Neljapäev, 26. veebruar 2015

204 päeva Mehhikos

Mul siin eile õhtul tuli mõte, et võiks ühe sellise natuke teistmoodi postituse teha. Ja suured tänud nendele, kes mind küsimustega aitasid - probleem on selles, et ise siin üle poole aasta elanud on kõik nii normaalne, et ei oska enam mõelda, mida te teada tahaksite ja huvitav lugeda oleks. Ise küsimusi lugedes mõtlesin, et ei oleks selliste asjade peale tulnudki. Suured tänud! Ja kui kellelgi veel mingeid mõtteid on, ande aga julgelt teada, mul on selle üle ainult hea meel!

Klassikalised küsimused, mida tavaliselt teada tahetakse:

Kuidas hispaania keelega edeneb?
- Ma arvan, et praegu on üle pooleteise kuu juba umbes seda aega, kui ei ole enam üldse inglise keelt kasutanud, Puhas hispaania keel. Nojah, ja muidugi eesti keel ka ikka, kui kallitega suhtlen või blogi kirjutan. Aga hispaani keelega läheb hästi, iga päevaga aina paremini. Ise nii hirmsasti kaifin seda, et saan vabalt rääkida selles imeilusas keeles. Vinge!

Millal tagasi Eestisse tuled?
- Seda täpselt kuupäeva ei tea ma endiselt aga kui YFU Mexico tripil käisin, siis saksa yfukatel on oma kuupäev juba teada ja enamustel on see kuskil seal 25-27 Juuni kandis. Nojah, ma küll ei tea midagi veel aga arvan, et võin öelda, et Juuliks olen kodus tagasi.

Kas saad perega hästi läbi?
- SUPERHÄSTI! Ma armastan oma siinset perekonda vägavägaväga. Nii armsad ja hoolivad inimesed ja peale selle kõige muu lillelise ja toreda - mul on nüüd suured vennad ja õde, keda ma olen alati tahtnud! Olen koguaeg vaadanud oma emmet ja tädi Kristit ja kadedusega mõelnud, et kui lahe on omavanust õde omada ja nüüd on mul Salma. Ta just ütles mulle eile mingi lolli nalja üle naermise lõpetades sellise lause: "Enne ei teadnud, mis ma tegema hakkan, siis kui hostõe saan ja nüüd mõtlen, et mida ma tegema hakkan, kui sa tagasi lähed...nutan vist lolliks." Ma arvan, et see ütleb kõik.

Kas sul poiss on?
- Ei. Mul siin Mehhikos oli ainult üks suhe ja see sai ammu läbi. Ausaltöeldes ei taha ma siin mingit suhteteemat ajama hakata ja hoian sellest päris teadlikult eemale, sest ei taha mõeldagi, mismoodi see lahkumine siis veel välja näeks, niigi tunnen juba praegu, et see tuleb üks jubejube hetk mu elus.
Aga muidu, siin on palju vahetusõpilasi, kes on oma tüdruku/poisiga väga õnnelikud ja rõõmsad. Selle kohta üks hea nali ka - kõik kohalikud ütlevad ka, et selle aasta vahetusõpilased on kõige hullemad, keda Ixtepec tundnud on. Sellessuhtes, et ma ei hakka nimesid nimetama aga kui ma nüüd hakkan kokku lugema, siis 5-6 on ajanud liini oma nõbuga ja 2 oma hostvennaga, 1 oma KAHE hostõega. Mulle on see mehhilkastele omane klatšimine ikka väga külge jäänud ikka, sellised asjad peab alati ära mainima.

Miks sa ainult poistega suhtled, kas sellel on kindel põhjus?
- Ma ei teagi kohe, kuidagi on nii välja kukkunud. Ma arvan, et asja mõjutab ka see, et minul on väga raske siin tüdrukutest sõpru leida. Alguses on tore ja lilleline aga siis tulevad mingid kadeduse teemad ja koledad jutud levivad kiiremini kui kulutuli. Poistega on sellessuhtes palju lihtsam. Ja tegelikult mul on ikka tüdrukutest sõpru ka. Kõige kallimad on muidugi Salma ja Siljeaga samas on mu uues klassis päris toredad klassiõed, kellega praegu kõik superhästi klapib. Aga koolist väljaspool ma nendega ei suhtle jah, seega võibki jääda mulje, et mul ainult kutid ümberringi, tegelikult päris nii ka ei ole.

Kui palju sul umbes kuus raha läheb? Mille peale raha kulub?
- Ausaltöeldes ei ole mul halli aimugi, sest ajataju on mul siin null ja rahadega on selline diil, et kui raha otsas, siis issi-emme aitavad. Ma ei ole suur laristaja seega meil selline süsteem töötab päris hästi. Üldiselt kulub väga palju raha igasuguste pisiasjade peale. Söök-jook, asjad mida me kõik igapäevaelus vajame näiteks hügieenitarbed, riided, jalanõud jne. Aga ma siin muidu mingit hullu šoppamist teinud küll ei ole, kui midagi puudu, lähen ostan aga ei traavi niisama poodides ringi. Pigem kulutan raha mõnusaks eluks, kui riiete ostmiseks.

Kas sa tahad tagasi Eestisse tulla?
- Raske küsimus. Kõige raskem ma arvan. Tahaksin, et Mehhiko oleks Eestile sama lähedal, kui näiteks Soome. Paar tunnikest laevaga minna ja valma. Ma tahaksin tulla tagasi Eestisse selleks, et näha ja kallistada oma inimesi ja noh, eks kodu on kodu. Aga nüüd on mul siin ka kodu ja nagu ma ütlesin, kodu on ju kodu. Ehk siis ma ei tea. See on nii kahe otsaga küsimus, et jube. Praeguste emotsioonidegütlen täiesti ausalt, et tegelikult ikka väga ei taha tagasi. Olen õppinud igasuguseid asju kodumaa juures palju rohkem hindama aga samas...kogu siinne elu maha jätta... see ei ole midagi kerget. Kujutage ise ette, mul on siin perekond, armas kodu ja megalahedad sõbrad, kes minust väga hoolivad. Minu hull elu siin on asi, millest on kahju loobuda - Eestis on kõik niiiiii vaikne ja rahulik võrreldes siinsega.

Mis plaanid sul on, kui naased tagasi kodumaale?
- Kui nüüd kohe otsast pihta hakata, siis kõigepealt tahaksin paariks nädalaks Tartusse minna. Maasikakorjamine on mulle südamesse kasvanud - mis suvi, see ilma Tartu ja maasikateta on? Minu jaoks nagu talv ilma lumeta. Aga jah, plaaningi tööle minna, raha teenida, kõikide oma inimestega näha ja aega veeta ning siis Augustis loodan Itaaliasse minna, et kõiki oma sõpru näha. Plaanime seal kõigiga kokku saada. Loodan, et nüüd ei sõnunud selle kirja panemisega asja ära - ma olen siiski seda ebausku täis. Ja mis siis ikka, sügisel on Nõmme Gümnaasium mind ootamas ja vaja viimane aasta koolipinki ära nühkida. Selle ees on mul muide suur hirm - kardan väga, et see tuleb minu jaoks üks kohutav aasta, sest siinset kooli ei anna meie omaga võrreldagi - mul on põhimõtteliselt aasta puhkust ja siis peale seda kohe nätaki viimane klass (ja ähvardavad veel, et pidi kole raske olema!!!) ja eksamid. Huhh, ei taha mõeldagi!

Mida sa plaanid teha peale gümnaasiumi, kas midagi hispaania keelega seotut?
- Mul on selline väike salaplaan, millest ma veel rääkida ei julgegi, sest on väga võimalik, et elu keerab mulle hoopis teise saatuse ette aga jah, minu tulevikuplaanides on hispaania keel indlalt sees. See oli mõttes juba enne Mehhikosse tulemist ning just hispaania keel viis mu mõtted vahetusaastale Mehhikos.

Kas sa igatsed oma siinseid sõpru?
- Loomulikult igatsen! Demasiadoo!!! Oleks ikka väga imelik, kui üldse ei igatseks. Ja nii tore on teada, et mul on oma kõige kallimad Eestis pikisilmi minu tagasitulekut ootamas, toob alati naeratuse näole. Ja kui ma tagasi tulen, siis teeme ühe mõnusa saunaka teiega, mu kallid! Neid õhtuid igatsen ma ikka väga - mis saaks olla eestlase jaoks parem viis peale rasket nädalat laupäevaõhtut veeta, kui oma sõpradega saunas olles! Ainult üks mure on mul nüüd sellega... ma kardan, et te ei kanata mu muusikaset enam välja :D


Praeguseks lõpetan ja lähen magama, kell on juba kaks läbi. Homme läheme Yoshiga Cobao Ixtepec'i (See kool, kus kõik mu siinsed sõbrad, õde ja nõbud käivad) ja plaanime peale seda Ojo De Aguasse minnasest see palavaus on endiselt TAPPEV!

Head ööd ja kalli-kalli
Kaisa :)



Teisipäev, 24. veebruar 2015

Tappev palavus aga sauna igatsen endiselt

Üritan ikka nädalaste vahedega vähemalt endast midagi teada anda. Väga üldiselt öeldes on elu endiselt superilus, mõnus ja palav siin Mehhikos. Jah, viimastel päevadel on see jube palavus mu jalust löönud täitsa. Ma ei tea noh, seda on ikka natuke palju juba eestlanna jaoks vist. Kraadid jäävad kuskile veidi alla neljakümne aga no päikese käes on täiesti võimatu olla. Tuult ei ole seega õhk lihtsalt puudub minu jaoks. See trall on juba umbes eelmisest reedest-neljapäevast saati kestnud. Muidu tavaliselt on ka palav jah aga esineb normaalsemaid päevi ja minu jaoks tuleb ette ka jahedaid õhtuid aga no praegu…johhaidii. Kui ma eile öösel veel kella kolme ajal üleval istusin, olin rõdul ja ka siis higistasin nagu segane, sest praegu on ka ööd kuumad. Minule mõjub see kuumus nii nagu oleksin panniga pähe saanud – täiesti uimane ringi töllav tont, midagi meelde ei jää ja juhe on nii koos koguaeg.

Eelmisel nädalal tegin midagi erakordset – kirjutasin koolis oma esimesed eksamid. Õpetaja andis mulle lehe kätte ja kui ma seda lugedes muffigi aru ei saanud, ütlesin, et vabandust aga ma tõesti ei saa aru ja kardan et ei oska seda eksamit ikkagi teha. Selle peale teatas õpetaja, et itaallane Rene küll teeb eksameid ja mina peaksin ka. Nojah, mis sest, et itaallastel oli keel juba peale paari nädalat enamvähem ja mul võttis see kuid aega.. Aga ma ei lasknud tujul langeda – mis nad ikka teevad kui ma lihtsalt aru ei saa. Õige oligi, just päris palju nalja sai sellega. Nii õpetajaga kui klassikaaslastega – Kaisa eksamit tegemas… Kõik ütlesid mulle lihtsalt vastuseid ette ja ma pidin ainult numbrid ja tähed kokku viima. Mõtlesin, et parem nii, kui tühi leht tagasi viia. Siin käib hindamine kümnepallisüsteemis. Sain hindeks 3.5 – kõigil nalja veel rohkem kui varem. Enda jaoks ka päris hea kõhutrenn. Teise eksami, filosoofias vabandasin õpetajale ilusti välja. Üritasin maha kirjutada aga siis sain aru, et mis sellest ikka kasu on, kui ma sõnad ka kuulmise järgi valesti kirjutan. Kirjutasin siis õpetajale ilusa teksti lehe alla, et ma tõesti üritasin aga mu hispaania keel ei ole ikka nii hea, et ma saaksin sellistest asjadest aru ning vabandasin. Õpetaja sai südamest naerda ja siis jäin temaga lihtsalt niisama juttu ajama, see sobib mulle hulga rohkem.

Eelmine nädal möödus kuidagi überkiirusel, isegi ei mäleta mis ma veel tarka tegin. Eks ikka oma igapäevarutiini: kooli, piljardisse, koju, jõusaali. Sinna vahele mahuvad muidugi kokkusaamised sõpradega ja väljaskäigud.

Nädalavahetus. Reedel käisime hea kambaga Yoshi juures, õhtu möödus nagu ikka ennast pooleks naerdes ja igasuguste maailmaasjade üle arutades. Lihtsalt armastan neid inimesi ja seda seltskonda. Laupäeval käisime selle meeletu kuumuse eest Ojo De Aguas ennast värskendamas ja ujumas. Megarahvas muidugi, kes oli sinna puhekpäeval peredega kokku tulnud ja noh, kui blondiin vette hüppab, ei olnud vähe neid kommentaare, vilesid ja kõike muud.  Kuna ujumine ja kuumus võtsid meid kõiki nii läbi, otsustasime sellel õhtul tacoringi teha ja siis perega mõnusalt teleka ette sättida ja filmi vaadata. Kõik sujus plaanipäraselt seni, kuni mulle kella ühe ajal öösel Yoshi helistas ja küsis, kas ta võib külla tulla. Nojah, loomulikult ei olnud probleemi. Aga temaga oli kaasas ka Paco. Ajasime siis koos Carlose üles (see oli raske, vend oli nii väsinud, et tema püsti saamine võttis palju aega). Meie Carlosega ei olnud eriti peomeeleolus, pigem oleks kerra tõmmanud aga kuna need hullud nõbud käisid nii pinda, et nii ikka ei saa ja mida kõike, lõppes õhtu sellega, et istusime pool ööd rõdul ja magama sain kella viie ajal. Sellel õhtul naersin ma nii palju, et päris tõsiselt mõtlesin ühel hetkel, et lasen püksi. See kõlab väga lapsikult ja rõvedalt aga Paco suudab nii suuri krookse lasta, et minu või Yoshi täisnime ütlemine ei ole mingi probleem. Issand, seda kirjutadagi on rõve aga ausõna, see oli nii naljakas, et mul oli kõht krampis ja pisarad jooksid. Vaikne õhtu Ixtepecis, minu rõdu all, Oxxo ees paar taksot kliente ootamas, meie räägime vaikselt juttu ja siis tuleb see vend ja röhitseb nii, et kõik kajab. Vot sellepärast ma alati lihtsalt ütlengi, et „oli tore õhtu“ – kui ma hakkaksin kõiki neid rõvedaid nalju siia kirjutama, siis see oleks nõme, kirjutades ja lugedes pole see üldse naljakas. Okei minu jaoks jah, sest mulle tuleb kõik meelde.  Mi mujer me encontró en el celular los mensajes del Whatsapp!  Ma arvan, et selliseid spontaanseid kokkusaamisi nagu siin enamvähem igal õhtul on, jään kõige rohkem igatsema. Kes mulle Eestis ikka laupäeva öösel helistab ja teatab, et ootab mind rõdu all, et niisama koos chillida.

Eile käisin ilusti koolis ja kui me nagu tavaliselt peale tunde pildardisse läksime, tulid sinna ka sõbrad ja nõbu Ixtepecist, kes muidu meie koolis ei käi. Plaanisin vara koju minna, et magada, sest see palavus niitis ikka täiega aga lõpuks jõudsin hoopis kella kole ajal koju, mitte 12 nagu arvasin. Sõime ruttu Salmaga lõunasöögi ära ja läksime korraks diivanile puhkama. Plaan oli kell 5 jõusaali minna, et kava ruttu ära teha, sest Salma pidi kell 8 juba tantsima minema (Siin toimub Juulis selline suur üritus, mida võib võrrelda tantsupeoga. Asi toimub osariigi pealinnas Oaxacas ja minu Salma on sellel aastal üks peatantsijatest, kes seal mitmetuhande inimese ees kepslema hakkab. Mul on nii kahju, et mina seda ei näe, sest selleks ajaks olen juba kodumaa pinnal tagasi) Ja järgmine asi, mida ma peale seda, kui diivanile heitsime mäletan, on see, et ärkasin mingi valju reklaami peale telekast ja ehmatasin ennast lolliks, sest kell oli 8. Äratasin ruttu Salma üles, see jooksis ruttu oma tuppa, haaras riided ja kadunud ta oligi. Minul telefon sõnumeid täis, et kas ja millal ma jõusaali lähen. Helistasin Yoshile ja rääkisin talle loo ära ning läksime hoopis parki istuma. Meiega ühines ka vend Carlos ja kui meil just õhtu hakkas hoogu üles kerima, helistas ema ja ütles, et Carlose koer hakkas poegima. Me olime seda juba ammu oodanud ja tegelikult pidid kutsikad juba eile sündima aga jah. Ehk siis jooksime ruttu koju. Sündis 9 kutsikat, 7 elavad praegu. Kahega läks jah natuke õnnetult, ei tea kas sünisid juba surnult või mis juhtus. Igatahes meil on praegu trepi all suur hall rottweiler oma seitsme kutsikaga
.
Me oleme Salmaga siin kaks õhtut Twilighti filmide maratoni teinud, päris armas. Filme pole ammuammu näinud ja Salmaga saab alati nii palju nalja. Eile jõudsime siis kõik vaadatud.
Ja ei tea, mis mul täna juhtus aga unustasin õhtul omale äratuse panna ja selle asemel, et kella kaheksaks kooli minna, ärkasin ma kell 11. Siis leidsin, et ju siis oli see saatus, sest Eesti Vabariigi aastapäeva puhul võib ikkagi ühe puhkepäeva lubada. Vaatasin ilusti presidendi kõnet ja kätlemist ka. Ja emme, tead mida ma hirmsasti igatsema hakkasin… meie vabariigi aastapäeva salatit. Palun, siis kui ma koju tulen, siis teeme seda kohe esimesel päeval!
Ja ülejäänud päeva veetsin Carlose ja Yoshiga, sest ema läks Salmaga Salina Cruzi mingeid asju ajama. Õhtul jalutasime Alejandroga pargis ja nägime palju sõpru. Siis hakkasingi Yoshiga rääkima, et tegelikult ikkagi nii lahe, kui palju sõpru ja häid tuttavaid on, kellega alati midagi teha saab. Näiteks ühe õhtuga kutsuti meid vist kolmele peole ja märtsis toimuvale rannatripile.

Nonii, nüüd venis pikale natuke aga emmele nii meeldibki ;)

Ilusat reisi mu kallile eesti perele, kes praegu Hispaanias on, kallid teile – nüüd tulevad ehk kiiremini, sest olete mulle natuke lähemal.

Ja ilusat Vabariigi aastapäeva! Elagu mu armas Eesti, üks maailma kõige ilusamaid riike!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Teisipäev, 17. veebruar 2015

Kool ja kodu ja need hullud nädalavahetused Ixtepecis


Täna, teisipäeva hommikul, ärkasin varem, et seekord õigeks ajaks kooli jõuda. Jube raske oli aga pesema ma end venitasin ja valmis sättisin ka. Kooli jõudes ootas mind ebameeldiv üllatus - kool jäi ära. Kedagi ei olnud, ainult värava juures valvavad politseinikud muigasid sõbralikult, et kuidas guera (heledajuukseline) siis ei teadnud, et kooli pole. Nojah, eile käisin koolis küll ja nägin sõpru ja kõiki aga keegi ei maininud midagi selle kohta, et täna kooli pole. Vahva küll. Keerasin siis otsa ringi ja läksin koju tagasi. Ka Denis ei teadnud sellest midagi, tal aga vedas - ma saatsin talle sõnumi just siis, kui ta hakkas kodust väljuma. Aga nojah, täna mul siis lõpuks üks rahulikum päev ka üle pika aja. Ongi hea, ma arvan, et lebotan kodus ja puhkan. Terve eelmine nädal ja nädalavahetus sai ringi joostud ja igasugu asju tehtud. Mingit puhkust küll ei olnud. Isegi uneaega nappis - ma arvan, et kokku sain nädalavahetusel mingi viis tundi magada.
Eelmine nädal toimusid meie juures jälle ema kokakursused. Tegid mingeid tarretisetaolisi torte ja muffineid sõbrapäevaks. Ja see oli vist neljapäeval, kui Alejandro (venna Carlose poeg) meie juurde külla tuli. Praegu jääb ta koos oma lapsehoidjaga meie juurde kaheks nädalaks. Ka Carlos ise elab hetkel meie juures. Mulle see väga meeldib - mul klapib temaga nii hästi. Eks teate isegi, kõigil on mõni selline sõber, kellega ei saa tõsine olla. Üldse noh. Koguaeg on mingid lollid naljad ja naeran kõht krampis. Ja noh, eriti kui me kolmekesi oleme - mina, Salma ja Carlos. Kolm hullu koos, nendega juba igav ei hakka.

Reedel läksid ema ja Carlos koos Alejandroga Salina Cruzi isa juurde ja mingied dokumente ajama. Meie Salmaga jäime koju. Õhtul tulid küll Yoshi, Paco ja Lalo ning olime niisama meie juures. Vaatasime filme ja Paco oma seebikat. See on selline mehhiko seebikas, mille nimi on El Señor de los Cielos. 
Narkoärikad, rikkurid, armukesed ja kõik see klassikaline seebikajura. Ja ma nüüd ei valeta ausõna, kui ütlen, et Paco vaatas seda rohkem kui 24 tundi. Alusas reedeõhtul kella kaheteist ajal ja lõpetas hommikul kell 8, kui ta juba viimased kaks osa teleka ees maha oli maganud. Järgmine päev läksin mina lõunal Siljega ühte pulma kaasa ja kui ma tagasi jõudsin, oli Paco üles ärganud ja istus jälle oma seebikaga teleka ees. Seekord lõpetas ta vaatamise kella ühe ajal öösel, sest siis läksime Salma ja Carlosega koos Yoshi juurde külla. Tal oli seal väike sõbrapäevapidu, koos heade sõpradega. loomulikult, nagu alati sai väga palju nalja ja meie Carlosega siiamaani irnume igasuguste juttude ja juhtumiste üle. Ma arvan, et see on üks asi, mida ma väga taga igatsema jään.
Pühapäeva hommikul ärkasin, sõin ja juba oligi Yoshi mulle järgi tulnud, et minna Silje juurde ratsutama. Megaaaaaaalaheee oli! Ma olen ratsutanud küll ja nüüd juba tean enamvähem, et mis, kus ja kuidas aga kiirelt ei ole ma kunagi ratsutanud. Ja seekord õppisin ära! Ei ole see midagi nii lihtne - täna on teisipäev ja mul on ikka jalad sinised, käed villis ja selg nii kange, et kõndida on valus. Aga see oli kõike seda väärt! Tõsiselt vinge! Ma arvan, et see pühapäev läheme jälle, kui saab. Päikesepiste sain kah veel lolli peaga. Ja kuna me käisime pärast ratsutamist Ixtaltepecis krevette söömas, siis need tegid mu kõhule liiga, nüüd on see mure kah veel. Ehks siis mul sada häda korraga praegu :D
Aga peale seda, kui koju jõudsime, läksime kohe edasi presidendi juurde, seal olid koos kõik nõbud ja tädi Marilu ka. Ja võite kolm korda arvata, mida Paco terve aeg tegi - vaatas oma seepi.
meie Yoshiga rääkisime Eduardoga (president) juttu. Ta käis ka noorena vahetusõpilaseks. Koos AFSiga Ameerikas. Päris huvitav oli. Peab mainima, et meil on siin noor ja hea huumorisoonega president.
Ja eile oli selline tavaline koolipäev, jõudsin varem koju sest pooled tunnid jäid jälle ära aga hea oligi - mu pea lõhkus sellest päikesepistest ja terve keha kõikide kontidega valutas nagu vanainimesel. Koju jõudes kukkusin otse diivanile ja jäin magama. Ärkasin selle peale, et meie juurde olid jälle tulnud nõbud. Ülla-ülla, mis seriaal kohe käima lükati. Ausaltöeldes ma juba näen ka und sellest - söögi alla ja söögi peale üks ja sama jura.
Õhtu veetsin Salmaga oma toas juttu ajades ja igasuguseid idiootsusi tehes. Oi, kuidas ma seda tüdrukut armastan!

Tegelikult oli mul vahepeal nii palju asju meeles, mida kõike blogisse kirjutada aga hetkel pea täitsa tühi. Järgmiseks postituseks hakkan märkmeid tegema, et ära ei ununeks.
Aaa, üks asi küll! Ma ei mäleta üldse, kas ma olen maininud aga ma ikkagi vahetasin oma klassi ära. Nüüd olen juba mitu nädalat uue klassiga - megamegamega rahul. Nii lahedad inimesed. Lõpuks ometi ei ole enam seda tunnet, et ma ei taha sinna klassi minna - nüüd ma veedan isegi vahetunde klassis istudes ja oma sõpradega juttu rääkides või mingeid lollusi tehes. Igatahes, midagi positiivset!

Ja meisterdasin ka ühe video valmis. Ei midagi spetsiaalset - lihtsalt minu armas Ixtepeci elu.
(ma endiselt ootan oma neid Mexico reisi videoid aga kõhutunne ütleb, et see võtab veel paar nädalat aega...mehhiko, mañana y ahorita




Kuigi tean, et praegu teil seal on natuke murepilvi ja muud jura, siis loodan, et kõik saab korda. Alati saab, ka kõige masendavamatel aegadel - seda olen ma selle aastaga õppinud. Ja nendele, kes teistele käru keeravad, tuleb karma! Rusikareeglid ;)

Kalli-kalli
Kaisa :)

Teisipäev, 10. veebruar 2015

Tagasi kodus!

Hakkan siis uuesti otsast peale meenutama, mis ma enne valmis kirjutasin. Jube kahju, et mu eelmine jutt kaotsi läks, kirjutasin südamega ja kaua, ise veel uhke, et kohe päääris hea postitus sai. Aga nojah, mis seal ikka.

Kõigepealt siis vabandan, et ei ole pikka aega kirjutanud. Kuulen juba mitmendat päeva igast suunast nurinaid, et minust midagi kuulda pole. Vabandust ka vanaemade ees, kes eriti palju oma Kaisa pärast muretsevad – see on tegelikult nii armas kuulda.
Aga pikk paus tuli eelkõige selle tõttu, et noh, kuidas nüüd öelda… elu vajab elamist! Praegu on blogi kirjutamine minu elurütmist täiesti teisejärguliseks saanud, võib isegi öelda, et kuidagi üldse ei mahu see asi minu päevaplaani. Praegugi pigistan siin oma uneaja kohapealt silma kinni ja võtan end kokku.
Koguaeg on nii palju tegemist ja kõik on nii huvitav, et tõesti raske on aega leida. Ma arvan, et te mõistate ja saan andeks.
Pean veelkord mainima seda, et eelmisel aastal kodus õhtuti teiste vahetusõpilaste logisid sirvides mõtlesin alati nurisedes, et no on siis tõesti nii raske ennast korraks arvuti taha vedada ja paar rida kirjutada? – JAH, on küll :D

TÄNASEKS OLEN MEHHIKOS ELANUD POOL AASTAT! Nagu tõesti, kui kiirelt aeg lendab!? Alles ma tulin ja nüüd on pool aasta täis ja vaid viis kuud jäänud! Uskumatu. Nagu ütles emme, pean hetke nautima ja mitte mõtlema sellele, et kui kurb on lahkuda aga tahes tahtmata tulevad vahel pähe mõtted, et pean kogu siinse elu jätma ja tagasi eesti argipäeva tulema. Muidugi ma igatsen oma kodu ja oma inimesi aga praeguseks on siin välja kujunenud selline elu, et ma ei taha sellel joont alla tõmmata. Naudi hetke, naudi hetke, naudi hetke! Naudin! Ausõna!

Mainin selle ka ära, et ilmselt nüüd lähiajal tuleb sellest reisist ka video aga praegu ootan, et mulle laekuksid sõprade videod, siis saan kõik kokku panna ja sellest tuleb üks megasuper film! Kohe saate aru miks.

Minu reis Mexico Citysse algas laupäeva õhtul kell 8. Kahjuks langesid kuupäevad kokku isa sünnipäevaga, ehk siis jäin täpselt ilma kodus toimunud sünnipäevapeost ja ema jutu järgi imemaitsvatest tortidest. Nojah, selle asemel veetsin mina 12 tundi bussis loksudes.
Ja muidugi pean lisama ka Kaisa-juhtumised. Suure pakkimisega unustasin maha oma viisa. Vaata et üks olulisemais asju, mis peaks reisile minnes kaasas olema. Mul ei tulnud see enne meeldegi, kui hommikul Mexicosse jõudes Metta mulle rääkis, mis temaga öösel bussis juhtus. Mina olin nii väsinud, et magasin põhimõtteliselt terve aja, nii palju kui see bussis võimalik on.
Samal ajal, kui mina magasin, peatus buss mingisuguses kontrollpunktis - neid on siin palju, iga nurga peal - ning bussi sisenes politseinik, kes Mettalt dokumente küsis. Temal olid muidugi õnneks kõik vajalikud asjad kaasas ja probleemi ei olnud. Metta ütles, et politseinik oli mind magamas pikalt vaadanud ja lõpuks küsis, et kas mina olen temaga kaasas. Sakslanna vastas, et jah, loomulikult ning sellepeale liikus kontroll edasi ilma mind äratamata. Kus mul alles vedas!
Lõpuks, hommikul Mexicosse jõudes võtsime takso ja sõitsime lennujaama, kus kohtusime kõigi teiste yfukatega. Sai jutustatud, muljetatud ja söödud.
Lennujaamast sõidutas buss kõik Mehhiko erinevatest otsadest kokku tulnud yfukad hotelli. Seal selgus, et neil ei olnud meie toad veel valmis ehk siis ei saanudki ennast vahepeal värskendada, selle asemel sõitsime kesklinna, kus anti meile 4 tundi vabaaega, et ise ringi vaadata. Tundub piisav aeg, et palju näha, eksole? Tegelikult selgus üsna pea, et Mexico on ikka üks hiiglaskil linn ja paari tunniga ei jõua põhimõtteliselt midagi ära teha. Trampisime nii palju ringi, kui jaksasime ja vaatasime ära kõik kohad, mis vähegi lähedal olid aga lõpuks olime nii väsinud, et tagasi minemiseks võtsime kamba peale takso.
Minu tippsündmus sellel päeval oli Amedeoga viimast korda nägemine. Ma ei mäleta, kas olen seda juba kirjutanud aga AFS saatis ta nädal aega plaanitust varem Ixtepecist ära ning enne Itaaliasse sõitmist elas ta nädala Mexicos asendusperes. Aga jah, läbi segaste asjaolude me suutsime me lõpuks üksteist selles maailma ühes suurimas linnas üles leida ja see oli imetore! Kaisal muidugi kohe kraanid lahti aga ei olnud hullu. Panin ka tükikese Amedeost oma YFU reisi videosse. Ma tean, et see ei klapi väga aga minu aasta, minu emotsioonid ja minu video. JA PRAEGU AVASTASIN, ET MU ***** ARVUTI ON MU VIDEO KA ÄRA KUSTUTANUD!!!! Ma tegin seda nii kaua!!! Aiiiiiih, kuidas mul on tahtmine kogu krempel rõdult alla visata!!!!
Okei aga nüüd rahu, Kaisa, ainult rahu…
Tähelepanek: Mexicos on niiiii palju Starbuckse. Iga nurga peal. Kui istud ühes, siis võid sealt juba järgmist silmata. Sellest sai selle päeva nali lõpuks: „Näe, ülla-ülla, Starbucks!“
Lõpuks õhtusöögiks rampväsinult hotelli tagasi jõudes, jaotati meid suvaliselt paarikaupa tubadesse. Minule loosiõnn naeratas, sest jagasin tuba hästi armsa ja toreda saksa tüdruku Katiga. Saime kohe esimestest minutitest jutu peale ja peale poolt tundi pläkutasime nagu vanad sõbrad. Ma ei olnud Katiga varem kunagi rääkinud, vaevu mäletasin teda sellelt eelorientatsioonilt, kui siia saabusime. Aga tore, sain jälle ühe sõbranna juurde!
Hotell, kus kaks ööd peatusime asus põhimõtteliselt kesklinnas ja oli väga korralik ning ilus. Meie viienda korruse toa aknast võis nautida imelist vaadet linnale ning tuba ise samuti hubane ka kena.

Teisel päeval oli äratus varajane ning kohe peale hommikusööki aeti meid kokku hotelli viimasele korrusele, kus toimus YFU poolaasta seminar. Selline klassikaline YFU üritus koos mängude ja kõige muuga. Sai ära räägitud kõik, mis seni teinud oleme, mis veel plaanis on, rõõmud, mured, muud mõtted – kõik vatrasime läbi.
Kui sellega ühel pool, viidi meid ühte ilusasse parki. Seal sai jalutada, süüa, pildistada ja muidugi endale kõikvõimalikke asju soetada. Mehhiklastel selles osas fantaasiast puudust ei ole, mis puutub turistidele igasuguse pahna pähe määrimist.
Käisime ka turul ning sellisel üritusel, mille nimi on Feria de Tamales. Et teile kõige paremat pilti luua, ütleksin, et see on nagu toidumess või midagi sarnast.

Tamales – vanade asteekide püha toit keedetud maisist ja searasvast, kuhu lisatakse kana, puuvilju või šokolaadi, ning kogu segu mässitakse maisi- või banaanilehtede vahele.

Internetist seda seletust otsides sattusin ühe väga huvitava artikli peale, soovitan soojalt lugeda, kes vähegi viitsib! Ise seda lugedes oli mul palju äratundmisrõõmu – tõsijutt kõik!
http://toidutare.ee/toidust/rahvusk%C3%B6%C3%B6gid/mehhiko/DBAE/
!!! Ja mis puutub nendesse rohutirtsudesse: ma proovisin selle ära. Teist korda enam ei taha.

Kolmandal päeval tehti meile karmi äratust. Kell kuus üles ja läksime! Unise peaga ja kiirustades unustasin oma tudupüksid kah hotelli, nüüd igatsen neid taga. Peale kiiret hommikusööki saime paar tundi bussis loksuda ning jõudsime püramiidide juurde. Ma olin näinud pilte ja kuulnud jutte, et see koht vägev on aga no oma silm on ikka kuningas.
Seal oli kaks teistest mitu korda suuremat püramiidi – üks pühendatud päikesele ja teine, veidi pisem, kuule. Meie ronisime selle päikesepüramiidi otsa. No andis alles vantsida! Mul olid pärast jalad jälle treppidest päris haiged aga õnneks ei olnud ma ainus. Ning loomulikult ei puudunud ka sealt igasugused putkad, kus meile kõikvõimaliku turistidele mõeldud kraami pähe määriti. Tõesti, mehhiklased peaksid kuskil rekordite raamatus olema selle oskusega.
Peale tunnikest püramiidide avastamist ootas meid ees pikk-pikk bussisõit Ruta Huasteca’sse. Põhimõtteliselt džunglisse, et teil asjast aimu oleks. Kohale jõudsime hilja õhtul ning peale SUPERMAITSVAT (kodune lasanje, maitses PEAAEGU nagu emme tehtud! Kujutage ise mu rõõmu ette!) õhtusööki valusime kohe oma seitsekohalistes kämpingutes magama. Suure tekikuhja all, sest seal oli niiiiiii külm, te ei kujuta ettegi! Okei, liialdan võib-olla, kirjutan siiski eestlastele, jääkaru-maa inimestele.

Neljandal päeval meile halastati ning pidime alles kella üheksaks ennast hommikusöögilauda venitama. Ja jällegi, toidud sealses džunglihotellis olid ikka väga maitsvad! Pannkoogid puuviljade, müsli ja jogurtiga. Koht ise ka muidugi imeilus. Magasime kolm ööd mägede vahel (hommikuti avanes selline vaatepilt, et mäetipud olid pilvedesse kadunud – mõelge ise) ja jõe ääres olevates kämpingutes. Seda kõike on ilmselt parem ette kujutada, kui lõpuks mu filmi ära näete. Aga nüüd ma ei julge lubada, millal see veel juhtub...kuradi arvuti ma ütlen!
Selleks päevaks olid meil ekstreemsed plaanid. Meid sõidutati jõe äärde, kus ootasid instruktorid koos varustuse ja kõige muu vajalikuga, et proovida sellist asja nagu rafting. Mina, kui võhik, ei teadnud enne üldse, misasi see on ja eeldan, et mu lugejate seas on minusarnaseid veel. Lihtsalt öeldes seiklesime seitsmeste seltskondadega ja kummipaadiga mööda kiirevoolulist jõge keset metsikut loodust. Kuus õpilast koos instruktoriga. Ausalt öeldes ei näinud see üldse nii ohtlik välja, kui see tegelikult oli. Mõni kukkus kärestikus paadist välja ja tükk aega toimetasid mitu inimest, et teda ära päästa. Üks taanlane jäi üldse merehaigeks ja oksendas terve aja.
Minul läks õnneks ja olin üks väga vähestest, kes kordagi üle parda ei lennanud. Minu paadikaaslased küll. Päris naljakas oli. Ja pääääääris külm! Vesi oli kõike muud, kui soe ning sellel päeval ei olnud ka päike väga lahke. Üleüldse see sealne kant ei ole üldse sellise kliimaga nagu näiteks Ixtepec. Koguaeg oli külm ja niiske. Kodus on alati kuum ja kuiv. Aga see selleks, ma ei nurise millegi üle – ikka väga võimas oli ja iga kell teeksin seda uuesti, kui võimalust oleks.
Enne, kui saime oma läbi vettinud riided ära vahetada, sõime jõe kaldal lõunat ning lõdisesime kõik nagu hullumeelsed. Ei oska kirjeldada, kui külm oli. Inimesed muudkui tulid järjest mu juurde ja ütlesid, et mul on huuled ka täiesti sinised. See ilmselt loob parema pildi, KUI KÜLM meil kõigil oli.
Tagasi hotelli ja algas võidujooks kuuma vee üle. Seal oli palju dušikabiine aga kõik teadsime, et kõigile neljakümnele inimesele sooja vett ei jagu. Mina õnneks sain enne valmis, kui kuum vesi otsa sai.
Peale õhtusööki kogunesime kõik sujuvalt lõkke ümber. Nii mõnus. Mulle meenutas kogu olukord Jaanipäeva. Rääkisin soomlastega ja neil olid samad emotsioonid. Lõke, tekid, kitarrimäng, laul, jutusumin ja vahukommid.

Ka viiendal päeval ei tehtud meile äratusega liiga. Hommik kulges nagu eelminegi ainult et seekord sõitsime peale söömist koskede juurde. Ma kardan, et mul ei ole piisavalt omadussõnu, et kirjeldada, kui meeletult vinge see oli! Laskusime ujudes ja koskedest alla hüpates mööda jõge alla, lastel voolul end kanda. Vesi helesinine ja läbipaistev nagu filmides ja jõgi ise keset mägesid ning imeilusat loodust. Minu kõige suuremaks katsumuseks olid suuremad kosed nagu 8-10 m. Võttis ikka kõhu külmaks küll, kui alla vaatasin. Aga olen enda üle uhke, sest tegin kõik läbi ja ei jätnud asja hirmu pärast katki. Hiljem peale viimasest ja kõige kõrgemast kosest alla hüpanud, läksime kose taha. See on nagu Pärnu Terviseparadiisis see kosega bassein ainult, et päris ja niiiiiii ilus. Kose taga olid koopad, kust läbi ronisime ja hiljem hüppasime läbi alla kukkuva vee tagasi jõkke. Ma olin päriselt täiesti sõnatu ja lummatud kõigest sellest kogemusest.
Peale koskedega maadlemist jagati grupp kaheks ning mina olin esimeste seas, kes hakkasid mööda 50m kaljuseina alla jõkke laskuma. Alguses ei tundunud selles üldse midagi keerulist olevat aga kui ma sealt üle serva alla nägin… hea, et mul juba köied küljes olid, sest ma arvan, et muidu oleksin alt hüpanud ja öelnud, et mina seda nalja ära ei tee. Muidugi Kaisal ju jah, ikka juhtub VAHEST. Kui ma oma esimesi arglikke samme selgees üle serva tegin ja hoolega kuulasin, mis instruktor teha käsib, libastus mu üks jalg ja te võite ise ette kujutada, kuidas ma röökisin, kui järsku 50 meetri kõrgusel kaljuseinalt alla kõlkusin. Ma ei teadnud, et ma oskan nii palju roppsõnu nii eesti, inglise kui hispaania keeles – üllatasin ennastki. Ausalt öeldes jooksis elu korra silme eest läbi ja mõtlesin, et nüüd on kõik. Sain oma vasaku kannika mõnusalt ära kriibitus ja praegugi meenutab mulle mu vägitegusid kriimustatud nahk ja ilus suur sinikas. Adios lühkarid paariks nädalaks! See selleks. Igatahes, eluga ma sealt lõpuks alla jõudsin ja vägeva kogemuse sain. Aga never again!
Õhtuks korraldas Ruta Huasteca staff meile laheda peo. Lõke, muusika, kokteilid (ilma alkoholita, et te midagi sellist ei arvaks!), tants, mängud ja mõnus rahvas. Sai palju nalja ning keegi ei lasknud ka vihmast end segada.

Viimase päeva hommikune äratus oli karm. Hommik oli nii varajane, et väljas oli veel pime, kui hommikust sõime. Ja siis bussi ning minekut. Kokku veetsin tagasi koju reisides umbes 30 tundi. Ja sellest umbes 5% EI möödunud bussides. Vot nii.

Teate küll kõik ju seda tunnet, et tore on ära käia ja ringi vaadata aga koju tagasi tulla on veel mõnusam. Reis oli mega aga oma voodi, oma tuba, oma linn ja omad inimesed... mmm. Igatsesin Ixtepeci ja praegu kaifin täiel rinnal seda, et kodus olen!

Koju jõudes ja oma tuppa astudes ütles ema, et mulle on seal üllatus, mis mind juba mõned päevad on koju oodanud. Ma sain oma jõulupakid kätte!!!!! Parem hilja, kui mittekunagi, eksole! Nii-nii-nii-nii-nii armas oli! Aitäh tädi Kristile koos perega ja vanaema Maiele! Suured kallid üle ookeani!
Ja Kristi! Sa tabasid selle raamatuga kümnesse! Olen juba mitmendat päeva vahetevahel omasse maailmasse läinud, kui lugema olen jäänud. Nii ilus ja armas, aitäh!

Nonii, nüüd olen juba piisavalt oma uneaega kulutanud ja homme lubasin õigeks ajaks kooli laekuda, ehk siis buenas noches!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Pinche perra pendeja

Ma sain praegu nii vihaseks, et kardan, et nüüd peate blogi veel homseni ootama! MA KIRJUTASIN KAKS TUNDI SEDA PIKKA POSTITUST, siis sain aru, et arvuti hakkab näkku panema, mõtlesin, et igaks juhuks salvestan Wordi ära, et kaotsi ei läheks. Jõudsin vaid näha, et selles oli mingi 1600 pluss sõna ja siis pani kallis arvuti pillid kotti.

Palun vabandust aga ma olen hetkel liiga masendunud, et kõike otsast alata. Praegu on aeg jõusaali minna. Ehk saan seal viha masinate peale välja valada ja tagasi tulles kirjutan uuesti. Aga suurema tõenäosusega võtan selle homme uuesti käsile.
Aga ma tean jah, et te tahate juba kuulda minust, sest ammu pole märku andnud aga varuge veel veidi kannatust. Kuradi arvuti!!!

Kalli!
Kaisa :)