Viimane nädal Ixtepecis

Kolmapäev, istun peale suurt hommikusööki oma toas ja ootan, et Salma koolist koju jõuaks. Endal mul enam kooli ei ole, sest sellel nädalal toimuvad riiklikud eksamid ja sinna mul asja ei ole. Siiski lähen teen homme oma sõpradele viimasel koolipäeval üllatusvisiidi ja lähen jätan kõigiga hüvasti.
Esmaspäeval algas minu viimane nädal Ixtepecis. Ei oskagi kohe midagi öelda selle kohta. Kurb. Tore. Hirmus. Imelik. Täpselt nii segane mul peas kõik ongi.

Ma ei suuda uskuda, et järgmisel nädalal tagasi tulen. Ei mahu pähe ausaltöeldes. Koduigatsus on endiselt meeletu ja ma ei jõua ära oodata, et juba kõiki kallistada saaksin aga samas tahaksin ma kuidagi edasi lükata seda hetke, mil siin kõigiga hüvasti jätma pean. Mulle ei meeldi need ole-tubli-ei-tea-millal-kunagi-uuesti-näeme-ma-armastan-sind kallistused.

Eelmisel nädalal oli minu viimane koolipäev. Terve päev olid mu kolm armsat kutti mul ümber nagu turvamehed ja kallistasid kordamööda: "Kaisa, ära mine, jää vähemalt üks kuu veel!"
Juba see kiskus väga emotsionaalseks ära aga suutsin ennast nii palju tagasi hoida, et nutma ei hakanud! Koju jõudes tuli see kõik muidugi tagantjärgi aga vähemalt olin omaette.

Nädalavahetusel käisin viimast korda Salina Cruzis. Nukker oli, sest meiega oli kaasas Cecilia (itaallanna) ja kui ta teada sai, et ma juba järgmine nädala tagasi lähen oleks peaaegu nutma hakanud. Ta võttis mul parklas käest kinni ja vaatas mulle hirmunud ja pisaraid täis silmil otsa: "Kaisa, ma ei taha veel tagasi minna!"
Seda nähes tuli ema meiega rääkima ja meil oli kolmekesi kõvasti tegemist, et mitte keset Liverpooli parklat tönnima hakata.
Ema ütles, et tema blokeerib oma mõtetes seda, et ma ära lähen. Et ta ei taha sellele mõelda, kuna kardab, et hakkab nutma nagu siis kui Zabdi läks vahetusõpilaseks Rootsi - ta nuttis siis terve öö... See lause läks mulle nii südamesse ja sellel hetkel sain aru, et kuigi ma tahan juba väga Eestisse minna, ei taha ma oma perekonda ja sõpru siia maha jätta. Eks see on mul ikka koguaeg peas tiksunud, et kahju on minna aga praegu lõid see lause ja ema pisarais helkivad silmad mulle nagu panniga näkku ja ma sain aru, et need viimased päevad tulevad kuradi rasked.

Kõik mu järgnevad päevad siin on igasugu plaane täis, seega õnneks ei ole mul aega kuskil üksinda nukrutseda. Tegin ka empsi-issiga sellise kokkuleppe, et nüüdsest enam Skype'i ei tee - nii vähe on veel jäänud ja kavatsen võtta kõik, mis mu vahetusaastast veel võtta annab.

Esmaspäeval viis Fabricio mu Juchitanis Italian Caffee'sse, kus istusime ja rääkisime tunde. Armas oli, neid hetki jään kindlasti igatsema.
Teisipäeval vedas Silje mu kinno - käisime Terremoto'i vaatamas. Selle inglise keelne nimi on vist San Andreas nagu ma aru saan. Väga vinge film oli ja noh, loomulikult oli meil väga lõbus - sai üle mitme päeva jälle näha ja rääkida.
Täna läheme emaga jällegi Juchitani, et osta kinke mu perele - ema on nii armas, sest ta näeb palju vaeva sellega, et ma oma perele ikka väga erilised asjad viiksin.
Homme võtan ette oma viimase retke Cobao'sse, et kõik koolikaaslased ära näha ja nendega hüvasti jätta.
Reedel korraldab Luigi mulle enda juures peo, sest mina olen tema "Mehhiko armastus" nagu ta alati räägib.. :D Teglikult on see nagu väike soojenduspidu minu ärasaatmispeole, mis toimub pühapäeval. Ma arvan, et saab väga tore ja armas olema!
Laupäeval on Antonella (itaallanna) suur sünnipäevapidu - ta saab 18 ja korraldab siin megapeo, kuhu tuleb pool Ixtepeci kohele. Itaallased ikka võtavad pidutsemist sama tüsselt nagu mehhiklased.
Ja pühapäeval plaanime teha suure lõunasöögi tädide-nõbudega, et veel viimast korda koos olla ja aega veeta. Pühapäeva õhtul pean maha oma suure ärasaatmispeo koos kõigi siinsete sõpradega. Minu ärasaatmiseks tuleb kohale isegi sõpru Oaxacast ja Tuxtlast, no nii armas!
Ning ilmselt kulutan esmaspäevase päeva pakkimisele, sest esmaspäeva õhtul sõidame koos ema ja Salmaga Mexicosse, kus oleme kuni neljapäevani koos venna Zabdiga. Zabdi tahab mind seal igasugu erinevatesse lahedatesse kohtadesse viia ja see kõik kõlab megaarmsalt!
Ja neljapäeva õhtul kell 20.30 väljub minu lennuk Pariisi, sealt edasi Amsterdami, kus ootab Estonian Air, et meid Tallinnasse lennutada. Nagu ütles emme, et kõik on nii käegakatsutav juba, uskumatu!

Kui aega on ja arvutil tuju, teen veel enne äraminekut ühe video aga võibolla jõuan selleni alles järgmine nädal kodus olles.

NÄEME JÄRGMINE NÄDAL, EESTI!

Kalli-kalli
Kaisa :)