmine päev olid sõbrad rääkinud, et nad korraldavad homme protesti, kuna ei olda rahul sellega kuidas kooli direktor asju korraldab.Pressisin ennast läbi selle rahvamassi kuidagi kooliväravatest sisse ja seal nägin kohe Rene'd (Itaalia), kes rääkis, et me peame ennast hästi varjama ja ei tohi mitte mingil juhul protestiga ühineda, kuna muidu tuleb meil oma organisatsioonidega probleeme ja asi võib lõppeda kojusaatmisega. Nojah, olin küll veidi ehmunud sellest uuest teadmisest aga hoidsime sealt eemale. Kuna tunde ei olnud, siis otsustasime sõpradega lihtsalt piljardisse minna. Mõeldud, tehtud. Kas te teate, et ma tegin seal, kõigile kuttidele pähe? - tegelikult oli kõik täieliku joppamise peale, ise arvan, et algaja õnn, sest ma ikka üldse ei taju seda piljardit aga nüüd kõik arvavad, et ma olen mingi piljardijumalanna vms...


* vahepeal jõudis juba kirjutamine jälle pooleli jääda, kuna meile tulid jälle inimesed külla ja nüüd on esmaspäev*

Kogu selle protesti tõttu jõudsin reedel eriti vara koju ja bussiga koos koju tulles tuli meil sõbraga mõte jalutama minna, enne, kui ma Siljega kokku pidin saama. Päris lahe oli, sest tegelikult ma ei olegi väga palju Ixtepecis ringi kõndinud niisama, ainult mõned korrad. Alati, kui kuskile läheme, siis autoga, isegi kui see on mingi paar tänavavahet edasi, sest tavaliselt liigume Salmaga ringi, kui on juba pime (kella kuuest-seitsmest läheb pimedaks enam-vähem) ja seetõttu meeldib emale rohkem, kui me autoga oleme - ohutum. Aga mulle siiski meeldiks õhtul rohkem jalutada, mitte päise päeva ajal, kui väljas on ilma naljata 40 kraadi sooja ja päike lagipähe paistab. Siiski, oli mul tore, sain jälle mitu tundi hispaania keelt harjutada.

Tagasi koju jõudes ei olnudki mul rohkem aega, kui riided vahetada ja kiirelt süüa, sest Silje tuli mulle järgi, et koos Regadale minna. Regada on selline siinne üritus, mis sarnaneb Calenda'ga - rongkäik läbi linna. Ainult, et Calenda'l kõnnitakse läbi linna õhtul ja sellele järgneb pidu ühes Ixtepeci suuremas pargis aga Regada toimub päeval ja läbi linna ratsutatakse hobustega. Alguses mõtlesin, et ei tea mismoodi mina sellega hkkama saan, sest nagu ma juba kukil eelmistes postitustes mainisin - Kaisa kogemused hobustega on suhteliselt piiratud. Aga ei ole vaja põdeda - kõik peab ära proovima ja see idee tundus megalahe. Silje tuli mulle koos emaga koju järgi ning suundusime nende juurde, sest me pidime spetsiaalsed riided selga panema. Need laenasime Silje emalt. Sombrerod ka. See oli esimene kord, kui ma Silje uues kodus käisin - niii ilus ja megalahe! Saan täiesti aru, miks ta peale seda perevahetust koguaeg suu kõrvuni ringi käib - ta tõesti on õnnelik ja mul on nii hea meel selle üle. Ja noh, ta vanemad on ka nii lahedad, et ei ole sõnu. Kiirelt riided vahetatud, sõitsime Monumento juurde (selline suur monument Ixtepeci auks vms), sest sealt pidi Regada algama. Jõudsime kohale täpselt nii, et meile jõuti hobused ära saduldada ja oligi aeg minna. Nii lahe oli! Terve aeg rääkisime Siljega, et kui võimas kogu see asi ikka on ja kuidas me Mehhikot aina rohkem ja rohkem armastame. Seda on nii raske kirjeldada, mis tunne mul oli aga selles on ainult positiivsus. okei, ehk natuke närvikõdi ka, sest pidin ikkagi ise oma hobusega hakkama saama ja kartsin, et äkki keegi teeb mõne lolli nalja ja ehmatab mu hobust ning siis on küll tore lugu. Õnneks midagi sellist ei juhtunud. See oli väga raske, sest esiteks, pidin samal ajal ratsutama ja tugev tuul tahtis kguaeg mu sombrerot minema viia, seega ma arva, et mõistate, miks allolevas videos on palju tõmblemist ja vahepeal võibolla ei saa arugi, mida ma seal teha üritan. Ja see laul! See on minu ja Silje laul, mida me ALATI kaasa laulame, alati tuleb hea tuju seda kuulates kuidagi  :D Aga siin ta siis on:

Jamasin praegu pool tundi sellega, et videot siia blogisse saada ja nüüd otsustasin oma arvuti heaolu  ja tervise nimel, et panen lihtsalt lingi.


Kui Regada lõpuks läbi sai, läksin koju ning juba oligi Salma mind ootamas, et riided vahetaksin ja et saaksime sööma minna. Käisime koos Salma ja Samiga (nõbu) tacosid söömas. Alguses ütlesin, et mina ei taha midagi, juba piisavalt seda kaalu siin juurde tulnud (ükspäev võttis ema meid Salmaga ette ja pani kaalu peale - ma olen siin 6 kilo juurde võtnud, kui nunnuuuuu) aga kui Sami oma tacosid sööma hakkas, otsustasin, et ma ikka ei suuda. 
"Okei, 4 tacot, rohkem ei võta" ja kui mina oma tacosid mugima hakkasin, ei suutnud Salma ka enam vastu panna ja me tellisime veel ja veel... kui maitsev! Mu lemmik taco koht asub mu kodust 2 tänavat edasi - väga mugav ja tore, ainult mu kaalule ei mõju hästi. Ahh, ega ma tegelikult väga ei muretse selle pärast - mul on pikad jalad õnneks, näen vähe peenem välja tänu sellele :D
Kui kõhud täis, hakkasime koju minema ja sõitsime mööda Garivaldi pargist. Seal nägime suurt suurt rahvamassi ja kiirabiautot vilkuritega. Salma muidugi hakkas kohe karjuma, et keegi on ära tapetud ja appi appi. Ma tegelikult täiega ehmatasin selle peale. Aga kui otsustasime vaatama minna, mis seal juhtus, siis leidsime sealt suure motoklubi ürituse - kiirabi oli seal lihtsalt julgestuseks. Oeh, mul on raske kirjeldada, kui uhked masinad seal olid.. õnneks tegin jällegi video ;)


Garivaldis oli palju sõpru, seega olime seal täitsa tükk aega. Siis tuli täiesti nagu välk selgest taevast idee minna Laloga autoga tiirutama, kui üritus läbi sai. Kui kolmekesi mööda Ixtepeci ringi sõitsime, nägime Pacot, kes tuli ka meiega kaasa ja otsustasime minna Espinali, sest seal toimus ka mingi pidu. Aga kuna ema tahtis, et me õigel ajal kodus oleks, siis läksime kõik meie juurde. Oli nii tore õhtu - magama jäime alles kella viie ajal. Skype'isime mu emme ja issiga - mu kallid mehhiklased näitasid oma eesti keele taset: "Tereee! Tereee! Tereee! Ma armastan sind!" Tegelikult teavad nad mõnda halba sõna ka, mis neile hirmsasti meeldivad aga mu blogi on viisakas koht, ei hakka seda ära rikkuma. Emme näitas neile mu kodu - muudkui ahhetasid, kui ilus ja tore kõik on. Emps sai ka tunda seda tunnet, mis mehhiklastega rääkides on - kõik need komplimendid, mis järjest tulevad.... neid on palju. päris naljakas oli see, kui nad tahtsid mu aeda ka näha ja emme lihtsalt tahvliga õue kõndis ja seal ringi käis. Paco: " Oota, mida kuradit, kuidas teil seal õues nett on?" Nad olid kõik väga hämmastunud, et kuidas see ikka võimalik on. Hiljem helistasime ka issile, kes parasjagu Eerikuga jahil oli ja noh, see oli veel ekstreemsem - tegime lihtsalt Skype'i, samal ajal, kui issi kuskil mööda Läänemaa metsi oli. Eestlased on ennast ikka selle imelise internetiga nii ära hellitanud... ma igatsen seda tunnet, et lihtsalt kõnnin, kus tahan ja mul on IGAL POOL internet. Siin on nii, et ma tean täpselt kuidas ja millise voodi nurga peal ma istuma pean, et telefon mingi netiniru üles korjaks.


Laupäeval rääkisin jällegi kodustega. Üle pika aja sain nähtud nii mõlema vanaema kui tädi Kristiga. No nii armas oli! Silje käis ka korraks minu poolt läbi, sest meil oli vaja oma rääkimata tüdrukutejutud ära jutustada, ma ei teadnud, et ta tuleb aga kuna norrakal oli nii suur uudishimu kõike teada saada, siis ta lihtsalt tuli minu juurde. 
Õhtul läksime minu täditütre poja sünnipäevale. Ja kuna minu täditütar on linnapea naine, siis saime jälle presidendi majas aega veeta. Sinna oli kohale veetud nii palju igasugust....oehh... ponid, lambad, põrsad, küülikud, kanad, kuked, igasugu linnud ja peo lõppedes sai iga külaline endale kingiks pisikese kollase tibu. Muidu lõbustas lapsi kloun, kes tegi selliseid väga kassikalisi trikke ja nalju. Lastel oli igatahes välga palju nalja ja tegemist.
Ema läks varem minema, kuna ta sõitis Salina Cruzi. Meie Salmaga küsisime päeval, et kas me ei võiks koju jääda - olime mõlemad nii väsinud, et ei viitsinud üldse kuskile minna, sest eelmine öö olime vaevu 2 tundi und saanud. Ema oli nõus ja nii jäimegi Salmaga kahekesi koju. Aga heh, ega me siis üksi ei olnud - kõik nõbud ja Silje ja hiljem ka Fernando tulid meie juurde. Tunnen, et kirjutan iga jutu lõppu et sai palju nalja ja nii tore oli. Ja praegune ei ole mingi erand, sest tõesti, mul oli nii tore. Magama sain taaskord kella viie ajal või oli see siis hiljem, ma ei tea. 

Järgmine päev möödus koos Salma ja Fernandaga voodis lebotades ja filme vaadates. Samas koristasime ka maja ära, sest vanemad pidid õhtuks tagasi olema. Kui kõigega valmis saime, tuli kõne emalt, et nad ei tulegi õhtuks tagasi, vaid alles järgmise päeva hommikuks. Seda ei lasknud me endale kaks korda öelda, juba teadis jälle see sama hea seltskond, et teeme veel ühe istumise meie pool. Enne käisime sealsamas kohas, kus reedelgi, tacosid söömas. Praegusel hetkel olen 3 päeva järjest tacosid söönud. Endiselt ei ole nendest küllalt. Ega mul midagi rohkem öelda ei olegi, kui jälle, et niiiiiiii tore oli, ausõna. Mul on ikka parim õde ja parimad nõbud! Ja juba kolmas öö, kus magamise aeg tuli alles kella kuue ajal hommikul - mehhiklased ikka alles jaksavad! Aga ema ja isa tulid umbes kümne paiku hommikul tagasi, seega koristasime juba öösel maja jälle ära. Tegelikult ega meil nii väga hullult midagi koristada ei olnud - ei olnud mingi läbuläbu pidu. Mängisime kaarte ja vaatasime filme ja rääkisime niisama juttu. 

Ja nüüd kirjutan siin hoolega kiiresti oma blogi valmis, sest kohe peaksid meile tulema külla vanavanemad, et koos lõunat süüa. Ema on hommikust saati vaaritanud jälle. Ma siin õpin ka erinevaid toite tegema, sest olen alati köögis abiline, mulle nii meeldib. 

Nii täna kui homme mul kooli ei ole aga kuna ma ei kavatse üksi kodus igavleda, siis lähen homme Salmaga tema kooli. Ma ei kujuta üldse ette, mis sellest saab - seal käivad kõik ühes klassis Salma, Ami, Silje, Paco ja Fernanda. Tõenäoliselt tuleb üks tore päev, ega muud võimalust ma väga siin ei näe.


Aga elu on ilus ja huvitav, loodan, et teil ka!
Kaisa :)






Kolmapäev, 12. november 2014

Elu = suhted & suhed = elu

Tulin täna kooli kella üheksaks nagu ikka ning see juhtus JÄLLE! Siin on täiesti normaalne, et õpetaja jääb kõigepealt tundi vähemalt 20 minuit hiljaks ja siis veedab esimesed 10-15 minutit klassi ees saiakest süües ja kohvi juues - ikka juhtub ju, et ei jõua kodus hommikust süüa! Kui ta lõpuks suu saiapurust pühtaks pühkinud on, tuleb kohalolekukontroll ja eelmisel tunnil olnud eksami kätte jagamine. Sellega on sisurikas tund lõppenud. Aga ei, ma ei kurda - sain jälle tunnikese uneaega juurde.

Esmaspäeva õhtul käisin ühe sõbraga väljas pargis ja kohvikus ning kui ta mind parasjagu koju saatis, nägime maja ees meie ilusat valget autot, mis lihtsalt seal seisis samal ajal, kui mootor käis. Lähemale kõndides nägime ema ja Salmat autos istumas. Salma nägu oli tusane ja ema ütles, et ma ei pea neid ootama, et võin tuppa minna - neil oli vaja millestki rääkida. Mul tekkis kohe hirm, sest asi ei näinud just väga lõbusa jutu moodi välja. Muidugi ei saanud ema jätta tegemata seda kavalat kulmukergitust ja silmapilgutust mu sõbra suunas, kes tõesti väga kompu väljanägemisega on. Hiljem seletasin emale ära, et sellest asjast ei tule kohe kindlasti midagi rohkem, kui sõprus - sellega oli ema ka nõus, kuna Salma rääkis talle ka, milline see vend tegelikult on. Nii Salma, Paco, Fernanda ja Fercho hoiatasid mind selle eest, et kui temaga midagi tekkima peaks, siis see ei lõppe hästi.
Aga kui nüüd mu jutu mõtte juurde tagasi tulla, siis hiljem rääkis Salma mulle, mis seal autos juhtus - Salma murdus ja rääkis emale kõik ausalt ära, mis tal viimasel ajal juhtunud on. Nimelt läks ta oma politseinikuga lahku ja praegu on nii hästi näha, et tegelikult elab ta seda raskelt üle. Mul on niiiiii kahju teda vaadata - näen, kuidas ta on lõbus ja rõõmus ja üritab oma kurbust varjata aga no..mulle ta tunnistas ise ka, et tegelikult on ta hingepõhjani nii õnnetu. Tahaksin väga kogu selle jama kuidagi talle kergemaks teha, eks ma seda üritanud olengi aga noh, tean ise ka, et selles olukorras aitab ainult aeg. Aga nüüd ema teab, mis toimub ja kodus on ülivaba õhkkond. Ja ma näen, et tal on endal ka kergem ja ema muretseb vähem, sest nüüd ta teab, mille pärast Salma natuke morn on. Enne teadsin ainult mina ja kõik need salajased kohtumised ja sõnumid, mida Salma hoolega varjas...eks tal endal viskas ka lõpuks kopa ette. Nüüd on õel endal nii palju kergem - eks emad teavad ju alati, mida teha ja öelda, et olemist paremaks teha. minu emme teab mu poistedraamadest isegi praegu, kui nii kaugel olen - osad ütlevad, et see on ikka imelik ja mida kõike aga mis teha, olengi selline emmetüdruk ja mina muud moodi ei oskagi.

Eile olin koolis kella üheksast üheni ja selle aja jooksul toimus meil ÜKS tund. No mina ei tea, homme lülitan äratuskella välja ja magan lihtsalt tuimalt oma une täis, lähen kooli siis, kui ärkan, olgu see või kella üheteistkümneks - parem magan kodus oma mõnusas voodis, kui koolis selle kõva puutooli peal kägaras. Mul on alati kael pärast nii haige, kui päriselt magama vajun.
Eilne päev oli mul üldse selline halva õnnega päev. Ärkasin hommikul üles koos ohatisega. Nii armas eksole. Õnneks oli mul augustis kohvrit pakkides piisavalt mõistust, et sinna ohatiseplaastrid ja kreem sisse visata. Olen nüüd kaks päeva ennast hoolega tohterdanud ja täna on juba päris okei. Nojah, kõik ütlesid mulle, et nad ei pannud enne midagi tähele, kui ma seda ise mainisin - tegelikult ega seda õnneks seekord ei olegi väga näha aga noh, tunnen ennast ikka nagu mõnus töllmokk. Asi ajas mind eriti närvi veel sellepärast, et mul olid eilseks õhtuks plaanid tehtud ja päev läbi mõtlesin, kuidas ma saaks ennast välja minemisest ära nihverdada, sest üldse ei tahtnud oma ohatisega kuskile minna. Õnneks küsis ema lõunasöögilauas, et kas me temaga Salina Cruzi ei taha minna - poe jaoks oli vaja kaupa osta. Esimest korda olime Salmaga mõlemad silmapilkselt nõus - hea võimalus siit põgenemiseks. Mina oma õhtuse kohtingu ja Salma kõikide murede eest, tahtis lihtsalt mõtteid eemale saada.
Käisime igasuguseid asju ostmas - üks suur šopinguralli. Sellises suures poes, mille nimi on Sams, oli meil suur suur käru (umbes nagu Eestis ehituspoodides vms) ja enne, kui see asjadega täitus, tegime Salmaga suurt rallit mööda poodi. Ilmselgelt olime väga veider vaatepilt. Esiteks kaks tüdrukut lasevad käruga mööda poodi ringi, nii et üks istub kärus ja kiljub täiega ning teine lükkab PLUSS ta on blond! Aga meil oli nii lõbus, naersime nii, et mul pärast kõhulihased valutasid - ma olen päris halb manööverdaja selliste suurte ja raskete asjadega. Õnneks jäi kõik terveks :D

Ja Salmal on nüüd juba mõnda aega olnud kindel plaan vahetusõpilaseks minna. Tema unistuseks on Itaalia - täiesti mõistan. Pühapäeva õhtul käis Rocio meie juures (alguses, kui kuulsin, et ema Rociole helistas, mõtlesin juba, et Welcome to Estonia here we go.. aga ei) ja nüüd selgus, et yfuga minemiseks on ta juba liiga vana. Nüüd proovib ta veel teiste organisatsioonidega rääkida - ma nii loodan, et tal õnnestub minna. Itaalia on alati minu unistus olnud, lihtsalt kui mina oma riiki valisin, siis Itaaliat ma valida ei saanud. Aga nüüd on mul palju sealseid sõpru, kes mind alati küll ootavad - tahan kindlasti kindalsti selle idee ellu viia!

Ja mis minu plaanidest siin praegu veel. Reedel pidime Siljega mingile siinsele üritusele minema. Mingile üritusele just, sest mul pole halli aimugi misasi see on, kõlas igatahes lahedalt - selline rongkäigu moodi asi, mille käigus me RATSUTAME inimestega kaasa, sest Silje perel on ju hobused. Nii lahe! Ja ma saan endale päris sombrero ja mingid traditsioonilised riided, mille Silje mulle laenab. Eks siis näis, misasi see on, teen palju pilte, kui võimalik.
Ja nädalavahetuseks tahaksin väga Lagunasesse minna, sest Memo tuleb kojuuuuu!!! Ja ta kutsus mind kohe sinna! Aga nüüd ma veel ei tea - rääkisin emaga ja mul on luba minna ja ööseks ka jääda AGA ma ei tohi üksi minna. Saan emast 100% aru, sest ega ma ise ka väga ei taha üksi minna. Nüüd on probleem selles, et Silje ei saa tulla ja just kirjutasin Memole, ehk ta saab jälle siia vastu tulla. See oleks superluks aga mul on natuke hirm, et see plaan ei lähe läbi. Eks näis.
Klassikaaslased rääkisid, et nii esmaspäeval kui teisipäeval meil kooli ei ole, sest Espinalis toimub mingi terve nädalavahetuse kestev pidu, mis on ka esmaspäeval ja teisipäeval. Vot nii käib asi Mehhikos - kui on pidu, siis s**** sest koolist, kõige tähtsam on, et inimesed õnnelikud oleksid! Aga kuna ma väga ei taha lihtsalt niisama kodus passida, siis võibolla lähen koos Salmaga Cobao Ixtepeci - sinna kooli, kus kõik mu nõbud, siinsed sõbrad, Silje ja Ami käivad. Ma arvan, et see võib päris lahe olla. Salma lubas täna direktoriga rääkida aga ma ei ole kindel, kas ta üldse koolis käis - ema ütles, et ta on kuskil peol, ma ei tea. Jällegi, eks näis mis sellest plaanist saab.

Ma ei ole enne selle peale mõelnud, et minu blogist võib jääda/jääb selline mulje nagu ma siin Mehhikos ainult selleks olen, et poistega ringi lasta? Ma ei tea, olen lihtsalt meeletult õnnetu, kui keegi seda arvab, sest tegelikult see nii ju ei ole. Ja ma ei taha hakata jälle valima asju, mida blogisse võin kirjutada ja mida mitte, ainult sellepärast, et mõni võib asjast väga valesti aru saada. Nagu ma juba öelnud olen, siis mul lihtsalt on siin palju kergem poistega sõber olla, sest siinsete tüdrukutega käib kaasas palju armukadedust ja draamat. Siinsed tüdrukud võivad väga õelad olla ja mulle mõnusalt jama keerata (seda olen juba kogenud ja enam ei taha), sest nad lihtsalt ongi kadedad selle peale, et mul heledad juuksed ja sinised silmad on. Sellepärast ongi mu siinsed sõbrannad ainult vahetusõpilased, koolis on kolm teist toredat tüdrukut ka aga see on ka kõik. Ma arvan, et seda ei saagi enne täielikult mõista, kui ei ole seda omal nahal kogenud. Sellepärast on ka väga paljudel vahetusõpilastel palju probleeme oma õdede ning nii uskumatu, kui see ka ei oleks, emadega - nad on kadedad meie välimuse peale. Pealegi siinne elu ja põhimõtted on Eestist väga erinevad - suhted on elu ja elu on suhted. Nii asi käibki - nagu ma ühes postituses kirjutasin, kuidas mu ema ja tädi oma lastele kaaslasi kraesse sokutavad. Ja pealegi, tunnistan ausalt, tegelikult on ikka päris lahe kogemus see, kuidas siinsed poisid ninnunännutavad - see on minu jaoks uus ja huvitav ning ma ei kavatse siin aasta aega niisama istuda ja kõigile, kes mind välja kutsuvad ei öelda, kuna muidu tuleb mul halb maine vms.. Minu jaoks on sellised väljaskäimised alati väga teretulnud, sest mulle meeldib erinevate inimestega tutvuda ja oma keeleoskust harjutada. See on selleks parim võimalus. Keeruline oli seda lõiku kirjutada aga loodan, et sain oma mõtted õigesti edasi antud.

Olge röömsad ja päikest!
Kaisa :)




Esmaspäev, 10. november 2014

Aga mis sina nädalavahetusel tegid?

Nädalavahetus läks kuidagi veel kiiremini, kui aeg Mehhikos üldiselt. Ikka totaalselt uskumatu, et olen juba üle kolme kuu siin elanud. Märkamatult on täitunud ka esimene kuu oma uue perega Ixtepecis. Endale tundub nagu oleksin nendega elanud juba palju pikemat aega - kõik on kuidagi nii kodune ja mõnus. Salma on imeline õde, kes minust väga palju hoolib ning kellega mul kunagi igav ei ole. Ema ja isa on samuti nii armsad - muretsevad, et mul alati ikka kõik hästi oleks ja tahavad mulle ainult parimat. Seega endiselt armastan väga oma siinset perekonda ja elu üldiselt! Puhas rõõm!

Laupäeval olin kodus, pealelõunal sõitsime ema ja õega Juchitani, kuna emal oli sinna asja ning Salma tahtis Burger Kingi minna. Minu sooviks oli aga Italian Coffee, kus käisin viimati Juchitanis elades. Kuna meie kodu on siiani veel sisustamisjärgus ja pidevalt tuleb uut ööblit ja muud vajalikku, ei suutnud ema enam välja kannatada elu ilma normaalsete nõudeta. Meil on enam-vähem nõud olemas aga tassid, klaasid ja väikesed lusikad on puudu. Käisime Sorianas (supermarket) ning mina sain ka vajalikku kraami oma näo jaoks, mille Mehhiko on täiega pekki keeranud. Ma ei tea millest see nüüd o, toidust, stressist või päikesest - pole halli aimugi aga igatahes on näonahk viimasel ajal väga koledaks läinud. Ja nüüd kui olen paar pärva neid uusi vahendeid kasutanud, on juba palju parem.
Ja ma ikka pean ära mainima - mulle ei istu Burger King ja ma igatsen vanu häid burkse MacDonaldsist või Herburgerist. Ei tea miks aga siin on burgerid teistmoodi maitsega ja kodused ikka miljon korda paremad.

Õhtuks sättisime ennast peole Bocho juurde. Bocho on siin üks kohalik räppar, iseloomustuseks ütlen et selline suurematsorti kutt, kes on alati seltskonna hing. Muhe vana. Laupäeval oli Ixtepecis 2 ja Juchitanis 1 pidu, kuhu mind kutsutud oli. Juchitani minna ei viitsinud ja pealegi ei tahtnud isegi vanematelt küsima minna, kuna olen kindel, et loa saamisega see lõppenud ei oleks. Juchitan on hirmus ja ohtlik. Pacito ja Fernanda tulid enne minekut meile ja siis otsustasime minna just Bocho peole. Seal nägin palju sõpru ja niisama tuttavaid. Lõpuks selgus, et see pidu oli väga hea valik - mul pole tükk aega nii head pidu sellise laheda seltskonnaga olnud. Mul muidugi oli natuke hirm sealsete tüdrukute ees, kes seal peol olid, sest kui mina sinna sisse astusin oli natukese aja pärast ümbritses mind kogu peol olev poistekari, nagu mesilased ümber meepoti. Kogu õhtu jooksil andsin kolm korda erinevatele tüüpidele korvi, sest siinsed poisid on ikka väga otsekohesed, kui keegi neile meeldib. Lõppude lõpuks oli mul ikkagi nii tore õhtu.

Pühapäeval magasime mõnuga ja kui ärkasin, oli aeg isadepäeva tervituseks Eestisse. Armas oli! Ja meie kingitus tekitas sensiatsioone ka Mehhikos (näitasin perele videot). Selline must kohvitass, millele ilmub kuuma vett sisse kallates pilt minust ja Eerikust. Megalahe! Pühapäeval tekkis isu ikkagi oma päris perekonda näha ja issit kallistada. Kuigi siinne elu on super, paneb vahetusaasta mind veel rohkem aru saama, et kõige parem koht on ikka oma kodu ning oma pere on kõige kalleim maailmas. Saadan veel kallistusi, kuna meil Eerikuga on ikka parimad vanemad maailmas!


Hiljem aitasin koristada ja süüa teha, kuna lõunasöögiks olid vanemad kirikuõpetaja koos perega meile lõunale kutsunud. Sõima kana ja ema tehtud kartuli-porgandivormi - meenutas mulle Eesti kodust toitu. Magustoiduks ahjuõunad suhkru ja kaneeliga. Super! Ja sinna mu dieet lähebki...

Täna üritasin toiduga tagasi hoida, olen ainult õunu söönud - see pidi aitama. Kui koolis sõpradele rääkisin, siis need irnusid muidugi lolliks ja sõid krõpsu edasi aga ei! Ma ei murdunud!
Ja mis koolist veel - ma ei tea, mis värk Mettal on aga nüüd meie suhted temaga on kuidagi ikka väga jahedad. Fercho rääkis täna, et ta üritas Mettaga rääkida - küsis, et kas Metta on ikka tema peale vihane, sai vastuseks, et natukene ikka. Nojah, ma ei tea, pole nagu kellegi probleem enam peale tema enda. Mina olen Fernandoga nüüd jälle väga hea sõber ja see o minu otsus. Ja kui ei sobi, no siis ei ole midagi teha.

Aa, ja kui peale Laura keegi veel ära ehmatas sellest uudisest, et Mehhikos suurematsorti mõrv toimus nende üliõpilastega ja kogu see ilge massihaua jura - see asi toimus minu elukohast kaugel-kaugel ning siin on kõik rahulik. Ei pea muretsema. Kohutav juhus muidugi, seda nüüd küll. Mul on nii kahju, et sellised ongi kõik uudised, mis Mehhiko kohta pasundatakse - nii jääbki sellest mulje, kui mingist ünberohtlikust ja jubedast paigast. tegelikult on Mehhiko võrratu, imeilus ja siin on väga armsad inimesed.

Tulin täna jälle koos Fernandoga koos koju ja meil oli bussis päris huvitav jutuajamine. Ta küsis, et kuidas mul blogiga edeneb, rääkisin, et see on endiselt üllatavalt populaarne, kuna ilmselt on ikka huvitav lugeda, kui erinev siinne elu Eestist on. No ma elan ju täiega nagu mingis mehhiko telenovelas. Selle peale pressis ta minult välja lubaduse, et kirjutan siia veel midagi, mis inimesi huvitada võiks (ta arvab, et mu blogi saab nüüd kohe peale seda hirmus kuulsaks...otsi lolli). "Minu mehhiklasest eks poiss, kes on nüüd siin üks mu parimaid sõpru (ja see ei ole veider) tahab mind aidata, et mulle siin uus poiss otsida." Ja tegelikult nii ongi. Pidime seda lauset mitu korda üle kordama, sest no see kõlab ikka...jaburalt on veel hästi öeldud. Aga noh, mis teha, nii naljakas kui see ka ei oleks, tõsi ta on - elu Mehhikos!



Sai jälle kõik ilusti ette kantud.
Päikest teile, kallid!
Kaisa :)





Reede, 7. november 2014

Natuke arrrrmastusest ja muust magusast

Hilisöised tervitused siitpoolt! Minu suured pingutused on nüüd teie ees, loodan, et oli mu unetunde väärt :)

Käisime jälle ükspäev vanaema majas lõunat söömas. Seal olime koos minu tädi ja Paco ning Fernandaga (tädilapsed). Teemaks tuli see, kuidas mu ema ja tädi oma tütardele häid poisse üritasid kaela määrida. Ema tahab Salmale Amedeod (vahetusõpilane Itaaliast) – ma arvan, et emale oleks lihtsalt meeltmööda ükstapuha kes, peaasi, et mitte see politseinik, kes õel praegu on. Itaalia kuti vastu pole Salmal muidugi kõige vähematk ja kuna ma tean, et nad mõlemad üksteisele meeldivad, siis arvan, et varsti see juhtubki. Vaene politseinik… Tunnen end natuke nagu mingi kosjamoor siin, sest olen Ami hea sõber ja Salma õde, ehk tean täpselt, mis kumbki mõtleb ja tahab.
Ning mu tädi Marilu tahab oma tütrele Fernandale jaapanlasest Yoshi’t – ma ei tea, mis siinsetel emadel on aga nad ei suuda oma nina oma laste armuelust väljas hoida. Nojah ja jällegi olen mina see, kelle täditütar on Fernanda ja hea sõber Yoshi ning ma tean, et kutile muidugi mu imeilus nõbu meeldib aga noh, kuna ta on hästi arglik poiss ja ei oska absoluutselt hispaania keelt, siis Fer ei ole asjast just eriti huvitatud. Ütles mulle, et Yoshi on väga kompu ja kõik priima aga tal on temaga igav, kuna tüüp ei saa hispaania keelest midagi aru ja tema jällegi ei oska inglise keelt.

Kui olime söömise lõpetanud ja poisid olid jagatud ning ema ja tädi veel oma kohvisid lõpetasid, küsis Marilu minult midagi, mille peale pidi küpsis kurku minema, kui aru sain, millele ta vihjab.
„Kaisa, kuule, Paco on ju väga kena noormees, või ei?“ – ise tegi veel sellist kavalat nägu, mida ei ole võimalik kirjeldada…
Ma ei osanud muud vastuseks välja mõelda, kui: „Jah, on küll aga ta on ju mu nõbu!“
„Ahhhh, mis sa ajad! Ega ta ju päris nõbu ei ole. See pole oluline!“
Ma ei osanud selle peale enam midagi kosta, õnneks kõik naersid, seega hakkasin ka naerma, et asi ikka naljaks keerata. Ma tõesti loodan, et tädi ei hakka mul siin mingit kosjakontorit korraldama – see oleks Mehhikos täiesti võimalik, et te teaksite!
„Kui Paco oma nina jälle korda saab (ta oli koolis kakluses ja nüüd järmine kuu läheb opile, kuna nina vähe viltu), siis ta on väga kompu kutt, ausõna!“
Oehh, ma tean, Pacito on küll kena ja kõike aga no kuulge, ta ikka nagu sugulane mul :D

Mul on nüüd siin omad bussiseiklused ka. Nimelt esmaspäeval koos Mettaga koolist Ixtepeci sõites, oli bussis üks noormees, kes minust väga huvitatud oli ning ta ei vaevunud seda isegi varjama. Siin on bussides süsteem nagu meil rongis – peatus, lähed bussi, istud maha ning siis tuleb sinu juurde onu, kes sõidu eest raha korjab (siin muidugi ilma igasuguse piletita) ning esmaspäeval oli selleks onuks noorem mees, kes mulle silma tegi ja naeratas nii, et mul oli kohe imelik seal istuda. Mettale muidugi tegi olukord palju nalja ning ta naeris minu kõrval nagu segane aga mina olin nii kohmetu ja ei osanud kuidagi olla ega kuskile vaadata. Kui see bussisõit ükskord läbi sai, oli mul nii hea meel – kutt veel lehvitas mulle väga püüdlikult, kui oma peatuses väljusin.
Kolmapäeval oli mul kogu asi juba unustatud. Läksin peale kooli koju ja juhtus nii, et olin üksi, kuna teistel sõpradel olid veel tunnid ning Rene läheb alati peale paari tänavat maha, sest ta kodu on nii lähedal. Istusin oma kohal ja kuulasin muusikat ning alles siis nägin, et jälle see sama vend, kes esmaspäeval raha korjas, on tööl! Muidugi kordus kõik uuesti ja veel hullemini, sest ma olin üksinda. Terve tee Ixtepeci – see on umbes pool tundi sõitu…
Ja neljapäeva hommikul kooli sõites oli JÄLLE see sama kutt bussis! Loomulikult ei olnud midagi muutunud, asi läheb lihtsalt aina hullemaks ja hullemaks iga kord. Tunnen ennast nagu mingis täielikus seebiooperis : tüdruk sõidab iga päev bussiga kooli ja tagasi ning JUHUSLIKULT on seal bussis see rahakorjaja vend, kellele tüdruk väga meeldib. Täpselt selline lugu, millest annaks uue seebika teha, kui stsenaariumisse veidi draamat lisada ja mis siin ilmselt väga populaarne oleks . Ja nüüd saan tasuta bussisõite, kui tema tööl on, sest minult ta raha ei võta! Midagi kasu ka sellest jamast :D

Praegu on siin muidu loodus üldiselt hästi ilus. Enne seda ei olnud aga nüüd on järsku mingid teatud puud õitsema hakanud. Mul pole halli aimugi, mis puudest jutt käib aga iga päev, kui kooli sõidan, siis meenutab see mulle kevadet Eestis, kui toomingad õitsevad. Siin on neid puid hästi palju, seega on mul alati nii ilus kooli sõita. Ainult, et siin ei ole „toomingate“ kõrval lehte minevad kased, vaid tuules õõtsuvad palmid. Ning ei ole mingit värsket kevade-õhku, vaid on see Mehhiko lõhn, mida ma ei saa kahjuks purki panna ja teile saata. See on segu tolmust ja ma arvan, et liivast ning mingitest taimedest, millel on hästi omapärane lõhn ning mille sarnast Eestis ma tundnud ei ole. Seega see lõhn on võõras aga praegu võin öelda, et juba täitsa kodune.

Nii eile (neljapäeval) kui täna mul tunde põhimõtteliselt polnudki. Eile läksin kooli ja toimus vaid kaks tundi, millest käisin ühes, kuna jäin esimesse hiljaks ja meid enam klassi ei lastud – ukse taga oli pool klassi, kui mitte rohkem. Ning teises tunnis jõudsin vaid natukene blogi kirjutada ja juba oli seegi läbi. Ning täna läksin kooli ja sain teada, et meil ei olegi tunde, kuna klassivõtit ei suudetud kuskilt leida – see klassivend, kelle käes võti on, puudus täna koolist ja siis istusimegi kõik koos õpetajaga ukse taga. Imelik värk ikka, kellelgi siis kooli juhtkonnast polnud ka võtit või? Minu jaoks täiesti arusaamatu olukord aga mis seal ikka, ega ma kooli ärajäämise puhul ei vingu. Aga see on nüüd põhjus, miks mu blogi kirjutamine on veninud – kooli polnud. Ja nüüd istun oma toas, reedel kell pool 1 öösel ja lõpetan selle neljapäevast saati pooleli oleva postituse lõpuks ära. Panin lühikese filmi ka kokku aga siis otsustas see filmitöötlusprogramm kokku joosta ja kustutas kõik ära. Vaffa. Ma nüüd veel kaalun, kas viitsin uuesti sellega jamama hakata. (Kui postitus tuleb ilma videota, siis vaadake hiljem uuesti, küll ma selle lõpuks ära saan laetud!)



Täna peale kooli nägin Pacot, kellega ajasime tükk aega turul juttu ning hiljem läksime minu juurde. Lebotasime lihtsalt pool päeva, kuni oli aeg lõunat süüa. Igasuguseid huvitavaid jutte sai räägitud, tahtsime filmi ka vaadata aga selleni ei jõudnudki, kuna internet oli nii halb.  Ning hiljem sõime kiirelt ja ma ei jõudnud veel pessugi minna,  kui Silje juba siin oli. Pidime varem kokku saama, et koos välja minna – meil oli täna vahetusõpilaste ja lähedasemate sõpradega selline söömaaeg plaanis – Yoshi tegi sushit ja itaallased pitsat. Pidime sinna minema kella neljaks aga no kuna kõik asi muudkui venis ja venis, siis jõudsime sinna umbes pool kuus. Õnneks polnud me millestki ilma jäänud – kõigepealt kostitati meid tlayudadega, siis sushi ning kõige lõppu pitsa. See sushi oli ikka nii erinev sellest, mida mina siiani õigeks olen pidanud. Olen aus, see kalahais oli rõve ja mulle meeldib ikka see eesti sushi rohkem. Aga ei, huvitav oli proovida. Pitsa oli muidugi maitsev ja seltskond imeline. Ma arvan, et kõik siinsed vahetusõpilased käisid kohal ära, enamus ei saanud väga kaua olla ja see video, mis mul õhtust on, seal ongi ainult imepisike osa lõpuni järgi jäänud seltskonnast. Ja igaks juhuks mainin seda, et kuna te kõik ilmselt esimese asjana seda videot vaadates mõtlete, et me olime ennast mehhiko õlust maani täis joonud ja juba laulma kukkusime – see ei ole absoluutselt tõsi. Siis ei suudaks ma praegu seda postitust kirjutada, kui see nii oleks. Aga siin ongi sellised megaübersuperlahedad inimesed, et me ei pea jooma selleks, et tantsida ja laulda! Lihtsalt nii lõbus oli – hiljem läksime ühe suure autokasti peale tantsima ja tähti vaatama, mida veel, eksole!





Adios ja kallid-kukerpallid!
Kaisa :)