* enne, kui lugema hakate, pange hea laul mängima, siis tajute mu emotsioone veel paremini ;)
MUL ON SUURI RÕÕMUSÕNUMEID!!!! Sain kõigest teada laupäeva õhtul peale Ixtepecis käimist ja ei ole siiani magada suutnud, sest olen elevil nagu väike laps! Kui Mariela mulle laupäeva õhtul selle uudise teatas, tundsin kuidas rõõmupisarad simadesse valguvad ning põgenesin kiirelt oma tuppa, lihtsalt istusin oma voodis ja naersin ja nutsin korraga - no nii õnnelik! Kes on mu pildiblogile veidi luuret teinud juba teab aga et ikka asi ametlik oleks: MA KOLIN IXTEPECI!!!! Lõpuks ometi ei pea enam midagi "igaks-juhuks" oma teada hoidma, võin oma rõõmu kõigiga jagada :)
Nüüd saan ka täpsemalt kirjutada, mis minu elus siis viimasel ajal toimunud on selle perevahetusega seoses ja kuidas see pikk protsess käis. No kõige esimene raske samm oli see, et tunnistasin endale olukorra tõsidust ja võtsin omaks fakti, et pean kogu selle jura läbi tegema, sest ei saa enam selles perekonnas elada. See oli raske. Vanematele rääkimine võttis ka julgust, sest olin kõigi eest oma emotsioone selle ajani varjanud ja tuli välja, et nii osavalt, et ka nendele tuli see täieliku üllatusena. Ja kui lõpuks peale mitmeid ebameeldivaid ja venivaid asjaajamisi Mehhiko YFU-ga pere vahetamiseks loa sain, ei teadnud ma, et pingeid ei ole veel kaugeltki mitte läbi. Tahtsin väga Lagunasesse kolida, kuna mulle tohutult see linn meeldib aga kuna YFU ei olnud asjaga kohe üldse nõus, lubati mulle kahe nädala jooksul kas Juchitani, Espinali, Ixtaltepeci või Ixtepeci uus pere leida - need linnad asuvad kõik üksteisele väga lähedal. Minu kontaktisik palus mul endal samuti asjaga tegeleda ja sõprade-tuttavate käest uurida, kas keegi ei tea mõnda sobivat perekonda, kes mind enda juurde elama tahaks võtta. Rääkisin paari klassikaaslasega aga olen aus - ega ma ei tahtnud küll kuskil klassivenna/õe juures elada. Sellega mul edu ei olnud.
Samuti üritas Memo mind aidata ja uuris oma tuttavatelt, kes Ixtepecis elavad aga kellelgi ei olnud hetkel võimalust vahetusõpilase võtmiseks. Seega olin juba päris masendunud.
Juba oligi esimene nädal möödas ja ei mingeid uudiseid uuest perest. Edasine juhtus aga kõik nii kiiresti ja ootamatult. See nädalavahetus, kui Ixtepecis käisin ja Silje mu Vela'le viis, kohtasin seal oma koolivenda Fernandot. Teadsime üksteist juba enne aga peale seda pidu hakkasime rohkem suhtlema, kuna ta pakkus, et võib mind pereotsingutel aidata - tal on Ixtepecis palju häid sõpru ja sugulasi. Ega ma ausalt öeldes ei oodanud, et sellest mingit asja saab - kõik tundus nii utoopiline ja võimatu. Ning minu rõõm oli mega, kui ta mulle juba järgmisel päeval kirjutas, et tal on minu jaoks Ixtepecis kolm potensiaalset perekonda, kes mu suurima heameelega enda juurde elama võtta tahaksid. Seejärel tuli kiirelt tegutseda, kuna samal ajal oli YFU mulle juba Juchitanist uue pere leidnud. Ma teadsin küll, et see perekond on väga tore ja oleksin hea meelega nende juurde läinud aga ma ei taha Juchitanis elada. See linn on suur ja väga ohtlik. Pidevalt igasugused mõrvad, röövid, tulistamised jne... Pealegi ei ole mul siin üldse sõpru - kõik mu inimesed elavad Ixtepecis.
Seega lubasin endale, et võitlen Ixtepeci elama saamise eest nii palju, kui võimalik. Ega see lihtne ei olnud ning seetõttu ei tahtnudki kuskil midagi oma perevahetusest rääkida. Kogu see lugu oli nii segane, et endalgi kaob järg käest, rääkimata siis sellest, et seda teile siin seletada...
Igatahes, ilma Fernando abita elaksin praegu juba uues peres Juchitanis aga nüüd on kõik megamegamega hästi ja juba homme (teisipäeval) kolin oma uude perre Ixtepecis. Kell 2 tuleb Rocio mulle siia järgi ja ma lihtsalt ei suuda ära oodata, et oma uut kodu ja perekonda näha.
Olen praegu suhelnud pereõega ja ta tundub väga tore inimene. Ja muidugi, kõik, mis Fernando tema kohta rääkinud on, kõlab imeliselt (Salma on Fernando parima sõbra nõbu, kes on samuti väga vinge inimene - see on see, et kõik tunnevad kõiki..) Hakkan elama ainult koos oma õe Salma ja ema Silviaga ning kodu on väga lähedal pargile, ehk siis on mul hea lähedal sõpradega väljas käia.
Kui ma nüüd olen õigesti aru saanud, siis peres on 3 last - 2 venda, kes ei ela enam kodus ja Salma, kes õpib Ixtepecis. Pereisa Paul töötab Salina Cruz'is ning seetõttu ei ela ta Ixtepecis.
Praegu pakin hoolega asju kokku ja täna on minu viimane öö siin majas! Te tõesti ei kujuta ettegi, kui elevil ma olen! Kõik see perevahetus on minu jaoks kokku kestnud rohkem kui 3 nädalat ning vahepeal olid närvid ikka nii pingul, et magasin oma palderjani tablettidega. Aga nüüd on kõik nii hea, et mu põsed vist ütlevad üles varsti, sest ma ei suuda enam naeratust näost ära saada :)
Muide, täna sai täis Kaisa teine kuu Mehhikos!
Musid-kallid
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar