Telefon näitab, et kraade on väljas 39 ja kell juba üheksani tiksunud. Õues on täitsa pime aga tänaval käib melu täie rauaga - muusika, reklaamid, kilked ja senjoorade valjud jutuajamised. Kõige selle kiuste põleb mul mõnus lõhnaküünal ja käib playlist Dagö parimate lugudega.
Ma tean, ma tean: "Kaisa, miks sa nukrutsed, naudi oma viimast kahte nädalat seal!"
Ma vastan nendele, kes nii mõtlevad ja ütlevad: "Ma olen emotsionaalne inimene ja väga lähedane oma pere ja kodustega ning praegu olen juba terve aasta ilma nendeta olnud - ei ole kõik nii lihtne ja loogiline nagu kaugelt vaadates tundub. Pealegi, iga inimene on erinev, enamus vahetusõpilasi naudibki oma viimaseid päevi, mõtlemata oma kodu peale aga mina ei oska nii."
Tõsi ta on, kurbusel on alati mingi põhjus. Praegu on mul olnud terve päev aega, et välja mõelda, miks ma nii tunnen, sest jäin eile haigeks - see minu nädalavahetus Luigi juures, mis sisaldas pool ööd basseinis lebotamist ja hiljem autosõitu konditsioneeriga andis mulle päris korraliku külmetuse. Tark ise ka muidugi noh. Samas ma tean, et minu haigused on alati närvidega seotud. Kui Mehhikosse jõudsin ja kurb olin, jäin haigeks. Kui perevahetuse pinged tulid, jäin haigeks ja noh nii ta mul käib.
Ja praegu on see jama, et ma olen ühe oma kolmest kullakallist inimesed ära kaotanud. Lugu lihtne ja loogiline - Salmal on uus kutt. Ta on juba pikemat aega minu jaoks aina kaugemaks ja kaugemaks jäänud. viimastel nädalatel räägib minuga aina vähem, sest nojah, loogiline, et ta saab oma poisiga kõik mured räägitud ja mind pole enam selleks vaja. Ausaltöeldes see teeb haiget, sest mul tegelikult on siin vähe aega jäänud ja kui ma lahkun...no ega ma ikka enne ühte-kahte aastat tagasi ei tule. Samas ei saa ma talle seda ette heita, eks mäletan ise ka, kuidas see armastus käib aga no ma ei tea. Kui emmega asja arutasin, ütles ta et ma olen solvunud. See vist tõesti on kõige õigem sõna. Aga nojah, nüüd on juba pea nädal mööda läinud ilma et ta minuga peale small-talk'i lõunasöögilauas muidu rääkinud oleks.
Õnneks on mul Silje ja Yoshi endiselt olemas. Aga nüüd on see jama, et Yoshi läks paariks päevaks Tuxtlasse - ma pidin ka kaasa minema aga kuna haigus mu voodisse aheldas, ei tulnud asjast midagi välja. Yoshi veel kuni tänase hommikuni käis mulle koguaeg pinda, et ikka end kokku võtaksin ja kaasa läheksin aga kui ta lõpuks mulle varahommikuse üllatusvisiidi tegi, sai ta mind nähes aru, et seekord on parem, kui koju jään. yoshi astus mu uksest sisse, kui olin just peale tablettide võtmist voodisse veitnud ja ootasin meeleheitlikult, et need mõjuma hakkasid:
"Jouuuuuuuuuuu, wadup!?!" Siis nägi ta mind silmi avamas, "ohsaraisk Kaisa, sa tõesti oledki täitsa haigeks jäänud!" Yoshi on nii armas, tõi mulle turult sidruni-ja melonimahla ja puha. Kahjuks ei saanud ma seda juua, sest joogid olid jääkülmad ning mu kurk ei ole just parimas vormis.
Ehk siis jah, Yoshi sõitis täna lõunal ära ja Siljel ei ole luba kodust lahkuda, kuna... palun vabandust aga ta ema on natuke peast segaseks pööranud viimasel ajal... ühesõnaga peab Silje kodus olema, süüa tegema ja koristama ja tal ei ole luba kodust välja minna ei hommikul, lõunal ega õhtul. Ei, Silje ei ole mingi pahandusega hakkama saanud, kui seda mõtlete - kõik on täitsa rahulik, lihtsalt mehhiklannadel vahel katus sõidab, seda olen siin õppinud.
Ja praegu on see jama, et ma olen ühe oma kolmest kullakallist inimesed ära kaotanud. Lugu lihtne ja loogiline - Salmal on uus kutt. Ta on juba pikemat aega minu jaoks aina kaugemaks ja kaugemaks jäänud. viimastel nädalatel räägib minuga aina vähem, sest nojah, loogiline, et ta saab oma poisiga kõik mured räägitud ja mind pole enam selleks vaja. Ausaltöeldes see teeb haiget, sest mul tegelikult on siin vähe aega jäänud ja kui ma lahkun...no ega ma ikka enne ühte-kahte aastat tagasi ei tule. Samas ei saa ma talle seda ette heita, eks mäletan ise ka, kuidas see armastus käib aga no ma ei tea. Kui emmega asja arutasin, ütles ta et ma olen solvunud. See vist tõesti on kõige õigem sõna. Aga nojah, nüüd on juba pea nädal mööda läinud ilma et ta minuga peale small-talk'i lõunasöögilauas muidu rääkinud oleks.
Õnneks on mul Silje ja Yoshi endiselt olemas. Aga nüüd on see jama, et Yoshi läks paariks päevaks Tuxtlasse - ma pidin ka kaasa minema aga kuna haigus mu voodisse aheldas, ei tulnud asjast midagi välja. Yoshi veel kuni tänase hommikuni käis mulle koguaeg pinda, et ikka end kokku võtaksin ja kaasa läheksin aga kui ta lõpuks mulle varahommikuse üllatusvisiidi tegi, sai ta mind nähes aru, et seekord on parem, kui koju jään. yoshi astus mu uksest sisse, kui olin just peale tablettide võtmist voodisse veitnud ja ootasin meeleheitlikult, et need mõjuma hakkasid:
"Jouuuuuuuuuuu, wadup!?!" Siis nägi ta mind silmi avamas, "ohsaraisk Kaisa, sa tõesti oledki täitsa haigeks jäänud!" Yoshi on nii armas, tõi mulle turult sidruni-ja melonimahla ja puha. Kahjuks ei saanud ma seda juua, sest joogid olid jääkülmad ning mu kurk ei ole just parimas vormis.
Ehk siis jah, Yoshi sõitis täna lõunal ära ja Siljel ei ole luba kodust lahkuda, kuna... palun vabandust aga ta ema on natuke peast segaseks pööranud viimasel ajal... ühesõnaga peab Silje kodus olema, süüa tegema ja koristama ja tal ei ole luba kodust välja minna ei hommikul, lõunal ega õhtul. Ei, Silje ei ole mingi pahandusega hakkama saanud, kui seda mõtlete - kõik on täitsa rahulik, lihtsalt mehhiklannadel vahel katus sõidab, seda olen siin õppinud.
Jah, koduigatsus on üks kohutav asi. Varem oli minu jaoks kõige suurem emotsioon see, kui sain oma kallimaga aega veeta ja lihtsalt armunud olla aga selle aastaga olen õppinud, et pere on mulle kõige tähtsam kogu maailmas. Armastus pere vastu on midagi võimsat ja kui kodu igatsed, siis see emotsioon on veel võimsam, kui armastatu igatsemine.
Natuke kurvameelne aga eks meil kõigil on selliseid päevi, vahetusõpilastel lihtsalt emotsioonid mitmekordistuvad.
Praeguse seisuga on veel enam-vähem 2 nädalat vahetusaastat jäänud. Olen tugev ja varsti kodus!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Natuke kurvameelne aga eks meil kõigil on selliseid päevi, vahetusõpilastel lihtsalt emotsioonid mitmekordistuvad.
Praeguse seisuga on veel enam-vähem 2 nädalat vahetusaastat jäänud. Olen tugev ja varsti kodus!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar