esmaspäev, 29. detsember 2014

Nii rannas kui teatris

Eelmisel reedel kutsus Silje mu enda juurde külla, kuna me polnud juba ammu näinud ega rääkida saanud. Kuna selleks päevaks muid plaane ei olnud ja ema nõus oli, jooksin kiirelt pessu ja asju kokku panema, et valmis olla, kui Silje pidi mulle järgi tulema.
Õhtu möödus jällegi Casa de la Trovas. Aga seal olime seekord koos Silje vanemate ja nõbudega ning hiljem liitusid ka onu ning onunaine. Sellel õhtul mängis seal üks Mexico bänd. Kõlas hästi aga meie Siljega olime koguaeg rääkinud, et kui uuesti lõpuks Trovasse läheme, siis paneme minu playlisti mägima ja laulame koos bandat. Ja see bänd mängis ainult selliseid unelaule, mis rääkisid murtud südametest ja kõigest muust armuvalust... Lõpuks ma ikkagi kasutasin ära seda, et mul sõbrad seal töötavad ja kui bänd puhkas, saime oma laulud ja siis oli täitsa tore :D

Kuna Siljel olid ka sugulased külas, ei olnud ruumi just ülearu, mistõttu magasime viiekesi ühes toas - kaks voodis, kaks põrandal ja üks hamacas. Ja minul oli see põranda-õnn. Oii, kuidas mu kondid järgmine päev valutasid.
Kohe, kui maast (seekord sõna otseses mõttes) lahti saime, läksin bussi peale ja otse koju. Tuppa jõudes tervitasid mind peale ema, Salma ja Zabdi ka tädi Marilu koos Fernanda ja Pacoga. Ja neil oli kindel plaan randa minna. Minul pole KUNAGI midagi ranna vastu, seega olin kahe käega poolt. Lõpuks läks kõigega nii palju aega nagu alati, et ema ja Marilu tahtsid parem filmiõhtu teha - seega läksime meie viiekesi.
Sõitmiseks kulus umbes 2 tundi ja enne lugesid ema ja tädi Pacole juhtimise koha pealt nii kaua sõnu peale, et isegi mul hakkas juba kahju. Rannas kohtusime ka Paco ja Fernanda õe Danielaga (igaks juhuks mainin veel, et ta on see presidendi naine), kes oli seal oma pere ja sõpradega,
Käisime Fernanda, Eduardo (president) ja väikese Eduardo (poeg) Atvga sõitmas. Esialgu ei usaldatud blondi tüdrukut rooli aga kui Daniela küsis, et kas ma sõita oskan ja tahan, lendasin kohe rooli taha - ma pole rohkem kui 4 kuud sõita saanud, käed juba ammu sügelevad... Ja siis nüüd rallisin päikeseloojangul Mehhiko rannas liivamägedel! No mida veel tahta? Siiski päris üksi mind sõitma ei lastud - Paco tuli kaasa. Tema arvates ei oska ma üldse juhtuda aga no kui ta ise tagasi sõitis siis... hea, et see vaene masin siiani liigub. Nojah, igatahes oli mul tore ja koht ise imeilus! Eriti kui päike loojus ja meri kohises...aaah, kui mõnus. Lõpuks korra ära sellest linnakärast. Hiljem jalutasime Zabdiga koos liivamägedele - need olid kaugemal. Salma ja Fernanda olid ka meiega aga neil olid mingid hulluhood, jooksid ja plätserdasid niisama. Kui tagasi söögikoha jõudsime oli juba nii pime, et pidime telefone kasutama, et kogemata mitte mingitele rannaelukatele peale astuda. Sest neid seal oli. Esimese laksuga oleksin ise peaaegu meresiili või ma ei tea, mis ogalise asja otsa astunud. Fuihh. Muiduhi tegi see teistele tohutult nalja, kui Kaisa ehmatas ja karjus, et misasi see veel on. Ja hiljem lõbustasin kõiki sellega, et ehmatasin mu jalge all sibavate saja krabi peale. Kõik ütlesid, et need ei tee midagi aga nad liikusid nii kiirelt ja nägid hirmsad välja - pigem hoidsin eemale.


Tagasisõit ei olnud enam üldse nii laulune ja lõbus, kui randa minnes - kõik olid nii väsinud ja õues oli täitsa pime juba. Tagumine pink - mina, Zabdi ja Fernanda - kustus suhteliselt kiiresti aga Salma oli ees ärkvel, et autojuht magama ei jääks.
Ixtepecis ootasid meid ema ja tädi koos Amedeoga, et minna burgereid sööma. Kõhud täis - uni veelgi suurem. Ning seejärel läksime kiirelt koju, et asjad pakkida ning Salina Cruzi sõita. Fernanda tuli ka meiega kaasa. Bella võtsime ka kaasa, et ta üksi koju ei jääks.

Kuna olime Salma ja Fernandaga veel poole ööni üleval nagu tüdrukud ikka, kui mingi koos magamine on, siis ärkasime hilja ja täpselt hommikusöögi ajaks.
Hea nali oli see, kui Carlos hommikul koju tuli ja avastas, et ema on Bella asjaajamiseks tema rohelise kalendri plakati võtnud.
" Emaaaa, see oli minu kalender!"
"Tõesti või, oi, anna andeks Carlos! Mul oli lihtsalt mingit rohelist paberit vaj, sest Bella on nii väljaõpetatud, et ta oma hädad ainult roheliselt pinnale teeb"
Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis see tegelikult ka töötab. Selleks ajaks, kui Carlos oma kalendri avastas, oli see ilusti täis pissitud. Meie Salma, Fernanda ja isaga muidugi irnusime lolliks, sest Carlose nägu oli lihtsalt kirjeldamatult naljakas.

Õhtul käisime Tehuantepecis teatris. Kuna meil oli Bella kaasas, siis Salma pidi temaga autos ootama. Tal ei olnud muidugi midagi selle vastu, et tunnike autos lebotada.
Käisime vaatamas ühte vabaõhuetendust, mis toimus kinnises koduões. Sain kõigest aru, mis toimus ja mulle väga meeldis. Selline hea etendus, sisaldas nalja ning samas pani mõtlema. Üliemotsionaalsed mehhiklased oskavad hästi näidelda, kui draamat on vaja teha. Ja tõesti, olin ise üllatunud, et mul seal kordagi igav ei hakanud ja et ma kõigest aru sain. Tõesti oli tore etendus!

Ja nüüd oleme paar päeva kodus ning aastavahetuseks sõidame jällegi Salina Cruzi, et seal uus aasta koos isapoolsete sugulastega koos vastu võtta.

Saatke siis see aasta suure peoga minema, et saaks uue ja parema vastu võtta!
Kalli-kalli
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar