Teisipäev, 28. oktoober 2014

Hermanas enfermas

Juba reede õhul hakkas see haiguse trall pihta ning iga päevaga läheb aina hullemaks. Hääl on nullis, nüüd on nohu ka ja tagatipuks jäi täna Salma ka haigeks. See asi on ikka nii nakkav. Ise korjasin gripi üles ilmselt tänu Fernandole, kes eelmine nädal täpselt samasugune oli ja nüüd andsin ilusti õele ka edasi. Mul läks juba palavik mööda aga praegu Salmat vaadates on küll kahju - väriseb siin mu kõrval suures ema voodis. Tal on päris kõrge palavik, mul nii hull ei olnud. Hommikul kui üles ärkasin ja emale tere ütlesin, ehmatas ta mu olematu hääle peale nii ära, et helistas kell 7 hommikul mu tädile, kes on arst. Nüüd saime veel rohtusid juurde. Me Salmaga ise naerame praegu, kuna ema on nii hädas oma kahe haige lapsega, muretseb nii palju ja muudkui helistab arstile iga kord kui ühel jälle köhahoog tuleb. Ja see köha! Ma e tea, millal mul viimati asi nii hull oli... Kui köhahoog tuleb, siis lõpetada näib võimatu. Samas on juba nii valus, et kardan köhida ja hingata - kui sügavalt hingad, siis tuleb jälle pihta hakata. Igatahes jah, me siin üritame terveks saada. Välja minemisest ei hakka isegi mõtlema ning kui eile olime veel piisavalt elavad, et videot teha, siis täna voodist väga välja ei kipu. Koolis käisime ikka, sellega pole väga hullu siin - ilm on ju soe ja ega külmetada väga võimalik ei ole.

Praegu on nii palju igasuguseid asju juhtunud aga ma ei tea, blogisse kirjutamiseks võibolla liiga igav, kui teie neid inimesi ei tunne. Igatahes näiteks mu armas Denis vahetas täna perekonda, sai oma hullust emast lõpuks lahti. "Mu ema vaatas mind nagu koletist ja ütles vabatahtlikule, et viige ta minema jah, parem ongi!" Ning Denis hakkab ta elama Ixtepecis! See on megalahe, nüüd saame õhtul temaga ka väljas käia. Mettal oli samuti väga tõsiseid probleeme ning tema läks täna Rocio juurde elama, kuni nad uue pere leiavad - olukord oli nii pingeline, et ta reaalselt ei saanud seal majas enam ühtegi minutit olla. Ja Silje vahetas perekonda reedel. Ning praegu hakkab ka Amedeo selle juraga pihta. Siljel kulus perevahetuseks vaid kolm päeva! KOLM! Minul kestis see protsess mega kaua, tal ikka vedas täiega. Praegu on mu norrakas oma uues peres väga õnnelik - tal on suur ja väga rikas pere, kellel on rantšo ja hobused ka ning kuna Silje on üdini loomainimene, siis see sobib talle suurepäraselt.
Nagu ma ütlesin, palju on juhtunud ja kõik vahetavad perekonda! Siinsetest YFU inimesest on ainult 1 tüdruk Saksamaalt, kes EI ole pere vahetanud. Uskumatu, mis toimub. Ja eks AFS-is käib asi samamoodi, peaaegu kõigil on probleeme peredega.


Ja nendele, kes teavad, mis mu suhetega siin toimunud on - täna oli meil temaga vääääga pikk ja nutune jutuajamine, mis lõppes rahumeelselt ja nüüd on asi sõbralik. Väga sõbralik ja kõik. AGA ma käitusin nagu ehtne mehhiko tüdruk sellises olukorras - mulle see kuumaverelisus ikka täitsa istub, hea nätaka panin kirja. Miljon vabandust ja natuke ilusat juttu ning Kaisa süda läks jälle pehmeks ja nii ma andsin talle andeks ning nüüd oleme sõbrad edasi.
Vabandust nende ees, kes ei tea, millest jutt aga ma lihtsalt pidin seda mainima, sest ei saanud koolist koju tulles oma kallitega rääkida ja ma ei jaksa sellega homseni oodata - ma tean, et nad loevad iga hommik mu blogi, kui mina juba magan :)
Jõudsin vahepeal juba oma klassi vahetamise idee maha matta aga nüüd ei tea enam mida teha. Õnneks on mul aega veel kõik läbi mõelda, sest direktsioonil on meie dokumentidega endiselt mingeid sekeldusi ja kogu asi venib mehhiko moodi.


Kalli-kalli
Kaisa :)


Esmaspäev, 27. oktoober 2014

VIDEO: Fireball

Olen nüüd täiesti haigeks jäänud - täna hommikul ei olnud reaalselt mitte mingit häält, jube. Praegu on täna kõikidele rohtudele ja kuumadele jookidele mingi hääleniru olemas aga kähisen nagu vana suitsukoni ja sellega on palju nalja saanud.
Täna oma haiguse tõttu õhtul väljas ei käinud aga Salmaga koos ei hakka mul kunagi igav, isegi kui olen haige ja pean toas istuma.
Ma arvan, et kõik on Fireball'i laulu kuskilt ikka kuulnud ja mu hääl on TÄPSELT selline nagu selles laulus - otsustasime Salmaga sellest video teha. Nalja sai ja mitte vähe. Muidugi mu oskused video töötlemises annavad soovida, mässasin mingi tund aega sellega ja ikka ei saanud õigeks ajaks õigesse kohta õiget videot. Ahh, ma arvan, et saan selle andeks ning mõistate küll, mis ma teha üritasin ja samas kuulete ka mu kaunist häälekest ning näete Salma taidlemist. Nautige!






VIDEO: Ema sünnipäev

Heipa üle pika aja!

Lõpuks võtan ennast kokku ja kirjutan, olen oma laiskuse kohta juba mitmeid märkusi saanud. Aga mis teha, ei ole seda aega ega viitsimist enam üldse kohe.

Homme on mu hostemal sünnipäev. Tegelikult juba tunni aja pärast, kuna praegu on pühapäeva õhtu ja pidu sai just läbi. Lõpuks saab magama minna.
Kuigi emal on alles homme sünnipäev, siis otsustasime Salmaga tänaseks üllatuspeo korraldada, kuna homme on esmaspäev ja nii ei oleks töö ja kooliga kuidagi välja vedanud. pluss täna oli ema üllatus veel suurem. Mässasime täna hommikust saati (olime kahekesi kodus, kuna vanemad olid Salina Cruzis) igasuguste erinevate asjadega. Kõigepealt tuli linna pealt kõik vajalikud asjad osta. See võttis julmalt aega ning kuum ilm ja minu haigus ei olnud kohe üldse meeldivad. Jah, olen suutnud endale päris korraliku gripi hankida siin. Aga just nüüd oli peol ka minu arstist tädi, kes mulle õiged rohud andis ning tunnen ennast juba praegu paremini. Tegin oma kallist ainukesest juubelitordipulbrist emale südamekujulise õunakoogi kaneeliga! Ema oli nii liigutatud, sest Salma meisterdas talle samuti imeilusa ja maitsva tordi. Ühesõnaga oli kiire päev ning praegu üritan video ka kokku panna, sest ma arvan, et nii on parem kõike näha ja kuulda!



Üldiselt on elu endiselt täitsa ilus, kui välja arvata mõned suhtedraamad, mis mind siin natuke kurvaks tegid ning koduigatsuse tagasi tõid. Ei tasu ikka neid mehhiklasi nii palju usaldada. Aga ei ole häda midagi, elu õpetab ning nüüd pea püsti edasi!

Homme üritan parema postituse välja mõelda, täna on ajud nii krussis ja see haigus ikka murrab ka mõnuga.

Adios, kallid!
Kaisa :)

Teisipäev, 21. oktoober 2014

Vihmane

Esmaspäeval kirjutasin koolis blogi aga ei jõudnud valmis, kuna viimased tunnid jäid ära ning saime koju minna.

* * *

On Fisicoquimico tund ja me Mettaga ei suuda ära oodata, millal see piin läbi saab. Oeh, kuidas mulle see õpetaja ei meeldi - alati on tal vaja õpilaste kulul nalja teha ning enda arvates on tal maailma kõige parem huumorimeel. Millegipärast on ta ainuke inimene, kes seda arvab.
Enne, kui ta klassi astus, nägime, kuidas see rõve vanamees ühele mu klassiõele meie klassiruumi kõrval olevast lillepõõsast õie noppis ning kinkis. Fuh. Ma ei tea, Eestis tekiks sellisest asjast palju kära aga siin oli poistel muidugi nalja nabani ning keegi peale minu, Metta ja Helge ei vaadanud olukorda imelikult.
Koolinädal möödus kiiresti ja nädalavahetus tegusalt ning veel kiiremini. Reedel käisime sõprade-sugulastega ühes mõnusas Ixtepeci baaris istumas. 
Enne, kui välja läksime, lebotasime Salmaga nagu alati lihtsalt niisama ega viitsinud liigutada. Lõpuks võttis ta end kokku ja läks pesema. Mõtlesin, et ju me vist hakkame varsti minema, seega läksin ka ennast korda panema. Kui olin pesus käinud, istusin ema toas ja ootasin, et Salma vannitoast välja tuleks - mõtlesin, et saan seni netis istuda ning hiljem teen end korda. Nii ma siis seal lebotasin, rätik peas ja nägin välja nagu kodukana ning järsku tuli Salma tuppa - ta oli juba valmis ning korraks väljaski käinud, et rahvas kokku ajada. Ta tuli jooksuga ema tuppa: "Ou, Kaisa, lähme, Fernando on ka siin, ta ootab!" NO MIDAAAA KURADIT!! Mehhiklasi ja nende plaane...võimatu millestki aru saada. Ehk siis ma jooksin ruttu oma tuppa, et mitte näidata kui loll ma välja näen ja kiirelt riidesse ja valmis ja minekut.
Siin on selline poiste punt, kuhu kuuluvad ka Fercho ja Paco ning nad on nagu vennad, tõesti on. Hästi lähedased. Ja üks poistest ei ela enam Ixtepecis, kuna eelmisel aastal sattus ta koos oma sõbraga autoõnnetusse ning kaotas oma parima sõbra. Peale seda ei suutnud ta enam siin elada, kuna kõik meenutas talle juhtunut ning nad kolisid perega Tuxtlasse. Sel nädalavahetusel tuli Luis aga Ixtepeci oma sõpru külastama ning seetõttu käisimegi suure laheda kambaga väljas. Nii tore oli ja aeg lendas kiiresti - koju jõudsime umbes kella kolme ajal. Baaris tekkis idee minna laupäeval paintballi mängima. Iseenesest kõik väga lahe aga nad tahtsid juba kell KÜMME HOMMIKUL minna!? Ma küsisin, et kas sain ikka õigesti aru ja pärast jaatavat vastust küsisin veel, et kas nad ikka mõtlevad reaalselt nii vara ärgata peale pidu ning keegi ei teinud teist nägugi. Ma siis mõtlesin, et okei, mis seal ikka. panin ilusti koju jõudes äratuskella poole kümneks, et jõuaks enne pesus ka käia. Suure surmaga ennast hommikul voodist välja vedanud ja valmis seadnud avastasin kell 10, et Salma alles magab. Johhaidiiiiii!!! Küsisin, et kas me minema ei peaks hakkama ja siis ta vastas läbi une, et ega vist täna nii vara küll ei jõua. Johhaidii johhaidii johhaidii ma ütlen.
Aga pärastlõunal käisime paari sõbraga Ojo De Aguas, see oli tore. Video sellest on eelmises postituses. Tean, et teile ei ütle see väga midagi aga seal videos ei olegi tegelikult mingit Ojo De Aguat, see on mingi teine koht, kus me hiljem käisime. Järgmine kord, kui uuesti läheme, teen päris Ojo'st ka vilmi, seal on väga väga ilus.
Koju jõudes nägin välja nagu ikka siis, kui oled just tunde ujunud ning tilgud vihmast nagu kodutu koer. Ja üllatus üllatus! Tuppa astudes tervitas mind kodus pool suguvõsa, kes olid emale külla tulnud! Vaffffaaaa, ma lihtsalt põgenesin kiiresti vannituppa ja käisin pesemas enne, kui kõiki tervitama läksin. Ja siis andis Paco mulle neti parooli, tänu millele on mul nüüd ka oma toas internett - sugulased on ikka toredad, onju :)
Õhtul sattusime kogemata jällegi sama seltskonnaga ühele vähe kodusemale istumisele. Poisid olid grilli teinud ning saime emalt loa, et veidi kauemaks välja jääda. Ta tahtis meid varem koju, kuna pühapäeval pidime juba hommikul Salina Cruz'i minema, et isa näha.
Meil on siin juba reedest saati vihma kallanud ning kui põhapäeval Salina'sse sõitsime, oli torm veel hullem. Ilmselt kuna linn asub mere ääres. Sellest käigust on rohkem pilte ja juttu tumblr'is. 

* * *

Täna, kui äratus kell 6.30 helises, kirjutasin Mettale, et kas me ei võiks PALUN tunnikese veel magada ja järmiseks tunniks kooli minna. Aga ta käskis mul oma tagumiku voodist välja venitada ja 7.25 bussijaamas olla. Pagana sakslased ma ütlen... Ning kui ma väga väga väga suure surmaga jääkülma veega pesemas olin ära käinud ja koolivormis köögis seisin, et hommikust sööma hakata, sain Mettalt sõnumi, et vihma tõttu jääb kool ära. Esialgu mõtlesin, et no mingeeeeee ****** sest mul oli täna kuidagi ekstra raske tegusaks hakata aga siis mõtlesin, et saan lõpuks puhata ja ühe päeva laiselda! Seda pole nii ammu juhtunud! Sõin kõhu täis ning läksin tagasi magama - uni on ikka parim asi maailmas! Nüüd olengi kodus istunud ja Eestiga suhelnud ning varsti läheme ilmselt sööma, sest märkamatult on juba kell lõunks tiksunud.


Mu ideed, mida huvitavat blogisse kirjutada hakkavad aina rohkem kaduma. Olete alati väga väga teretulnud mulle kirjutama, kui teil on midagi, millest teada tahaksite või mõni idee, millest rohkem rääkida! Jah, see oleks minu suur palve teile- ANDKE MULLE IDEID, KALLID! Midaiganes, lihtsalt kirjutage mulle facebooki või meili! Ma kirjutan hea meelega, lihtsalt praegu kuidagi inspiratsiooni pole.

Olge tublid ning mu päkapikud rääkisid, et teil hakkab juba esimese lume jutt seal - siin endiselt mõnusad 30 kraadi, lumest pole haisugi :)

Kalli-kalli
Kaisa :)


Esmaspäev, 20. oktoober 2014

VIDEO: Ojo De Agua

Ma ei tea, kas hakkate juba ära tüdinema mu filmikestest aga ise kaifin nii väga neid, sest ma arvan, et nii saan rohkem emotsioone edasi anda. Igatahes, siin on jällegi üks video, 
kui me laupäeval Ojo De Agua's käisime. 




Neljapäev, 16. oktoober 2014

Mehhikos on külm

Eile peale kooli, kui parasjagu piljardis olime, helistas Salma ja pakkus, et läheksime Juchitani Burger Kingi sööma. Kuna minu kool on täpselt Juchitani ja Ixtepeci vahepeal, võtsid nad meid otse pildardist peale ja mahutasime end kuidagi autosse ära. Salma, Ami (Amedeo), Fernando ja mina pressisime ennast tagumisele istmele koos koolikottidega ning mu tädipoeg Paco ja tema õde Fernanda said rahulikult ees laiutada. Paco sõidustiil on muidugi omaette ooper – kõik rääkisid mulle juba alguses selle kohta igasuguseid hirmujutte aga arvasin, et see oli mehhiklastele omane sääsest elevandi tegemine. Nüüd, kui oleme paar korda väljas käinud ja Paco on roolis olnud, tean, miks nad kõik räägivad, et ta sõidab nagu segane.
Igatahes, kohale me jõudsime ning koju ka. Täitsa elus ja terved, pole häda midagi – isegi päris läbus oli. Ning rämpstoit on ikka üks maitsev asi – eriti, kui ammu seda söönud ei ole.
Koju jõudes oli mul kõht nii täis, et vajusin magama. Olin lubanud kella kuueks parki minna aga tegin oma unised silmad lahti kell 17.45. Seega lükkus välja minek tunnikese võrra edasi. Ma ei tea noh, see mehhiklaste hilinemine on mulle vist juba täitsa omaseks saanud – Kaisa jõudis parki veidi enne poolt kaheksat. Ma ei tea ise ka, kuidas ma koguaeg igale poole hiljaks jään. Silje kirjutas mulle sõnumi, mille sain kätte, kui teda nägin „Did you die or something?“  Aga ma olin nii väsinud, et et ei jaksanud ennast üldse liigutada. Pealegi Bella magas mu kaisus nagu väike ingel ja ma ei raatsinud liigutada.
Õhtu lõppes nagu ikka – tlayudasid süües . Meil Siljega olid kõhud nii täis, et otsustasime oma tlayuda kahepeale ära süüa. Teadsime, et päris ilma tellimata ka ei suuda seal istuda, kui kõik teised oma mega maitsvaid tlayudasid närivad.
Täna mul oli koolis külm!!! Kas te kujutate ette, et mul oli nii külm, et kananahk tuli peale. Mehhiklastel oli muidugi nalja nabani – iglus elav ja jääkarusid sööv põhjamaa tüdruk külmetab, kui siin on 22 kraadi. Mul oli tegelikult ka nii külm aga õnneks laenati mulle hea soe ja pehme kampsun. Homseks otsin oma kampsuni välja, kui siin tõesti jahedamaks hakkab minema. Aga nüüd jälle kodus olles, ei ole siin üldse külm. Palava ka mitte, täitsa mõnus ilm esimest korda. Espinalis oli lihtsalt kuidagi palju külmem ja vihma ka tibas.


Mõtlen ja mõtlen, mida huvitavat teile veel kirjutada, kuna kui hakkaksin täpselt jutustama kellega kus ja millal käin, kisuks asi väga igavaks ja üksluiseks. Kõik need nimed ja kohad ei ütle teile midagi. Aga kui nüüd lihtsalt asi ära seletada: käime iga päev kuskil (üldiselt on inimesed samad – nõbud ja paar head sõpra) ning mul ei ole mitte kunagi igav! Mitte ükski päev ei ole ma lihtsalt niisama kodus istunud ning ma tean, et korrutan seda juba mitmendat korda aga see on minu jaoks nii tähtis muutus. Näiteks, kui vaatan praegu Siljet, siis mõtlen, et ma olen ikka üks õnnelik inimene siin. Tal ei ole veel väga kohalikke sõpru ning see on talle suure koduigatsuse tekitanud. Ma ei suuda mõeldagi, kui raske oleks ikka veel nii palju Eestit igatseda – nii ei saa siinset elu üldse nautida. Minul aga täna oma kiirele elule selleks enam aega ei ole. Õnneks. Ma arvan, et Silje probleem on selles, et ta on sõprade leidmisel liiga valiv. Aga siin ei ole nii võimalik elada. Ma arvan, et nüüd on ta samuti hakanud sellest aru saama ja toler erinevaid inimesi rohkem, isegi neid tüütuid – igast võimalusest tuleb kinni hakata! Kui mõni mitte nii väga ilus kutt su parki kutsub. No loll lugu aga PEAB minema, sest see on parim võimalus lahedate inimestega tutvumiseks, kuna park on alati õhtul noortest tulvil. Eks alguses ikka ole nõme seal oma inetu kutiga istuda aga mõne minuti pärast ümbritseb sind terve parv inimesi, kes tahavad kõik juttu rääkida. Minul on see probleem kuidagi kergemalt ületatud. Läksin kohe kõigiga igale poole, kuhu kutsuti ja mõne aja pärast olingi leidnud õiged sõbrad. Alguses sain oma liigse usaldamise eest ikka vastu näppe ka – need inimesed, keda esialgu arvasin head sõbrad olevat, ei andnud minu seljataga kohe mitte mingit sõbra mõõtu välja, vaata kuidas tahad. Seega olen nüüd sellega ettevaatlikum olnud. 

Nüüd lähen ruttu panen ennast korda, sest kell on juba jällegi nii palju, et jään raudselt hiljaks ega jõua kella seitsmeks parki. Aga ei ole hullu, ahorita ;)

Kalli-kalli
Kaisa :)

Teisipäev, 14. oktoober 2014

VIDEO: Salina Cruz ja rannaskäik

Pusisin tükk aega aga lõpuks valmis ta sai. Kaisa vägev filminurk esitleb teile, kuidas me pühapäeval perega rannas käisime ning milline Salina Cruz on.



No mis elu see on!!???

Kuna elu on praegu nii kiireks läinud, ei ole enam üldse üldse aega kuskil netis istuda. Iseenesest väga hea aga blogi pidamine muutub ka raskemaks. Järgneva jutu keerasin kokku esmaspäeval tundides istudes.

Kell on 7.30 ja istun oma arvutiõpetuse tunnis. Täna, kui äratuskell 5.30 helises, mõtlesin ainult EIEIEIIIIIIIMIKSSSS MA JUST SAIN SILMAD KINNI PANNA JU???  Me jõudsime koju kuskil kella üheteist ajal õhtul ja siis läks veel aega, kuna käisime vanaema majas, et riided ära tuua (need käisid seal pesus) ja lõpuks sain voodisse kuskil poole ühe paiku. Aga kuna pidime juba kell 7 koolis olema, polnud midagi teha. Salmal hakkab täna kool alles kell 9, hea mees...eile ei suutnud minu üle irvitamist lõpetada. Reedel saan tagasi teha - siis on olukord vastupidine.(Praegu seda teksti ümber kirjutades saan lisada, et täna, teisipäeval, algas minul kool kell 10 ja Salmal kell 7 mwhahahhahaaa)

Reedel peale kooli käisin Mettaga linnas, kuna meil tunnid väga vara läbi said ja isegi piljardis ei viitsinud nii kaua passida. Õhtul saime inimestega pargis kokku ja hiljem liikusime karaokebaari. Mina ja Silje ja Amadeo väga ei laulnud, kuna kõik oli hispaania keeles. Teised aga täiel rinnal - mehhiklased...
Eriti lahe on see, et need ei olnud ainult minu sõbrad, kellega väljas käisin - nagu ikka, olid platis ka mu nõbud. Mõte on aga selles, et mul on nüüd omavanused sugulased, kes on megalahedad inimesed ja muidugi imeline õde!
Kui olime lõpuks kõik koju viinud (alati tiirutame linna peal ringi ja viime kõik sõbrad-sugulased autoga koju) ja Salma auto ära parkinud, kohtusin esimest korda oma hostisaga. Nädalavehetusel saime rohkem aega perega koos veeta ja iga sekundiga veendun aina rohkem, et ma olen üks haige õnneseen, et sellise pere otsa sattusin.

Laupäeval sõime oma suure perekonnaga hommikust ikka sealsamas vanaema majas nagu alati. Ja samal ajal, kui süüa tegime, oli maavärin, mille epitsenter oli Salina Cruz'is. Paco (nõbu) ütles, et tugevuseks oli kuus koma midagi magnituudi. Kuigi see oli üks tugev maavärin, ei saanud mina midagi aru. Kloppisin parasjagu omleti jaoks mune lahti, kui nõbud ja kõik kööki jooksid ning karjusid, et MAAVÄRIIIIIN!!! okei, kapi peal igast vidinad värisesid küll aga ei midagi erilist. Salma rääkis pärast hommikusöögilauas, mis ta just koolis õppinud oli - Mehhiko ja Tšiili on kaks riiki, kus on kõige rohkem maavärinaid ja tsunaamisid üldse. Vot, mida kõike siin ka teada ei saa!

Pealelõunal hakkasime Salina Cruz'i sõitma. läksime läbi Juchitani, kuna isal oli sinna asja, Imelik oli sealt läbi sõita - kuidagi nagu mitme erineva elu kokku segamine, väga veider. Salina Cruz'i kodu asub keset linna olevas eraldatud rajoonis, kus tundus selline jõukam rahvas elavat. Seal on oma golfiväljak ning igasugused muud sportlikud vabaajaveetmise võimalused. Ka meie perel on väike valge golfi auto, mis maja ees seisab. Rajoon ise on selline hästi ilus, puhas, rahulik ning väga hästi korras hoitud.
Kohale jõudnud, tutvusin majaga ning siis valmistasime koos lõunasöögi, mis sai väga väga maitsev. Makaronisalat suitsukana, tortillad ning erinevad salsakastmed. (mul on kõht nii tühi praegu ja kirjutan sellist juttu...) Magustoiduks oli jäätis pähklitega. Lõpuks olime Salmaga kõhud nii täis puginud, et siesta hea filmi ja pehme voodiga oli lausa hädavajalik. olin nii väsinud, et jäin magama ning ärkasin selle peale, et kuulsin meie toas (jagama Salmaga Salina Cruzäi kodus ühte tuba) mingit juttu. Nii toimus siis kaisa tutvumine oma hostvennaga - unesegaselt voodist püsti karates :D
Aga vend Carlos on megalahe. See nädalavahetus veel ei jõudnud aga varsti närn ka oma vennapoega, pisikest Alejandrot. Kui me Salmaga end lõpuks voodist välja venitasime, läksime koos Carlosega tacosid sööma. Kui hakkasime emale isale head aega ütlema, nägin, kuidas nag netist Eesti kohta igasuguseid asju loevad. Nii armas, et neid tõesti huvitab, kes ma olen,
Ja kui autoga tacosid sööma sõitsime, avastasin, et mu vennal on nii hea muusikamaitse. Läbi öise linna veereda ja kolmekesi täiesti kõrist oma lemmikalule kaasa laulda - mõelge ise, millised mu emotsioonid olid. Tundsin ära isegi mõne hispaania keelse laulu ning oskasin ka kaasa joriseda - srr oli päris naljakas.

Järgmisel pärval magasime nii kaua, sest olime Salmaga kella kahe-kolmeni üleval, pluss muidugi mõjutas und ka see eelmine vähese unega pikale veninud öö. Väga mönus oli. Ärkasime köögist tuppa tungivate isuäratavate toidulõhnade peale ja see kiirendas meie voodist üles saamist kõvasti. Toidu tegemisel enam abi vaja ei olnud, kuna kõik oli valmis, seega katsime laua ja hakkasime kõike seda head-paremat sööma. Muidugi oli peale sellist suurt kõhutäit traditsioonilist mehhiko toitu ning fritüüritud banaane natuke hingetõmbamisaega vaja ning randa hakkasime liikuma alles pealelõunal.
Nojah, see rand..IMEILUS!!!! Pole sõnu, kui lahe meil oli. Mulle meeldis väga ka sinna sõitmine, kuna rand ei ole päris Salina Cruz'is, vaid teises linnas, läks sõiduks veidi alla tunnikese. Läbi kurviliste mägiteede! Kõigepealt kaifisime isa ja Salmaga tund aega vett ja laineid, kuni sõrmed juba krimpsus olid. Vesi oli soe ja hästi soolane. Et kuivada, istusime tunnikese või isegi rohkem kohalikus söögikohas, ajasime juttu ja jällegi mugisime kõike priimat. Kohapeal tehtiga suitsukala (Issi, sinu oma on ikka hulga hulga parem!!!) Kahju, et mul sellest pilte ega videot ei ole aga me Salmaga näitasime emale, et ta saab varsti veel kaks lapselast, kuna mil oli mõlemal selline kõht ees nagu juba mitmendat kuud rasedal naisel. Ema nägu selle nalja peale oli lihtsalt täiesti kirjeldamatu - meie saime veel tükk aega oma geniaalsuse üle irnuda. Tagasi sõites sain teada, et isale meeldib Rudimental - terve tagasitee kuulasime head muusikat ja laulsime kaasa. Ja ma lihtsalt pean mainime, et nii isa kui ema autol on väga head kõlarid!!!
Rannast koju sõites käisime ühe ema tuttava juurest läbi ja võtsime ema kauaoodatud pisikese koerakutsika. NIIIIIIII nunnnuuuuuu!!! Ta on 1.5 kuud vana ja mahub peopessa täiesti vabalt ära. Suure nimemõtlemise võistluse võitjaks jäi Bella. Ja praegu, kui seda kirjutan, puges ta mulle kaisuu magama. Oehh, kuidas saab üks väike pisike klähvits nii armas olla!?

*  *  *


Selle postituse pigistasin suure vaevaga kokku. Eile polnud isegi tundides piisavalt aega, seega täna geograafias istudes lõpetasin. 
Elu on megamegamega praegu, mul tõepoolest ei ole nii häid omadussõnu, et seda kõike kirjeldada! Mu pere on awesome ja sõbrad samuti! Iga päev on nii palju uut ja huvitavat, et mu koduigatus tundub praegu nii kauge mure. Mitte, et ma ei tahaks teid kõiki näha aga kui mulle praegu pakutaks võimalust raha tagasi saada ja koju tulla, siis ma ei oleks mitte eluilmaski nõus sellest aastast lahti ütlema! Kui sellist võimalust oleks mulle mõned nädalad tagasi pakutud, oleksin ma sügavalt mõelnud ning paari kuu eest oleksid kasvõi joostes koju läinud aga enam mitte! Ma armastan Mehhikot ja kõik on megahüpersuper!!!

Adioooos, mu kallid!
Kaisa :)

Reede, 10. oktoober 2014

Viva Ixtepec! Viva Mexico!

Nonii sõbrad-kallid!
Kui eelmine kord mu blogi kirjutamine venima hakkas, oli põhjuseks suur masendus - seekord on kõik vastupidi! Elu on nii megahüpersuper.....(ei ole sõnu), et lihtsalt ei ole enam üldse aega kirjutada.
Okei, eks natukene on süüdi ka see, et meil siin internett sakib suht mõnuga aga üllatan ennastki ja olin terve eilse ilma netita - endiselt elus! Ärahellitatud eestlased oma hea internetiga...

Emaga just rääkisime, et olen praeguseks uue perega elanud vaid neli päeva aga minu jaoks tundub, nagu kõik on juba enamvähem teada ja elu täiesti normaalne. Tegelikult ei ole normaalne õige omadussõna, sest elu on HAIGELT LAHE!
Nüüd on mul uus probleem - väsimus. Sest ma ei ole kunagi peale kooli lihtsalt niisama kodus, alati teeme midagi või läheme välja. Koju jõuame tavaliselt hilja ja äratus on vara. Me ei ole siin veel mingit suuremat pidu pidanud ega midagi aga siiski, iga õhtu lihtsalt niisama parimate inimestega pargis käia on sama lahe. Ma armastan Ixtepeci - see on nii ilus ja palju puhtam ja armsam, kui Juchitan. Ja oma sõpru ja perekonda armastan ka väga-väga!

Ei oska nagu konkreetselt midagi rohkem kirjutada, kriban selle postituse kiirelt valmis, et teile endast mingitki elumärki anda. Ohverdan praegu oma uneaega, mis peale lõunasööki siesta ajal on, nii et hinnake mu pingutusi palun :D

Aga näiteks minu kõige tavalisem aegipäev näeb välja nii:
Ärkan enamasti poole seitsme ajal, kiire pesu ja saan üpoole tunniga valmis. Siis mõnus hommikusöök koos Salmaga saml ajal, kui ema ennast valmis sätib. Tavaliselt viib Salma mu autoga bussijaama, kuigi täna läksin esimest korda jala ja see võttis aega alla kahe minuti. Bussijaamas on alati Metta mind juba ootamas - sakslased on alati varem kohal - ning sõidame kooli umbes 20 minutit. Koolis veedame palju aega suheldes, sest enamasti iga päev jääb mõni tund ära ja saab olla inimestega väljaspoolt klassi. Ma ei ole veel saanud klassi vahetada - mingi dokumentide jura, blablabla. Aga loodetavasti kunagi järgmise nädala jooksul saan hakata humanitaaris õppima. Kui kool enamvähem 1-2 läbi saab, läheme alati piljardit mängima, sinna koguneb palju inimesi ja jällegi hea võimalus suhtlemiseks. Kuna mu uus hostema muretseb mu pärast väga, siis olen alati enam-vähem kella kolmeks kodus. Kui hiljaks jään, hakkab ta mind taga otsima.
Jõuan pesta ja riided vahetada ning siis läheme vanaema juurde, et lõunat süüa. Seal on tavaliselt kõik mu armsad sugulased ka kohal. Söögid, mida meie Mama Ines teeb on nii maitsvad, tõsiselt!
Ning enne, kui õhtul välja läheme, tuleme koju, et natuke magada-puhata ja ennast jälle korda seada. Õhtu veedame sõpradega pargis, lõbustuspargis või niisama autoga mööda linna ringi sõites. Tundub selline suht tavaline aga ma hindan nüüd selliseid lihtsaid õhtuid rohkem kui kunagi varem - ei ole palju vaja, vaid häid inimesi enda ümber. Aga jah, väga üldiselt näeb mu elu siin selline välja.

Eile juhtus kogemata selline olukord, et ema arvas, et lähen Mettaga parki, kuigi tegelikult sain hoopis Siljega kokku - üks suur möödarääkimine - ja lõpuks kui Salmat pargis nägin, siis ta naeris nagu hull, sest ema oli just helistanud ja tahtis politseisse teatada, et ta tütar on kadunud, kuna ema nägi Mettat jalutamas (ilma minuta ja ta mõtles, et midagi on juhtunud). Õhtul saime kõik kodus palju naerda. Nii armas, et minust nii palju hoolitakse :)

Homme (laupäeval) sõidame Salina Cruz'i, sest mu isa elab töökoha pärast seal. Samuti ka minu vend, kellel on seal perekond. Olen väga põnevil, kuna isa on siiani iga päev helistanud ja küsinud, kuidas mulle siin meeldib ja kas ma ikka olen õnnelik - ta tundub selline muhe ja armas. JA me läheme perega randa ka!!! Jess, lõpuks ometi! Üritan palju pilte teha!

Aga praegu lähen ruttu ja üritan tunnikeseks silma kinni lasta, sest mulle tundub, et kuna on reede, siis tuleb pikem õhtu - pidime sõpradega kukile karaoket laulma minema, kui ma nüüd õigesti aru sain :D

Kalli-kalli ja elu on ilus!
Kaisa :)

Kolmapäev, 8. oktoober 2014

"..and if you think it can't get any better, it will!"

Et ajavahe segadust ei tekitaks: minu perevahetus toimus eile teisipäeval, teie jaoks öösel). Paljud küsisid minult juba esmaspäeval, et kuidas uus pere on - 8 tunnine ajavahe tekitab palju segadust.

Niisis. Eile mõtlesin, et kuigi pole ammu saanud hispaania keele tundides käia, pean siiski osvaldole ütlema, et täna jälle ei jõua. Aga kuna meil kõigil lõppes kool juba kell 12, pidin isegi aega surnuks lööma, mitte ootama, kuna ma ei tahtnud kuidagi väga vara koju jõuda. Läksime Mettaga juba meile tuttavasse piljardi kohta. Olen aus, kartsin koju minna, kuna teadsin, et eks seal selline vaidi halb olukord ole, kuna ma ära lähen. Rocio pidi mulle kell 2 järgi tulema ja ta ei jäänudki hiljaks! Jõudsin kiirelt pesust ka läbi hüpat - meil siin ilmad hulluks läinud...iga päev veidi alla 50 kraadi. Seadsin toa korda ja jätsin perega hüvasti. Kõik tundus normaalne ja hüvastijätt toimus ilma pisarateta. Autosõit Ixtepeci tundus palju pikem, kui pool tundi, kuna Rocio luges mulle hoolega sõnu peale ja ütles, et kui halvasti käitun, lähen Eestisse tagasi. OKEI, hirmutav. Aga üritan mitte põdeda, kuna ma tean, et ei ole midagi valesti teinud ning kavatsen oma uue perega hästi läbisaamiseks endast kõik anda. Ja praegu tundub, et kõik läheb plaanipäraselt.

Kui lõpuks Ixtepeci jõudsime, sõitis Rocio kesklinna. Ma ei saanud alguses aru miks, kuna teadsin, et pere päris nii kesklinnas ka ei ela. Siis sain teada, et mu emal on oma pood, kus müüakse igasuguseid toiduained ja muud igapäevaeluks vajalikku. Ja palju kommi - seetõttu on poe nimi Dulceria (pmst kommipood). poe juures saime kokku minu hostema Silviaga, kes on meeletult armas inimene! Ma arvan, et teda hakkan aja möödudes tõesti emaks kutsuma - see ei tundu enam nii vale. Ema on minu jaoks väga tähendusrikas sõna ja Juchitanis ma lihtsalt ei suutnud oma eelmist hostema nii kutsuda.
Ka minu 17 aastane õde Salma on nii armas, juba eile tundsin, et hakkan temaga väga hästi läbi saama. Miu suureks üllatuseks sain aru, et minu uus kodu (mis on pigem suur korter, kui maja) asub täpselt selle Dulceria kõrval teisel korrusel.

Kuigi mu ootused ei olnud kõrged, olin alguses veidi ehmunud, kui ema hakkas suur raudust (keset Ixtepeci üht peatänavat) avama. Ma mõtlesin, et see ei ole võimalik, et siin elama hakkan. Sisse kõndides pidime läbi minema pimedast ja mitte väga ilusast koridorist ja noh..mu peas keerlesid sõnad nagu pekki pekki pekki pekki kaisa loll loll aga kui koridori lõpus olevast trepist üles kõndisin, tulid mu kõhtu liblikad, sest korter on nii ilus ja puhas ja armas!
Mu ema oli väga mures, kas mulle ikka sobib siin elada, kuna nad alles kolivad (elavad siin teist kuud) ning kõik muu peale magamistubade ja vannitubade on sisustamata ja mööblist lage. Aga loomulikult ei ole mul sellega mingit probleemi! Kõik lõhnab nii koduselt ja... ma lihtsalt armusin sellesse paika silmapilkselt. Ja kui ema rääkis veel kõigest, kuidas ta selle koha sisustada kavatseb - no üks imemõnus kodu ma ütlen! Nagu mõni tead, olen ma natuke lõhnafriik inimene (sellepärast ostsin endale eelmisesse elamisse ka lõhnaküünla) - mu ema samuti ja kodus on igal pool lõhnaküünlad ja muud värgid, mis teevadki selle korteri minu jaoks nii hubaseks.
Ja minu tuba!!!! Pole sõnu!! Nii ilus ja puhas ja armas ja kodune! Mul on konditsioneer ja kui tänavapoolsed klaasuksed lahti teen, saan oma toast otse rõdule minna! Mida pekki kui mõnnaaaa!! Ja mu toas on puitpõrand! - Mehhikos on see väga ebatavaline. Memoga just rääkisime ükspäeva, kuidas ta nii väga Soomet igatseb, kuna seal olid igas majas puitpõrandad - siin on need igal pool kivist. Ja mu kodu on nii puhas, et saan siin vabalt sokkis ja paljajalu kõndida, mitte ainult oma toas - igatsesin seda nii väga! Ilmselt unustan praegu pooled asjad mainimata aga eks siis teinekord - muidu venibki see postitud jube pikaks.

Kuigi muidu elan vaid ema ja õega, siis mu perel on HIIGLASLIK suguvõsa, keda loetakse siin perekonnaks. Meie ütleme sugulase, nemad siin ütlevad pere. Hiljem küsin täpselt, kui palju tädisid-onusid ja nõbusid mul on aga eile kohtusin vaid mõnega ja kõik nad on nii sõbralikud ja armsad - nimedega on mul muidugi raskusi. Aga mu ema on hästi hoolitsev ja muretseb, et mul kõik korras oleks - täpselt see mida igatsesin! Tunnen ennast täiesti pereliikmena, kes on tahetud, oodatud ja armastatud. Ema tutvustab mind alati kui oma tütart ja see tunne on nii mõnus!

Kolisime mu kodinad korterisse ja käisime söömas minu vanaema majas. Kuigi vanaema enam ei ole, on neil see maja alles ja mulle tundub, et see on koht, kus pere alati kokku saab. Toit oli maitsev ja sõin kõhu jube täis. kohe uuriti välja minu lemmiktoidud ja tänaseks tegi koduabiline Ines (kuna emal on tööga palju tegemist, on meil koduabiline, kes teeb süüa ja koristab ning peseb kord nädalas kõik pesu ära) empenadasid, kuna need on minu siinsed lemmikud.
Koju tulles hakkasin oma asju lahti pakkima. Kui kõik tavaar oli elamiseks valmis seatud, sain natuke Salmaga olla ja olin nii positiivselt üllatunud, kui järsku mõistsin, et ma sädistasin oma õega tüdrukutejutte HISPAANIA KEELES!! Nii lahe! pole ammu saanud niipalju rääkida.

Hiljem tulid paar nõbu meile (nimedega on jokk praegu..pakun vanuseks 16-18) ja läksime süüa ostma, kuna ema tahtis, et mul oleks hommikul täpselt see söök. mis mulle meeldib. Ehk siis läksin täna esimest korda kooli nii, et kõht oli head-paremat täis.
Õhtul käisime jäätis söömas ja sõitsime lihtsalt Ixtepecis ringi, et nad mulle igasuguseid kohti tutvustada saaksid. Sain teada, et üks mu ema miljonist vennast on Ixtepeci president!? - nad näitasid mulle tema maja ja see oli nagu hiiglaslik häärber! No ilma naljata - valvurid värava ees jne...

Uni oli öösel magus, sest eks kõik need meeletud emotsioonid väsitasid mu lõpuks ikka korralikult ära.

Nagu juba mainisin, hommikusöök oli priima ning peale seda sõidutas SALMA mu autoga bussijaama. Jah, minu reaktsioon, kui mu väike õde rooli istus..eee, oota misasja? - ta on 17 ja minu jaoks on ta kuidagi noh..ta on mu pisike õde ju :D
Aga jah, kuigi bussijaama kõndimiseks kuluks kõige rohkem 5 minutit, siis viidi mind sinna autoga. Metta juba ootas, sest nüüd saame koos kooli sõita! Kui ma oma ilusast autost välja astusin, olid tema esimesed sõnad "You, bitch!!!!" sest nojah, ma oleksin ise ka ikka väga kade, kui ma enda elu peaksin kõrvalt vaatama. Uskumatu!!

Pikk postitus, loodan, et see nüüd rahuldab kõigi uudishimu mõneks ajaks, sest meil ole ole praegu veel üle korteri levivat wifit ja pean netis olemiseks ema toas istuma. Ehk siis ma ei ole enam väga kättesaadav.
PS! vabandan kirjavigade või konarliku sõnastuse pärast, sest mul ei ole praegu aega seda pikka teksti üle lugeda ja parandada - elu nõuab elamist!

KALLI KALLI KALLI! ELU ON ILUUUUUUS!!!
Kaisa :)

Esmaspäev, 6. oktoober 2014

METSIK RÕÕM!

* enne, kui lugema hakate, pange hea laul mängima, siis tajute mu emotsioone veel paremini ;)

Päris esmaspäeva hommikuks seda postitust kirjutada ei jõudnud nagu lubasin aga eks hakkab see mehhiklaste ahorita mulle ka külge jääma.

MUL ON SUURI RÕÕMUSÕNUMEID!!!! Sain kõigest teada laupäeva õhtul peale Ixtepecis käimist ja ei ole siiani magada suutnud, sest olen elevil nagu väike laps! Kui Mariela mulle laupäeva õhtul selle uudise teatas, tundsin kuidas rõõmupisarad simadesse valguvad ning põgenesin kiirelt oma tuppa, lihtsalt istusin oma voodis ja naersin ja nutsin korraga - no nii õnnelik! Kes on mu pildiblogile veidi luuret teinud juba teab aga et ikka asi ametlik oleks: MA KOLIN IXTEPECI!!!! Lõpuks ometi ei pea enam midagi "igaks-juhuks" oma teada hoidma, võin oma rõõmu kõigiga jagada :)
Nüüd saan ka täpsemalt kirjutada, mis minu elus siis viimasel ajal toimunud on selle perevahetusega seoses ja kuidas see pikk protsess käis. No kõige esimene raske samm oli see, et tunnistasin endale olukorra tõsidust ja võtsin omaks fakti, et pean kogu selle jura läbi tegema, sest ei saa enam selles perekonnas elada. See oli raske. Vanematele rääkimine võttis ka julgust, sest olin kõigi eest oma emotsioone selle ajani varjanud ja tuli välja, et nii osavalt, et ka nendele tuli see täieliku üllatusena. Ja kui lõpuks peale mitmeid ebameeldivaid ja venivaid asjaajamisi Mehhiko YFU-ga pere vahetamiseks loa sain, ei teadnud ma, et pingeid ei ole veel kaugeltki mitte läbi. Tahtsin väga Lagunasesse kolida, kuna mulle tohutult see linn meeldib aga kuna YFU ei olnud asjaga kohe üldse nõus, lubati mulle kahe nädala jooksul kas Juchitani, Espinali, Ixtaltepeci või Ixtepeci uus pere leida - need linnad asuvad kõik üksteisele väga lähedal. Minu kontaktisik palus mul endal samuti asjaga tegeleda ja sõprade-tuttavate käest uurida, kas keegi ei tea mõnda sobivat perekonda, kes mind enda juurde elama tahaks võtta. Rääkisin paari klassikaaslasega aga olen aus - ega ma ei tahtnud küll kuskil klassivenna/õe juures elada. Sellega mul edu ei olnud.
Samuti üritas Memo mind aidata ja uuris oma tuttavatelt, kes Ixtepecis elavad aga kellelgi ei olnud hetkel võimalust vahetusõpilase võtmiseks. Seega olin juba päris masendunud.
Juba oligi esimene nädal möödas ja ei mingeid uudiseid uuest perest. Edasine juhtus aga kõik nii kiiresti ja ootamatult. See nädalavahetus, kui Ixtepecis käisin ja Silje mu Vela'le viis, kohtasin seal oma koolivenda Fernandot. Teadsime üksteist juba enne aga peale seda pidu hakkasime rohkem suhtlema, kuna ta pakkus, et võib mind pereotsingutel aidata - tal on Ixtepecis palju häid sõpru ja sugulasi. Ega ma ausalt öeldes ei oodanud, et sellest mingit asja saab - kõik tundus nii utoopiline ja võimatu. Ning minu rõõm oli mega, kui ta mulle juba järgmisel päeval kirjutas, et tal on minu jaoks Ixtepecis kolm potensiaalset perekonda, kes mu suurima heameelega enda juurde elama võtta tahaksid. Seejärel tuli kiirelt tegutseda, kuna samal ajal oli YFU mulle juba Juchitanist uue pere leidnud. Ma teadsin küll, et see perekond on väga tore ja oleksin hea meelega nende juurde läinud aga ma ei taha Juchitanis elada. See linn on suur ja väga ohtlik. Pidevalt igasugused mõrvad, röövid, tulistamised jne... Pealegi ei ole mul siin üldse sõpru - kõik mu inimesed elavad Ixtepecis.
Seega lubasin endale, et võitlen Ixtepeci elama saamise eest nii palju, kui võimalik. Ega see lihtne ei olnud ning seetõttu ei tahtnudki kuskil midagi oma perevahetusest rääkida. Kogu see lugu oli nii segane, et endalgi kaob järg käest, rääkimata siis sellest, et seda teile siin seletada...
Igatahes, ilma Fernando abita elaksin praegu juba uues peres Juchitanis aga nüüd on kõik megamegamega hästi ja juba homme (teisipäeval) kolin oma uude perre Ixtepecis. Kell 2 tuleb Rocio mulle siia järgi ja ma lihtsalt ei suuda ära oodata, et oma uut kodu ja perekonda näha.
Olen praegu suhelnud pereõega ja ta tundub väga tore inimene. Ja muidugi, kõik, mis Fernando tema kohta rääkinud on, kõlab imeliselt (Salma on Fernando parima sõbra nõbu, kes on samuti väga vinge inimene - see on see, et kõik tunnevad kõiki..) Hakkan elama ainult koos oma õe Salma ja ema Silviaga ning kodu on väga lähedal pargile, ehk siis on mul hea lähedal sõpradega väljas käia.
Kui ma nüüd olen õigesti aru saanud, siis peres on 3 last - 2 venda, kes ei ela enam kodus ja Salma, kes õpib Ixtepecis. Pereisa Paul töötab Salina Cruz'is ning seetõttu ei ela ta Ixtepecis.

Praegu pakin hoolega asju kokku ja täna on minu viimane öö siin majas! Te tõesti ei kujuta ettegi, kui elevil ma olen! Kõik see perevahetus on minu jaoks kokku kestnud rohkem kui 3 nädalat ning vahepeal olid närvid ikka nii pingul, et magasin oma palderjani tablettidega. Aga nüüd on kõik nii hea, et mu põsed vist ütlevad üles varsti, sest ma ei suuda enam naeratust näost ära saada :)

Muide, täna sai täis Kaisa teine kuu Mehhikos!
Musid-kallid
Kaisa :)

Laupäev, 4. oktoober 2014

Sabado

Oli laupäeva hommik ning ärkasin üles 7.40 kuna mu pagana papagoi ei suutnud oma pagana nokka kinni hoida ja lõugas täiel rinnal üle terve pagana koloonia. Pagan küll ma ütlen!
Hommikupooliku veetsin Eestiga suheldes, tore oli jälle omasid näha. Näitasin iseloomu ja pesin pesu seekord laupäeval ära, mitte ei jätnud seda pühapäevaks - kui mul lõpuks ikkagi kunagi selle jaoks üldse aega ei ole - olen praegugi veel seetõttu enda üle väga uhke. Ja see päev oli veel igavam kui ma kartsin, sest ei olnud endale nädalavahetuseks mingeid plaane teinud - mõtlesin, et hakkan kolima aga ju vist mitte. Üritasin igavust peletada päevitades aga üle kümne minuti seda teha ei suutnud.
Ning siis sain päästva sõnumi, kus tulevane klassivend Fernando (kui ma nüüd klassi vahetada saan...KOPUTAGE KOLM KORDA VASTU PUUD PALUN!) mind Ixtepeci kutsus. Mida rõõmu!! (Samal ajal, kui ennast korda sättisin, oli maavärin. Selline täitsa arvestatav) Jooksin kohe pessu ja tunni aja pärast olin juba Ixtepeci bussijaamas ning ootasin, et ta mulle sinna vastu tuleks. Tundsin ennast jälle normaalse inimesena, kuna oodates nägin ka teisi sõpru koolist, kellega sain juttu ajada - nagu tavaline inimene, kes sõpradega kuskil kogemata kokku juhtub, vahva. Alles siis, kui sain aru, et minu kõrval peatunud punane auto (suhteliselt pann..) mind ootas, mõtlesin olukorra ohtlikkusele. Ega siin ju mingied juhilube vaja ei ole ja noh, olgem ausad - see auto ei oleks mitte mingist ülevaatusest eluga läbi tulnud. Aga kuna autojuhiks oli üks minu parimaid sõpru, kes mul siin praegu on, ei saanud ma muud teha, kui autosse istuda. Sõit oli...natuke hirmutav. Aga ei, lõpp hea, kõik hea. Peale seda, kui olime käinud läbi poest, et süüa-juua osta ja veel inimesi peale korjata, suundusime Fernando juurde. Tal on väga ilus kodu ja lahedad sõbrad. Tutvusin uute inimestega ja sain kõvasti hispaania keelt harjutada, kuna enamus ikkagi inglise keelt ei mõistnud. Siiski, see oli esimest korda selline mehhiklaste seltskond, kus umbes pooled said inglise keelest aru ja veerand oskas ka rääkida. Eriti lahe hetk oli see, kui tundsin ära ühe parasjagu mängima hakanud hispaania keelse laulu, mille sõnu ma teadsin - sellega võitsin vist kohe kõikide südamed, kui hispaania keeles kaasa laulma hakkasin. Loomulikult teadsid teised ka laulu peast ja nii me siis laulsime seal kõik koos. Tutvusin ka ühe tüdrukuga, kes läheb Jaanuaris yfu-ga vahetusaastale Uus-Meremaale - kui lahe! Ja loomulikult oli kõigil palju nalja, kui mulle igasuguseid roppusi õpetati...
Sain nüüd tõeliselt aru et kuigi Ixtepec on minu jaoks täiesti arvestava suurusega normaalne linn, siis see on ikka jube väike! Kõik teavad kõiki. Isegi minu tuttavad ja igasugused kuulujutud, mida kuulsin teises versioonis täiesti võõrastelt inimestelt. Ja kui ütlesin, et minu perevahetusest teavad ainult lähedased, siis palun vabandust aga ma enne ei teadnud, et peale koduste teab sellest ka terve Ixtepec... Pidin krambid saama, kui seltskond hakkas minu kolimisest rääkima. Aga nojah, nad rahustasid mu muidugi kohe jälle maha selle vana hea Don't worry, don't worry! Everything is going to be okay-ga. 
Kokkuvõtvalt oli mul tõsiselt tore õhtu - poisid tegid grilli ja naerda sai palju. Oeh, kuigi vahepeal võib see kultuur üle visata, siis ma ikkagi juba väga armastan Mehhikot!

Nüüd on postitusi hakanud väga tihedalt tulema - see näitab, et elu on jälle ilus. Ilmselt lisandub homme õhtul veel üks (teie aja järgi esmaspäeva hommikuks). Kuna mul nädalavahetusel juhtub enamasti huvitavamaid asju, kui kool, siis ei tohi emotsioonidel ja lugudel lasta raisku minna!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Don't worry, be happy!

"Su blogi postitused on jäänud palju harvemaks ja lühikeseks. Kirjuta rohkem!" - Ma tean. Ja põhjuseks on see, et ma olen selline inimene, et tahan vabalt kõigest kirjutada, siis tuleb hea jutt aga praegu olen pidanud nii palju asju omale hoidma. Kogu see perevahetus, lahkuminek ja kõik need siinsed suhtedraamad, millest ei tundnud ilus kirjutada. Kuna pean iga lausega täpselt mõtlema, et midagi valesti ei ütleks, siis kaob igasugune isu kirjutada ning see pole enam lõbus. Nüüd otsustasin, et kuradile! Minu elu ja vahet ei ole, mis keegi arvab või mõtleb, tahan jälle mõnuga kirjutada.

Kuigi esimesel hetkel kadus pind jalge alt ja maailm kukkus kokku, kui mind üksi jäeti, siis nüüd olen hakanud aina rohkem mõtlema, et see vist oligi hea. Nüüd olen vaba ja nii on lihtsam seda imelist aastat nautida. Pealegi, siin on palju kergem sellisest tagasilöögist üle saada, kuna miski ei meenuta juhtunut - kõik on teistmoodi ja elu on täiesti teine. Ju ikka oli siin mängus saatus, mis alati kuidagi läbi selliste jubedate hetkede mu õigele teele juhatab. Kuna see olukord oleks kunagi nii või naa tulnud, siis ilmselt Eestis oleksin seda veel hullemini üle elanud - Kaisa ja tema emotsionaalus... Alati peab enne häid asju midagi halba juhtuma - elu võib ikka nõme olla küll, eks? Igatahes olen nüüd vaba ja enam ei muretse millegi pärast!

Selle nädala alguses olid siin ilmad üsnagi mõnusad - vihm ja vähem kuumust. Aga viimased kaks päeva on jälle see meeletu päike tagasi. Eile oli sooja üle 45 kraadi ja see oli tappev!! Olin koolis ja tundsin, et see tuttav nõrkusetunne ja sumin peas, mis mul alati enne minestamist tuleb, hakkavad end ilmutama. Kuna ma kohe üldse-üldse-üldse ei taha koolis ära minestada (kujutan ette, kuidas kõik poisid mind "päästma" ruttaksid ja ei ole mul siin rohkem tüütuseid hetkel kaela vaja), seega läksin varem koju. See mõnus tunne, kui astun oma tuppa ja panen tööle konditsioneeri. Kirjeldamatu!!! Valjusin korraks isegi magama, keset päeva...

Õhtupoole saime Siljega kokku, kes tuli Juchitani, et saaksime koos pastat sööma minna. Ja õnneks sain nüüd ka raha välja võtta! Probleem oli ikkagi vales automaadis. Kuna ei saanud enne kodus olles hostema tehtud toidule ära öelda, oli mul kõht jube täis ja sõin ainult puuviljasalatit. Kumbki meist ei tahtnud üldse koju minna (mul on täiega kopp ees sellest oma toas istumisest, Siljel sama lugu -.-), otsustasime parki istuma minna. Nägin ka Marielat, kes oli oma sõpradega reede õhtut nautima läinud aga me tõesti ainult nägime neid, ei rääkinud sõnagi, kuna meie suhted hostõega ei ole praegu enam väga...kuidas ilusti öelda? Meeldivad? Jah. Aga küll kõik paremaks läheb, kui lõpuks uue pere saan. See on nüüd ainus asi, mille koha peal pean endiselt vait olema, kuna ma tõesti olen väga ebausklik ja kardan väga midagi pekki keerata. Seega teavad asjast vaid väga lähedased. Aga luban, et kohe kui saan kindlalt avalikult oma uue pere nime öelda, siis kirjutan ühe rõõmsa-rõõmsa postituse! Praegu seisab kogu asi selle taga, et see siinne YFU tädikene, kes peab enne perevahetust peret külastama ja kindal JAH sõna ütlema, otsustas nüüd keset minu perevahetust Mexico Citysse reisida - mehhiklased... Ja tänu sellele pean veel järgmise nädalani ootama. Tahaksin, et see asi kiiremini käiks, sest nii mina kui see "uus pere" ei suuda ära oodata, millal asi kindel ja ametlik on.
Kes kannatab, see kaua elab - ju vist sobib siia.


Kalli-kalli
Ikka teie õnnelik Kaisa :)


Neljapäev, 2. oktoober 2014

Ülesmäge

Tervitused, mu kalld!
Ilmselt olete koos minuga põnevil ja ärevad, kuna jahin siin juba mõnda aega uut kodu. Oma suure ja segase perevahetusega seoses võin praeguse seisuga öelda ainult seda, et ilmselt paari päeva pärast elan juba uues kodus. Kui kõik hästi läheb. Kuna ma olen üks ebausklik eestlane, siis ei julge enne rõõmustada, kui olen uue maja uksest sisse astunud, sest kardan, et muidu hõiskan enne õhtut ja keeran kõik pekki.

Eile oli selline päev, et kui kooli minema hakkasin, kallas taevast korralikku valget vihma. Tahtsin teile tõestuseks pildimaterjali jäädvustada aga see ei olenud lihtsalt võimalik. Kuigi mu telefon on sama karm mutt nagu mina, siis kardan, et seda ei oleks see vaeseke siiski üle elanud. Juba koduuksest välja astudes ei olnud võimalik vältida läbi vee kõndimist. Ehk siis olin kooli jõudes läbimärg ja kingadest sai hulga vett välja kallatud (ilma naljata). Siiski läks mul paremini, kui Mettal, kes üleni tilkus, kui klassi astus. Nimelt tuli ta bussiga - Ixtepecis ei olevat veel sadanud - ja bussist välja astudes ei olnud tal muud valikut, kui bussijaamast läbi vee kooli joosta (ujuda). Mina aga istusin bussi ning kohe tulid mõned minu kooli tüdrukud, kes pakkusid varianti koos takso võtta. Seega ei pidanud me kuskil suplema hakkama, vaid takso sõidutas meid otse kooliväravasse.
Üheski tunnis eile käia ei õnnestunud, kuna esialgu tundi ei toimunud ning me läksime Mettaga kohvikusse. Mõne aja pärast oli meiega koos nii mõnus seltskond, et otsustasime sinna jääda. Märkamatult olime seal istunud ja naernud juba tunde ning Metta toodud suur pakk Haribo komme oli otsa saanud - ka tema sai vanematelt Saksamaalt paki :)
Loomulikult ei unustanud karma meid ära ning kui meil parasjagu väga lõbus oli, astus kohvikusse sisse kuri Fisico-quimico õpetaja, kes küsis, miks me tunnis ei olnud. Shit. Siin tuli aga kasuks hispaania keele mitte-oskamine. No entiendo ja kurb nägu. Tegelikult me ei valetanud talle, sest siin on päriselt ka väga raske aru saada, millal ja kas tunnid toimuvad. Igatahes, selle eest sain 2 suur paberit, mis olid täis keemia ülesandeid. Minu esimene tõeline kodutöö siin. Õpetaja ütles, et tahab meile eksami teha. Vot kui vafffffffaaaa. Õnneks on mul siin sõbrad, kes oskavad nii inglise keelt, kui keemiat. Siiski on see värk ikka jube keeruline - tundub nii tuttav ja loogiline aga tutkit brat.

Sain eile ka pangaautomaatidega seigelda. Siiani on kõik korras olnud aga eile raha välja võttes ei tahtnud masin mulle raha anda. Invalid Card. Okei, proovisin siis teist automaati. See ka ei töötanud. Üritasin väiksemate summadega - ikka ei midagi. läksin pettunult koju ning oma suureks meelehärmiks nägin internetipangast, et minu kontolt on natuke aega tagasi raha välja võetud. Iseenesest kõik klapib ainult et MA JU EI SAANUD MINGIT RAHA SEALT. loomulikult suures paanikas olles rääkisin issiga, kes mu maha rahustas. Praeguseks on Eestiga suheldes asi natuke selgemaks saanud - välismaal on selline juhtum täiesti tavaline, kuna mõned automaadid ei saa lugeda eesti kaarte vms (lihtsalt öeldes umbes nii.. :D ) Igatahes pangast anti lootust, et ühel ilusal päeval võin oma raha ikka tagasi saada.

Täna on jällegi selline põnev päev olnud. Kool oli tavaline, ainult et pool aega kulus mul perevahetuse asju ajades. Hea uudis on see, et tõenäoliselt (sülitan kolm korda üle õla ja loodan, et keegi ei näinud) saan klassi ka vahetada. Muidugi on tänu perevahetusele ka suhtedraamasid, kuna Marielaga (hostõde) ühes klassis käin aga tegelikult on peamine põhjus teine: ma õpin siin reallklassis. Jah, Kaisa reaalis - teil on minu luba naerda, sest ise naeraksin teie asemel ka. Ja nüüd sain teada, et siin on ka humanitaarklass - nagu Nõmmel. Rääkisin juba hea sõbraga humanitaarist ja ta aitab mind nii pere- kui klassivahetusega. Ka Osvaldo lubas mind selles asjas abistada, kui on vaja direktsiooniga rääkida - tundub, et mul on lootust.

Praeguseks olen aru sanud, millised on minu õiged sõbrad, mitte lihtsalt "sõbrad", kes on minust huvitatud seni, kuni blond tüdruk koolis juba igapäevane nähtus on. Hetkel on mul siin head sõbrad, kes minust hoolivad ja mure korral saan alati neilt abi. Kõik läheb jälle paremaks!

Ma ei tea, kas see on jälle üks nendest lühikestest hetkedest, kus kõik tundub paremini minevat aga olen õppinud selliseid hetki kaifima. Praegu on kõik super-super ja loodan, et järgmine jama ei tule nii hull ja raske enam :D

Kalli-kalli
Kaisa :)