Pühapäev, 30. august 2015

Uus blogi minu elust Eestimaal

See blogipisik haakis ennast selle aastaga kuidagi väga minu külge kinni ja kui olin pool suve niisama ringi trallanud, hakkasid näpud sügelema kirjutamise järgi. Otsustasin hakata siiski ka nüüd blogima, kuigi minu Mehhiko aasta läbi on. Mulle lihtsalt meeldib nii õudsalt kirjutada ja nagu aru saan, siis nii mõnelegi meeldib minu juttu ka lugeda, nii uskumatu kui see ka ei ole.

Kaisa Maailma blogi on avatud kõigile, kes mulle enda lugemissoovist mulle märku julgevad anda - sinna koguneb siiski ikkagi päris palju selliseid seiku, mida tervele maailmale kuulutada ei tahaks, seega on igal postitusel pisike salasõna, mida teades on lugejale kõik kenasti avatud. Salasõna on kõikide postituste puhul sama, ei pea hakkama iga kord mulle kirjutama, kui jälle midagi uut üles laen. Selles blogis on mul nüüd kõik asjad ühes kohas - jutt, pildid/videod, muusika või misiganes muud sarnased mõtted, mis mind vahetevahel tabavad.

Seega, kõik mu armsad, kes tunnete huvi minu tegemiste vastu ka edaspidi, andke mulle julgelt märku kas siis meili (kaisaehrpais@gamil.com) või facebooki (Kaisa Ehrpais) teel :)

https://kaisamaailm.wordpress.com/


Pühapäev, 16. august 2015

Tagasivaade minu aastale Mehhikos

Sellest, kui ma endale märkmikusse selle postituse kuskil rongi oodates kribasin, on mööda läinud veel nii mõnigi nädal. Telefon näitab, et minu kodumaale jõudmisest on möödas 52 päeva.

See vahetusaasta lõpp oli superemotsionaalne ja väga tormiline. Kuigi Mehhiko elust on möödunud juba väga mitmed nädalad, olen sellest ajast väga vähe saanud kodus olla, sest naudin täiel rinnal kodumaist suve ja seda igas erinevas Eestimaa otsas. Sestap ei olegi ma jõudnud mingeid blogisid ega suuremaid kirjutamisi teha. Sain pea iga päev etteheiteid selle kohta, et minust kuskil midagi kuulda ei ole - et ei teatagi Kaisa tagasitulekust. Üritan nüüd selle vea heastada. MA OLEN TAGASI!
Mehhikole tagasimõeldes näib kõik mingi imeliku unenäona, mis mind ikka veel nii öösel kui päeval jälitab. Igatsen oma inimesi meeletult. Igatsen mehhiklaste soojust ja energilisust. Igatsen Bellat ja tema kaelarihma, mis tilises kohe, kui ta minu poole jooksis. Igatsen seda lärmi tänaval ja oma värsket arbussimahla müüvat senjoorat, kes alati mind nähes rõõmsasti lehvitas. Igatsen toitu, eriti tacosid ja empanadasid. Igatsen seda, et paar tundi hiljaks jäämine on elu normaalne osa, mitte äärmine ebaviisakus. Igatsen sõprade seltsis veedetud spontaansete ja hullumeelsete plaanidega täidetud õhtuid, Igtasen seda soojust ja lõputuid valgeid randu koos hiidkrevettide ja imemaitsvat micheladat sinna juurde jahutuseks. Päikest ei igatse, see oli eestlase jaoks liiga karm.
Teisest küljest aga armastan ma seda eesti halli ja külma suve, millest võib hea õnne korral mõned päikesesoojad rannailmad leida. Armastan värke õhu lõhna, õrna suvetuult ja kodu. Kodu täis omi inimesi. Sõpru, kes on kullast kallimad, isegi siis kui vaatavad mind vahel imelikult neil hetkedel, kui minus tärkab see mehhiklannalik kallistan-sind-keset-mingit-täiesti-tavalist-small-talki. Armastan eesti toitu. Oma emme tehtud parimaid sööke, mida mitte ükski maailmaköök ei ületa. Armastan tavalist kartulit, olgu või eelmise aasta oma, kastme ja kurgisalatiga. Tatra-, manna- ja kaerahelbepudrud. Siinne rahilik elu, mille saab vaid ise tahtmise korral huvitavaks teha. Rukkililled, viljapõllud ja tass täis Alma piima. Saun ja õige maitsega siidrid, mida ma nii kohutavalt igatsesin. Rattasõidud metsas ja võimalus õhtul sõpradega väljas olla, ilma, et keegi sulle õhtul järgi tulema peaks, et muidu tuleb kuskilt kaubik ja röövib su lunarahasaamiseks ära. Armastan iseseisvust ja seda, et mind ei kohelda kui väikest last, kellele tuleb kõik asjad ära teha.
No neid asju on meeletult palju, ma isegi ei hakka edasi loendama vaid ütlen kokkuvõtvalt - ma armastan oma eesti elu ja ei jätaks seda mingi hinna eest!


Kas ja kuidas olen muutunud?

Kas küsimus on isegi väga rumal tegelikult. Loomulikult ma muutusin. Ja see ei lähe selle viietestkümne juurdesöödud kilo alla. Näen oma elu teise nurga alt. Mõtlemine muutus ja väärtushinnangud veelgi rohkem. Need vahtasid kohti oleks õigem öelda. Enne tähendas sõna armastus minu jaoks ikkagi eelkõige poisi ja tüdruku vahelist uhet või tõmmet. Praegu on selle sõnaga esimene mõte minu peas perekond. Emme-issi-venna. Minu jaoks kõige tähtsamad inimesed maailmas.

Kui varem mõtlesin ikkagi eestlaslikult palju sellele, mida inimesed arvavad minust, minu läitumisest, riietusest, välimusest, suupruugist ja kõigest sarnasest, siis praegu tunnen, kuidas see lihtsalt ei olegi oluline. Kõige olulisem asi maailmas on see, et inimene ise oleks õnnelik. Ja see panebki heale elule aluse. Nii kavatsengi elada.

Peale selle muutus minus see arvamus, et peaksin endale kindalsti võimalikult kiirelt leidma inimese, kes jääb minu kõrvale aastateks, kui mitte terveks eluks. Praegu näen, et olen nii noor, et mingitest suurematest suhteteemadest käin kaarega mööda. Praegu on minu aeg, selline linnukese tunne on - lendan oksalt oksale ja vaatan mis elu toob. Küll seda pesa on veel aega punuda terve ülejäänud elu. Tunnen endas mingit meeletut vabadust ja tahet kõike uut näha ja kogeda.


Mehhiko andis mulle nii palju, et seda lihtsalt ei olegi võimalik sõnadesse panna ning ma südamest tänan neid inimesi, kes oma tegude, mõtete ja lihtsalt olemasoluga mind selleni ja sellest läbi aitasid. Samas olen samuti tänulik ka neile, kes mitteteadlikult mind selle otsuseni viisid või siis oma sigadustega mulle nii kaugel olles meelehärmi tegid ja panid mind arusaama, kes on minu elus olulised ja kes mitte - ka need kogemused on mulle hindamatult kallid, lihtsalt mitte nii magusamaitselised, kui kõik ülejäänu selle ümber.

Minust kuuleb Mehhikoga seoses edaspidi veel ajakirjas Naised. Lugu peaks ilmuma kuskil sügiseses numbris.


Selle postitusega arvatavasti sulgen oma Mehhiko blogi.



Minu sees elab see aasta aga igavesti!

Kaisa Mehhikos 2014-.2015


Kolmapäev, 17. juuni 2015

Viimane nädal Ixtepecis

Kolmapäev, istun peale suurt hommikusööki oma toas ja ootan, et Salma koolist koju jõuaks. Endal mul enam kooli ei ole, sest sellel nädalal toimuvad riiklikud eksamid ja sinna mul asja ei ole. Siiski lähen teen homme oma sõpradele viimasel koolipäeval üllatusvisiidi ja lähen jätan kõigiga hüvasti.
Esmaspäeval algas minu viimane nädal Ixtepecis. Ei oskagi kohe midagi öelda selle kohta. Kurb. Tore. Hirmus. Imelik. Täpselt nii segane mul peas kõik ongi.

Ma ei suuda uskuda, et järgmisel nädalal tagasi tulen. Ei mahu pähe ausaltöeldes. Koduigatsus on endiselt meeletu ja ma ei jõua ära oodata, et juba kõiki kallistada saaksin aga samas tahaksin ma kuidagi edasi lükata seda hetke, mil siin kõigiga hüvasti jätma pean. Mulle ei meeldi need ole-tubli-ei-tea-millal-kunagi-uuesti-näeme-ma-armastan-sind kallistused.

Eelmisel nädalal oli minu viimane koolipäev. Terve päev olid mu kolm armsat kutti mul ümber nagu turvamehed ja kallistasid kordamööda: "Kaisa, ära mine, jää vähemalt üks kuu veel!"
Juba see kiskus väga emotsionaalseks ära aga suutsin ennast nii palju tagasi hoida, et nutma ei hakanud! Koju jõudes tuli see kõik muidugi tagantjärgi aga vähemalt olin omaette.

Nädalavahetusel käisin viimast korda Salina Cruzis. Nukker oli, sest meiega oli kaasas Cecilia (itaallanna) ja kui ta teada sai, et ma juba järgmine nädala tagasi lähen oleks peaaegu nutma hakanud. Ta võttis mul parklas käest kinni ja vaatas mulle hirmunud ja pisaraid täis silmil otsa: "Kaisa, ma ei taha veel tagasi minna!"
Seda nähes tuli ema meiega rääkima ja meil oli kolmekesi kõvasti tegemist, et mitte keset Liverpooli parklat tönnima hakata.
Ema ütles, et tema blokeerib oma mõtetes seda, et ma ära lähen. Et ta ei taha sellele mõelda, kuna kardab, et hakkab nutma nagu siis kui Zabdi läks vahetusõpilaseks Rootsi - ta nuttis siis terve öö... See lause läks mulle nii südamesse ja sellel hetkel sain aru, et kuigi ma tahan juba väga Eestisse minna, ei taha ma oma perekonda ja sõpru siia maha jätta. Eks see on mul ikka koguaeg peas tiksunud, et kahju on minna aga praegu lõid see lause ja ema pisarais helkivad silmad mulle nagu panniga näkku ja ma sain aru, et need viimased päevad tulevad kuradi rasked.

Kõik mu järgnevad päevad siin on igasugu plaane täis, seega õnneks ei ole mul aega kuskil üksinda nukrutseda. Tegin ka empsi-issiga sellise kokkuleppe, et nüüdsest enam Skype'i ei tee - nii vähe on veel jäänud ja kavatsen võtta kõik, mis mu vahetusaastast veel võtta annab.

Esmaspäeval viis Fabricio mu Juchitanis Italian Caffee'sse, kus istusime ja rääkisime tunde. Armas oli, neid hetki jään kindlasti igatsema.
Teisipäeval vedas Silje mu kinno - käisime Terremoto'i vaatamas. Selle inglise keelne nimi on vist San Andreas nagu ma aru saan. Väga vinge film oli ja noh, loomulikult oli meil väga lõbus - sai üle mitme päeva jälle näha ja rääkida.
Täna läheme emaga jällegi Juchitani, et osta kinke mu perele - ema on nii armas, sest ta näeb palju vaeva sellega, et ma oma perele ikka väga erilised asjad viiksin.
Homme võtan ette oma viimase retke Cobao'sse, et kõik koolikaaslased ära näha ja nendega hüvasti jätta.
Reedel korraldab Luigi mulle enda juures peo, sest mina olen tema "Mehhiko armastus" nagu ta alati räägib.. :D Teglikult on see nagu väike soojenduspidu minu ärasaatmispeole, mis toimub pühapäeval. Ma arvan, et saab väga tore ja armas olema!
Laupäeval on Antonella (itaallanna) suur sünnipäevapidu - ta saab 18 ja korraldab siin megapeo, kuhu tuleb pool Ixtepeci kohele. Itaallased ikka võtavad pidutsemist sama tüsselt nagu mehhiklased.
Ja pühapäeval plaanime teha suure lõunasöögi tädide-nõbudega, et veel viimast korda koos olla ja aega veeta. Pühapäeva õhtul pean maha oma suure ärasaatmispeo koos kõigi siinsete sõpradega. Minu ärasaatmiseks tuleb kohale isegi sõpru Oaxacast ja Tuxtlast, no nii armas!
Ning ilmselt kulutan esmaspäevase päeva pakkimisele, sest esmaspäeva õhtul sõidame koos ema ja Salmaga Mexicosse, kus oleme kuni neljapäevani koos venna Zabdiga. Zabdi tahab mind seal igasugu erinevatesse lahedatesse kohtadesse viia ja see kõik kõlab megaarmsalt!
Ja neljapäeva õhtul kell 20.30 väljub minu lennuk Pariisi, sealt edasi Amsterdami, kus ootab Estonian Air, et meid Tallinnasse lennutada. Nagu ütles emme, et kõik on nii käegakatsutav juba, uskumatu!

Kui aega on ja arvutil tuju, teen veel enne äraminekut ühe video aga võibolla jõuan selleni alles järgmine nädal kodus olles.

NÄEME JÄRGMINE NÄDAL, EESTI!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Kolmapäev, 10. juuni 2015

Kiri "Teist päeva Mehhikos"

Kui ma oma esimesi päevi Mehhikos veetsin ja YFU aasta-alguse seminaril olin, pandi meid kõiki kirja kirjutama. Kiri iseendale. Saime oma kirjad nüüd viimasel YFU kohtumisel jälle uuesti kätte ja seda oli tõeliselt huvitav lugeda. Minul muidugi kiskus pisarad välja, sest kogu mu elu on praeguseks täiesti muutunud. Inimesed tulevad ja lähevad.
Leian, et minu kiri on väga isiklik aga siiski jätan osad kohad välja ja kirjutan sellest mõned lõigud.
Sellest on möödas üle 300 päeva.
Mis oli minu peas siis, kui kõik veel alles alguses oli.


Teist päeva Mehhikos

Ma tulin siia selleks, et end proovile panna. Okei, natuke ka sellepärast, et mul oli kindel mõte vahetusõpilaseks minna ja Mehhiko võttis veel minuvanuseid vastu. Pluss hispaania keel.

Esimesed päevad siin on olnud nukrad aga praegu hetkel tunnen, et asi läheb paremaks. Kõik läheb paremaks. Peab minema. 

"Kurat, tüdruk! Ole tugev!" - mäletan seda igavesti, vanaema.

Praegu ootan juba väga, et saaksin minna koju.
 Ei, mitte Eestisse aga siia. Minu kodu on ju nüüdsest siin.

Huvitav, kui ma seda kirja loen, kas tahan juba väga koju minna (seekord siis Eesti koju)  või tahaksin siin veel aega veeta. 
Huvitav kas tulen siia veel kunagi tagasi? Ilmselt küll, kui hea aasta oli ja kui on kellegi juurde tagasi tulla. 
Huvitav, kas see aasta läheb sama kiiresti, kui näiteks see kooliaasta, et ühel hetkel seisad klassiõdedega esimese septembri pildi peal ja järgmisel hetkel istud viimases Lensi tunnis? Ilmselt läheb. Ilmselt kirjutan praegu seda kirja ja mõne aja pärast juba loen. 

Ma nii väga loodan, et ei igatse kodu ajapikku nii palju, kui alguses, sest muidu oleks see aasta ikka raske küll. Eks nagu iss lennujaamas ütles - esimesed kuud on ikka väga rasked ja nagu siin meile öeldi, et oleme valinud omale maailma kõige raskema aasta. Olla vahetusõpilane Mehhikos. 

Isegi praegu seda kirja lugedes tuleb pisar silma aga ei taha siin kõigi ees pillima hakata. Ei tea, mis värk mul selle nutmisega on...

Praegu oskan hispaania keelt ikka VÄGA nigelalt. Ehk kirja lugedes tuleb see juba ikka paremini välja. 

Tahaks täiega oma hostpere juurde minna. Sinnani on aga veel terve tänane päev ja homne 12 tundi bussisõitu. Mario Albertol oli õigus - näeme alles Pühapäeval.

Mis ma praegu oskangi öelda. Kõik läheb paremaks - minu vahetusõpilase teekonna algus ei ole üldse mitte kerge ja lõbus olnud nagu enamustel teistel, kes minuga siin on - kõik on nii elevil ja rõõmsad. Ja mina mustas masenduses. Öösiti nutsin ja kodukõne ajal võitlesin meeletult, et mitte nutta, et normaalselt rääkida. 

Pere ja olulised inimesed on mul tulles nagunii alles - sellepärast ei pea ma muret tunda

Kaisa



Paljud asjad on muutunud ja see kiri paneb mind siiani iga kord sügavalt mõtlema kõigele, mis juhtunud on. Peale selle kirja, kirjutasin ka YFU Eestile pika-pika kirja, enne kui lennukile astusin. Ei mäleta, millest see oli - eks mõni teema ikka meeles ja kui ma Siljele ütlesin, et eks sellel ajal oli mul pea sassis oma armastusega, siis ütles norrakas selle peale, et peaksin kirja kätte saades ära viskama ja seda mitte lugema. Ma ei usu, et seda teen, olen liiga uudishimulik ja ega siis kõik ka sellest ei ole.

Kalli-kalli!
Kaisa :)

Teisipäev, 9. juuni 2015

Buena suerte con eso pues!

Istun oma toas, kõik asjad on kuidagi laiali ja sassis, sest eile õhtul avastasin, et mul on toanaaber - sisalik, kes nüüd siin kuskil pesitseb. Ehk siis ajasin teda pool õhtut suure bambustoikaga taga. Lõpuks heitsin käega, no kui tahab mulle seltsi pakkuda, las ta siis olla, peaasi et kaissu ei poe poole öö pealt. Aga riided ja asjad, mis mul muidu ilusti kapi peal olid, vedelevad nüüd põrandal, sest kui ma need tagasi tõstaksin, siis oleks mu sõbrakesel seal liiga mõnus mu kleitide sees magada.
Telefon näitab, et kraade on väljas 39 ja kell juba üheksani tiksunud. Õues on täitsa pime aga tänaval käib melu täie rauaga - muusika, reklaamid, kilked ja senjoorade valjud jutuajamised. Kõige selle kiuste põleb mul mõnus lõhnaküünal ja käib playlist Dagö parimate lugudega. 
Ma tean, ma tean: "Kaisa, miks sa nukrutsed, naudi oma viimast kahte nädalat seal!" 
Ma vastan nendele, kes nii mõtlevad ja ütlevad: "Ma olen emotsionaalne inimene ja väga lähedane oma pere ja kodustega ning praegu olen juba terve aasta ilma nendeta olnud - ei ole kõik nii lihtne ja loogiline nagu kaugelt vaadates tundub. Pealegi, iga inimene on erinev, enamus vahetusõpilasi naudibki oma viimaseid päevi, mõtlemata oma kodu peale aga mina ei oska nii."

Tõsi ta on, kurbusel on alati mingi põhjus. Praegu on mul olnud terve päev aega, et välja mõelda, miks ma nii tunnen, sest jäin eile haigeks - see minu nädalavahetus Luigi juures, mis sisaldas pool ööd basseinis lebotamist ja hiljem autosõitu konditsioneeriga andis mulle päris korraliku külmetuse. Tark ise ka muidugi noh. Samas ma tean, et minu haigused on alati närvidega seotud. Kui Mehhikosse jõudsin ja kurb olin, jäin haigeks. Kui perevahetuse pinged tulid, jäin haigeks ja noh nii ta mul käib.
Ja praegu on see jama, et ma olen ühe oma kolmest kullakallist inimesed ära kaotanud. Lugu lihtne ja loogiline - Salmal on uus kutt. Ta on juba pikemat aega minu jaoks aina kaugemaks ja kaugemaks jäänud. viimastel nädalatel räägib minuga aina vähem, sest nojah, loogiline, et ta saab oma poisiga kõik mured räägitud ja mind pole enam selleks vaja. Ausaltöeldes see teeb haiget, sest mul tegelikult on siin vähe aega jäänud ja kui ma lahkun...no ega ma ikka enne ühte-kahte aastat tagasi ei tule. Samas ei saa ma talle seda ette heita, eks mäletan ise ka, kuidas see armastus käib aga no ma ei tea. Kui emmega asja arutasin, ütles ta et ma olen solvunud. See vist tõesti on kõige õigem sõna. Aga nojah, nüüd on juba pea nädal mööda läinud ilma et ta minuga peale small-talk'i lõunasöögilauas muidu rääkinud oleks.
Õnneks on mul Silje ja Yoshi endiselt olemas. Aga nüüd on see jama, et Yoshi läks paariks päevaks Tuxtlasse - ma pidin ka kaasa minema aga kuna haigus mu voodisse aheldas, ei tulnud asjast midagi välja. Yoshi veel kuni tänase hommikuni käis mulle koguaeg pinda, et ikka end kokku võtaksin ja kaasa läheksin aga kui ta lõpuks mulle varahommikuse üllatusvisiidi tegi, sai ta mind nähes aru, et seekord on parem, kui koju jään. yoshi astus mu uksest sisse, kui olin just peale tablettide võtmist voodisse veitnud ja ootasin meeleheitlikult, et need mõjuma hakkasid:
"Jouuuuuuuuuuu, wadup!?!" Siis nägi ta mind silmi avamas, "ohsaraisk Kaisa, sa tõesti oledki täitsa haigeks jäänud!" Yoshi on nii armas, tõi mulle turult sidruni-ja melonimahla ja puha. Kahjuks ei saanud ma seda juua, sest joogid olid jääkülmad ning mu kurk ei ole just parimas vormis.

Ehk siis jah, Yoshi sõitis täna lõunal ära ja Siljel ei ole luba kodust lahkuda, kuna... palun vabandust aga ta ema on natuke peast segaseks pööranud viimasel ajal... ühesõnaga peab Silje kodus olema, süüa tegema ja koristama ja tal ei ole luba kodust välja minna ei hommikul, lõunal ega õhtul. Ei, Silje ei ole mingi pahandusega hakkama saanud, kui seda mõtlete - kõik on täitsa rahulik, lihtsalt mehhiklannadel vahel katus sõidab, seda olen siin õppinud. 

Jah, koduigatsus on üks kohutav asi. Varem oli minu jaoks kõige suurem emotsioon see, kui sain oma kallimaga aega veeta ja lihtsalt armunud olla aga selle aastaga olen õppinud, et pere on mulle kõige tähtsam kogu maailmas. Armastus pere vastu on midagi võimsat ja kui kodu igatsed, siis see emotsioon on veel võimsam, kui armastatu igatsemine.

Natuke kurvameelne aga eks meil kõigil on selliseid päevi, vahetusõpilastel lihtsalt emotsioonid mitmekordistuvad.

Praeguse seisuga on veel enam-vähem 2 nädalat vahetusaastat jäänud. Olen tugev ja varsti kodus!

Kalli-kalli
Kaisa :)


Pühapäev, 7. juuni 2015

Chikungunya, valimised ja uued sõbrad

Seekord olen juba mitu päeva mõelnud, et peaks blogi kirjutama, ses iseenesest on mul juba mõnda aega paar huvitavat teemat mõttes.

Kõigepealt alustuseks siis selline jutt, et praegu on siin minu piirkonnas kiirelt levimas üks kole haigus. Selle nimi on chikungunya (loe tšinkonkunja). Haigus levib moskiito hammustustega. Sümptomiteks on palavik, üldine väga halb olemine, peavalu, lihasvalud, erinevad lööved nahal ja suur liigestevalu. Vaktsiini ega ravi chikungunya vastu ei ole. Ainus aisi, mida haiguse ennetamiseks teha saab - ära lase end moskiitodel närida! - Nagu see siin võimalik oleks... 
Vot jah, loodan siin, et oma viimaste päevade jooksul jään ma sellest tõvest ikka puutumata ag noh, mine tea, sest mul ikka väga palju tuttavaid, kes on pidanud selle läbi põdema. Just praegugi on minu väga hea sõber koolist Pirulo ka omale chikungunya hankida suutnud ja just eelmisel nädalal käisime teda koos Fabricio ja Fernandoga peale kooli vaatamas. 

Siis natuke poliitika teemadel. Nimelt toimuvad praegu Mehhikos valimised ja see on toonud kaasa igasuguseid koledaid sündmusi, rahutusi ja mässusid. Ka siis, kui YFUga Mexicos käisime, olid tänavad täis tuhandeid politseinike ja meeleavaldajaid. Ja nüüdseks on siis asi nii kaugele jõudnud, et bensiinikraanid on kinni keeratud ja rahvas paanikas. Eelmisel nädalal sõitsime tädi juurde külla ja juba kilomeetreid enne bensiinijaama oli üks teesuund suletud, sest seal seisis lõputu rida autosid. Esialgu ei saanud me aru, mis toimub aga lähemale jõudes nägime ka oma tuttavaid seal ootamas, kes selgitasid, milles asi ja soovitasid meil kiirelt järjekorda võtta. Õnneks oli ema just eelmine õhtu paagi ilusti täis panna lasknud ja meil siimaani probleeme ei ole. Aga ma oletan, et näiteks homme ei ole mul kooligi, sest kuidas need bussid ja taksod siis ilma bensiinita inimesi kooli ja tööle veavad. 
Nägin just natuke aega tagasi facebookis kolades ühte videot, kus on näha rahvast politseile ja sõjaväele tänavatel vastu hakkamas. Kui asja lähemalt uurima hakkasin, tuli välja, et see olukord on natuke aega tagasi Salina Cruzis filmitud - seal kus meil teine kodu on ja kus mu isa ja vend Pemex'is töötavad. Võtsin kohe emaga ühendust ja küsisin, et kas see tõesti on nii ja et kas nendega ikka kõik korras on. 
Peale selle on nüüd reedest kuni teisipäevani alkoholimüügikeeld. Ükstapuha kui kerge või kange see alkohol on, mitte midagi ei müüda mitte kuskil. Selleks, et inimesed purjuspäi valima ei läheks. 
Vaadates kõike seda, mis siin toimub ja kuidas see valimiste süsteem on, tahan ma öelda, et kuigi me Eestis vingume jubedalt kõige selle poliitikajura peale ja kui halvasti kõik on.... teate, meil on ikka päris hästi ma arvan. Siin on suur hulk inimesi, kellele lihtsalt pannakse pastakas kätte ja näidatakse ette koht, kuhu tuleb rist teha - nad ei oska lugeda. Või näiteks on soovitav oma pastakas või veel parem, veekindel marker kaasa võtta, sest valimispunkides võidakse kasutada pastakaid, mida saab kustutada. Pluss kõik need pettused ja idiootsused, mis siin võimu nimel tehakse... see on lihtsalt hämmastav.

Ja nüüd natuke lõbusamatel teemadel ka. Eile tulid siia külla mõned AFS-i vahetusõpilased, kes muidu elavad Tuxtlas ja kesk-Mehhikos. Nad tulid külla siinsetele sõpradele Luigile ja Yoshile ning selle puhul tegi Luigi enda juures väikese istumise. Ei olnud palju rahavast, ainult vahetusõpilased ja kõik omad inimesed. Jah, need uued sõbrad, kelle ma eile sain, on lihtsalt nii megasuperarmsad inimesed, et neile võib täitsa vabalt "omad" öelda. Nalja sai palju. Yoshi tiris kaasa oma DJ puldi, ehk siis muusika oli väga hää, pluss mega seltskond ja noh loomulikult Luigi üüratu maja, mis on suur kolmekorruseline, aia ja basseiniga - igav ei olnud meil hetkekski. Mängisime erinevaid mänge ja rääkisime niisama juttu. Üliarmas õhtu!

Rääkisin eile emme-issiga päris pikalt ja tuli jutuks, et kas ma olen selle aasta jooksul muutunud. Jõudsime järeldusele, et olen küll muutunud ning see viis järgmise küsimuseni: kas muutunud hea või halva poole? Issi arvas minu rõõmuks, et ikka hea poole. Ma kujutan ette, et ega sellest tegelikult enne nii hästi aru ei saagi, kui ma tagasi olen. Ise tunnen, et olen väga väga väga väga palju muutunud. Tõesti, vahest tunnen end nagu täiesti teine inimene. Aga samas, loomulikult olen ikka veel see sama Kaisa, kes varem. Eks näis, täitsa põnev kohe see tagasitulek sellessuhtes. 

Ja nii tore on see ka, et saan pidevalt aina rohkem igasuguseid sõnumeid sisuga "Kaisa, tule koju juba!" See teeb südame nii soojaks kohe - te ei olegi mind ära unustanud ja ikka ootate mind koju! Armsad! Tulen, tulen, tulen!

Võtan oma siin järgijäänud ajast täiega viimast!
Kalli-kalli ja päikest!
Kaisa :)

Kolmapäev, 3. juuni 2015

Seiklused Mexicos

Jälle päevad kaovad nii kiiresti nagu sõrmede vahelt läbi valguv peotäis liiva. Olen viimase nädala jooksul päris tegus olnud, palju pidutsenud ning jõudsin ka Mexicos YFU aastalõpuseminaril  ära käia. Ja pidusemise selgitan igaks juhuks ära, et ei ole siin mingid laaberdamise peod, kus niisama nina täis tõmmatakse vaid ikka pidutsemine mehhiko moodi – Velad. 
Viimase nädala jooksul jõudsin ära käia kolmel Velal ja see, kes on kord juba selle kogemuse saanud, mõistab, et kolm tükki nädalas on ikka väga palju. Tegelikult pidin veel neljandalegi minema aga lõpuks oli mul jaks nii otsas, et füüsiliselt ei suutnud – tegin ühe reedese puhkepäeva ning laupäeval panin selle nädala pidudele Velaga Espinalis ilusa punkti. Sellel õhtul tegi Yoshi ema mulle imelise soengu ka pähe – tundsin ennast kui täieõiguslik mehhiklanna, pilte tasub tumblr’ist otsida.

Ja tõesti, nüüd oligi viimane kord, kui kõigi yfukatega veel korraga näha sai, osad on juba kodus, teised kodu poole teel ning paljusid, kaasaarvatud mind ennastki, ootab lend vaid paarikümne päeva pärast. Pisardades lõpetasin ka mina, kuna tuli hüvasti jätta heade sõpradega, kellega on palju imelisi mälestusi seljataga.  Nii rõõmsaid kui kurbi aga meeldejäävad on nad kõik.

 Ausaltöeldes kogu üritus mulle iseenesest ei meeldinud, võiks isegi öelda, et vihastas mu täielikult välja. Nimelt oli kogu asi väga halvasti korraldatud. Peale 12 tunnist bussisõitu ootasime terminalis koos teiste Oaxacast saabujatega, mis meil plaanis teha on. Seal jagati meid kolmestesse gruppidesse ning tuli ära teha rühmatöö, mille eesmärgiks oli Mexicot paremini tundma õppida. Minu grupis olid peale mu enda ka Silje ja Deyanera (Tšiilist). Ja esimene asi, mis pani mind asjale natuke imelikult vaatama oli see, et meid saateti üksinda metrooga kuskile kohta – alles hiljem kuulsime ja nägime, et see piirkond Mexicos ei ole just kõige ohutum ja turvalisem, eriti välismaalaste jaoks. Aga okei, see selleks. Kui lõpuks läbi selle rahvasumma metroos ennast õiges peatuses maha pressisime ja YFU-lt saadud sihtpunkti jõudsime, oli koht suletud, kuna esmaspäeviti ei avata Mexicos paljusid parke, muuseume jne. See juhtus meiega ka eelmisel korral YFU reisiga Mexicos käies – lubatud muuseumikülastus jäi ära. Istusime oma suurte seljakottidega seal  lukustatud pargi väravate juures ning ootasime edasisi juhiseid oma pool tunnikest. YFU ei uskunud, et see koht tõesti suletud oli ning seega saatsime neile selfie pargi väravate ees, peakohal silt „EN LUNES CERRADO“ (esmaspäeval suletud).
 Lõpuks, kui saime uued juhised, öeldi, et peame sealt bussiga järgmise monumendini sõitma. See oli ka omaette ooper. Leidsime sealt kolm kohalikku koolipoissi, kellelt abi küsisime. Nad olid väga üllatunud, et meid bussiga kuskile juhatada tahetakse – pidi väga ohtlik olema. Kuna nad olid väga armsad ja abivalmid, juhatasid meid läbi linna jalutades õigesse kohta. See jalutuskäik kestis poolteist tundi, kuna olime metrooga ikka päris kaugele sõitnud. 
Kolmas sihtpunkt oli Mexico City üks kõige kõrgemaid ehitisi, mille tipus on vaateplatvorm, et tervet linna saaks korraga näha. Ma ei teadnud, et mulle võib kõrgus halvasti mõjuda – seda pole varem juhtunud. Aga kui liftist väljusin, tundsin, kuidas terve torn kõigub ja jalad tahtsin alt kaduda. Kuna oli vaja kõik koos selfie peale saada, vedas Silje mu järgmisesse lifti, mis viis täiesti torni tippu vaateplatvormile. MITTE IIAL ei roni ma enam sellisesse kohta! Ütlesin, et mul on ***** mida keegi arvab aga selle selfie peale ma ei tule ja kõik, et minust võib seal pilte teha, kus ma parasjagu seisan aga kaugemale ma ei kõnni. Silje siis jäädvustaski mind seal keset tuba seismas, nägu kaame – see pilt on pildiblogis ka olemas.  Sealt minema saades oli mul veel üle tunni aja pea sassis ja olemine kehva. 
Siis ei vastanud enam YFU meie sõnumitele ega kõnedele ja tuiasime niisama ringi, oodates järgmisi käske. Pargist leidsime teise grupi yfukaid, kes imestasid, et kas meil juba hotelli kiire ei olegi. Sellest ei teadnud me loomulikult midagi, et pidime hotellis kell kolm kokku saama. Hakkasime siis taksot otsima ja see ei ole sellises linnast just väga kerge – hotelli jõudsime kella neljaks. Aga seminar ei olnud veel alanudki, ehk siis oli aega veel teistega muljetada ja juttu rääkida. Üritus kestis veidi alla kahe tunni ja seal rääkisime ikka nendest tavalistest asjadest – kuidas keegi tunneb ja on ja mured ja rõõmud ja kõik see värk.
Kui kõik läbi, tuli minna taksoga tagasi bussijaama. Läksime jällegi meie kolmekesi  - Silje, Deya ja mina. See taksojuht, kes meid sõidutas oli peast segane. Kihutas nagu oleks enda arvates Torretto ja viisakus teiste liiklejate vastu puudus täielikult. Ma ei liialda, kui ütlen, et peaaegu tapsime ühe teed ületava noormehe. Silje karjatas esiistmel ja tundsin, kuidas mul kehast selline külm jutt läbi käis. See oli kohutav sõit ja kui me mingil hetkel keset tühja ja pimedat kõrvaltänavat lendasime, mõtlesin, et nonii, nüüd meid siin ära räävitakse ja vägistatakse. Nägin katkisest esipeeglist Silje hirmunud pilku ja teadsin, et ta mõtles sama. Mul oli telefon käes, ning teine käsi oli ukselingi peal, et see vajadusel kiiresti avada ja jooksu panna. Mõtlesin,  et kui siit nüüd eluga välja tuleme, siis on ikka küll.. no ma ei tea. Aga lõpuks hakkas paistma bussiterminali hoone. Hallelujah! Jooksuga läbi tunnelite, et võimalikult kiiresti bussi peale jõuda ja tagasi oma armsasse kodulinna! Oi, kuidas ma Ixtepeci armastan!

Kui ema mu seiklustest kuulis, oli tal suu ammuli ja loomulikult oli ta täiesti ära ehmunud – Ixtepecis ei tule ma kunagi üksi kojugi ja seal, kuidas me omapäi ühes maailma kõige suuremas ja ohtlikumas linnas ringi seiklesime… Ühesõnaga, tal oli väga hea meel, et ma tagasi olin ja kergendatud, et kõik hästi läks ja midagi ei juhtunud.

Täna hommikul kooli minnes küsis ema, et mis ma söögiks tahaksin. Ma ei saanudki kohe aru, mis ta sellega mõtleb – sööme ikka seda, mis Ines küpsetab? Aga siis hakkas ta seletama, et ta tahab, et ma ikka oma kõige lemmikumaid toite sööksin, sest nüüd on veel ainult nii vähe jäänud – no kas pole mitte armas! Ehk siis tänane söök on Caldo Tlalpeṅo.

Aga üldiselt on emotsioonid väga segased. Ma ei suuda mõista, et kahekümne päeva pärast algab minu suur reis Eesti poole ning varsti olengi tagasi. Ma tunnen ennast natuke halvasti, et nii ütlen aga ega ei hakka salgama ka – ma ei suuda ära oodata, millal mu lennuk ükskord Tallinnas rattad vastu maad paneb! 

Kalli-kalli
Kaisa :)

Kolmapäev, 27. mai 2015

Vela en Juchitan

Sain eilsest õhtust sellise emotsiooni, et üle pika aja on kohe suur isu kõik blogisse üles kirjutada.

Eilne, teisipäevane, hommik ei alanud minu jaoks just kõige paremini - kes teab mis jama oli aga enesetunne oli halb ja otsustasin kooli mitte ronida. Veetsin terve päeva oma toas voodis pikutades ja midagi paremaks ei läinud. Ei olnud söögiisu, rääkimata kihust suurele õhtusele peole minna. Nimelt eile oli see suur ja tähtis õhtu, mil Juchitanis pidi toimuma hiigelsuur Vela, laulmas kuum bänd Los Angeles Azules. Meil oli juba väga ammune plaan sinna minna aga mu halb enesetunne rikkus mu tuju täitsa ära, sest teadsin, et sellisena ei ole mõistlik kodust välja ronida, veel vähem suurele Velale. Pärastlõunal tuli Silje minu juurde, et mind sööma kutsuda ja kuna sellele norrakale on võimatu ei öelda, olin varsti riides ja valmis minema. Peale söömist pargis istudes ja juttu rääkides nägime Ferchot, kes imestas, et miks ma juba riietumas ei ole. Seletasin, et see Vela jääb vist minu jaoks kahjuks ära. Sellepeale ütles Fer mulle huevona. See tähendab laiskvorsti põhimõtteliselt. Aga nojah. Koju tulles ütles Salma, et ma hästi järgi mõtleksin, et tema minu olukorraks veaks ennast ikkagi kohale, kui vähegi suudaks, sest mul on nii vähe aega Mehhikos olla jäänud ning pean seda nautima. Peale selle ummistas Yoshi mu Whatsappi paluvate ja manguvate sõnumitega, et ma ikka jalad alla ajaksin ja ennast korda sätiksin.
Tänu kõikidele nendele inimestele võtsin ma ennast lõpuks kätte ja hakkasin jällegi trajet õmblema - seda tuleb iga peo ajaks uuesti sättida ning ausaltöeldes on see päris tüütu töö.

Aga pooleteist tunniga oli traje valmis, pesus käidud, peomeik näos ja Salma mu soengu punumisega lõpetanud. Ning juba oligi auto maja ees signaalitamas ning alustasime sõitu läbi äikese Juchitani poole. Siin on praegu selline äikesetormide hooaeg - hakkan juba ära harjuma, et iga õhtu välgutab ja kõmiseb kuskil.

Kui peopaigale lähenema hakkasime, nägime taevas suuri valgusteid ning autorivi, mis ulatus kilomeetreid nii ühele, kui teisele poole Vela. Ka vastassuund oli samasugune. Ning väravate ees seda hiiglaslikku inimestemassi nähes ahhetasime me kõik. Eriti siis, kui saime aru, et see ei ole lihtsalt sõpru ja sugulasi ootav mass vaid järjekord, mis ennast metallidetektoritest kolmekaupa läbi pressis. Ma ei saa aru, mis kontroll see oli - iga inimese puhul hakkasid masinad karjuma aga kõrval seisvad automaatidega politseinikud ainult naeratasid ja tervitasid. Nojah, okei -  Viva Mehhiko!

See rahvamass oli täiesti vabalt võrreldav laulupeoga. Kõndida oli raske, rääkimata tantsimisest. Aga meile see mingit probleemi ei valmistanud. Käisime Yoshiga ringi ja tantsisime nagu sukk ja saabas, sest kui paariks sekundiks keegi ära kaob, siis on sealt täiesti võimatu üksteist taas üle leida. Niii armas oli, et nägin jällegi oma kalleid itaallasi! Cecilia, Denis, Camila, Antonella, Luigi ja Yoshi! Nägin ka palju sõpru nii Ixtepecist kui oma koolist ning kui Los Angeles Azules lõpuks kell 1 öösel lavale jõudis, leidsime üles ka minu seal pidutsevad nõbud - Fernada, Daniela ja Paco. Tantsisime nagu segased ning alles hiljem märkasin, et Daniela oli seal koos Eduardoga - meie linnaksese presidendiga. Meeletu kogus tantsu, nalja ja rõõmu! Üks segane öö!

No tõesti, emotsioon, millega see Velaga mu rõõmupatareid nii täis laadis, et koduigatsus on nüüd täitsa paariks päevaks pühitud. See oli nende viimaste kuude üks minu tippõhtuid, seda võin kindlalt öelda. Unustamatu! See rahvas, need sõbrad, see melu, see Mehhiko! Võimas!




Kalli-kalli!
Kaisa :)

Esmaspäev, 25. mai 2015

Cancun&Playa del Carmen

15.05 - Reede

Peale suurt ja pingelist pakkimist viisid ema ja isa meid Salmaga Juchitani, et sealt edasi bussiga Tuxtlasse jõuda. Loomulikult suutsime enne kodust lahkumist pool tundi lennupileteid taga otsida - lõpuks selgus, et ema oli need oma kauplusesse unustanud. Aga kuna kell oli 11 õhtul, oli pood juba ammu suletud - tuli uuesti uksed avada ja kõik see lukkudega jamamine võttis omajagu aega ning õhkkond oli närviline.
Lõpuks, kui oma kodinatega Juchitani jõudsime, kohtusime terminalis Yoshi ja tema peredega. Jah, tal oli endiselt ka oma jaapani perekond külas. Koos nendega Cancuni sõitsimegi. Enne väljasõitu toimus bussijaamas olukord, mille tõttu meie buss ka umbes pool tundi hiljaks jäi. Nimelt nägime järsku juttu ajades bussijaama töötajaid kahe parklas seisva bussi poole jooksmas. Kahe sõiduki vahelt tuli suitsu ja iga mõne hetke tagant oli näha ka helendavaid leeke. Inimesed ehmatasid ja ka meie seltskonna esimene reaktsioon oli kohvritest kinni haaramine ja ukse poole liikumine. Mõne sekundiga oli terminali töötajatel olukord kontrolli all ja oht möödas. Peale emotsionaalet hüvastijättu (Yoshi jaapani pere jättis mehhiko perega hüvasti, sest Cancunist oli neil plaanis tagasi Jaapanisse lennata) algas 4-tunnine sõit Tuxtlasse. Uni oli meeletu aga kurviliste mägiteede tõttu ei maganud ma peaaegu üldse.

Panen siia pildi, et oleks aru saada, kuhu me reisisime:




16.05 - Laupäev

Bussiterminalist Tuxtlas sõitsime taksoga lennujaama. Meie üllatuseks oli tee pikk ja istusime taksos ligi tunnikese. Lennujaamas peale kohvrite äraandmist käisime kõik koos söömas. Yoshil on imearmas perekond. Ta ema on nii tore ja hea inimene - meenutas mulle väga oma emmet. Selline hoolitsev, rahulik ja armas ja... emme noh! Lennureisiks kulus paar minutit rohkem kui tund ning olimegi omadega sinna paradiisi jõudnud. Olime uurinud ka võimalust ka bussidega reisida aga hind tuli välja sama ning oleksime sellisel juhul üle 24 tunni mägiteedel loksuma. Jah, tõesti, siin on lennupiletid üllatavalt odavad - mitte et elu ise just überkallis oleks... Maksin edasi-tagasi lennu eest alla 2000 peeso. Peesod on eurode suhtes nagu vanad Eesti Kroonid. Tavaliselt tuleb ühe otsa pileti eest Cancuni välja käia üle 3000 peeso, seega meil läks ikka väga hästi.
Cancuni jõudes tutvusime veidi selle imeilusa linnaga - Yoshi isa rentis hiigelsuure musta maasturi, et saaksime seal ringi kärutada. Sellest kõigest saab parema ülevaate videost ja pildiblogist.
Lõpuks võtsime ette sõidu Cancunist Playa del Carmenisse (kaks erinevat linna) - selle tunnikese sõitu magasin ma otseses mõttes täiesti maha, sest ärkasin, kui olime jõudsnud hotelli, kus Yoshi pere paariks päevaks peatus.
Hotellis sõime lõunat ning lebotasime niisama rannas. Söömas käisime basseiniäärses sushirestoranis - megalahe kogemus iseenesest, sain ühe tõelise jaapani perega koos Mehhiko rannas sushit süüa. Kuna meil olid hotelli päevapääsmed, saime igal pool tasuta olla ja kõike mida hing ihaldas juua-süüa. Hiljem tuli meie Salmaga tädai hotelli järgi ning sõidutas ööseks enda juurde - meie reis tuli selle võrra kolm korda odavam välja ja pealegi sain mina jälle uute tordate sugulastega tutvuda. Siiani imestan, kuidas meil igal pool nii palju tädisid-onusid-nõbusid on... Aga nüüd hakkab õnneks juba pilt selgemaks saama. Ja ega ma ei muretse ka, et pooled mulle tundmatud on - olen mitu korda kuulnud Salmat emalt küsimas, et kas see on meie sugulane vms. Seekord ööbisime ema nõbu Carolina juures. Meie kutsusime teda tädiks.
Õhtul käisime Playa del Carmeni kuulsal Quinta Avenida'l jalutamas. See on selline tänav, kust leiab kohti igale maitsele - lõputult söögikohti, poekesi, kus šopata, baare ja ööklubideni välja. Parim koht pidutsemiseks, söömiseks, šoppamiseks või niisama aja veetmiseks. Seal kohtusime Yoshi ja tema 19 aastase õe Yuyuga (loe: djudju) ning käisime ööklubis "Baka" või midagi taolist. See tähendab lehma iseenesest ja kogu baar oli lehmamustriline ning meie peakohal rippus hiigelsuur lehmakuju, õllepudel käes ning udarad rippumas.


17.05 - Pühapäev

Magada meil kaua ei lastud - ootamas oli sõit Tulum'i, kus käisime Maiade vana Tulum'i linna varemeid vaatamas. See on nüüd üks nendest päevadest, millest saab jällegi parema ülevaate kaameramaterjalist. Mis siin ikka öelda, loomulikult on kogu see Maiade kultuur ja kunst ikka imelina ja muljetavaldav. Kui varemed meid nii vaimselt kui füüsiliselt hingetuks olid võtnud, käisime kahes sellises iidses maa-aluses järvekeses ujumas. Neid nimetatakse siin Cenote'deks (loe: tsenotedeks). See oli vägev. Ja loomulikult koos kogu nende ümbritseva neljakümne kuumakraadiga väga värskendav, kuna allikate vesi on jääkülm.
Kujutate ise ette, kui väsinud me veel peale ujumist olime... Ja näljased - tädi juurde teel ostis Carolina suure kana, kartuliputru ja makaronisalatit. Ehk siis kõht sai mõnusalt täis ja silm vajus kohe looja. Sellel õhtul me enam välja ei jõudnudki. Pluss muidugi see ka veel, et ma olin päikesest täitsa praekanaks kõrbenud ja Salma õhtu möödus mu õlgu ja selga kõiksugu kreemidega tohterdades.


18.05 - Esmaspäev

Sellel päeval ärkasime veidi hiljem ning peale hommikusööki võtsime suuna randa. Playa del Carmenis ei ole see nii lihtne, et lähed randa, laotad oma linakese sinna maha ja päevitad. Kõik maksab. Kõik! Oma rannaplatsi eest tuli käia mingi summa - ma isegi ei mäleta praegu aga kuskile 300 peeso kanti ta jäi vist. Aga see ei olnud asja väärt, kuna need rannad, mis ei kuulunud mingile hotellile, vaid olid mõeldud niisama päevitamiseks, ei olnud puhastatud ning kuna hetkel on hooaeg, kus meri toob väga palju adru randa, ei olnud seal just eriti ilus ega hea lõhnaga paik, kus oma paarisaja peesoga lebotada. Oma päevitamistooli juba natuke paremas kohas sai osta 500 peesoga näo eest. Aga ka see ei olnud oma summat väärt, kuna hind ei sisaldanud ei basseini, ei sööke ega jooke - ning need lisalõbud seal on ju veel omakorda kümnekordse hinnaga. Ehk siis leidsime kõige mugavama, esialgu kallina näiva kuid lõpuks kuhjaga äratasuva variandi - hotelli päevapilet. See maksis 800 peesot aga sisaldas randa, sööki-jooki-basseine ja kõiki muid asju näiteks rätikud ja tualeti kasutamise õiguse jne. Lõpuks tuli nii kõige odavam välja, sest peale päevapiletit ei olnud vaja enam millelegi raha kulutada - meel oli hea ja kõht head-paremat täis.
Aga enne, kui oma päevapileteid nautima hakkasime, saatsime Yoshi vanemad ära. Nad sõitsid sellel päeval Mexico City kaudu tagasi Tokiosse. Hüvastijätt oli emotsionaalne nagu ikka - Yoshi ema ja õde Yuyu hakkasid nutma ja ka meil Salmaga tulid pisarad silma. Kuna Yoshi ema väga inglise keelt ei oska, rääkimata hispaania keelest, oli suhtlemine vaevaline aga ta tegi meile selgeks, et me oleme talle kallid. Pani käe oma südame peale ja ütles "Yo mama Japon" (mina ema Jaapan)  - ja lasi Yuyul ära tõlkida, et meie oleme kui tema tütred ja et mul on kolm ema - oma päris ema, siis siinne ema ja jaapani ema. No tohho tonti, Augustis oli alles üks ema ja nüüdseks kolm! :D Ei tegelikult ta tõesti on imearmas inimene ja kahju, et nad nii vara pidid ära sõitma.
Õhtuks kolis ka Yoshi meie tädi juurde. Elasime kolmekesi sellises piiiiiisikeses ühe voodiga toas. Kõlab imelikult aga tegelikult oli meil nii lõbus, et midagi imelikku. Naerda sai kõvasti ja ma võin öelda, et see on üks mu elu parimaid reisiseltskondi, need kaks hullu. Magamine nägi suhteliselt kentsakas välja, sest Yoshi laiutab ikka mehemoodi aga polnud hullu. Tegelikult oleme me harjunud koos magama - alati kui nõbud meile Ixtepecis külla tulevad, lõpetame minu toas üksteise otsas magades - minu toas on konditsioneer. Kes viitsib, see veab vaiba põrandale, kui voodisse enam kuidagi ei mahu. Nii see elu siin käib.
Meie üritused vara magama minna läksid muidugi nurja - nende kahega on see võimatu!


19.05 - Teisipäev

Kuna uneaega nappis, oli kella seitsmest maast lahti saamine vaevarikas. Väga vaevarikas. Lõpuks, kui me poole üheksaks kõik omadega pestud ja valmis saime, algas sõit Xcaret'i (Eškaredi). See on selline hiigelsuur park. Veepark, loomapark, muuseum, botaanikaaed, lõbustuspark, rannaparadiis, ekstreemspordipark - pange nüüd kõik need asjad kokku ja see ongi Xcaret. Päevapilet maksab umbes 1800 peesot ning kui seal veel midagi süüa, liitke julgelt 500 otsa. Meie aga saime läbi oma tutvuste piletid huuuuuuulga odavamalt - sisenesime kõigest 300 peesoga ja nautisime kõike täiel rinnal. See koht on nii suur, et ka parima tahtmise juures ei ole võimalik ühe päeva jooksul kõike ära näha-teha. Peale suuri mägijõgesid ja maa-aluseid jõgesid mõned kilomeetrid seilanud, lebotasime rannas palmide all ning vaatasime ära nii palju asu, kui seal olles jõudsime. Megamegamegavinge koht! Päevale pani punkti suur show, mis algas kuskil kella kaheksast ning lõppes veidi enne kümmet. See oli etendus Mehhiko kultuuri kohta. Ja see oli võimas! Nii võimas, et viimase laulu ajal tuli mul kananahk peale ja pisarad silma. Peale sellist rampväsitavat päeva vajusime kõik kolmekesi nagu silgud voodisse ja enne järgmist hommikut ei keeranud keegi külgegi.


20.05 - Kolmapäev

Kohe, kui maast lahti saime, otsisime jällegi uue hotelli, kuhu päevapääsmetega oma viimast Playa del Carmeni päeva nautima läksime. Ega siin midagi väga erilist muud öelda ei olegi. Päevitasime (Ixtepeci jõudes öeldi mulle, et sarnanen krevetiga..), ujusime, jõime, sõime ja nautisime üksteise seltskonda. Oi, kuidas ma neid armastan. Yoshi ja Salma on minu inimesed. Ainult Silje oligi puudu, siis oleks kõik liigagi täiuslik olnud.
Õhtu lõpetuseks nautisime hotelli imemaitsvat restoranitoitu ning seadsime oma pileti aja lõppedes sammud jällegi Quinta Avenida'le, et seal Siljele sünnipäevakink otsida ja onuga kokku saada. Meil elab seal mitu paari onusid-tädisid, lihtsalt selgitan. See onu oli hästi armas ja tore, ta viis meid tacosid sööma, et saaks minu ja Yoshiga paremini tuttavaks saada. Tõesti jällegi, nii toredad inimesed. Nemad sõidutasid meid peale seda ka lennujaama. Enne käisime veel Carolina juurest läbi, et hüvasti jätta, tänada ning oma asjad autosse laadida ning algaski öine sõit Cancuni lennujaama. Kohale jõudsime kuskil kella kaheteist paiku ning meie lennuni oli kena kuus tundi aega.
Seadsime ennast keset suurt check-in'i rada sisse, laotasime oma kompsud laiali, bikiinid kuivama ja keerasime põrandale magama.


21.05 - Neljapäev

 Ärkasin lärmi peale ja ehmatusega avastasin, et meie ümber oli kogunenud inimesi, kuna oli hakatud kohvreid vastu võtma. Uni hetkega läinud, kolisime oma laagri jälle kokku ning võtsime sabas oma koha. Enne lendu jõudsime veel ühe kohvi juua aga seegi ei peatanud mind tervet lendu maha magamast. Lennujaamast jällegi Taxoga bussijaama nagu tulleski ainult, et seekord tuli veel ka bussi oodata. Neli tundi. Võtsime asja rahulikult, käisime söömas ja kasutasime ära bussijaama wifit, nii palju, kui meie unised silmad veel midagi seletasid. Bussisõit ise ei olnud just väga tore - kui need mägiteed lõpuks otsa said ning suutsin naatukenegi magada, äratas mind pähe tilkuv vesi. Väljas sadas paduvihma ja avastasin oma üllatuseks, et ka bussis. Õnneks olime selleks ajaks juba peaaegu kohale jõudnud.
Juchitanist veel viimane pingutus - taksoga Ixtepeci ja lõpuuuuuuks kodus. Hea on ära käia aga koju on ka ikka hea jõuda. Ma olin oma voodit väga igatsenud ja noh, vihastasin päris mõnuga, kui avastasin, et mu armas Bella oli mulle kojutulekukingituseks voodi täis teinud. Sain siis tunnikese koristada ja tuulutada ning otsustasin Yoshi juurde magama minna - tal on 24/7 konditsioneer töös, minu oma ainult öösiti, sest muidu võtab see liiga palju elektrit. Koju jõudes kohtusin Siljega, kes oli meid juba ammu tagasi oodanud ja andsin talle üle kõik õnnitlused ja kallistused, mis õigel päeval tulemata jäid ning õhtul vajusin magama kohe päris kiirelt ja sügavalt. Nii sügavalt, et reedese koolipäeva magasin kah maha.





Selline oli minu imeline reis Cancuni ja Playa del Carmenisse. See oli midagi imelist, tõesti! Aitäh teile, emme ja issi, kes selle võimalikulks tegid ja samuti suured tänud ka minu siinsele perele, kes nii palju aitas ja asja lihtsamaks tegi! Aitäh!

Täna on algas minu viimane kuukene siin Mehhikos - täpselt kuu aja pärast maandun Tallinnas, nii uskumatu kui see ka ei oleks! Emotsioone on endiselt palju sellega seoses aga samas ootan kojutulekut juba väga!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Reede, 15. mai 2015

Adios Ixtepec!

Ei tea, mis teema on aga peale Huatolco reisi on minu koduigatsus iga päevaga jõudsalt kasvanud. ja kuna Huatulcost on juba üle kuu aja möödas, siis see väike lumepall on üpris priskeks veerenud. Ma armastan oma siinset pere, inimesi ja elu aga süda kisub hirmsalt Eesti poole tagasi. Tunnen, et olen siin juba kaua olnud, õppinud ja kogenud. Eesmärgid ja tahtmised saavutanud. Ilmselt Eestis seda hiljem lugedes mõtlen, et kui imelik, sest kodus olles hakkan kindlasti siinset taga igatsema. Ma arvan, et kõige rohkem hakkan puudust tundma oma kolmest kullakallist inimesest siin. Salma, Silje ja Yoshi - mis ma ilma nendeta tegema hakkan? - Ei tea. Õnneks mõtlen sellest alati positiivselt. Isegi, kui ma neid enam iga päev näha ei saa, siis need probleemid ei ole ületamatud. On olemas internet. Pealegi kavatsen ma Mehhikosse kindlasti tagasi kõiki vaatama tulla ja Salma plaaanib järgmisel suvel Eestisse tulla. Silje ei ela õnneks nii kaugel, sellega peaks lihtsam olema. Ja noh, Yoshil on piisavalt pappi, et maailmas niisama ringi reisida, sellest ei tohiks ka probleemi tulla.

Reedel nägin koolis Denist. Üle pika aja trehvasime jällegi ning ta ütles mulle midagi, mis kuidagi hinge puges.
"Kaisa, kas ma võin sult midagi küsida?"
"Küsi aga!"
"Mm.. Et... Kas sa tahad juba tagasi koju minna?"
Peale paari vaikusehetke ja sügavat silmavaatamist ütlesin, et kui väga aus olla, siis ma tahaksin tõesti juba koju.
"TÕSISELT!? Sest mul oli nii hirm seda küsida - loll lugu ju! Mõtlesin, et olen ainuke! See on nii halb teema, millest rääkida ei saa, veel vähem ei tohi oma koduigatsust välja näidata. Sellest saadakse valesti aru ja ma hirmuga kujutan ette, millist draamat mehhiklased sellest teha võiksid."

Ja tegelikult nii ongi. Ma ei taha sellest Salmalegi rääkida, veel vähem teistele pereliikmetele või siinsetele sõpradele. Selleks on mul Silje. Ja Yoshi. Silje nii väga kodu ei igatse - tal on siin tema suur armastus, mis igatsusel tekkida ei lase. Ma mõistan teda täielikult - mäletan väga hästi, kuidas ma kohe üldse kuidagi Eestis olles Mehhikole mõelda ei tahtnud. Aga Silje mõistab mind ka. Just eile ütles, et ilmselt kui tal oma silmarõõmu ei oleks, tahaks temagi juba koju minna. Esimene kord, kui Siljele ütlesin, et ma kodu igatsen, arvas ta, et nalja teen. Aga kui talle pisarsilmil otsa vaadates ütlesin, et ma tahan Eestisse, oma koju, oma emme, issi, venna ja sõprade juurde, siis ehmatas mu vaeseke täitsa ära. Õnneks Silje on maailma parim lohutaja. Ta aitab mind alati nii palju, ükskõik mis mure mul ka ei oleks. Minu inimene!


* * *

Reedel toimus siin suur üritus Vela Esmeralda. Salma laenas mulle oma uhked rahvariided kogu krempliga - kõrvarõngaste ja sõrmusteni välja. Tundsin ennast nagu kuninganna ja tantsisime Siljega terve öö. Väga vinge ja nii tore oli. Pilte leiab pildiblogist.

Pühapäeval sõitsime Salina Cruzi, et käia emadepäeva puhul koos restoranis söömas ning õhtuks oli meid Salina Cruzi kuninganna isiklikult oma kroonimispeole kutsunud. Seda oli tõsiselt imelik kirjutada praegu aga nii ta on - need suured mehhiko pidustused ei toimu kunagi niisama, ikka on kellegi kroonimine või printsesside esitlemine vms. Aga jah, sellel aastal on Salina Cruzi kuningannaks Salma hea sõbranna ning käisime tema kroonimispeol. Kõik oli väga suurelt ja uhkelt korraldatud. Kolm lava, kaks bändide ja keskmine kuninganna trooni joaks. Pidu toimus kesklinnas pargis ning kohal oli palju rahvast. Mitte ainult Salina elanikud ei olnud tulnud show'd vaatama, kohal oli inimesi ka ümberkaudsetest linnadest ning tants ja trall kestis terve öö. Meie olime vähe erilisemad külalised, ehk siis oli kuninganna meile kinni pannud istekohad täitsa lava ees suurel platvormil, kus istusid kõik linnapead ja muud tähtsad tegelased. Mina neid inimesi ei tunne, ehk siis ei pannud väga tähele, kes ja mis - meie Yoshiga lihtsalt tantsisime. Ja see pidu oli alles esimene suurest ürituste nimekirjast - sellele järgnevad mitmed suured peod terve nädal ning asi lõppeb Velaga. Sinna me kahjuks ei jõudnud, kuna kooli tõttu on raske sinna sõitmist ja õigel ajal tagasi tulemist plaanida.

Ülejäänud päevad käisin koolis ja tuuseldasin niisama ringi, üritades koduigatsust mõtetest ära saada. Ning siis tuli Yoshil paar päeva tagasi segane mõte. Alustan täiesti algusest.

Yoshi vanemad Jaapanist tulid talle sellel nädalal külla. See asi oli juba ammu teada ja planeeritud ning eile varahommikul jõudsid nad kõik kogu perega Ixtepeci. Yoshi ema, isa ning üheksateist aastane õde. Yoshil oli juba ammu kindel idee, et kui ta vanemad siia tulevad, veedavad nad paar päeva Ixtepecis ning sii viib ta nad Cancuni. See on Mehhiko kõige kuulsam rannaparadiis. Mäletan, et kui vahetusaastale mõeldes google'ist Mehhiko kohta pilte vaatasin, nägin palju pilte Cancunist ja olin lummatud. Nojah, loomulikult ei ole igapäevane elu siin selline rannaparadiis, seda ma teadsin aga mõtlesin, et see on koht, kuhu peab minema, kui juba siin olla. Ja kuna YFU reis sellel aastal oli väga kallis ning sisaldas selle raha eest vaid ühte päeva Cancunis, leidsin ma, et asjal ei ole mõtet. Ning nüüd kutsus Yoshi mind sinna endaga kaasa. Ütlesin talle esimese laksuga muidugi, et ta peast segane on aga siis hakkasime asjast rääkima ja mõtlema. Kuna aega oli vaid paar päeva, hakkasime kohe vaatama, mis teha saab. Mu pere oli mulle nii suureks abiks ja praeguseks, läbi suurte sekelduste ja sahmerdamiste, on meil Salmaga tänaseks õhtuks bussipiletid Tuxtlasse ja homseks varahommikuks lennupiletid Cancuni. VINGE!!!!! Me sõidame nädalaks ajaks sinna rannaparadiisi, mis on veel ilusam, kui Huatulco. Pole sõnu!

Passid, viisad ja piletid valmis, ADIOOOOS! Näeme nädala pärast! Võtan oma ilusa vihiku kaasa, et reisi ajal märkmeid teha ja üks korralik postitus kirjutada. Ja kaamera ka loomulikult.

Tsaukiii! Kallid! Eriti emmele ja issile - aitäh selle reisi eest!!
Kaisa :)

Neljapäev, 7. mai 2015

49 päeva ja 18 aastat

Ma ei ole ise ka nüüd päris täpselt aru saanud, mis see on aga miski torgib viimasel ajal mul hirmsasti südames. Selline nagu kurbusetunne kraabib sees pidevalt. Jah, on hetki, kus see naeru taha ära kaob ja korraks nagu olematu tundub aga kui nali läbi, on kõik jälle tagasi. Ma ei tea, mis see on. Kas see, et kojutulek jõuab aina lähemale või suur igatsus oma inimeste ja oma Eesti järgi või ma ei teagi. Tõesti, ei oska öelda aga millegipärast olen ma õnnetu. Tegelikult on kõik väga hästi.

Sellel nädalavahetusel sain sellise läbi halbade emotsioonide näha, kui väga Salma minust hoolib.
Pikk lugu lühidalt: ma tegin midagi rumalat ja Salma sai mu peale kurjaks. Tal oli selleks täielik õigus ja ma tõesti kahetsen siiani, et nii lollisti välja kukkus. Ja kui Yoshi mulle koju järgi tuli, et minna kohvi jooma, siis ütles Salma mulle tema ees, et ta tõesti on mu peale kuri aga samas ütles mulle Yoshi hiljem, et Salma oli talle vaikselt öelnud, et ta minu eest hoolitseks, sest eks ka Salma nägi, et ma tõesti kahetsesin ja olin hingepõhjani õnnetu.
Õnneks mul on siin omad kallid inimesed, kes mind tõesti väga armastavad: Yoshi vedas mu kodust välja kohvikusse, et ma niisama oma kurbusega ei istuks, Silje helistas pidevalt ja küsis, kuidas mul on ja andis nõu, mida teha ja Salma lihtsalt muretseb ja on koguaeg olemas.
Seega jah, pühapäev oli selline vähe pingelisem päev aga see läks kiirelt mööda, nüüd on kõik hästi ja oma vigadest olen õppinud.

Eile oli Salmal sünnipäev. Ma arvan, et tal oli üks imeilus ja eriline päev, rohkemgi, kui ta ootas. Ma tegin suuri pingutuse ja ärkasin 6.45, et kella poole kaheksas tema koolis olla. Ärganud, pesnud ja riidesse pannud, saima minu tänavanurgal kokku Silje ja Yoshiga, läksime ostsime lilled ja sõitsime taksoga Cobao Ixtepec'i.
Salma lasi esimese tunni tuimalt üle, ehk siis meie klassi üles pandud kaunistused tuli maha võtta ja järgmisesse klassi viia. Kui sellega valmis, läksime sööma, kuna Yoshi juba ammu rääkis, et tal kõht nii jube tühi on. Pealegi, Cobao Ixtepecis teeeb üks onu mehamaitsvaid burkse. Need on lihtsalt imehead! Ausalt, need ületavad ka kõik Kati burksid ja Räägid ja kõik slle. Ehk siis, kui meie Siljega oma esimese burgeriga poole peale olime jõudnud, oli Yoshil juba teine käsil. Ning loomulikult jooksis sellel hetkel meie juurde Marco, kes karjus: "Ya viene, ya viene, ya viene!"  - Ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb!
Kargasime poole söömise pealt püsti ja jooksime, burksid suus tolknemas, klassi poole. Õnneks Salma parkis tükk aega oma autot ning siis jäi sõpradega juttu ajama - tal oli väga palju õnnitlejaid ka ümber tiirlemas pidevalt.
Ning kui ta klassi jõudis, oli ta pisarateni liigutatud - esiteks ei olnud ta isegi mõelnud, et mina seal olla võiksin, rääkimata nii varastest hommikutundidest. Tema tool oli kaetud pisikeste sildikestega, seal oli õnnesoove nii hispaania, inglise, eesti, norra kui jaapani keeles ning peale selle ka igasugu erinevaid meievahelisi nalju. Tahvlil oli suur plakat "Palju õnne sünnipäevaks" ja õhupallid ka. Kui ta keset klassi seisma jäin ja ma teda kallistama läksin, oli aru saada, et ta nägi hoolega vaeva, et seal mitte nutma hakata. Oh, mu väike kallis Salma!
Koju jõudes vedasin ta korraks oma tuppa, kus oli rahu ja vaikus - meile olid mingid onud külla tulnud ja nad on jube lärmakad ning räägivad meeletult palju. Kui ma lõpuks Salmaga korraks kahekesi sain olla, andsin talle üle oma kingituse ning see omakorda liigutas teda pisarateni. Ausaltöeldes mulle endale ka väga meeldis see, tuli hästi välja! Mul pildiblogis on sellest pilte ka aga joonistasin talle meie pildi ning raamisin ära. Peale selle kirjutasin ühe pikka ja armsa hispaania keelse kirja, mida ta hiljem üksi luges. Päeva lõpuks, kui me öösel ta ülejäänd kingid olime ära avanud, ütles ta, et kõik kingid on nii armsad aga talle läks see minu oma kõige rohkem hinge. Jess! Win!
Aga jah, pärastlõuna möödus peo jaoks ettevalmistusi tehes ning õhtul kella seitsme-kaheksa ajal oli maja rahvast täis. Nii vinge, kõik meie sõbrad olid kohal ja megalahe pidu oli. Koos vanemate ja tädide ning nõbude-sõpradega. Ei olnud mingi läbi 18 aastase pidu, vaid selline imearmas õhtusöök, kus sai meeletult nalja ja ma arvan, et Salma jäi tegelikult ka väga rahule.

Täna lähen käin Yoshi juurest läbi, et tema kaamerast kõik pildid-videod varastada - Salma palus, et ma tema sünnipäevast ka video teeksin. Sellega ilmselt tegelen täna.

Mul on vaid 49 päeva Mehhikot veel jäänud!
Kalli-kalli
Kaisa :)

Esmaspäev, 27. aprill 2015

Kahekordselt filmi ja muid nalju-tegemisi

Aeg tiksub ja tiksub aina kiiremini - nüüd on ainult alla kahe kuu seda hullu seiklust veel nautida jäänud ja sellele mõtlemine ajab endiselt pea rohkem sassi, kui armumine.

Igaks juhuks loen alati oma eelmise postituse läbi, kui uut kirjutama hakkan - pea on otsas nii laiali ja ülekuumenenud, et kohe üldse ei mäleta, millised loood juba kirjas ning mis ununenud.


Klopsisin viimase aja tegemistest video kokku, siin on segamini igasugu erinevat materjali.



Elsa & Anna

Kes on näinud üliarmsat multikat Frozen, see teab ning kes ei ole - VAADAKE! Imeilus multikas, tõsiselt. Lugu kahest õest (üks blond, teine brünett) ja nendevahelistest suhetest. Põhineb Norra vanal legendil ja selle üle on Silje alati hirmus uhke - meenutab eestlast, kellele välismaalane Skype'i mainib ning see lööb meil ju alati silmad särama ja südamed põksuma - kodumaa värk ikkagi!
Ühesõnaga heledapäise ja rahulikuma iseloomuga õe nimi on Elsa ja temast noorem tumedamate juustega energiapomm on Anna.
Eelmine nädal käsime peale kaupluse sulgemist ema ja Salmaga Ixtaltepecis (minu linna nimi on Ixtepec - mitte segamini ajada! Ixtaltepec asub siit vaid 10 minuti autosõidu kaugusel) raspadosid söömas. Need on need jääjoogid, millest ma endiselt nii sõltuvuses kui vaimustuses olen. Raspadosid valmistas oma koduukse ees kolme pisikese tüdruku ema. Ta on oma äri sinna ilusti kahe väikese laua peale püsti pannud ning tundub, et edukalt, sest ka kõik mu sõbrad käivad alati just seal raspadosid söömas - need lihtsalt on palju maitsvamad, kui Ixtepeci omad. Tütred on senjooral vanuses umbes 4-5-7 ning nad olid minu nägemisest väga elevil. Istusin seal, oma kirssidega jääjooki luristades, ning kõik neli (kaasaarvatus ema) vahtisid mind üksisilmi (juhe jookseb kokku - kas selline sõna on üldse eesti keeles normaalne? - ei mõtle praegu välja aga saate aru küll) põdemata selle pärast, et niimoodi jõllitamine mulle ebamugavust kõiks tekitada. Aga ma ei lasknud ennast häirida - nad olid nii armsad kõik.
Pere pesamuna: "Emme! Vaata ta silmi!"
- "On ju ilusad eks," vastas ema ning selle peale teatas keskmine tüdruk, et tema kavatseb omale siniste silmadega mehe võtta. Ka minu blond pea oli nende jaoks väga eriline ning kui nad mu tuulest sasitud juukseid paitasid, kostus palju ahhetamist.
Minu jaoks oli olukord väga naljakas ja ei ema ega Salmagi suutnud naeru kinni hoida.
"Vaata, nad on ju nagu Elsa ja Anna! Üks heleda, teine tumeda peaga! Täpselt nagu Elsa ja Anna!" Selle järelduseni jõudis kõige vanem õdedest ning selle peale jooksis pisike õde tuppa oma Barbie'sid otsima, et mulle näidata, millise Barbie moodi ma olen - tal pidi täpselt minusugune Barbie olema. Kui ta paar minutit oli toas ringi kolistanud, kostus nuttu, sest ta ei suutnud oma nukke üles leida. Keskmine õde läks talle appi ja veidi aja pärast oli mul süles hunnik Barbie nukke - kõik suurte pehmete blondide kiharatega.
Auto poole kõndides ja lehvitades karjusid nad mulle üksteise võidu järgi "Adios guera!" (guera tähendab heledajuukselist tüdrukut)
Naljakas ja meeldejääv seik, mida kindlasti ka aastate pärast Mehhikole mõeldes meenutan.


Mehhiko ja Eesti erinevus

Avastasin veel ühe suure erinevuse mehhiko ja eesti kodu vahel. Sõprade külla kutsumine. Kaks asja mis on vastupidi - siin ei ole kunagi probleemi kellegi koju toomisega ja ööseks jäämisega, selleks ei ole vaja luba küsida aga pidudele või välja minemiseks tuleb luba ikka mitu tundi enne, kui mitte mitu päeva enne küsida. Ning ette tuleb laduda kõik detailid kellega, kus, kui kaua ja miks...
Siin on need kaks asja täiesti vastupidi ning peale üle üheksat kuud mehhiko elu olen siinsega harjunud ning täna vanematega Skype'ides tuli imelik olukord, kus tajusin, et olen muutunud. Nimelt rääkisime suvel kodus tomuvast üritusest ja ilma midagi mõtlemata küsisin kohe, et tahaksin selleks ajaks sõbra meie juurde vedada - koos oleks ju lõbusam. Sain veel sõnasabast kinni ja esitasin oma mõtte küsimusena aga tegelikult oli peas lause "ta tuleb selleks ajaks meie juurde paariks päevaks!"
Tundsin ise, kuidas olukord ei sarnanenud kuidagi meie normaalsele suhtlemisele varem ja et midagi oli muutunud. Ma ei tea kas suutsin oma mõtted korralikult edasi anda ja ära selgitada aga loodan, et mõistate enam-vähem, millest kirjutasin. Loomulikult olid vanemad nõus ja mingit probleemi ei ole aga lihtsalt mul endal jäi selline naljakas ja kripeldav tunne sisse.


Nädalavahetusest ja viimase aja tegemistest

Reedel toimus Fabrcio sünnipäevapidu, mille pidas ta samas kohas, kus mina - Guachachis. Tore oli ja nagu ikka sain jälle uusi sõpru. Ikka veel on inimesi, kes on mulle siin võõrad või lihtsalt niisama tere-headaega-tuttavad ning kellega tutvumisel avastan, et nad on väga lahedad isikud. Ja nii aina uuesti ja uuesti pean tunnistama, et eelarvamused inimeste kohta tuleks võimaluse korral maha matta! See on raske, sest loomulikult kujuneb mingil moel kohe eelarvamusi aga tegelikult enamasti on need vastupidised reaalsusele. Sain megahästi läbi alati meie seltskonnas oleva sõbraga, kes on mulle alati selline ülbem ja upsakas tundunud. Vale puha - nüüd on meil mõlemal kahju, et varem üksteist ei tundnud, sest nende paari peotunni jooksul sai nii palju naerda, et enamus aega olin kõht kõveras ja kõõksusin nagu imelik.

Laupäeva pärastlõunal sõitsime suure seltskonnaga Salina Cruzi, et nädalavahetus seal veeta. Käisime kinos, rannas, pargis, autoga mööda Salinat ringi sõitmas, Salina Cruzi nõbudel külas ja veetsime aega kas niisama õues või kodus lebotades. Megalahe nädalavahetus ja lõpuks sain Carlost ka näha - terve pühapäevase päeva olin kõht kõveras, sest lihtsalt nii palju naerda sai. Kõhulihased jälle mõneks ajaks treenitud. See inimene on ebareealne lihtsalt, kõik mis ta ütleb, mõtleb või teeb...pidin ära lämbuma naeru kätte. Ja ma ei olnud ainuke, kes irnumise vahel hingata üritades imelike kääksuvaid hääli tegi... SUPER DIVERTIDO!
Yoshi uues GoPro katsetasime ka kohe ära. Väike ülevaade nädalavahetusest:



Ja loomulikult oluline teade veel ka siia lõppu! Aitäh vanaema Maiele kirja eest! Mul oli terve tee Salina Cruzi sõites tegemist, et kõik pildid, kaardid ja kirjad läbi lugeda ja uurida. Nii armas, aitäh! Minu pere saadab samuti suured kuumad kallistused ja Salma lubab sulle, et ühel päeval kohtume kõik Eestis!
Garacias, te quiero mucho!

PS! Pildiblogis palju uut kraami!

Kalli-kalli ja päikest
Kaisa :)


Teisipäev, 21. aprill 2015

Tülid ja leppimised

Sellel nädalavahetusel elasin üle esimese korraliku õdedevahelise tüli. Jah, lugesite õigesti, nii uskumatu kui see ka ei ole. Pühapäeval võtsin end seale kaht päeva vaikimist ja nukrutsemist kokku ja läksin rääkisin Salmaga asjad selgeks. Ega me kumbki ei teadnud ju täpselt, kuidas olukorraga toimida, sest ei Salmal kui mul ju ei ole kunagi õde olnud. Imelik oli. Ja kurb. Asi algas Salma halvast tujust reedeõhtul ja üldiselt on see nii pikk ja mõttetu lugu, et ei taja seda siia kirja pannagi. Ta tunnistas lõpuks, kui pühapäeval temaga rääkima läksin, et tal tõesti oli üks halb päev ja et ta öpingutas asjadega üle. Pluss rääkisime mõlemad ära, mis juba mõni aeg natuke kripeldanud on aga kunagi ei ole nagu head hetke või julgust sellest rääkida. Ehk siis saime kõik välja puistatud, täitsa julgelt kohe. Nii hea oli ja on - nüüd teame mõlemad, millised asjad teiselt pinda käivad ja olemine on veel vabam ja toredam, kui varem.
Nüüd oleme ikka tüesti kohe päris õed - tülid käivad ju asja juurde. Peale seda jama, kui jälle kallistasime ja ära leppisime, seletasin Salmale, et mul vanaema alati ütleb, et ega see ei ole õige asi ikka, kui üldse mingeid tülisid ei ole!
Aga nüüd nädalavahetusel, kui olemine niru, oli koduigatsus kohe nagu naksti platis tagasi jälle. Ja teravamalt, kui varem. Sai isegi pisardatud laupäeva õhtul, kui emmega rääkisin. Ma tean, et kõik räägivad mulle, et mis sa põed, ainult lõpusirge jäänud veel ning et ma naudiksin viimaseid kuid. Uskuge mind - naudingi! Aga ega see ei tähenda, et raskeid hetki ei ole. See kõik tundub kõrvaltvaatajana palju lihtsam ja loogilisem - kui mina eelmistel aastatel blogisid lugesin, mõtlesin ka, et no misasja te seal vingute, nii vähe jäänud, peaksite hoopis viimast võtma oma ajast. Aga reaalsus on natuke teine. Emotsioonid ja tunded, mis on kõik peas sassis.

SAIN VANAEMA SÜNNIPÄEVA KINGI KÄTTE!!!! Aitäh, nii armas! Ma nüüd just istun siin ökoloogia tunnis ja ootan, et õpetaja lõpetaks, et saaksin juba viimased 15 minutit akna ääres külkuva Denisega rääkima minna. Tahan talle öelda, et tänu mu vanaema kingile hakkan itaalia keelt õppima!

*** Nüüd on sellest kirjutisest päev mööda läinud ja Denise reaktsioonid tahaksin ka ära märkida. Ta oli VÄGA vaimustunud :D Mõtlesime suure hooga, et nii hakkamegi õppima - tema eesti keelt ja mina itaalia keelt. Megavinge!

Vot aga jah, praegu on elu jälle ilus ja tore, pole häda midagi, ainult palavus aga sellega oskan juba paremini toime tulla nüüd - vesi, vesi ja veelkord vesi. Pluss üks Gatorade päevas, see aitab peavalu vastu.

Kalli-kalli ja ilusat kevadet!
Kaisa :)

Kolmapäev, 15. aprill 2015

Rapidos y furiosos. Con un chingo de calor!

Täna oli üks mõnus ja pikk kolmapäevahommik. Selline tavaline ja rutiinne argipäev. Ärkasin peale oma kolmandat alarmi ning selleks ajaks oli kell juba poole üheksa peale tiksunud. Kiire pesu, riidesse ja valmis. Oma üllatuseks leidsin köögist Salma, kes meile mõlemale hommikusööki valmistas - ka tema ei olnud kella seitsmeks kooli jõudnud. Sõime traditsioonilist mehhiko toitu nimega tamales. Nendest kirjutasin selles postituses, kus Yfuga Mexicos käisin, seal oli Feria Tamales (üritus). Panin postitusse kena pika selgitava artikli mis räägib siinsetest toitudest. Ühesõnaga, riis+kana+roheline salsa=tamal.

Me oleme nüüd alates sellest nädalast õhtuti teleka ees trenni teinud. tantsisime kõik koos (ema ja isa ka) zumbat. Ja meie Salmaga teeme peale tantsimise muud trenni ka. Nii tore - ei pea isegi kodust välja minema, aitäh youtube!

Ei saa üle ega ümber sellest teemast. SIIN ON KURADI PALAV! Vahel ajab ahastusse täiesti, kui üritan pealelõunal magada aga ei saa, sest nii kuum on. Täna oli üle kahe nädala esimene kord, kui kraadiklaas näitab alla 30-ne. (kirjutasin postituse hommikul...praegu on lõuna ning kraadid jälle laes). Kui kooli sõitsin, nägin suurel Ixtepeci tablool numbrit 28. See on midagi uut ja ebatavalist neil päevil. Tõesti, hingata on vähe kergem, kuigi see niiskus, mis peale öist vihma (tõsijutt, siin sadas!) õhus on, ei aita kaasa.
Eile oli mõnus 44 kraadi päikesega lagipähe. Saatsin emmele pilte ka, kuidas ma lihtsalt higistasin siin põrandal istudes - selle peale arvas ta, et tulin just pesust või midagi... Mul Eestis saunas ka ei tilgu nina otsast nii palju, kui siin peale trenni. Jube.

Naljalugu ka - ega Kaisa elu ilma nendeta ei ole!

Yoshi on nüüd jälle mu nõbu Fernandaga koos. Mul muidu ei ole midagi selle vastu ainult, et see suhe näeb välja nii, et tšikk ütleb, mida ta tahab ja kutt aina jookseb ja teeb kõik, mis ta printsess soovib. Minu jaoks on see imelik ja kuna Yoshi on mu väga hea sõber ja megalahe inimene, siis leian, et ta ei peaks ennast niimoodi jooksutada laskma. Aga noh, mis sa ära teed - arrrmastus,arrmastus...
Ja loomulikult on nüüd mängus armukadeduse teema, kuna mina ja Yoshi oleme siin märkamatult parimateks sõpradeks saanud - pidevalt ninapidi koos ja see on kuidagi täiesti igapäevane ning enam ei pea isegi kokku leppima, et õhtul kokku saame ja midagi teeme - see nagu mingi rutiin juba. Ja noh, loomulikult ei ole selline asi mu nõbule meeltmööda.
Ja eile juhtus sellega seoses üks naljakas olukord. Yoshi ütles mulle Whatsappis, et läheb teeb lõunauinaku ja hiljem saame kokku ja mõtleme, mis teeme. Ka mina tahtsin natuke magada, ehk siis keerasin end oma saja kraadises toas voodisse. Aga isegi puhur ei aidanud ja ma ei suutnud selle kuumusega kuidagi olla, rääkimata magamisest. Lõpuks läks olemine nii halvaks, et nutt tahtis peale tulla.
Siis otsustasin, et mis seal ikka - lähen Yoshi juurde magama, teadsin, et ta põõnab mõnuga oma konditsioneeriga toas. Nii tegingi ja paari minutiga olin Goto juures ning ta isa lasi mu rõõmuga sisse - ta vanemad on alati hästi armsad ja neil on iga kord nii hea meel, kui Yoshile külla lähen.
Kui ma tuppa astusin, oli kutt risti keset voodit, kardinad ees ja jahe õhk paiskas ust avades näkku. Ma ei lasknud end magaval jaapanlasel segada sättisin end mugavalt voodi teise otsa ning nautisin jahedust, vaikust ja wifit. Enne kui see vend üles ärkas, sain ma seal umbes tunnikese segamatult lebotada. Ärgates ainult imestas kuidas ma sisse sain ja saime selle peale mõlemad hea kõhutäie naerda - teadsin, et ta ei pane pahaks, kui sedasi sisse sajan.
Aga nali algas siis, kui Fer Yoshile helistas ja teatas, et ootab poissi värava taga. Võis see alles vaatepilt olla - mina seal lebotamas, Yoshi bokserite väel hämaras toas riidehunnikust pükse ja särki otsimas. Täis mehhiko seebikas ju! Fer tegi mind nähes küll rõõmsa näo aga eks ta tegelikult natuke vihastas ka ma kardan. Kukkus lollilt välja aga nojah, tegelikult ei olnud tõesti asjad nii nagu tundusid, lihtsalt üks übernaljakas olukord. Ning kui õhtul sellest emale ja Salmale rääkisin, siis need kaks naersid lolliks :D

Täna sain lõpuuuuks üle nii pika aja Denisega rääkida. Nagu vanasti, siis kui iga päev peale kooli sai tükk aega vadistatud. Mõlemad tunnistasime, et imelik oli ikka küll nii tükk aega ilma üksteist nägemata olla.

Ega vist seda ka ei ole maininud, et eelmine nädal käisin Siljega kinos Kiireid ja vihaseid vaatamas - vingeeeeeeee!!! PS hispaania keeles :D

Ja mul üks suur palve ka! Palun kirjutage, millest ma veel võiksin kirjutada! Julgelt palun palun palun, sest mul tõesti aju täitsa kapsas selle kuumusega! Igale poole võib kirjutada: facebooki meili, siia kommentaaridesse - kuhu mugavam on! Aidake mind ja andke ideid, ma teglikult hea meelega kirjutan, lihtsalt ideid on vähe ja sellepärast jäävadki postitused aina harvemaks ja harvemaks.

Kalli-kalli
Kaisa :)

Laupäev, 11. aprill 2015

Huatulco


*Esmaspäeva hommik 06.04

Väsinud ja kõrbenud nagu grillkana aga õnnelik ja rahul - täna hommikul jõudsime tagasi Ixtepeci. Käisime perega Huatulcos puhkusereisil. Huatulco on siinne Pärnu, Saare- või Hiiumaa. Ehk siis selline tüüpiline kohalike puhkusepaik, kuhu perega vaheajal reisitakse. Kuigi siin on asja üldistades koguaeg suvi, siis praegu jõudis kätte südasuvi koos oma meeletu palavusega. Ja kuna meil on hetkel vaheaeg ning puhkusenädalateks tuli koju vend Zabdi Mexico'st, siis see reis oli ammu oodatud ja plaanitud.

Neljapäeva õhtul sõitsime kõigi oma kodinatega Salina Cruzi. Meiega tuli kaasa ka tädi Mirjam koos oma kahe poja (nõbud Sami ja Hugo) ja tütrega (Ximena). Õhtul lõpuks peale suuri sekeldusi (siiani ajab mind vahepeal närvi see, kui ebaoluline on mehhiklaste jaoks aeg) jõudsime lõpuks Salina'sse ja mina vajusin kohe rampväsinuna voodisse - palavus väsitab kohutavalt, selleks ei pea päeval absoluutselt mitte midagi tegema, et õhtuks laip olla.

Hommikune äratus oli varajane, kuid siiski tunnike hiljem, kui plaanitud. Kiire sööma ja tegimegi oma reisiga algust. Tee Huatulcosse viib läbi mägiste kaljuteede ja suurema osa ajast magasime me Salmaga maha. Ärkasime, kui parasjagu Huatulco sildi alt läbi sõitsime.

See on selline paradiisimaa. Kokku ükolmekümne erinva rannaga linnake, kus on tegevust ja kohti iga erineva maitsega inimesele.


*Oma suure peavaluga (ilmselt palavusest, olen täna päev läbi voodis olnud, lihtsalt ei suuda püstigi vedada ennast) ei mul erilist kirjutamise inspiratsiooni aga ma arvan, et minu videost näete, milline reis oli ning et see tõesti on üks imeline paik.

Ahh ja videoga see jama et mässasin ja mässsin terve nla ja üles seda panna ei saanud, nüüd eile Eerik laenas mulle oma kontot ja üleval ta nüüd lõpuks on - aitäh venna!



Kalli-kalli!
Kaisa :)

Teisipäev, 7. aprill 2015

Igatsuse-nuga

Seekord siis emotsioonidest, mis on mul viimastel päevadel üle pea kasvanud ja enam ei suuda ma neid kontrolli all hoida. Ma ei saa ise ka aru mis, aga istusin jälle öösel üleval, pea mõtteid täis ja üritasin mõista, miks ma tunnen sellist segadust ja kurvameelsust.
Nagu empsile just rääkisin - jah, igatsen loomulikult endiselt kodu, see ei kao kunagi kuskile aga ma olen siin tõeliselt õnnelik ehk siis see igatsus on täiesti talutav ja mitte midagi halba ega kurba. Samas minu jaoks on nii, et kui mõni asi mind väga pudutab, enamasti juhtub seda laulude või kodustelt saadud sõnumitega, siis torkab see valus ja terav igatsus mul südamest läbi nagu väike nuga. Seda on nii imelik kirjeldada aga nii ma tunnen. See võib olla täiesti suvaline hetk, kus mul mõtted 100% mehhikos on aga kui see juhtub, siis see nagu tõmbaks jalust. Varem suutsin seda vabalt kontrollida - paar hetke olin nagu panniga näkku saanud aga see läks kohe üle. Aga praegu on igatsuse-nuga mind juba kolm päeva seest kraapinud ja ei oska seda enam blokeerida.

Asi algas Huatulcos. Mul parasjagu ei olnud mingeid mõtteid Eestiga seoses, kuna olime perega puhkusel. Huatulcos. See 31 rannaga puhkuseparadiis palmide all. Ma arvan, et usute mind, kui ütlen, et mu mõtted ausõna olid vaid siin ja said koos minuga rannas päevitada. Kolmandal päeval läksime peale rannas käimist jäätist ostma. Ja seal juhtus kõik paari sekundi jooksul. Enne meid seisid jäätise järjekorras üks Ameerika perekond - isa, ema koos poegade ja tütrega. Juba kaugelt nägin, et seal suure menüü sildi juures küünitab üks armas pisike heledapäine poiss üle leti, et näha, kuidas nad jäätiseid valmistavad. Kui lähemale jõudsime ja ema maitsete ja hindade kohta küsis, keeras poiss ümber ja johhaidii. Ma pidin sealsamas kohapeal pikali kukkuma. See oli täielik Eeriku teisik, ainult et tal olid pruunid silmad. Selline peenike ja pikk poiss, koos Eeriku soengu ja kõnnakuga. Ma arvan, et ta kohkus natuke ära, sest ma ei suutnud tema jõllitamist lõpetada. Sellel hetkel käis küll see igatsuse-nuga hea laksuga mul kehast läbi. Pisarad tulid silma ja üritasin keskenduda, kuna ei tahtnud seal suure rahvamassi hulgas pillima hakata. See oli karm ja ma siiamaani elan veel selle šoki meeleolus, kuigi möödunud on juba kolm päeva.
Peale selle sain ma tagasi Ixtepeci jõudes kätte oma sünnipäevapaki tädi Kristilt. See raamat on väga mõnus lugemine, mõtlesin, et lehitsen korra aga jäin täitsa lugema kohe. Paneb mõtlema. Ning kuna see rääkis vanemate armastusest ja ilusast lapsepõlvest, hakks mul jälle sees kraapima ja pidin lugemisega pausi tegema. Suur äitah Kristi, tõsiselt armas üllatus! Mina ka ei jõua ära oodata, et millal sind jälle näen - mu ainus ja kõige kallim tädi, täht minu tähesüsteemis!
Ja eile jäin kuidagi eesti muusikat kuulama. Olime Salmaga peale õhtusööki minu toas ja lebotasime. Salma toksis oma whatsappis ja mina üritasin oma Huatulco blogi kirjutada. Üldse ei edenenud ja mu muusikalistist hakkasid järjest eestikeelsed laulud tulema. Salmale kusjuures meeldib eesti muusika - õe eriline lemmik on Stig Rästa... me tõesti sobime õdedeks, eksole?
Igatahes, mu playlist jõudis Dagö ja Tätteni ning ootamatult kukkusid silmadest pisarad teki peale ja ma ei suutnud seda lõpetada. Ehmatasin ja panin ruttu teised laulud. Salma ehmus samuti ära aga siis ma rääkisin talle, mis mul on - ta oli väga mõistev ja toetav, ütles ainult, et ma ei tohi nutta, sest muidu panen tema ka nutma. See on selline asi, mida vahetusõpilased üldiselt väga hostperele ju tunnistada ei taha - see, et sa kodu igatsed - sest siis võib tulla olukord, kui pere arvab, et õpilane ei tunne end nende juures elades hästi ja see võib suurte möödarääkimisteni viia. Aga meil Salmaga on selline suhe, et ma ei karda talle enam millestki rääkida. Ma tean, et ta teab, kui väga ma oma siinset pere armastan aga lihtsalt kodu on ju kodu ning see on loogiline.

Ja mina veel mõtlesin, et kui Ixtepeci kolides oma koduigatsusest täiesti üle sain, siis vahetusaasta lõpus ei tule mul kindlalt sellega mingeid probleeme, sest siis on elu veel parem, kui enne. Aga no vot siis. Imelik küll tegelikult, mul endalgi on raske mõista - siinne elu on ju imeline ja ma olen tõesti väga õnnelik. Ja kusjuures see igatsus on veel nii imelik, et kuigi kui see mind seest sööb ja nutma ajab, siis samas ma ei saa öelda et ma nüüd nii jubedalt Eestisse tagasi kipuks. Ei tea, äi möista!

Mu telefon ütleb, et jäänud on veel 78 päeva Mehhikos. Ja alles oli see number midagi kahesaja neljakümnega...

Nukrameelne postitus aga ärge muretsege, tegelikult on mul kõik hästi, need vahetusaasta-läheneb-lõpule segased emotsioonid möllavad lihtsalt.

Kalli-kalli
Kaisa :)






Reede, 3. aprill 2015

Lagunas

Mul rohkem pole aega kirjutada, sest praegu on reede hommik ja me hakkame kõik suure perega Huatulco'sse sõitma! Nii mega! Luban võimaluse korral seal pildiblogi täiendada ja järgmisel nädalal kirjutan reisist pikemalt.

Aga vahepeal jõudsin ka Lagunases Memol külas käia, sellest tegin pisikese video. 




Kalli-kalli
Kaisa :)

Neljapäev, 26. märts 2015

Kaisa pidu ja Kaisa juhtumised

Tervist-tervist!

Esiteks. Mina ei tea, mismoodi ma need kolm (täpselt kolm kuud jäänud!!!!) kuud siin üle elan sellise palavusega. Kui Eestis oli 30 kraadi, siis see võrdub siinse 23-ga. Ja praegu on stabiilne 40. Ilma tuuleta. See ei ole elu, inimesed, see on jube!
Eile mul oli füüsiliselt nii halb olla, et ühel hetkel tundsin täiesti seda tuttavat enne-minestamist tunnet. Jooksin ruttu oma tuppa, voodisse pikali ja lükkasin jalad seinale. Õnneks olin kodus ja see läks mööda aga ma ei vingu siin niisama, ausõna.

Samas hoiab asja positiivsena siinne muinasjutuelu. See nädal ei ole ma enam koolis käinud, kuna mulle öeldi juba eelmine nädal, kui nad eksameid tegid, et mul ei ole mõtet tulla. Eelmisel nädalal käisin ja magasin ikka kõik eksamid ära ilusti aga nüüd algas minu jaoks vaheaeg. Mmmm, kolm nädalat puhkust! - Nagu seda siin vähe oleks olnud. Aga ei, ärge kohe üldse mõelegi, et ma vingun-natuke eestlaslikku sarkasmi, mis teid kadedaks peaks ajama.

Laupäeval toimus siis minu suur ja kauaoodatud sünnipäevapidu. Päeval tegelesime ettevalmistustega - käisime ostsime vajalikke asju ja seadsime kõik valmis.
Minu ja Salma plaan peole sisse kõndida ja kõik oma välimusega pahviks lüüa töötas superhästi. Kui kuumad õed Blancod stiilse hilinemisega sisenesid algas suur karjumine ja kallistamine. Nii armas, kõik mu sõbrad - tuttavad olid kohale tulnud. Isegi Salina Cruzist - vend Carlos ja nõbud Estefany ja Jhonatan koos sõpradega. Endale tundub, et olen vist juba sada korda kirjutanud aga et kõik ikka teaks - mu pidu toimus megalahedas kohas nimega Guachahi. Seal on suur ruum niisama olemiseks, tantsimiseks, ujumiseks, piljardi mängimiseks ja lisaks veel suur õu hamacdega (võrkkiiged) ning mini-loomaaed. Üliilus ja megahüpersuper koht!
Kuigi kell oli juba 8-9 paiku, oli meeletult palav ja tahtsin hirmsasti juba ujuma minna aga mõtlesin, et kuna olime Salmaga nii palju rõhku sättimisele pannud, ootan, kuni kõik külalised kohale jõuavad ning siis lasen end vette visata - seda taheti teha juba esimesest hetkest, kui oma jala üle ukseläve sain aga iga kord tegin nunnud silmad ja palusin, et ma saaksin ikka kõik ära oodata. Puudu olid veel vaid kõige kaugemalt tulijad - vend ja nõbud Salina Cruzist. Kahjuks ei saanud ma neid enam oma parimas olekus vastu võtta, sest Paco ja Luis lihtsalt vedasid mu vee äärde ja kuigi ma andsin oma parima, et vastu võidelda, ei suutnud ma nende kahe tahtmist alla suruda. Nii ma siis lendasin sinna vette, enne kui sain riidedki seljast võtta. Salma olukorra kirjeldus oli parim: "Kostus heledat kiljumist, haledat palumist, peale seda hulk sõimusõnu, plärtsatus ja siis nägin Kaisat veest välja ronimas nagu väike tilkuv koerapoeg!" Jah, nii oligi. Ausaltöeldes oli mul lõpuks vees olles täitsa hea meel - paras jahutus kulus ära. Aga kui mu viimased külalised lõpuks laekusid, said nad väga märgade kallistuste osaliseks. Aah, alati jään mäletama seda hetke, kui olin täpselt sukeldunud ja pea veest välja pistnud ning kuulsin Carlose häält üle terve Guchachi: "KAISAAAAA, HERMANAAAA!!"

Ühesõnaga pidu oli kõik megavägev! Muidugi ei möödu siin ükski pidu ilma poiste plõksimisteta - õnneks mina seda kaklust ei näinud, sest meie olime selleks ajaks juba kodu poole teel aga ära see lööma tuli. Miks? - keegi rääkis kellegi tüdrukust halvasti ja boooom. Valmis. Meie aga olime oma nõbude seltskonnaga koju ära tulnud ning siin olles tuli Carlosel segane idee minna Ojo de Agua'sse. Öösel kell 3. Mõeldud, tehtud ja ära me käisime. Ma polnud kunagi enne öösel Ojo's käinud ja see oli lihtsalt võrrrrrratu!!! Mitte kedagi peale meie, vesi, tähed ja hea seltskond. See on lihtsalt kirjeldamatult lahe kogemus!
Kahtlemata minu elu üks kõige segasemaid ja meeldejäävamaid sünnipäevi! Aitäh!

Ühe seikluse tahaksin ka ära kirjutada. Ikka ainult Kaisa...
Oli kas nüüd esmaspäev või teisipäev, kui otsustasin minna Piljardisse, et seal sõpru näha - seal me ju alati peale kooli lebotame. Läksin ja olime ja kõik oli väga chill ning kui bussiga tagasi Ixtepeci sõitsime, olid minuga kaasas Fernando ja Tirco. Fernando läks oma peatuses maha, seega jäin Tircoga juttu ajama. Ma tegelikult väga teda ei tunnegi - liigume alati samas seltskonnas aga otseselt ei ole kokku puutunud. Ta on see ütlen-tänaval-tšau-sõber. Mul oli kuuma ilma tõttu seljas õlapaeltega täpiline pluus, mille vanemad olid sünnipäevaks kinkinud. Ja järsku, poole lause pealt, tundsin, kuidas mul pluus seljast ära vajub. No kujtage ise ette - istun bussis tuttava, mitte päris sõbraga, ümberringi bussitäis inimesi, pluss see piletimüüjast mees, kes mind terve sõidu jõllitanud oli - ja minul laguneb pluus seljast. Hea, et õigel ajal jaole sain ja jõudsin kõik kinni katta aga õlapael oli seljatagant (ma ei saa aru mismoodi!!!!???) katki läinud, ehk ma ei saanud seda ise ära parandada ega ka natukeseks kohendada. Seega kujutage ette, kui ma räägin parasjagu sellest, kuidas ma varem Juchitanis teises peres elasin ning siis mainin, et kuule Tirco, mul läks pluus katki, äkki saad ära parandada. Johhaidii seda minu ebaõnne vahepeal küll :D
Õnneks on ta väga lahe ja armas inimene - saime lihtsalt hulga naerda ja loomulikult aitas ta mind nii palju, kui oskas, et mulle see pluus ikks natukeseks selga püsima saada. Peale seda saatis ta mu kodu juurde ära - igaks-juhuks, kujutage ette, kui see oleks mul kuskil tänaval seljast ära kukkunud! Huhh, ei taha mõeldagi.
Ema naeris umbes kümme minutit, kui talle rääkisin ja Salma väänles pool tundi krampides mu põrandal. Tõeline õde ikka :D

Ja nüüd ongi kell juba täitsa öösse veerenud, tõmban kerra, et homme mitte poolde päeva magada.
Kalli-kalli
Kaisa :)

Neljapäev, 19. märts 2015

18.03


Kuna see nädal on viimane koolinädal enne vaheaega, ei ole meil erilisi tunde ning otsustaset luban endale sünnipäeva puhul pikema une. Aga kella poole kaheksa ajal äratasmind see traditsiooniline mariachi'de sünnipäevalaul. Mõtlesin veel läbi une, et nii imel- just minu sünnipäeval pannakse tänaval see laul. Paarsekundi pärast vajus aga mu toauks lahti ja sisse jooksis Bella,  tilisev kelluke kaelarihma küljes lärmamas. Kui Bella oli mulle juba sülle tormanud, jõudsid kohale ka ema ja Salma, kes olid youtube'ist selle sünnipäevalaulu üle maja üürgama pannud ja siis lauldes mind kallistama tulid. Igatahes jah, mul oli oodatumast sünnipäevahommik. Tegelikult ei arvanud ma, et nad üldse hommikul midagi teevad - minu peres ei ole see kombeks nagu eesti kodus. Aga ma kahtlustan, et kuna Salma nägi Skype'ist Eeriku sünnipäevahommikut, siis said nad sealt vähe inspiratsiooni. Koolis sain ka muidugi kohe kallistuste, muside ja õnnesõõvidega üle valatud. Klass laulis ka.
Tegelikult algas mu sünnipäev juba eelmisel õhtul, kui kodustega Skype'i tegime - nemad tähistasid seal minu pidupäeva juba hommikukohvi ja maasikatordiga. Kiskusid ikka oma jutuga ja Eeriku videoga pisarad ka välja. Aga ei midagi, mille pärast peaks muretsema, puhtad rõõmupisarad, kuna mul lihtsalt maailma parim perekond on!

Kooli lõppedes läksime pildardisse nagu tavaliselt. Tegin Fabriciole isegi ühe mängu pähe oma sünnipäeva-õnnega. Ja sealt väljudes, oli Salma mind piljardi ees autoga ootamas - tuli mulle lillede ja minioni õhupalliga vastu, et ma ei peaks bussiga koju sõitma.
Eile oli selline päev, et ma ei saanud kordagi tõmmata - koguaeg oli kuskil miskit vaja teha ja olla, sest kõik pidasimind nii hoolega meeles, et neid inimesi tuli lõpuks päris hulga kokku. Koju jõudnudkäisin ruttu pesemas, sest siin on endiselt väga-väga palav- käisin eile 4 korda pesemas. Ja kui olin jõudnud kleidi selga panoligi juba Silje ukse taga ootamas. Minu sünnipäeva puhul oli ema korraldanud lõunasöögi meie juures. Ines vaaritas juba ammu meie juures, et minu lemmikoitu emenadasid teha. Lõunatama tulid meie juurde tädid-nõbud ning ka isa oli Salina Cruzist Ixtepeci sõitnud.
Koogi ajaks jõudis ka Yoshi, keda ma polnud juba üle nädala aja näinud. Sai laulu ja nalja. Noo tore oli, et kõik kohale tulid ja selle päeva nii armsaks tegid!
Peale sellist kõhutäit kukkusime me kõik viiekesi brauhhh minu voodisse üksteise otsa ja pidasime siestat, sest see söömine oli ikka julm küll. Eriti, kuna empenadade söömist on peaaegu võimatu lõpetada ja ema juustukook oli lihtsalt imemaitsev. Silje mulle õhtuks ilusa soengu ning Paco ja Yoshi naerutasid oma lollide naljadega.
Ja õhtul läksime välja teiste Ixtepeci sõpradega, keda ma veel sellel päeval näinud ei olnud. Üle pika aja käisime Casa de la Trovas. Mina, Salma, Felipe, Yoshi, Lalo, Yair ja Iram. Megalõbusõhtu oli! Ja imeline sünnipäev! Imeline Mehhiko!





Aitäh kõigile õnnesoovide eest!

Kalli-kalli!
Kaisa:)

Teisipäev, 17. märts 2015

Dejame Vivir

Eesti aja järgi olen juba sünnipäevalaps, siin on veel mõni tund aega. Jälle aasta kukub juurde ja aru ma ei saa, kuidas kõik elu nii kiirelt veereb, no ei mõista.

Tegelikult ei ole ma siin väga blogi kirjutamise seisus aga juba ammu taob kuklas see, et ei ole endast jälle hulk aega märku andnud, seega võtan ennast kokku. 
Kõigepealt tahan oma tuju ära kirjutada, ehk siis saab kergem. Mis siin ikka, Kaisast on mehhiklanna saanud ja sellised suhtedraamad on igapäevased ning noh, üledramatiseerimine käib asja juurde. Ilmselt kahetsen seda hiljem, et nii rumala asja pärast nukrutsen ja selle siia kirja panen aga mis seal ikka. Pikk lugu lühidalt. Olen siin vist ära armunud ja seekord ei käi jutt vahetusaastast ega Mehhikost vaid konkreetsest inimesest. Ja noh nagu elus ikka (ja eriti nagu Mehhikos ikka!!!) ei võinud mu süda kellegi sellise poole tuksuda, kes oleks minu vastu armas ja tore ja sama tunneks, vaid loomulikult on asjad palju keerulisemad. Oeh, see kõik on üks suur sasipundar. Ja nüüd, üks päev enne mu sünnipäeva, istun oma toas ja korrutan, et see idioot ei vääri mitte ühtegi mu pisarat. Kunagi kui ma Eestis tagasi olen, siis võibolla kirjutan sellest rohkem, koos nimedega ja konkreetsete lugudega aga praegu ei. See tüüp on mul peas istunud juba sellest ajast saati, kui pere vahetasin ehk siis põhimõtteliselt koguaeg on mingi teema. Ja siis jälle ei ole. Ning iga kord kui ta jälle mulle haiget teeb, vannun, et see oli viimane kord, kui teda endale ligi lasen aga no kui nõrk võib üks armunud tüdruk olla! Ja see trall on kestnud juba pool aastat. Või rohkem, ei teagi. Ja täna läbi juhuste sattus nii, et veetsime koos aega. Kõik oleks okei olnud, kui ta ei oleks oma uut tšikki mulle nina alla toppinud. Aih, kuidas mul see oli kord hinge täis tegi. 
Ja irooniline on see, et Siljel on TÄPSELT sama olukord. Nagu reaalselt, täpselt sama... Ja nii me siis olemegi üksteisele toeks ja sõimame üksteisevõidu neid pendejos'id (parem üks korralik hispaaniakeelne sõimusõna, sobib siia paremini). 
Aga jah, õnneks mul on Salma, Silje ja kõik mu sõbrad siin, kes on nii toetavad ja hoolivad. Peale nende veel mu kodumaa sõbrad, kes on samamoodi iga raske hetk olemas. Mind on ikka jubedalt õnnistatud mu lähedastega.

Ja nüüd aitab kurbadest teemadest. 

Nädalavahetuseks plaanime mulle uhket sünnipäevapidu sealsamas ujumiskohas, kus peale kooli käime. See, millest mul tumblr'is palju pilte on. Imeilus koht ja ideaalne supersünnipäevaks Mehhikos. Ma ei jõua ära oodata!

Peale selle tahan mainida, et nägin esmaspäeval Juchitanis Teelega (eelmise aasta vahetusõpilane, kes elas Juchitanis) ja no niiiiiiii imelik oli eesti keeles rääkida! Aga megalahe ka. Nii huvitav oli kuulda igasuguseid lugusid ja avastada, et tunneme samu inimesi ja kõik emotsioonid ning äratundmisrõõm. 

Ma ei jaksa praegu pikemalt kirjutada. Luban, et üritan nüüd lähipäevadel aega leida. homme ilmselt mitte aga kaua ma enam ei viivita. Tahtsin lihtsalt teada anda, et kõik on hästi ja ma ikka endiselt elus ja terve. Süda natuke sai raputatud aga nagu Salmaga just rääkisime - see teeb ainult tugevamaks!


Kalli-kalli ja päikest!
Kaisa :)

Teisipäev, 10. märts 2015

YFU keskaastaseminar Mexico Citys

Siin on siis see kauaoodatud video minu suurest Mexico reisist YFU-ga. Ma ei tea, mis jama sellega on aga millegipärast ei saa ma neid kahte videot kokku panna aga arvan, et pole vast hullu.
Siin nad siis on:




Postitus reisi kohta on juba ammu olemas, selle leiab siit:
http://kaisamehhikos.blogspot.mx/2015/02/tagasi-kodus_10.html

Loodan, et meeldis!
Kalli-kalli
Kaisa :)

Reedest esmaspäevani rahulikult

Reedeõhtul käisime ema, tädi ja nõbudega Salma suur esinemist vaatamas. Asi käib siin samamoodi nagu siis, kui Eestis enne Laulupidu või noh, kuna siin on tegemist tantsimisega, siis pigem nagu enne Tantsupidu. Kogu asi oli väga vägev – riided, tants ja muud traditsioonilised trikid sinna juurde. Salma oli imeilus! Mulle tegi see õhtu veel suurema tahtmise lõpuks ometi endale üks traditsiooniline Ixtepeci traje (loe: trahe) soetada.
Reede pärastlõunal olimegi just käinud Siljega Juchitaniset paar vajalikku asja osta ja trajesid vaadata. Uurisin välja, et traje ostmiseks kulub mul umbes 4000 peesot, see on veidi üle 200 euro. Aga ma leian, et see ost on üks väärt mõte. Kavatsen endale siin sellise hilisema sünnipäevakingituse teha – trajet ennast oleks mul vaja alles mai kuuks, sest siis on mul sellega kuhu minna. Mais toimub siin palju Vela’sid, kuhu on mul 110&% kindel plaan minna. Leidsin youtube’ist videoid sügisel siin toimunud Vela 27-st, kui Ixtepecis Siljel külas käisin. See õhtu päästis mu aasta, ilma naljata. Olen nii palju mõelnud, et mis siis oleks saanud, ku me oleksime otsustanud hoopis filmiõhtu teha vms ja Vela’le mitte minna. No siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Vela’l kohtasin Fernandot, kes aitas mulle Ixtepeci pere otsida – tänu sellele elan praegu siin oma armsas kodus veel armsama perega.

Igatahes jah, reedene show oli väga vinge ja loodan, et Ixtepec pääseb ka sellel aastal Guelaguetzale tantsima. Pilte sellest õhtust leiab mu pildiblogist.

Laupäeva veetsime kodus leotades ja koristades. Õhtuks saiemalt loa minna sõpradega Espinali teise grupi esinemist vaatama. Espinal on see linnake, kus ma koolis käin, jääb ilusti Ixtepeci ja Juchitani vahepeale.  Ka Espinali tantsugrupp, kus mu sõbrad-tuttavad tantsivad pidi läbi tegema sama katsumuse, mis Ixtepec – esinema hindajate ees andes endast parim, et Guelaguetzale pääseda. Minule isiklikult meeldis Ixtepekava rohkem – ütlen seda neutraalselt, mitte kuna mu õde seal tantsib. Samas ei taha ma neid maha ka teha, sest noh, nad olid ikka väga palju vaeva näinud kõigega ja pealegi ei näinud ma show’d algusest peale, kuna … kuna mehhiklased! – jäime hiljaks nagu ikka jah, AHORITA!

Pühapäeva hommikul sõitsime koos ema, Salma, tädi Miriami, Sami, Hugo ja Ximenaga Salina Cruzi. Naistepäeva puhul käisime restoranis söömas ja  täitsa tore oli. Samas, kui täiesti aus olla, siis tundsin ma end sellel päeval natuke nukralt (seetõttu ei hakanud ka blogi kirjutama), sest puudusid issi ja Eerik, kes alati meid emmega sellel päeval meeles peavad armsalt üllatavad. Siin ei võeta asja nii tõsiselt, kodus on alati ikka eriline tunne Naistepäeval. Isegi ei osanud arvata, et midagi sellist igatsema võiksin hakata. Aga Salinas nägin lõpuks ka venda Carlost, kellega koos olles kurb tuju veidikeseks kadus, sest ta on selline inimene, kellega koos olles on võimatu nukrutseda.

Ja eile oli esmaspäev. Kuidagi loll päev. Mul oli veel sees see pühapäevane nukruse tunne ning hommikul rõõmustasin, sest ärgates nägin emme saadetud häälsõnumit. Mõtlesin, et ikka, see teeb mu päeva kohe hästi alanuks aga seekord nii ei läinud. Teemaks lennupiletid tagasi Eestisse tulemiseks. Nüüd on juba teada isegi täpne kellaaeg, millal ma Tallinna lennujaamas maandun. See on hirmutav. Jäänud ainult kolm kuud ja päevad kopikatega. Ei taha mõeldagi. Ehk siis astusin juba hommikul vara vasaku jalaga voodist välja. Ja kooli jõudes leidsin eest tühja klassi – kuna pühapäeval oli naistepäevi tulnud esmaspäeval ükski naisõpetaja tööle. Vahva küll aga nad võiksid sellest siis ju… Nii me siis lonkisime Fernando ja veel mõne klassivennaga, kes samuti asjast midagi kuulnud polnud, väravatest välja plaaniga Ixtepeci minna – mina Salmat ja Siljet vaatama ning Fer oma tüdruku juurde. Piljardi juurest möödkõndides kohtasime Fabriciot ja Denist, kelle endaga kaasa tirisime. Taksoga Cobao Ixtepeci jõudnud, nägime tervet pandet oma sõpru vees taksot ootamas ja meile lehvitamas. Kujutage nüüd ise ette, mahutasime end kõik ühte taksosse. Loetlen nimed ette, et teil aimu oleks. Mina, Silje, Fernanda, Salma, Denis, Fabricio, Lalo ja Paco. Pluss taksojuht. Võimalik vaid Mehhikos..
Käisin esimest korda Ixtepecis piljardit mängimas. Espinalis on see ikka hulga korralikum ja reaalselt kaks korda odavam. Ixtepecis oli mängulaud nii viltu, et pallid põrkasid tagasi, hüppasid välja ja veeresid sinna, kuhu heaks arvasid. Koht ise muidu väga lahe ja super mehhikolik – väljast näeb hoone välja nagu varisemisohtlik ehitusplats aga kui sealsetest tagahoovi raudredelitest üles ronida, siis sealt leiab eest hubase toakese, mida peaks tegelikult vist õieti katusealuseks nimetama. Peldikus (seda ei saa WC-ks nimetada, vabandust) on pime ja nii palju ämblikuvõrke, et Silje jooksis sealt kiljudes ja naljakalt vääneldes välja (üritas endal riietelt ja juustest ämblikuvõrke ära kraapida). Ning pärastlõunal oli emal jällegi oma kokanduskursus meie juures. Seekord tegid senjoorad porgandimuffineid. Mina ootasin õhtul veel poole keskööni, et Eeriku sünnipäevahommikust osa saada. See on ikka meie peres üks imearmas traditsioon. Laulsime Salmaga vennale ka eesti keeles sünnipäevalaulu ning õde oli vaimustunud, kuidas meil sünnipäevi peres tähistatakse.

Ja muide – ma vist hakkan selle kuumusega ära harjuma. Täna koolist tulles näitas suur Ixtepeci sildi all olev termomeeter 39 kraadi aga ma ei ole enam suremas nagu varem. Täitsa normaalne. Nojah, eks palav on küll aga nüüd ma täitsa liigun ringi ja mõtlen ja olen olemas, mitte nagu esimestel kuumadel päevadel.

Adioos, kalli-kalli
Kaisa :)