Neljapäev, 26. märts 2015

Kaisa pidu ja Kaisa juhtumised

Tervist-tervist!

Esiteks. Mina ei tea, mismoodi ma need kolm (täpselt kolm kuud jäänud!!!!) kuud siin üle elan sellise palavusega. Kui Eestis oli 30 kraadi, siis see võrdub siinse 23-ga. Ja praegu on stabiilne 40. Ilma tuuleta. See ei ole elu, inimesed, see on jube!
Eile mul oli füüsiliselt nii halb olla, et ühel hetkel tundsin täiesti seda tuttavat enne-minestamist tunnet. Jooksin ruttu oma tuppa, voodisse pikali ja lükkasin jalad seinale. Õnneks olin kodus ja see läks mööda aga ma ei vingu siin niisama, ausõna.

Samas hoiab asja positiivsena siinne muinasjutuelu. See nädal ei ole ma enam koolis käinud, kuna mulle öeldi juba eelmine nädal, kui nad eksameid tegid, et mul ei ole mõtet tulla. Eelmisel nädalal käisin ja magasin ikka kõik eksamid ära ilusti aga nüüd algas minu jaoks vaheaeg. Mmmm, kolm nädalat puhkust! - Nagu seda siin vähe oleks olnud. Aga ei, ärge kohe üldse mõelegi, et ma vingun-natuke eestlaslikku sarkasmi, mis teid kadedaks peaks ajama.

Laupäeval toimus siis minu suur ja kauaoodatud sünnipäevapidu. Päeval tegelesime ettevalmistustega - käisime ostsime vajalikke asju ja seadsime kõik valmis.
Minu ja Salma plaan peole sisse kõndida ja kõik oma välimusega pahviks lüüa töötas superhästi. Kui kuumad õed Blancod stiilse hilinemisega sisenesid algas suur karjumine ja kallistamine. Nii armas, kõik mu sõbrad - tuttavad olid kohale tulnud. Isegi Salina Cruzist - vend Carlos ja nõbud Estefany ja Jhonatan koos sõpradega. Endale tundub, et olen vist juba sada korda kirjutanud aga et kõik ikka teaks - mu pidu toimus megalahedas kohas nimega Guachahi. Seal on suur ruum niisama olemiseks, tantsimiseks, ujumiseks, piljardi mängimiseks ja lisaks veel suur õu hamacdega (võrkkiiged) ning mini-loomaaed. Üliilus ja megahüpersuper koht!
Kuigi kell oli juba 8-9 paiku, oli meeletult palav ja tahtsin hirmsasti juba ujuma minna aga mõtlesin, et kuna olime Salmaga nii palju rõhku sättimisele pannud, ootan, kuni kõik külalised kohale jõuavad ning siis lasen end vette visata - seda taheti teha juba esimesest hetkest, kui oma jala üle ukseläve sain aga iga kord tegin nunnud silmad ja palusin, et ma saaksin ikka kõik ära oodata. Puudu olid veel vaid kõige kaugemalt tulijad - vend ja nõbud Salina Cruzist. Kahjuks ei saanud ma neid enam oma parimas olekus vastu võtta, sest Paco ja Luis lihtsalt vedasid mu vee äärde ja kuigi ma andsin oma parima, et vastu võidelda, ei suutnud ma nende kahe tahtmist alla suruda. Nii ma siis lendasin sinna vette, enne kui sain riidedki seljast võtta. Salma olukorra kirjeldus oli parim: "Kostus heledat kiljumist, haledat palumist, peale seda hulk sõimusõnu, plärtsatus ja siis nägin Kaisat veest välja ronimas nagu väike tilkuv koerapoeg!" Jah, nii oligi. Ausaltöeldes oli mul lõpuks vees olles täitsa hea meel - paras jahutus kulus ära. Aga kui mu viimased külalised lõpuks laekusid, said nad väga märgade kallistuste osaliseks. Aah, alati jään mäletama seda hetke, kui olin täpselt sukeldunud ja pea veest välja pistnud ning kuulsin Carlose häält üle terve Guchachi: "KAISAAAAA, HERMANAAAA!!"

Ühesõnaga pidu oli kõik megavägev! Muidugi ei möödu siin ükski pidu ilma poiste plõksimisteta - õnneks mina seda kaklust ei näinud, sest meie olime selleks ajaks juba kodu poole teel aga ära see lööma tuli. Miks? - keegi rääkis kellegi tüdrukust halvasti ja boooom. Valmis. Meie aga olime oma nõbude seltskonnaga koju ära tulnud ning siin olles tuli Carlosel segane idee minna Ojo de Agua'sse. Öösel kell 3. Mõeldud, tehtud ja ära me käisime. Ma polnud kunagi enne öösel Ojo's käinud ja see oli lihtsalt võrrrrrratu!!! Mitte kedagi peale meie, vesi, tähed ja hea seltskond. See on lihtsalt kirjeldamatult lahe kogemus!
Kahtlemata minu elu üks kõige segasemaid ja meeldejäävamaid sünnipäevi! Aitäh!

Ühe seikluse tahaksin ka ära kirjutada. Ikka ainult Kaisa...
Oli kas nüüd esmaspäev või teisipäev, kui otsustasin minna Piljardisse, et seal sõpru näha - seal me ju alati peale kooli lebotame. Läksin ja olime ja kõik oli väga chill ning kui bussiga tagasi Ixtepeci sõitsime, olid minuga kaasas Fernando ja Tirco. Fernando läks oma peatuses maha, seega jäin Tircoga juttu ajama. Ma tegelikult väga teda ei tunnegi - liigume alati samas seltskonnas aga otseselt ei ole kokku puutunud. Ta on see ütlen-tänaval-tšau-sõber. Mul oli kuuma ilma tõttu seljas õlapaeltega täpiline pluus, mille vanemad olid sünnipäevaks kinkinud. Ja järsku, poole lause pealt, tundsin, kuidas mul pluus seljast ära vajub. No kujtage ise ette - istun bussis tuttava, mitte päris sõbraga, ümberringi bussitäis inimesi, pluss see piletimüüjast mees, kes mind terve sõidu jõllitanud oli - ja minul laguneb pluus seljast. Hea, et õigel ajal jaole sain ja jõudsin kõik kinni katta aga õlapael oli seljatagant (ma ei saa aru mismoodi!!!!???) katki läinud, ehk ma ei saanud seda ise ära parandada ega ka natukeseks kohendada. Seega kujutage ette, kui ma räägin parasjagu sellest, kuidas ma varem Juchitanis teises peres elasin ning siis mainin, et kuule Tirco, mul läks pluus katki, äkki saad ära parandada. Johhaidii seda minu ebaõnne vahepeal küll :D
Õnneks on ta väga lahe ja armas inimene - saime lihtsalt hulga naerda ja loomulikult aitas ta mind nii palju, kui oskas, et mulle see pluus ikks natukeseks selga püsima saada. Peale seda saatis ta mu kodu juurde ära - igaks-juhuks, kujutage ette, kui see oleks mul kuskil tänaval seljast ära kukkunud! Huhh, ei taha mõeldagi.
Ema naeris umbes kümme minutit, kui talle rääkisin ja Salma väänles pool tundi krampides mu põrandal. Tõeline õde ikka :D

Ja nüüd ongi kell juba täitsa öösse veerenud, tõmban kerra, et homme mitte poolde päeva magada.
Kalli-kalli
Kaisa :)

Neljapäev, 19. märts 2015

18.03


Kuna see nädal on viimane koolinädal enne vaheaega, ei ole meil erilisi tunde ning otsustaset luban endale sünnipäeva puhul pikema une. Aga kella poole kaheksa ajal äratasmind see traditsiooniline mariachi'de sünnipäevalaul. Mõtlesin veel läbi une, et nii imel- just minu sünnipäeval pannakse tänaval see laul. Paarsekundi pärast vajus aga mu toauks lahti ja sisse jooksis Bella,  tilisev kelluke kaelarihma küljes lärmamas. Kui Bella oli mulle juba sülle tormanud, jõudsid kohale ka ema ja Salma, kes olid youtube'ist selle sünnipäevalaulu üle maja üürgama pannud ja siis lauldes mind kallistama tulid. Igatahes jah, mul oli oodatumast sünnipäevahommik. Tegelikult ei arvanud ma, et nad üldse hommikul midagi teevad - minu peres ei ole see kombeks nagu eesti kodus. Aga ma kahtlustan, et kuna Salma nägi Skype'ist Eeriku sünnipäevahommikut, siis said nad sealt vähe inspiratsiooni. Koolis sain ka muidugi kohe kallistuste, muside ja õnnesõõvidega üle valatud. Klass laulis ka.
Tegelikult algas mu sünnipäev juba eelmisel õhtul, kui kodustega Skype'i tegime - nemad tähistasid seal minu pidupäeva juba hommikukohvi ja maasikatordiga. Kiskusid ikka oma jutuga ja Eeriku videoga pisarad ka välja. Aga ei midagi, mille pärast peaks muretsema, puhtad rõõmupisarad, kuna mul lihtsalt maailma parim perekond on!

Kooli lõppedes läksime pildardisse nagu tavaliselt. Tegin Fabriciole isegi ühe mängu pähe oma sünnipäeva-õnnega. Ja sealt väljudes, oli Salma mind piljardi ees autoga ootamas - tuli mulle lillede ja minioni õhupalliga vastu, et ma ei peaks bussiga koju sõitma.
Eile oli selline päev, et ma ei saanud kordagi tõmmata - koguaeg oli kuskil miskit vaja teha ja olla, sest kõik pidasimind nii hoolega meeles, et neid inimesi tuli lõpuks päris hulga kokku. Koju jõudnudkäisin ruttu pesemas, sest siin on endiselt väga-väga palav- käisin eile 4 korda pesemas. Ja kui olin jõudnud kleidi selga panoligi juba Silje ukse taga ootamas. Minu sünnipäeva puhul oli ema korraldanud lõunasöögi meie juures. Ines vaaritas juba ammu meie juures, et minu lemmikoitu emenadasid teha. Lõunatama tulid meie juurde tädid-nõbud ning ka isa oli Salina Cruzist Ixtepeci sõitnud.
Koogi ajaks jõudis ka Yoshi, keda ma polnud juba üle nädala aja näinud. Sai laulu ja nalja. Noo tore oli, et kõik kohale tulid ja selle päeva nii armsaks tegid!
Peale sellist kõhutäit kukkusime me kõik viiekesi brauhhh minu voodisse üksteise otsa ja pidasime siestat, sest see söömine oli ikka julm küll. Eriti, kuna empenadade söömist on peaaegu võimatu lõpetada ja ema juustukook oli lihtsalt imemaitsev. Silje mulle õhtuks ilusa soengu ning Paco ja Yoshi naerutasid oma lollide naljadega.
Ja õhtul läksime välja teiste Ixtepeci sõpradega, keda ma veel sellel päeval näinud ei olnud. Üle pika aja käisime Casa de la Trovas. Mina, Salma, Felipe, Yoshi, Lalo, Yair ja Iram. Megalõbusõhtu oli! Ja imeline sünnipäev! Imeline Mehhiko!





Aitäh kõigile õnnesoovide eest!

Kalli-kalli!
Kaisa:)

Teisipäev, 17. märts 2015

Dejame Vivir

Eesti aja järgi olen juba sünnipäevalaps, siin on veel mõni tund aega. Jälle aasta kukub juurde ja aru ma ei saa, kuidas kõik elu nii kiirelt veereb, no ei mõista.

Tegelikult ei ole ma siin väga blogi kirjutamise seisus aga juba ammu taob kuklas see, et ei ole endast jälle hulk aega märku andnud, seega võtan ennast kokku. 
Kõigepealt tahan oma tuju ära kirjutada, ehk siis saab kergem. Mis siin ikka, Kaisast on mehhiklanna saanud ja sellised suhtedraamad on igapäevased ning noh, üledramatiseerimine käib asja juurde. Ilmselt kahetsen seda hiljem, et nii rumala asja pärast nukrutsen ja selle siia kirja panen aga mis seal ikka. Pikk lugu lühidalt. Olen siin vist ära armunud ja seekord ei käi jutt vahetusaastast ega Mehhikost vaid konkreetsest inimesest. Ja noh nagu elus ikka (ja eriti nagu Mehhikos ikka!!!) ei võinud mu süda kellegi sellise poole tuksuda, kes oleks minu vastu armas ja tore ja sama tunneks, vaid loomulikult on asjad palju keerulisemad. Oeh, see kõik on üks suur sasipundar. Ja nüüd, üks päev enne mu sünnipäeva, istun oma toas ja korrutan, et see idioot ei vääri mitte ühtegi mu pisarat. Kunagi kui ma Eestis tagasi olen, siis võibolla kirjutan sellest rohkem, koos nimedega ja konkreetsete lugudega aga praegu ei. See tüüp on mul peas istunud juba sellest ajast saati, kui pere vahetasin ehk siis põhimõtteliselt koguaeg on mingi teema. Ja siis jälle ei ole. Ning iga kord kui ta jälle mulle haiget teeb, vannun, et see oli viimane kord, kui teda endale ligi lasen aga no kui nõrk võib üks armunud tüdruk olla! Ja see trall on kestnud juba pool aastat. Või rohkem, ei teagi. Ja täna läbi juhuste sattus nii, et veetsime koos aega. Kõik oleks okei olnud, kui ta ei oleks oma uut tšikki mulle nina alla toppinud. Aih, kuidas mul see oli kord hinge täis tegi. 
Ja irooniline on see, et Siljel on TÄPSELT sama olukord. Nagu reaalselt, täpselt sama... Ja nii me siis olemegi üksteisele toeks ja sõimame üksteisevõidu neid pendejos'id (parem üks korralik hispaaniakeelne sõimusõna, sobib siia paremini). 
Aga jah, õnneks mul on Salma, Silje ja kõik mu sõbrad siin, kes on nii toetavad ja hoolivad. Peale nende veel mu kodumaa sõbrad, kes on samamoodi iga raske hetk olemas. Mind on ikka jubedalt õnnistatud mu lähedastega.

Ja nüüd aitab kurbadest teemadest. 

Nädalavahetuseks plaanime mulle uhket sünnipäevapidu sealsamas ujumiskohas, kus peale kooli käime. See, millest mul tumblr'is palju pilte on. Imeilus koht ja ideaalne supersünnipäevaks Mehhikos. Ma ei jõua ära oodata!

Peale selle tahan mainida, et nägin esmaspäeval Juchitanis Teelega (eelmise aasta vahetusõpilane, kes elas Juchitanis) ja no niiiiiiii imelik oli eesti keeles rääkida! Aga megalahe ka. Nii huvitav oli kuulda igasuguseid lugusid ja avastada, et tunneme samu inimesi ja kõik emotsioonid ning äratundmisrõõm. 

Ma ei jaksa praegu pikemalt kirjutada. Luban, et üritan nüüd lähipäevadel aega leida. homme ilmselt mitte aga kaua ma enam ei viivita. Tahtsin lihtsalt teada anda, et kõik on hästi ja ma ikka endiselt elus ja terve. Süda natuke sai raputatud aga nagu Salmaga just rääkisime - see teeb ainult tugevamaks!


Kalli-kalli ja päikest!
Kaisa :)

Teisipäev, 10. märts 2015

YFU keskaastaseminar Mexico Citys

Siin on siis see kauaoodatud video minu suurest Mexico reisist YFU-ga. Ma ei tea, mis jama sellega on aga millegipärast ei saa ma neid kahte videot kokku panna aga arvan, et pole vast hullu.
Siin nad siis on:




Postitus reisi kohta on juba ammu olemas, selle leiab siit:
http://kaisamehhikos.blogspot.mx/2015/02/tagasi-kodus_10.html

Loodan, et meeldis!
Kalli-kalli
Kaisa :)

Reedest esmaspäevani rahulikult

Reedeõhtul käisime ema, tädi ja nõbudega Salma suur esinemist vaatamas. Asi käib siin samamoodi nagu siis, kui Eestis enne Laulupidu või noh, kuna siin on tegemist tantsimisega, siis pigem nagu enne Tantsupidu. Kogu asi oli väga vägev – riided, tants ja muud traditsioonilised trikid sinna juurde. Salma oli imeilus! Mulle tegi see õhtu veel suurema tahtmise lõpuks ometi endale üks traditsiooniline Ixtepeci traje (loe: trahe) soetada.
Reede pärastlõunal olimegi just käinud Siljega Juchitaniset paar vajalikku asja osta ja trajesid vaadata. Uurisin välja, et traje ostmiseks kulub mul umbes 4000 peesot, see on veidi üle 200 euro. Aga ma leian, et see ost on üks väärt mõte. Kavatsen endale siin sellise hilisema sünnipäevakingituse teha – trajet ennast oleks mul vaja alles mai kuuks, sest siis on mul sellega kuhu minna. Mais toimub siin palju Vela’sid, kuhu on mul 110&% kindel plaan minna. Leidsin youtube’ist videoid sügisel siin toimunud Vela 27-st, kui Ixtepecis Siljel külas käisin. See õhtu päästis mu aasta, ilma naljata. Olen nii palju mõelnud, et mis siis oleks saanud, ku me oleksime otsustanud hoopis filmiõhtu teha vms ja Vela’le mitte minna. No siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Vela’l kohtasin Fernandot, kes aitas mulle Ixtepeci pere otsida – tänu sellele elan praegu siin oma armsas kodus veel armsama perega.

Igatahes jah, reedene show oli väga vinge ja loodan, et Ixtepec pääseb ka sellel aastal Guelaguetzale tantsima. Pilte sellest õhtust leiab mu pildiblogist.

Laupäeva veetsime kodus leotades ja koristades. Õhtuks saiemalt loa minna sõpradega Espinali teise grupi esinemist vaatama. Espinal on see linnake, kus ma koolis käin, jääb ilusti Ixtepeci ja Juchitani vahepeale.  Ka Espinali tantsugrupp, kus mu sõbrad-tuttavad tantsivad pidi läbi tegema sama katsumuse, mis Ixtepec – esinema hindajate ees andes endast parim, et Guelaguetzale pääseda. Minule isiklikult meeldis Ixtepekava rohkem – ütlen seda neutraalselt, mitte kuna mu õde seal tantsib. Samas ei taha ma neid maha ka teha, sest noh, nad olid ikka väga palju vaeva näinud kõigega ja pealegi ei näinud ma show’d algusest peale, kuna … kuna mehhiklased! – jäime hiljaks nagu ikka jah, AHORITA!

Pühapäeva hommikul sõitsime koos ema, Salma, tädi Miriami, Sami, Hugo ja Ximenaga Salina Cruzi. Naistepäeva puhul käisime restoranis söömas ja  täitsa tore oli. Samas, kui täiesti aus olla, siis tundsin ma end sellel päeval natuke nukralt (seetõttu ei hakanud ka blogi kirjutama), sest puudusid issi ja Eerik, kes alati meid emmega sellel päeval meeles peavad armsalt üllatavad. Siin ei võeta asja nii tõsiselt, kodus on alati ikka eriline tunne Naistepäeval. Isegi ei osanud arvata, et midagi sellist igatsema võiksin hakata. Aga Salinas nägin lõpuks ka venda Carlost, kellega koos olles kurb tuju veidikeseks kadus, sest ta on selline inimene, kellega koos olles on võimatu nukrutseda.

Ja eile oli esmaspäev. Kuidagi loll päev. Mul oli veel sees see pühapäevane nukruse tunne ning hommikul rõõmustasin, sest ärgates nägin emme saadetud häälsõnumit. Mõtlesin, et ikka, see teeb mu päeva kohe hästi alanuks aga seekord nii ei läinud. Teemaks lennupiletid tagasi Eestisse tulemiseks. Nüüd on juba teada isegi täpne kellaaeg, millal ma Tallinna lennujaamas maandun. See on hirmutav. Jäänud ainult kolm kuud ja päevad kopikatega. Ei taha mõeldagi. Ehk siis astusin juba hommikul vara vasaku jalaga voodist välja. Ja kooli jõudes leidsin eest tühja klassi – kuna pühapäeval oli naistepäevi tulnud esmaspäeval ükski naisõpetaja tööle. Vahva küll aga nad võiksid sellest siis ju… Nii me siis lonkisime Fernando ja veel mõne klassivennaga, kes samuti asjast midagi kuulnud polnud, väravatest välja plaaniga Ixtepeci minna – mina Salmat ja Siljet vaatama ning Fer oma tüdruku juurde. Piljardi juurest möödkõndides kohtasime Fabriciot ja Denist, kelle endaga kaasa tirisime. Taksoga Cobao Ixtepeci jõudnud, nägime tervet pandet oma sõpru vees taksot ootamas ja meile lehvitamas. Kujutage nüüd ise ette, mahutasime end kõik ühte taksosse. Loetlen nimed ette, et teil aimu oleks. Mina, Silje, Fernanda, Salma, Denis, Fabricio, Lalo ja Paco. Pluss taksojuht. Võimalik vaid Mehhikos..
Käisin esimest korda Ixtepecis piljardit mängimas. Espinalis on see ikka hulga korralikum ja reaalselt kaks korda odavam. Ixtepecis oli mängulaud nii viltu, et pallid põrkasid tagasi, hüppasid välja ja veeresid sinna, kuhu heaks arvasid. Koht ise muidu väga lahe ja super mehhikolik – väljast näeb hoone välja nagu varisemisohtlik ehitusplats aga kui sealsetest tagahoovi raudredelitest üles ronida, siis sealt leiab eest hubase toakese, mida peaks tegelikult vist õieti katusealuseks nimetama. Peldikus (seda ei saa WC-ks nimetada, vabandust) on pime ja nii palju ämblikuvõrke, et Silje jooksis sealt kiljudes ja naljakalt vääneldes välja (üritas endal riietelt ja juustest ämblikuvõrke ära kraapida). Ning pärastlõunal oli emal jällegi oma kokanduskursus meie juures. Seekord tegid senjoorad porgandimuffineid. Mina ootasin õhtul veel poole keskööni, et Eeriku sünnipäevahommikust osa saada. See on ikka meie peres üks imearmas traditsioon. Laulsime Salmaga vennale ka eesti keeles sünnipäevalaulu ning õde oli vaimustunud, kuidas meil sünnipäevi peres tähistatakse.

Ja muide – ma vist hakkan selle kuumusega ära harjuma. Täna koolist tulles näitas suur Ixtepeci sildi all olev termomeeter 39 kraadi aga ma ei ole enam suremas nagu varem. Täitsa normaalne. Nojah, eks palav on küll aga nüüd ma täitsa liigun ringi ja mõtlen ja olen olemas, mitte nagu esimestel kuumadel päevadel.

Adioos, kalli-kalli
Kaisa :)

Esmaspäev, 9. märts 2015

EERIK 13

Minu maailma parima väikevennal on täna sünnipäev.
Kõige suuremad ja kuumemad kallid siit Mehhikost, natuke higised ka, sest siin on ikka jube palav ;)
Aga kuna sa mul üks väike kullatükk oled, siis meisterdasin sulle ka ühe video. Ära siis pikka viha pea :D




Minu siinne perekond saadab samuti hulga sooje õnnesoove, õppisid isegiära, kuidas eesti keeles õnnitleda!

Tõesti, Sa oled maailma parim venna!

Sinu Kaisa :)

Neljapäev, 5. märts 2015

Muusika ja päike

Que onda, mu kallis rahvas!

Jällegi leidsin aega blogi kirjutamiseks ja pildiblogi täiendamiseks (seekord leiab väga hääd kraami, soovitan üle vaadata kas siis enne või pärast lugemist, saab parema pildi), kuna mu kallis õeke on jälle tantsimas. Õnneks on täna selle suure harjutamise viimane päev, sest homme tuleb lõpuks kauaoodatud tähis esinemine, mida tullakse Oaxacast vaatama ja see saab määravaks, kas Salma grupp tantsib Juulis Guelaguetzal või ei. Ehk siis homme õhtul kell 8 lähen ma suur show'd vaatama.

Pole ammu kirjutanud, mis minu muusikamaitsega siin vahepeal juhtunud on. Seda te juba teate, et mul banda veres on ja sellest enam lahti ei saa - see ei ole muutunud. Ainult et nüüd on juurde lisandunud mehhiko räpp. Oeh, endalgi naljakas seda kirjutada aga tösi ta on. Proovige ettkujutada Kaisat hamacas kiikumas ja hispaaniakeelseid räpplaule peast ette vuristamas. Vaatame, kellel piisavalt fantaasiat on. Panen mõned praeguste nädalate hittlood ka siia, saate kuulata, kellel huvi.

Cartel De Santa - Los Mensajes del Whatsapp
Cartel De Santa - Todas Mueren Por Mi

Peale selle on minu muusikalisti mõjutanud Carlos:

Cultura Profética - La Complicidad
Ilegal - Cultura Profetica

Ja siis meie kurikuulus takso laul, mida KÕIK siin peast teavad. Okei, kõik sellessuhtes, et meie sõprusringkond, sest kui me laupäevasel peol selle laulu panime ja hulludes tantsisime, vaatasid ülejäänud sed meid nagu peast segaseid.

Osmani Garcia Ft. Pitbull y Sensato - El Taxi

Mõni kohustuslik peolaul veel peale taksoka

6 AM Farruko Ft. J Balvin
Si No Te Quisiera Juan Magan ft. Belinda and Lapiz conciente
Yo quiero Chupar

Ning minu ja Luigi tantsulaul! Laupäeval ka, aina üritas ja üritas mind tantsima vedada aga mina kuidagi ei tahtnud - olin just peole jõudnud ja tahtsin sõpradega juttu rääkida. Ja siis kasutas see kaval itaallane kurje võtteid mind tantsima saada - küsis helipuldist seda laulu ja noh, mis ma ikka öelda sain, kui esimesed noodid kõlasid ja Luigi käed laiai minu poole jooksis.. See on juba ammu meie laul olnud.
Ja siis me keerlesime-keerlesime põrandal ja no.. me ikka oleme üks vinge tantsupaar! Ma arvan, et kes mind tunneb, teab, et minust väga tantsijat ei ole aga ma luban teile - selle lauluga ei ole ma Kaisa, vaid mehhiklanna Kaisa, kes teab samme unepealt. Meie, ainsad, kes tantsisid ning kõik ülejäänud vahtisid suud ammuli. Mina ainult jõudsin kiirelt mõelda, et ehk keegi ei filmi seda nalja :D

Yo No Se Mañana - Luis Enrique

Ja üks hea banda kah veel lõppu. See ei ole tegelikult üldse nii halb kui te seal mulle kurdate!

El Mundo Es Tuyo - Gerardo Ortiz


Okei jah, aitab kah muusikast. See osa on suurelt jaolt pühendatud Laurale, ta on ka muusikafriik nagu mina ainult, et nüüd saan oma pisikesele blondule natuke šokki tekitada ma arvan :D

Aga kui jutt on juba sellisel peolainel nagu mu siinne elu - minu sünnipäev. Suure suuga lubasin, et räägin plaanidest aga nüüd ei teagi, kas üldse julgen, sest see kõik tundub nii ulme ja mega, et kardan ära rikkuda, kui enne hõiskama hakkan. Aga luban, et kohe, kui asi kindlam, siis hõiskan suurima heameelega.

Nagu ma juba kuskile või kellelegi kirjutasin, siis sellel nädalal on siin suured Cobao koolidevahelised võistlused. Võisteldakse nii spordis, kui teadmistes ja laulus-tantsimises. Ja seetõttu ma pole juba teisipäevast saati koolis käinud.
Kõige parema ülevasaab nendest päevadest pildiblogist nagu ma juba mainisin. Sinna kirjutasin juurde ka, ei hakka ennast kordama.
Igatahes oleme nüüd nädala algusest iga päev ujumas käinud, sest siin on ausõna tappev kuumus. Kui ma emmega rääkisin ja ta ohkas, et ka tema tahaks niimoodi soojas olla - uskuge mind, ei tahaks. See on ikka liiga karm. Ma hirmuga tarin koguaeg oma veepudelit ja tablette kaasas ja hoian pöidlaid, et mul mingi äraminestamise hoog ei tuleks. See on teistsugune kuumus, kui Eestis ka kõige karmimatel suvepäevadel. Väljakannatamatu võiks täiesti öelda. Ja selle peale naerab mu siinne ema alati, et me pole veel kuuma-kuudesse jõudnud, kuna praegu on alles märts ning õiget sooja saab tunda aprillis, mais. Hirm on ausaltöeldes.
Aga äi ole hullu midagi. Kui me koguaeg nii hakkame ujumas käima, siis on täitsa talutav. Aiih, mul on kohe mõnus bitch tunne, kuima praeu kirjeldan, mismoodi ma siin peale basseinis hulpimist oma limonaadiga palmide all hamacas kiigun ja sõpradega olen. Ilmselt järgmine aasta istun samal ajal Nõmmel koolis ja loen igatsusega seda sama lauset ning üritan meeleheitlikult aega tagasi kerida. See on lihtsalt perfektne! Ma ei ilusta, ausõna ongi nii hea nagu tundub. Paremgi veel.

Homme läheme veel viimaseid mänge vaatama - Ixtepec sai pesapallis finaali ja meil on plaanis suure  ja lärmaka seltskonnaga Pacole kaasa elama minna. Ainus jama on see, et kõik need mängud algavad jube vara. Kell 9 peab juba platsis olema. Meie jaoks on see vara, sest siit tuleb ju veel pool tundi enne liikumhakata, et Juchitani sõita ja noh, teate küll minu siinset eluviisi... vara ärkamine ei käi selle juurde.

Aa, ja issi! Ma vaatasin eile Samiga koos hispaaniakeelset filmi - selles "päris" hispaania keeles, mitte mehhiko omas. Sain küll aru kõigest enam-vähem. Mõned võõrad sõnad olid aga neid ei teadnud ka mu mehhiklasest nõbu ise. Seega ei ole vaja muretseda, et ma olen siin ainult mingi imeliku mehhiko hispaania keele ära õppinud, mullest mujal kasu pole. Siinne hispaania keel on palju ilusam, kui see "päris", mis on selline susisev ja imelik. Meie räägime siin ikka hulga ilusamini!

Aga vod tak. Aitab vast küll tänaseks, head ööd!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Esmaspäev, 2. märts 2015

Juba Märts??- Ei ole võimalik

Ja ongi juba kätte jõudnud minu sünnipäevakuu. Emotsioonid on seinast seina. Kurb, hirmunud, rõõmus, väsinud, tõeliselt õnnelik, elevil. Aga üldiselt tahaks kella seisma panna ja aja maha võtta. Kõik läheb liiga kiiresti. Ma saan 19! Peale seda numbrit tuleb ju juubel. Nii hirmus mõelda, sest paar aastat tagasi sai mõeldud, et oi, kui mina nii vana olen siis seda ja siis teist. Aga olengi nii vana ja elu on hoopis teistmoodi, kui ma ette kujutasin. Njah, nagu näete kisuvad mu mõtted viimasel ajal kuidagi väga sügavale.
Sain ka nüüd YFU-lt kirja oma kojutulekukuupäevaga. Raske oli seda lugeda. Kui Salmale ütlesin, olid meil mõlemal pisarad silmis. Aga ei. Nüüdsest ei mõtle me enam selle peale. Õieti ma siin praegu istungi peale jõusaalist koju jõudmist oma toas ja kirjutan õde oodates blogi.

Siin toimub Juulis selline üritus nagu Guelaguetza, mis on mehhiklaste jaoks sama nagu eestlastele laulu-või tantsupidu. Et te paremini asjast aru saaksite, panen siia lingi, kust saab lugeda (kahjuks küll inglise keeles, sest selle kohta ma midagi eestikeelset ei leidnud) 
Samuti lisan juurde video, kus on esindatud täpselt see osa, kus Ixtepec oma ilu näitab: 
VARUGE SEE 15 MINUTIT VAATAMISEKS, TE EI KAHETSE!
See üritus on mehhiklaste jaoks püha. See on pidu, mille nime tunnevad kõik ja selle üle ollakse siin väga uhked. Selle auks korraldataksegi siin sügiseti Vela'sid (mäletate, need suured peod tahvariiemillest kirjutanud ja pilte ning videoid lisanud olen). Õigemini korraldatakse Vela'sid Guelaguet käinud linna printsesside auks. Ma nüüd ei teagi, kelle auks peetud Vela'l mina käisin. Üle maailma koguneb inimesi Oaxacasse, et seda suurt festivali näha. Ka mina tahaksin vägaväga sellest osa saada aga kahjuks on see liiga hilja ja mina olen selleks ajaks juba tõenäoliselt töö maasikapõllulgi lõpetanud. 
Ja mis on eriti vinge - Salma on sellesaastal üks Ixtepeci peatantsijatest. Ta on ka eelmistel aastatel osalenud ja olen sellest uhkeid videoid näinud aga sellel aastal on ta kohe väga tähtis nina selles seltskonnas. Mõni ime kah, Salma tantsib nagu... ei oskagi öelda mingit head sõna. Noh, mõtlen ikka midagi ülipositiivset, sest ta tõesti oskab väga hästi tantsida. 
Videot vaadates on Salma see kõige tumesinisema seelikuga tantsiv tüdruk, kes hoiab käes punastsuurt pulgakommi meenutavat kaunistust.
Ja praegu käibki suur harjutamine esinemisteks, sest siin on nagu meilgi, ettelaulmised ja tantsimised. Ainult parimad valitakse välja. Ehk siis Salma on iga õhtu tantsimas. Vahepeal käin teda vaatamas, naudin seda, mida saan, kui päris peole ei pääse.

Muidu igapäevaelust niipalju, et reedel kooli jõudnud ning oma selle päeva ainukese tunni ära istunud, helistas mulle Salma ja küsis, mis ma teen ja kus olen. See oli hea dialoog:
"Hei, kullakene (Salma oskab seda reaalselt ja ta ütleb mulle koguaeg kullakene, see on nii armas) , kus sa oled?"
"Koolis ikka, kus siis veel sellisel kellaajal. Aga mul jäid ülejäänud tunnid ära, seega minu jaoks on nädalavahetus!"
"Ah, väga hea, ma olen su koolis."
"Mismõttes oled mu koolis?!"
"Noh, me Carlose ja Siljega just jõudsime, tulime sulle järgi - lähme koju!"
Nii armas üllatus oli, ei pidanudki bussiga loksuma. Reedene päev möödus Denisega meie juures filme vaadates ja samuti oli emale ta parim sõbranna Pueblast külla tulnud - mängisime koos lauamänge.
Õhtu veetsime Carlosega. Plaanisime Silje ja Carlosega sööma minna aga kõik asjad jäid kuidagi hilja peale ehk siis lõpuks seilasime niisama autmööda Ixtepeci ringi ja Silje proovis juhtida ka. Sellega sai palju nalja.

Laupäev oli selline perega olemise päev. Tõusime kõik hilja üles, sõima koos hommikust, mina jõudsin vahepeal Skype'da, sest vanemad olid vahepeal Eestisse tagasi jõudnud. Ehk siis kuulasin reisimuljeid ja väga vägev oli. 
Õhtupoolikul hakkasime ennast valmis sättima, sest oli plaanis suur laupäevaõhtune pidu, millest juba ammu räägitud oli. Pidu oli peo nime väärt. Sai nalja ja tantsu ja ei puudunud ka kaklus - mis see õige siin ilma selleta oleks. Nojah, igatahes lõpp-hea kõik-hea - vägev oli. 
Ja pühapäeval läksime neljakesi Ojo de Aguasse ujuma - mina, Salma, Carlos ja Yoshi. Vennad-õed-nõbud. Parim seltskond lihtsalt. Põhimõtteliselt võib tervet aega nii kirjeldada, et pisarad jooksid ja kõht oli nast krampis. Hulpisime seal vees tunde ja lõpuks märkasime, et tegelikult on juba pime ning pidime hakkama tagasi minema. See oli kõige lahedam Ojo's käik, mis mul seni olnud on. Ja selleks ei olegi palju vaja, ainult need inimesed ja piisabki!

Praegu on kell jube palju ja ma lähen magama aga järgmises blogipostituses kirjutan oma sünnipäevapeo plaanideska! Meil need juba ammu haudumas ja see tõotab tulla MEGAAAAA!! Just enne Salma ütles mulle, et ta ei jõua ära oodata, millal juba saaks selle peo maha pidada. Samad sminu poolt, ainult et ma ei taha kuidagi kiirustada, sest kardan oma päevi siin Mehhikos kähku õhtusse veeretada. 
Ja kirjavigade eest vabandan, sest tunnen, et neid on palju aga praegu ei ole parandamiseks jaksu. Ahorita!

Ciaoo Bellos!
Kalli-kalli
Kaisa :)