Loen siin just praegu oma esimesi postitusi blogis. Kõik need emotsioonid tulevad meelde, kuidas juba tervis hakkas märku andma, et närvid olid viimseni pingule tõmmatud ja stress meeletu. Päris imelik on mõelda, kui palju praeguseks elu ikka muutunud on. Õnn ja kodutunne. Hakkasin oma nelja kuud siin suures plaanis tagantjärgi üle mõtlema. Algus oli jubejubejubejube (blogisse ei kirjutanud pooltki seda, mis tegelikult oli), siis läks juba vahepeal paremaks ning seejärel jälle täie rauaga totaalselt põhja. Ja nüüd kõõlun siin mäeotsas, eluga rahul ja nägu naerul.
Ixtepecist Tuxtlasse sõitmiseks kulub umbes 3-4 tundi ja te võite ise arvata, mis muusika terve see aeg autos mängis. Kõik laulud, mida vähegi teadsime laulsime kaasa ja nii tore oli. Peale Silje ema ja isa oli meiega kaasas veel ka tema nõbu Marco - muidu elab Pueblas ja seetõttu on tal nii naljakas aktsent.
Umbes tund aega sõidust kulges mööda mägesid. Need teed ja vaated on asi, mida peab ise kogema. Mõtlesin ja ka üritasin sellest videot teha ja kuidagigi jäädvustada aga see ei ole lihtsalt võimalik. Pool aega lendasime kolmekesi seal tagaistmel ringi ja kui aknast välja vaadates nägin, kui kõrgel me olime ja milline kuristik paarikümne sentimeerti kaugusel autoratastest on, mõtlesin, et mul läheb süda pahaks ja siia me jääme. Aga ei, Silje isa on hea autojuht ja jõudsime täitsa elusalt kohale.
Tuxtla on niiiiiii palju suurem linn kui Ixtepec või Juchitan, kuna see on Chiapase osariigi pealinn. Tõesti. Aga see on ka väga ilus, mulle meeldis.
Üldse, kuna me läksime teise osariiki, siis märkasin ka seda, et loodus on natuke erinev. Palju rohelisem ning rohkem metsa. Siinkandis on enamjaolt selline võsataoline asi, mis metsa mõõtu väga välja ei anna aga Chiapases on seda hulga vähem. Kõik on ilus ja roheline. Ma ei jäänud isegi kordagi magama, sest olin maastikust nii võlutud ja vahtisin terve arg aknast välja nagu väike laps.
Tuxtlasse jõudes läksime sealsele Feriale. Üritus, kun on midagi laadataolist aga kõik asjad on seotud hobuste pidamise ja sellise, kuidas nüüd öelda..rantšo-eluga. Seal võis selleks leida, kõik midaiganes vaja. Laada keskel oli suur areen, kuhu mahtus palju inimesi. Reedeõhtul oli seal rahvast küllaga ja kõik olid vaatama tulnud erinevaid võistlusi, mis seal toimusid. Meie Siljega ei suutnud väga nautida, kuna seal oli meeeeeeeletult külm ja kõhud olid ka hirmus tühjaks läinud pika sõidu peale. Aga tõesti, Tuxtlas oli palju külmem, kui Ixtepecis. Olen omadega jõudnud sinna, et kui väljas on 17 kraadi koos tuulega, siis see võrdub talvega. Õnneks olid ka teistel kõhud tühjad ja läksime Liverpooli. Mugisime Siljega parimat pitsat, mida siin Mehhikos saanud olen ja olemine läks kohe palju paremaks.
Hiljem Feriale tagasi minnes jalutasime mööda suurt...ma ei oska seda kuidagi nimetada, ma arvan, et kui ütlen sõna maamess, siis see on kõige sarnasem üritus, et te asjast ettekujutluse saaksite.
Seal oli palju loomi ja toitu ja lõbustuspark ja kõiksugu muid meelelahutuskohti. Läksime siis lootusrikkalt sinna, kus pidi Julion Alarez'i kontsert olema ja juba kaugelt nägime oma suureks meelehärmiks kohutavalt pikka järjekorda. Ma pakun, et oleksime selle heal juhul kahe-kolme tunniga ära seisnud. Ja peale selle oli piletihind 350 peesolt 2000 peesoni tõusnud. Ausaltöeldes läks igasugune kontserdiisu ära, Julion Alvarez või kes iganes. Otsustasime head sööki-jooki osta ning läksime Manueli (Silje hostvend) korterisse. Silje perekond on nii vaba ja lahe seltskond, et mul oli tõsiselt tore õhtu. Üleüldse oli tore nädalavahetus.
Järgmisel päeval sai isa teada, et tema sõber korraldab Tuxtlas Vela't. Ma ei tea, kas te mäletate aga tänu Ixtepecis toimunud üritusele Vela 27, sain ma omale läbi õnne ja juhuste praeguse perekonna.
Kuigi meil kellelgi polnud mingeid piduriideid, rääkimata trahhedest (rahvariided), otsustasime minna. Pean tunnistama, et just ülearu lõbus ei olnud, kuna nii imelik oli seal kõikide piduliste keskel teksapükstega tantsida. Siiski, mehhiklased ei teinud sellest mingit numbrit ja kiskusid meid aina uuesti ja uuesti tantsupõrandale. Ja muidugi, mina veetsin terve õhtu neid imelisi mehhiklaste rahvariideid vaadates... Need on nii ilusad! Ja kui vähegi saan ja leian sellise nagu ma tahan, kavatsen ka endale soetada - kevadel on siin palju Vela'sid tulemas ning siis oleks mul alati Eestis ka oma rahvariided olemas. Tegime Siljega nalja, et eriti lahe oleks mul see Laulupeol selga panna - uhke värk!
Peale pidu käisime MacDonaldsis. Te ei kujuta ette, kui mõnus oli üle 4-5 kuu sellist rämpstoitu süüa, mida Eestis ka on! Nii halb aga jällegi nii hea, teate ju isegi. Õhtu veetsime jällegi Manueli juures olles.
Järgmisel päeval peale suurt hommikusööki (igal hommikul valmistas Silje isa meile ülimaitsvat toitu) läksime jällegi Feriale.
Laenasin eelmisel aastal Mehhikos elanud eestlanna Marta blogist natuke juttu selle kohta, kus ma ikkagi käisin - tal on asi palju selgemini ära seletatud.
Laenasin eelmisel aastal Mehhikos elanud eestlanna Marta blogist natuke juttu selle kohta, kus ma ikkagi käisin - tal on asi palju selgemini ära seletatud.
The Charreada ehk siis hispaania keeles lühemal charreria, mis on sarnane rodeole kuid pole päris sama. Võisteldakse siis erinevatel aladel ning see on traditsiooniline siis nö "Vanale Mehhikole" ning kirjeldatakse kui elavat ajalugu. Võistlus koosneb siis kokku 10 alast, millest 9 on mõeldud meestele nin 1 naistele.
Cala de Caballo - esimene ala on siis põhimõtteliselt nagu hobuste talendishow, kus peab näitama, kuidas hobune traavib, kaloppib , ringe ümber enda teeb, kui pikk on tema pidurdus joon jne jne.
Piales en Lienzo - charro peab enda hobuse seljast viskama noorele jooksvale traavlile lariati ümber tema jalgade.
Colas en el Lienzo, or Coleadero - tegemist on siis võistlusega, kus charro ratsutab hobusega väikse pulli kõrval ning sõidu ajal seob pulli saba enda jala külge ja üritab siis niimoodi pulli pikali visata. Esimesel pilgul hakkas nendest vaestest loomadest, kes selja peal lõpetasin küll kahju. Lisaks on erinevad reeglid, kuidas see pull peab kukkuma või püsti tõusma.
Terna en el Ruedo - tegemist on siis tiimi võistlusega, kus peab noore pulli nööridega kinni siduma. Osalevad kolm charrot ning üks charro peab pulli kaelast kinni püüdma, teine jalgadest ning kolmas seob ta lõpus kokku. Aega on sellest 6 minutit ning lisapunkte antakse erinevate trikkide eest, mida tehakse.
Jineteo de Yegua - ratsutatakse treenimata hobuse seljas, täpselt nagu pulliga aga lihtsalt seekord on selleks metsik hobune.
Manganas a Pie - sellel võistluse on charrol kolm võimalust püüda kinni hobune tema jalgadest ning ta maha kukutada, samal ajal peab hobune maas üle oma selja keerama. Lisapunkte jagatakse erinevate köie trikkide eest. Aega on selleks 8 minutit. Võistlus toimub charro jaoks ilma hobuseta.
Manganas a Caballo - sama, mis eelmine ainukese vahega, et seekord on charro hobuse seljas.
El Paso de la Muerte ehk siis inglise keeles death jump - kui charro peab hüppama ühe hobuse seljast teise - hobused on saduldamata ning ka taltsutamata. Kõige ohtlikum ala jäetakse muidugi kõige viimaseks!
Ja nüüd asi läbi minu nägemuse:
Ega praegu ei olegi miskit muud kirjutada. Kokkuvõtvalt oli imetore nädalavahetus, kuigi kauaoodatud kontsert jäi olemata (pole hullu, kevadel tuleb ta esinema Pueblasse ja siis läheme Salmaga koos teda vaatama! Kindlalt!)
Ja tundub, et see nõbudega randaminek lükkub ka edasi - mehhiklased, miks ma küll ei imesta..
Kalli-kalli ja päikest!
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar