Hommikupooliku veetsin Eestiga suheldes, tore oli jälle omasid näha. Näitasin iseloomu ja pesin pesu seekord laupäeval ära, mitte ei jätnud seda pühapäevaks - kui mul lõpuks ikkagi kunagi selle jaoks üldse aega ei ole - olen praegugi veel seetõttu enda üle väga uhke. Ja see päev oli veel igavam kui ma kartsin, sest ei olnud endale nädalavahetuseks mingeid plaane teinud - mõtlesin, et hakkan kolima aga ju vist mitte. Üritasin igavust peletada päevitades aga üle kümne minuti seda teha ei suutnud.
Ning siis sain päästva sõnumi, kus tulevane klassivend Fernando (kui ma nüüd klassi vahetada saan...KOPUTAGE KOLM KORDA VASTU PUUD PALUN!) mind Ixtepeci kutsus. Mida rõõmu!! (Samal ajal, kui ennast korda sättisin, oli maavärin. Selline täitsa arvestatav) Jooksin kohe pessu ja tunni aja pärast olin juba Ixtepeci bussijaamas ning ootasin, et ta mulle sinna vastu tuleks. Tundsin ennast jälle normaalse inimesena, kuna oodates nägin ka teisi sõpru koolist, kellega sain juttu ajada - nagu tavaline inimene, kes sõpradega kuskil kogemata kokku juhtub, vahva. Alles siis, kui sain aru, et minu kõrval peatunud punane auto (suhteliselt pann..) mind ootas, mõtlesin olukorra ohtlikkusele. Ega siin ju mingied juhilube vaja ei ole ja noh, olgem ausad - see auto ei oleks mitte mingist ülevaatusest eluga läbi tulnud. Aga kuna autojuhiks oli üks minu parimaid sõpru, kes mul siin praegu on, ei saanud ma muud teha, kui autosse istuda. Sõit oli...natuke hirmutav. Aga ei, lõpp hea, kõik hea. Peale seda, kui olime käinud läbi poest, et süüa-juua osta ja veel inimesi peale korjata, suundusime Fernando juurde. Tal on väga ilus kodu ja lahedad sõbrad. Tutvusin uute inimestega ja sain kõvasti hispaania keelt harjutada, kuna enamus ikkagi inglise keelt ei mõistnud. Siiski, see oli esimest korda selline mehhiklaste seltskond, kus umbes pooled said inglise keelest aru ja veerand oskas ka rääkida. Eriti lahe hetk oli see, kui tundsin ära ühe parasjagu mängima hakanud hispaania keelse laulu, mille sõnu ma teadsin - sellega võitsin vist kohe kõikide südamed, kui hispaania keeles kaasa laulma hakkasin. Loomulikult teadsid teised ka laulu peast ja nii me siis laulsime seal kõik koos. Tutvusin ka ühe tüdrukuga, kes läheb Jaanuaris yfu-ga vahetusaastale Uus-Meremaale - kui lahe! Ja loomulikult oli kõigil palju nalja, kui mulle igasuguseid roppusi õpetati...
Sain nüüd tõeliselt aru et kuigi Ixtepec on minu jaoks täiesti arvestava suurusega normaalne linn, siis see on ikka jube väike! Kõik teavad kõiki. Isegi minu tuttavad ja igasugused kuulujutud, mida kuulsin teises versioonis täiesti võõrastelt inimestelt. Ja kui ütlesin, et minu perevahetusest teavad ainult lähedased, siis palun vabandust aga ma enne ei teadnud, et peale koduste teab sellest ka terve Ixtepec... Pidin krambid saama, kui seltskond hakkas minu kolimisest rääkima. Aga nojah, nad rahustasid mu muidugi kohe jälle maha selle vana hea Don't worry, don't worry! Everything is going to be okay-ga.
Kokkuvõtvalt oli mul tõsiselt tore õhtu - poisid tegid grilli ja naerda sai palju. Oeh, kuigi vahepeal võib see kultuur üle visata, siis ma ikkagi juba väga armastan Mehhikot!
Nüüd on postitusi hakanud väga tihedalt tulema - see näitab, et elu on jälle ilus. Ilmselt lisandub homme õhtul veel üks (teie aja järgi esmaspäeva hommikuks). Kuna mul nädalavahetusel juhtub enamasti huvitavamaid asju, kui kool, siis ei tohi emotsioonidel ja lugudel lasta raisku minna!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar