Esmaspäev, 29. september 2014

Elu läheb edasi

Ma ei tea, kas oli vale see eelmine postitus kirjutada ja teid kõiki ärevile ajada aga ärge palun muretsege! Kõik läheb hästi. Ja ma tean, et kõik tahavad hirmsasti teada, mis mul täpselt siin juhtus aga palun katsuge mõista, et sellest kõigile kuulutamine ei tee minu olukorda siin kergemaks. Ma ei taha, et inimesed arvaksid, et minu praegune hostpere on jube ja kohutav - kindlasti mitte. Mõned inimesed lihtsalt ei klapi ja see ongi probleem. Seega, rahu, rahu ja ainult rahu - kõik on hästi.
Veel ei tea, millal uus pere leitakse, kuna see protsess võtab aega ning tuleb veenduda, et pere on vahetusõpilase võtmiseks kindlasti valmis.

Aga nüüd veidi nädalavahetusest, millest olete kindlasti juba pilte näinud, kui mu pildiblogi vaadanud olete. Reedel peale kooli pakkisin asjad ja sõitsin Ixtepeci. Silje oli bussijaamas ootamas ja läksime taksoga tema juurde. Olime mõlemad väga elevil, kuna plaanisime õhtul Ixtepecis toimunud peole mina. Sündmuse nimi oli Calenda ning asja mõte selline, et toimus suur rongkäik, mis viis meid läbi Ixtepeci. Iga natukese aja tagant jäädi seisma ja oli aeg tantsimiseks. Muidugi toimus kõik võimsa muusika saatel ja meil oli väga lõbus. Nägin ka teisi vahetusõpilasi, kes Ixtepecis või siin lähedal elavad. Vist ongi nii, et kõik vahetusõpilased on imelised inimesed! Nii lahe rahvas, et oli võimatu mitte õhtut nautida. Samas rikkus asja natuke see, et poole rongkäigu pealt hakkas sadama ja vihm on siin ikka Mehhiko moodi - linn ujus.
Ja üks asi veel, mis Mehhikos selle teadmatusega-ohutusest kaasa käib on ILUTULESTIK. Johhaidii, iga päev kuulen-näen kuskilt rakette. Ja muidugi on need kõik sellised kuskil ise kokku klpositud ja keegi ei tea täpselt, kuhu need lennata võivad. Seega reede õhtul pidin koguaeg vaikselt vaatama, ega keegi mu seljataga parasjagu tikku ei tõmba. Ühe tantsupausi ajal süütas meie taga kõndiv vanem mees mingi raketti, mis reaalselt ei olnud meist isegi meetri kaugusel... Kas kujutate ette, kuidas me ehmatasime ja karjusime? Mehhiklased ise on muidugi üliõnnelikud oma suurte tulevärkide üle - kui juuksed natuke kärssavad, pole hullu - pühi sädemed ära ja korras. Meie jaoks oli see kergelt jahmatav ja hirmutav.
Aga kuna vihm ajas peo kiiresti laiali (kuigi mitte nii kiiresti, kui Eestis, selleks kulus ikka tunde), siis jõudsime koju umbes kella ühe paiku öösel.

Pool päeva maganud, otsustasime kell 2, et on aeg midagi süüa. Silje viis mind ühte väga ilusasse ja mõnusasse restorani, kus kõhud punni sõime. Ma arvan, et me oleme juba natuke mehhiklasteks saanud, kuna käisime ainult korraks väljas söömas ja jõudsime ikka koju tunde hiljem. Seega oligi aeg hakata tegema ettevalmistusi, et õhtusele Vela'le minna. Vela on selline suur pidu, kus erinevalt reedesest Calenda'st kantakse rahvariideid ning pidu toimub ühes kohas, suure katuse all. Silje ema laenas mulle oma ravariideid, kuna ta nagunii peole ei tulnud ning tahtis, et meie saaksime end tõeliste mehhiklastena tunda. Juuksed ja meigi meisterdasime seekord ise - muidu teeb seda keegi teine aga laupäeval meil lihtsalt ei jäänud selleks enam aega. Viisakalt umbes tunnikese hilinenud, jõudsime kohale kell 22, kui pidu juba käis. Sissepääs maksis 100 peesot ja selle eest sai sellise oranži käepaela, millega võisid sees süüa-juua kõike, mis seal oli. Ja seda oli palju. Igasuguseid erinevaid klassikalisi mehhiko sööke-jooke ja palju snäkke. Enamus siinseid vahetusõpilasi oli ka Vela'le tulnud ning jällegi - meeletult lõbus ja palju nalja. Peaksin vist igaks juhuks neid siin ka täpsemalt tutvustama: Silje (nagu teate, siis Norrast), Metta (Saksamaa), Sophie-Charlotte (Saksamaa), Denis, Amadeo, Luigi, Antonella, Camilla, Cecilia (Itaalia), Yoshihiro (Jaapan) ja tüdruk Taist, kelle nime keegi ei tea aga kõik kutsuvad teda Bum, või midagi sarnast. Uskumatu rahvas!
Igatahes sain korralikult tantsida, nii vahetusõpilaste, kui mehhiklastega. Ja mul on kindel plaan väga hästi tantsima õppida, sest olgem ausad - me ikka ei liigu nagu nemad siin. See on vist kuidagi mingi kaasasündinud värk neil - väikesed tüdrukud liigutasid ennast ka miljon korda paremini, kui mina.
Sel kohapeal olles mõtlesin, et Eestis ilmselt sellist pidu korraldada võimalik ei oleks, kuna ei ole nii palju rahvast, kes kohe tantsupõrandale kihutaks. Tuleb ikka enne pudelitest julgust koguda ja siis hakatakse tantsima - siin on kõik nii teistmoodi. Vedasime ennast koju alles kell 5 hommikul ja see pidu ei olnud veel kaugeltki mitte läbi - vot see on alles Mehhiko!

Pühapäeval sõitsin tagasi Juchitani, et minna välja koos sõpradega, kellega pidime siin pitsat sööma minema. Nii imelik, kuigi pitsa on minu arvates selline ülemaailmne sõna, siis siin öeldakse "piksa" ja see on mu meelest väga veider. Aga jällegi, oli üks tore õhtu - sõime kõhud täis, otsisime jäätist ja istusime pargis. Mina, Helge, Jorge ja Yatziri. Jorge ja Yatziri on meie klassikaaslased ja nendega on väga hea hispaania keelt harjutada, kuna nad on hästi rahulikud ja neil on alati kannatust meie vigased laused ära kuulata. Sellised sõbrad on siin väga head.

Ja veelkord, ärge minu pärast muretsege, kõik on hästi!
Luban, et proovin hakata nüüd jälle rohkem blogisid täiendama.

Kalli-kalli
Kaisa :)

Neljapäev, 25. september 2014

Õudne lõpp või lõputu õudus

Mu facebook on täis küsimusi ja tajun, et mu kallid inimesed on juba kergelt ärevad, kuna ma endast ammu pole märku andnud. Tean, et enamus teist arvab, et mu elu on siin nii kiire ja põnev, et enam pole aega kirjutadagi. Tegelikult pole asi üldsegi nii. Viimasel ajal on kõik nii pekkis, kui olla saab ja ma lihtsalt hoidsin ennast kõvasti tagasi, kuna teadsin, et oleksin hiljem kahetsenud nii masendavate postituste kirjutamist.
Praegu on käsil juba mõnda aega kestnud perevahetuse teema. Jah, ma vahetan perekonda ning praegu ei oska öelda, mis minust saab ja kuhu mind elama pannakse. Kuna kõik on alles nii värske ja pean veel 2 nädalat oma hostpere juures elama, ei hakka ma kindlasti siin kogu seda teemat lahkama. Asi ei ole meeldiv ning loomulikult käib sellise muutusega kaasas palju ebameeldivusi, mille eelistaksin enda teada jätta.
Ja kõik see jama, mis mulle nüüd siin taevast kaela on sadanud ongi põhjus, miks ma ei ole suutnud oma elust kõigile kirjutada. Kõik on nii isiklik ja privaatne, et ei saagi millestki kirjutada.

Aga tundub, et kuna asjad ei ole praegu juba paar päeva enam hullemaks läinud, peab kuskilt mustade pilvede seest heledam valgus paistma hakkama.

Tean küll, et see postitus ei ole vana hea rõõmus Kaisa, kelle blogi on hea lugeda aga nii ta praegu on. Pidin midagi kirjutama, et inimesed ikka näeks, et ma veel elus olen ja ei kavatse blogimist maha jätta.
Ärge siis palju muretsege, ma olen üks tugev tüdruk ja vean ennast sellest läbi ning kui tagasi tulen, olen veel tugevam. Küll kõik korda saab!
Igatsen oma inimesi, rasketel aegadel on ikka igatsus suurem. Aga mul on oma šokolaad ja sama lõhnaküünal, mis meil kodus on ja muusika ning see kõik kokku teeb tunde nagu oleksin kodus, kui silmad kinni panen. :)



“Everything will be okay in the end. If it's not okay, it's not the end.”

― John Lennon


Kalli-kalli
Kaisa :)

Esmaspäev, 22. september 2014

Kui hambad Mehhikos streigivad

Teades Kaisa õnne, pidi muidugi mu ilusti eelmisel aastal parandatud hambast plomm ära tulema just Mehhikos. Võite ise ette kujutada, mis mu peast läbi käis, kui sain aru, et pean Mehhikos hambaarstile minema. Silje sai muidugi selle üle parajalt naerda...
Seega täna ma koolis jällegi ei käinud. Selle asemel vedasin ennast vastutahtmist kella üheksaks linna. Isa juhatas mind, kuhu vaja, sest loomulikult ei olnud mul õrna aimugi, kus siin hambaarst olla võiks. Selline pisike sinine putka, trellitud akendega, mis asus otse puuvilja- ja kalaturu vahel. Veidi aega pidime väljas ootama, kuna arsti veel kohal ei olnud ning siis juhatas meid ooteruumi arsti abiline. Viis plastmasstooli ja laud. Ei mingit "hambaarsti lõhna" - ma arvan, et kõik teavad täpselt mida ma mõtlen. Veidi üle tunni aja ootasime arsti, kes jäi tööle pisut hiljaks - selle ajaga oli ootamas juba 6 inimest, mina järjekorras teine. Tunnikene läks ka esimese patsiendi peale ja lõpuks oli minu kord sinna jubedasse tooli istuda. Kõik oli nii vanaaegne. Eestis on hambaarstil sada puuri või misignes notsikut aga siin oli vaid õhk,vesi,puur ja mingi asi veel aga see oli vist katki, kuna ainult juhtmed paistsid. Ütlen väga otse, et ma olin ikka jube närvis. Käed-jalad värisesid ning kõhus oli selline tunne, et kuigi ma hommikul midagi söönud polnud, tahtis kõik üles tulla. Kõik oli nii...ebahügieeniline. Kõlab nagu ma oleks mingi pirts blond tšikk Euroopast aga, uskuge mind, see oli päris hull. Hingasin kergendatult, kui nägin, et arst vähemalt kindlad kätte pani. Umbes 50-60 aastane muhe arstionu valis välja oma ainsa puuri, mis tal oli ning loomulikult ilma mingisuguse tuimestuseta hakkas nali pihta. Vandusin terve aeg, et nüüd hoian kõik oma ülejäänud eesti šokolaadid sõpradele. (ma siin natuke stressis olekuga olen iga päev palju šokolaadi söönud...)
Tegelikult ei olnud kohe üldse naljakas. Seda imurit, millega abiline tavaliselt puurist tuleva vee suust kokku korjab, ei eksisteerinud - iga natukese aja tagant sülitasin suhu kogunenud vee plekk-kaussi. Olin päris positiivselt üllatunud, kui nägin, et mu uus plomm kivistati selle UV-valguse asjaga, mis Eestiski on. Pidin ootama vaid ühe tunni, kuni jälle süüa võisin. Hambaparandus võttis aega ka umbes tunnikese, seega olin seal veetnud juba kolm närvesöövat tundi oma päevast.
Kui me lõpuks omadega valmis saime, oli hakkanud meeletult vihma kallama. Uksest välja astudes ujus terve tänav - ma ei liialda, kui seda arvate. Kujutan ette, et kohalikel võis päris vahva vaatepilt olla, kuidas blond tüdruk teed ületab. Jalas teksad ja tennised, vesi veidi madalam, kui mulle poolde säärde. Otsustasin, et enne, kui koju lähen võtan oma lemmikkohvikust ühe kuuma kohvi ja siis kiirelt koju, et veel haigemaks ei jääks. Kohviga läks hästi aga koju minekuga mitte. Kui LÕPUKS ühe vaba mototaxi leidsin, siis andis see peale viit minutit läbi vee sõitu otsad. Vaffffffaaaa. Ma pakun, et mul võttis umbes pool tundi aega, et tagasi kõmpida ja vaba takso leida. Lõpuks koju jõudnud, kasutasin esimest korda emme suuri ja sooje roosasid villaseid sokke, päris hea.

Ja imepisike video sellest, kui mu vaene mototaxi veel sõiduvõimeline oli. Saate vähe ettekujutust, mis tähendab "sadama" Mehhikos.



Aga praegu olen elus ja terve ning saadan kallid!
Kaisa :)

Kolmapäev, 17. september 2014

Paradiis

Esmaspäeval kooli ei olnud ja tegin oma siinse magamisrekordi: 11 tundi magusat und. Nii mõnus. Lõpuks ennast voodist välja venitanud, läksin alla ja sõin hommikuks oma Eestist kohale reisinud pakist saadud kama. Hea vaheldus karmile mehhiko hommikusöögile. Hiljem pakkisin asjad, et saada kokku Memo ja Siljega ning sõita Lagunasesse. Bussisõit oli küll palav ja künklik aga lõpuks kohale jõudes tundsin, et tund aega bussiga loksumist on vaeva väärt olnud. Kata, kas mäletad, kui ütlesin, et loodan Mehhikost oma Tartu leida? - siiani olin juba leppinud faktiga, et siin see võimalik ei ole. Ma eksisin. Lagunas on lihtsalt imeline. Värske õhk ja imeilusad pooleldi pilvedes mäed seda armsat rohelist linnakest ümbritsemas. Nii puhas ja ilus ja...pole sõnu - imeline! Ma ei osanud isegi loota, et siin selline koht eksisteerib. Ja Memol on nii armas perekond ja kodu. Kuigi veetsin seal vaid 2 päeva, tundsin end täieliku pereliikme, mitte külalisena. Hämmastav.
Lagunases elavad inimesed küll armastavad oma kodulinna väga aga samas arvavad, et see on liiga väike ja tegevust napib. Mina ei nõustu. See, et Juchitanis supermarketid ja kino on, ei tee linna paremaks. Iga linn on omamoodi hea.
Memo pere juures elab vahetusõpilane Tšiilist. Deya on 15 aastane tüdruk ning räägib vaid hispaania keelt. Loodame talle siin aasta jooksul ikka natuke inglise keelt ka õpetada.
Kui olime lõpetanud lõunasöögi ja suure jutustamise, viis Memo ema meid linna, et saaksime ka teisi vahetusõpilasi näha. Viimati saime nendega koos olla umbes kuu aega tagasi, seega oli nii tore neid jälle näha. Clemens Austriast, Virginia Leedust ( tegelikult elab Tuxtlas, ta oli lihtsalt Clemensil külas) ja Karmel Eestist.
Kuna vihma sadas, istusime ühes ilusas pargi kõrval olevas restoranis ja kui teised sõid jäätist, siis mina jõin kuuma kohvi - olen suutnud siin külmetuse hankida. Jah, ma tean, et ligi neljakümne kraadise soojaga on see veidi raske kuid nagu näha - Kaisa jaoks absoluutselt mitte mingi ületamatu probleem. Õhtu lõpuks oli mu hääl katkendlik ja madal nagu 80 aastasel vanamehel - sellega sai muidugi palju nalja.
Jäätised-kohvid söödud-joodud, liikusime edasi suurele pidustusele, kus oli palju rahvast. Igaks juhuks mainin veel, et 15. september on Mehhiko iseseisvuspäev ja sellega kaasnevad hiiglaslikud tähistamised üle terve riigi.
Vahepeal läksid kõigil kõhud tühjaks ning otsisime läbi vihma koha, kus Tlayudasid süüa. Kuigi vihma kallas megalt ja ma ei liialda, kui ütlen, et kõik ujus (mu kingad kaasaarvatud), ei rikkunud see meie peo meeleolu absoluutselt - seltskond oli tore ja mul pole ammu nii lõbus olnud. Memo vedas mu lõpuks ka tantsupõrandale - jah, Kaisa tõesti tantsis. Ma ei kujuta ette, kui jube seda vaadata võis olla aga mul oli tõliselt lõbus ja nüüd mõtlen, et võiks isegi mingitele tantsimiskursustele minna. Tuleks kasuks, ses avastasin endalegi üllatuseks, et mulle meeldib tantsida.
Koju ujusime umbes kella kahe ajal ja magama minekuks kulus veel umbes tunnike või rohkem, kuna Memo vanemad olid mu kurgu pärast mures ja seega lürpisin mitu tassi kuuma kohvi. Istusime kõik koos, öösel kell 2-3, jõime teed, sõime küpsiseid ning lihtsalt jutustasime. Veelkord - imearmas perekond.

Hommikul ületasin oma eelmist magamisrekordit veelgi. Saime Siljega voodist püsti umbes kella 11 ajal. Hommikusöögiks olid erinevad värsked puuviljad jogurti ja müsliga - nüüd tahan endale koju ka puuvilju, jogurtit ja müslit osta, kuna see oli nii maitsev (tervislik ka!). Kuna jällegi vihma sadas, siis veetsime aega koos Harry pottery't ja Mexico City's toimuvat suurt paraadi vaadates. Memol oli alles vanu Eesti kroone, Tallinna kaarte ja muid eesti asju. Nii armas, ta näitas mulle kõike koduga seonduvat ja kohe selline soe tunne tuli sisse :)
Lõunasöögiks oli väga maitsev Memo ema valmistatud söök PLUSS SOOME HERNESUPP!! - Memol oli endiselt alles purk hernesuppi, mida ta oli hoidnud. Nüüd tegime sellele põhja peale. Purgisupp nagu purgisupp ikka aga siiski koduse maitsega purgisupp! Ja ennne bussi peale minemist punus Memo ema meile Siljega patsid ka pähe - nii armas!

Tõesti oli väga kahju Lagunasest lahkuda. Lausa klomp kurgus istusin bussi ja lehvitasin aknast Memole ja ta emale, kes meid ära saatsid. Jah, räägin sellest linnast ainult ülivõrdes, kuna muud moodi ei ole see võimalik!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Teisipäev, 16. september 2014

Pühapäev, 14. september 2014

Draama ja muud elu ka

ESITEKS!! Ma niiiiväga tänan selle imelise paki eest, mille reedel kätte sain. Niiiiiiiiii õnnelik :') ja toreeeee! Kuulsin ka seda, kuidas minu pakki said mu kõige lemmikumad šokolaadid maamuna peal, mida Eestis ei müüda. Inimesed, te olete ikka nii...mul ei ole sõnu!! KÕIGE SUUREMAD TÄNUD JA KALLISTUSED!!!!!! :)

Koolinädal on jälle kiirelt mööda läinud. Oli küll palju draamat ja see nädal ei ole olnud nii üdini rõõmus ja positiivne kui eelmine aga siiski, pole midagi hullu. Mitte, et mul mingi suurematsorti koduigatsuse masekas oleks - ei - lihtsalt liiga palju suhtedraamat ühe väikese eesti tüdruku jaoks.

See juba teine sarnase teemaga postitus aga kui siin blogis on minu elu Mehhikos, siis ei saa nendest seebiooperitest poistega ei üle ega ümber.
Kiire tutvustus: mu klassivend on minusse lootusetult ära armunud. Loomulikult meeldib igale tüdrukule, kui poiss talle ilusaid asju ütleb. Ja veel iga päev. Aga nüüd on kogu see jama minu kannatuse piirid ületanud. Võtsin kuti neljapäeval vahetunni ajal ette ja seletasin ilusti ära, et meist ei tule kunagi midagi rohkem, kui lihtsalt sõbrad, kuna (nagu ta juba algusest peale teadis) mul on Eestis oma kallis Ragner, kes mind tagasi ootab ja keda ma väga igatsen. Kõik oli okei kuni selle hetkeni, mil ta nutma hakkas. Ma olin täiesti paanikas, sest nojah, Eestis ei ole väga tavaline, et poisid tüdrukute ees sellise asja pärast nutma hakkavad. Ei osanud kuidagi reageerida ja kui me juba umbes pool tundi seal istunud olime - vaikides, sest ta oli mu peale solvunud ja ei vastanud ühelegi mu küsimusele - otsustasin hädaolukorras kutsuda teise klassivenna, kes oli selle armunud kuti hea sõber. Seletasin talle enne olukorra ära, ta teadis täpselt mis toimus. Õnneks oli see klassivend väga hea lohutaja, mõne minuti pärast jäid pisarad juba vähemaks ja võis näha naeratust. Minu küsimustele ta muidugi endiselt peale õlgade kehitamise rohkem ei reageerinud. Lõpuks läksime lihtsalt kuidagi vaikselt ja minu meelest sõbralikult laiali, mina Mettaga sööma ja poisid klassi. Nojah, loomulikult ei saanud ma sellel päeval temalt enam ühtegi naeratust ega midagi - ta ütles, et ei taha minuga enam kunagi rääkida, kuna tegin talle nii palju haiget. Aga selleks ajaks, kui ma koolist koju jõudsin, oli facebook sõnumitest punane. Üllatus-üllatus, kellele ma pidin mitu korda uuesti seletama, miks ma ikka oma Ragnerit jätta ei saa ja Mehhikost mingit poissi leida ei kavatse.
Nüüd on möödas mitu päeva ja endiselt käib facebookissama trall edasi. Alguses oli see tüüp täitsa tore ja ma mõtlesin, et meist saavad head sõbrad aga praegu on mul sellest asjast ausalt öeldes kopp ikka väga ees. Ma olen siiani väga viisakas olnud ja kõik lähenemiskatsed ilusti ära tõrjunud aga selline tunne, et varsti katkeb mu kannatus ja pean kuri Kaisa olema, et asjad veelkord ja nüüd juba julmalt puust ja punaseks selgeks teha. Loodan, et teil oli huvitav lugemine :D ise praegu täitsa naeran seda kirjutades.

Reedel koolis ei käinud - sõitsime Mario (jah, ta tuli jälle koju :P ) ja Siljega Salina Cruz'i, et mu viisaaasjad korda ajada. Pidin kirjutama meeletult palju allkirju ja andma kõikide näppude sõrmejäljed - see sinine värv EI tulnud ka seebiga maha, vaffa.
Enne koju tulemist kasutasime ära võimalust ning käisime Siljega Wallmartis šoppamas. Loomulikult on selle sõna tähendus meie jaoks veidi erinnev kui kõigi normaalsete inimeste jaoks. Šoppamine - riiete ostmine. Jah aga mina ei ole peale koolivormi veel ühtegi riideeset soetanud - kulutan kõik oma raha söögi peale. Päris masendav tegelt... Okei nüüd see kõlab nii nagu ma kodus süüa ei saaks - vastupidi!!!! Kodus on väga head söögid aga lihtsalt kui toidupoodi satun, siis leian igasuguseid tuttavaid ja häid asju, mille kohe kindlaltkindlalt ostma pean. Leidsin näiteks samu makarone, mida kodus olles armastan (makaronid on mu elu...) ja mitte terava ketšupi ja tee ja šveitsi šokolaadi ja mida kõike veel. Kulutasin palju rohkem raha, kui alguses plaaninud olin aga täna, kui oma klassikalist ja lihtsalt makaronid ketšupiga rooga sõin... - see oli seda väärt!

Ööseks jäi Silje minu juurde ja meil oli filmiõhtu, täitsa mõnna. Laupäeval saime Memoga kokku (YFU vabatahtlik, endine vahetusõpilane, käis 4 aastat tagasi Soomes) - kes meie pärast Lagunasest Juchitani sõitis. Imetore päev, täis palju nalja ja sööki. Ooooojaaa. Alustuseks saime kokku meie kallis Italian Coffee's ja loomulikult oma lemmikute frappe'dega. Edasi suundusime restorani, kus sõime niiiiiiii head pastat. Kõhud punnis, pigistasime enne Memo ära saatmist sisse veel mehhiko-jäätised. See tähenab pulga otsas olevat külmutatud puuvilja - ülihea, ma sõin arbuusi oma.

Tänane päev möödus pesu pestes ja muid koristamisega seotud toiminguid tehes ning praegu on siesta - igaüks lebotab kuskil maja peal, kus ta parasjagu parima koha leiab. Mina muidugi oma toas aga seekord ühines ka Mariela - talle meeldib mu konditsioneer ning praegusel hetkel magab hambad laiali mu kõrval. Kui piisavalt julgust leian, siis teen pilti ja panen tumblrisse - äkki ei ta ei näe ja ma ei saa peksa :D

Kuna homme on 15. September - Mehhiko iseseisvuspäev, siis kooli ei ole. Samuti teisipäeval. PIDUUUUUUUU. Memo kutsus meid Siljega homseks enda juurde Lagunasesse - saaksime ööseks sinna jääda, et õhtul pidutseda. See kõlab nii lahedalt ja ma ei jõua homset ära oodata. Loodan, et Silje ema ikka lubab - see võib natuke kahtlane olla, kuna ta ema on palju rangem, kui minu vanemad. Rääkisin eile ilusti ise (hispaania keeles - win!) vanematele ära, et tahaksin väga minna ning Memo tuleb meile siia, Juchitani, vastu, et me ei peaks üksinda bussiga sõitma. Loomulikult olid nad nõus. Mario muidugi tahaks, et ma siia peole jääks aga ma niiiiinii väga tahaks minna. Eks näis, mis saab.

Natukese aja pärast lähen perega kirikusse. See pidi selline teistmoodi olema, kui tavaliselt - iseseisvuspäeva tõttu. Ei oska veel midagi oodata aga luban, et teen pilte ja panen tumblerisse oma emotsioonid üles, et ka teie sellest osa saaksite.

TERVITAN LAURAT! (eelmine kord juba unustasin ära aga näed, seekord oli meeles! :)

Tegelikult tervitan muidugi kõiki teisi ka ja saadan suured kallid
Olge tublid ja päikest!
Kaisa :)

Kolmapäev, 10. september 2014

Te amo o te quiero?

Tavline rutiin. ärkasin 6.45, käisin pesemas ning sättisin kooliks valmis. Omadega kööki jõudes ei näinud ma Marielat ja küsisin isalt, et kus õde on. "Mariela on juba koolis." Aa, ta juba läks. Oota misasja????? Nähes paanikat mu näoilmses, hakkas isa täiega naerma ja küsis, et kas mul hakkas ka  täna kool kell 7? Siis tuli meelde, et tunniplaan muutus ja tõesti, ka kolmapäeviti algavad tunnid juba kell 7 hommikul. Isa ainult irnus ja kui olin oma võikudega valmis saanud, viis mu bussijaama. Jõudsin kooli tund aega hiljem aga sellest polnud midagi. Nagunii ei olnud mingit tundi toimunud vist. Nägin Mettat ja küsisin, et kas ta on mind juba kaua oodanud, mille peale ta väga segadusse läks - ka Metta oli unustanud, et kolmapäeval on kool varem. Aga muidugi mingit pahandust ei tulnud - õpetajaid väga ei huvita meie kohalolek või meie tundidest osa võtmine.


Nagu juba maininud olen, saan siin blondi tüdrukuna ikka tohutult tähelepanu. Täna sain selle kohta hea õppetunni. Külm eestlane vs kuumad mehhiklased = arusaamatused.

Täna tunnis istudes ja andiselt mitte midagi aru saades vaatasin lihtsalt klassis ringi. Silmad kohtusid klassivennaga, kes koguaeg selline armas ja väga hoolitsev on - nagu nad kõik siin. Ta viipas mulle, et tahab midagi öelda. Kuna meie tunnis oli parasjagu direktor suitsetamise kohta mingit loengut pidamas, siis pidin ühest klassiotsast teise jõllitama ja aru saama, mida mulle öelda tahetakse. Lugesin suu liikumisest välja lause "I love you". Ta kordas seda mitu korda ja tänu kätega seletamisele võisin kindel olla, et ma asjast õigesti aru sain. ei osanud kuidagi reageerida, see tuli minu jaoks nii ootamatust, seega ma lihtsalt naeratasin kohmetult. Siis saatis ta mulle üle klassi küsimuse, et kas mina ikka teda ka armastan. Veel kohmetum Kaisa. Täitsa paanikas olles tegin, nagu ei saanud ikka aru, mida ta mulle öelda tahab, sest kartsin, et "ei" öeldes oleksin oma hea sõbra kurvaks teinud ja ta oleks kindla peale solvunud. Samas ei saanud ma ju ka jaatavalt vastata.
Kui tund lõpuks läbi sai, tuli see sama klassivend minuga rääkima. Üritasin talle seletada, et eestlase jaoks on need sõnad suhteliselt rasked suust välja tulema. Isegi paljud poisid ja mehed Eestis ei suuda oma meeletust hirmust üle saada ja oma tüdrukuve või naisele armastust avaldada. Tema arvas muidugi, et see on täielik absurd - "poisi jaoks on tema tüdruk kõige tähtsam maailmas ja armastuse avaldamine on täiesti loomulik asi!"  Oehh, siin on mehed ikka palju romantilisemad - põhjamaade kutid VÕTKE ÕPPUST!
AGA (milleni ma lõpuks jõuda tahan... :D) minu õppetund täna:
Väljendil "I love you" on hispaania keeles kaks tähendust. ühte öeldakse headele sõpradele jne ja teist oma armastatule. "Te quero" - sõpradele, kellest palju hoolid ja "Te amo" - oma armsamale.
loomulikult mõtles tema seda esimest varianti aga mina muidugi lasin ennast inglise keelel eksitada. Seda ma mõtlesin, et mis jama on - me oleme lihtsalt head sõbrad ja järsku kukub mingi armastuse teema taevast alla... Saime selle möödarääkimise üle veel pikalt naerda. Nojah, jälle tähtis teadmine Mehhiko kohta juures.


Ja natuke Mehhiko toitudest. Mõtlesime koolis Helgega välja, mis on erinevad asjad Mehhiko ja Eesti/Norra vahel. Ja neli põhilist võrdlusmomenti, mille mõlemad heaks kiitsid on järgmised:
1. Kui meie sööme palju kartulit, siis nemad söövad keedetud ube. See on peaaegu iga päev toidulaual ning täiesti võrreldav meie kartulimaaniaga.
2. Tortillad. Ei saa üle ega ümber aga neid süüakse siin toiduks/toidu kõrvale samamoodi nagu Eestis süüakse leiba.
3. Piim. Täiesti normaalne jook toidu kõrvale, mis on siin asendatud Coca-Colaga. (loodan, et mu hambaarst blogi ei loe..)
4. See pole nüüd küll nii täpne võrdlus, kui eelmised kolm aga meie mõistes sool toidu sees on nende mõistes tšilli toidu sees. Jah siin küll kasutatakse soola aga kui meie jaoks on toit mage, lisame soola - siin tsilllliiiiiiii oujeah.. Kuigi mu pere iga päev pakub, siis ma ei ole veel seda tšillisalatit sööma hakanud. kardan oma elu pärast, kui päris aus olen...

* Tihti, uusi toite proovides, küsin oma perekonnalt, et kas see on pica? (kuum, hot, tsilliga) - kui nad ütlevad, et ei ole, siis tavaliselt minu jaoks ikka on. Ja kui nemad ütlevad, et natukene on, siis see tähendab, et mu suu põleb. Sellepärast ei hakka ma isegi proovima, kui nad ütlevad, et sisi, mucho pica...

Kalli-kalli
Kaisa :)

Pühapäev, 7. september 2014

VIDEO Juchitan-Ixtepec

Saingi valmis! Te ei kujuta ette, kui suur asi see minu jaoks on - ma panin ISE video kokku! :D
Eks ta selline kodukootud ole aga vähemalt saate natukenegi aimu, mis see kõige õigem Mexico on. Mul on kahju, et ei saa teile sinna seda lõhna saata, mis siin on. Alguses oli see minu jaoks selline...võehh..võehh, üldse ei meeldinud. Aga nüüd olen nii ära harjunud ja bussiga sõites tunneb kõige rohkem seda "Mehhiko lõhna", mis on nii mõnus!

Väikene video sellest, kuidas Kaisa koos vennaga Ixtepeci sõitis. Bussiga umbes 30-40 minutit. Maksab 20 peesot, mis on natukene üle ühe euro.




Kaisa mõnus nädalavahetus

Kõigepealt, et ma ära ei usustaks nagu eelmine kord - kui Mario reedel koju tuli, siis ta tegi spetsiaalselt mulle õhtul lasanjet! Sest ta teab, et ma armastan kõike, mis sisaldab makarone. Ja mõelge ise - ma sain sellist lasanjet, mida tegi mu kokaks õppiv vend, kes on kuid Pariisis praktikal olnud. Hellyeah!

Selleks, et teile heastada mu vähest blogimist ja üldse endast märku andmist, tahan teile väga ühe video meisterdada. Praegu üritangi sellega jamada aga noh - teate ju, et Kaisa ei käi kokku arvutite ja muu tehnikajuraga. Ehk siis, ma kahjuks ei julge lubada, kas see meistriteos reaalses elus ka valmis saab. Annan igatahes endast parima. Video tegin sellest, kuidas Marioga laupäeval bussiga Ixtepeci sõitsime. Tahtsin teile õiget Mehhikot näidata. Minu kujutluses on see video nii äge aga ma kardan, et reaalsuses peab need roosad prillid ikka eest ära võtma.


Mis Kaisa sellel nädalavehtusel tegi?

Reede õhtu veetsin lihtsalt perega mõnusalt aega. Olime kodus ja jutustasime. Eriti hea oli rääkida Marioga, kuna teda polnud juba mitu nädalat näinud.

YFU pidu Ixtepecis algas laupäeval kell 2. Meie hakkasime umbes kell 2 kodust liikuma. Mehhiko... Mina olin muidugi juba 13.15 omadega valmis ja imestasin, et kuidas me nii palju hilineme. Lõpuks jäime sümboolselt veidi alla tunnikese peole hiljaks - üllatus, üllatus! - Olime alles teine perekond, kes kohale oli jõudnud. Meid ootas juba särav tädi Rocio (tema vastutab õpilaste eest, kes siin kandis elavad, ta on YFU vabatahtlik). Aga kohe, kui olime saanud maha istuda, saabus ka enamus ülejäänud pidulistest. Jah, kui nüüd aus olen, siis oli küll väga armas kõigiga rääkida ja näha aga see pidu oli üks lamedamaid, kus ma üldse käinud olen. Ma arvan, et kõik tegelikult vaikselt nõustuvad minuga. Me lihtsalt istusime. Mitte midagi ei toimunud tükk aega, kuni Rocio mingi segase ja pika hispaaniakeelse kõne maha pidas. Mitte midagi aru ei saanud ja tundus, et need, kes said...ei olnud ka väga vaimustuses. Noh, vähemalt sain tüdrukutega igasugused põnevad uudised ära sädistada. Süüa sai ka muidgi - iga pere pidi omalt poolt midagi kaasa tooma, seega oli laud täis igasuguseid erinevaid saiakesi ja joogiks võis valida laimi, riisi või lilledest tehtud mahla vahel. Seda lille-mahla juuakse siin väga tihti, nime ma ei tea aga see sarnaneb väga sõnale Jamaica ning seetõttu arvasin alguses, et see on mingi hea kokteil, siiski mitte. Maitsev sellegipoolest. Mingi aja pärast tuli lavale Silje hostema sugulane (vend või vennapoeg vms) ja hakkas laulma - ta olevat Ixtepecis kuulus laulja. Nojah, keegi väga ei kuulanud ja mul oli vennikesest päris kahju - taidles seal üksinda.
Enne, kui ära läksime pidime ennast kõigile tutvustama. MIKROFINIGA KÕIGI EES HISPAANIA KEELES. Eino, tänud jah. Me Siljega läksime nii ähmi täis - ta unustas öelda isegi seda, et ta Norrast pärit on... Aga mind aitas Marini pidevalt lauldud laul "Yoooo me llamo Kaisa! Soy de Estoniaaa.." (See sama, millest tumblris vieo on) ja suutsin ikka ära rääkida, et kes olen, kust tulen ja mis mulle Jucitani ja oma pere juures kõige rohkem meeldib. Mario pärast kiitis, et mul olevat KINDLALT kõige parem hispaania keel kõigist siin olevatest vahetusõpilastest. Ma olen kindel, et ta on lihtsalt nii nunnu venna ja ütleb seda, et mul parem tunne oleks :D

Lõpuks oleti, kui saime sealt peolt tulema, käisime Silje juurest läbi - ta võttis oma asjad - ja sõitsime bussiga tagasi Juchitani. Mul on Eestis ka koguaeg see kiiks olnud, et mulle hirmsasti meeldib busside ja rongidega sõita. Eriti bussidega. Nüüd olen õppinud ka siinseid busse armastama. Ma võiks kasvõi iga päev Ixtepeci sõita- mõnus 30-40 minutiline ots, kui saab rahulikult muusikat kuulata, mõelda ja ümbrust näha.

Olime võtnud kindla plaani, et me peame siinse pizzeria üles otsima - mõlemad Siljega pitsahaiged tüdrukud... Ehk siis õhtul umbes kella 8 ajal, kui juba täitsa pime oli, viisid ema ja isa meid linna, kus õige suuna kätte näitasid ja mu vihikusse restorani nime kirjutasid. Nii me siis kõndisime selles suunas, mida arvasime õige olevat ja küsisime inimestelt igal tänavanurgal, kus see koht siin on. Lõpuks nägime oma suureks rõõmuks maja, millel särasid tuled "Pizzeria la Gratin".
Loomulikult tahtsid kõik sealsed teenindajad meile parimat külastamiskogemust pakkuda ja kõik oli nii viks ja viisakas. Ja pitsa oli imemaitsev, julgen öelda, et parem kui osades kohtades Eestis. Muidugi, mul on oma lemmik pitsakoht ikka kodumaal aga siiski, oli täitsa võrdväärne.
Kõhud punnis, jalutasime parki, kus mingi kloun parasjagu rahvast narutas, Siin on väga tavaline, et näiteks bussiski tuleb kloun ja hakkab neid kõige tavalisemaid klouninalju tegema - neid, millest igas keeles aru saad. Ja rahvas on pöördes, kõik naeravad kõveras. Mina olen see ainuke loll, kes teeskleb, et naerab kaasa aga tegelikult ei ole see huumor minu meelest üldse naljakas. Aga okei, see selleks, siin ongi kõik väga erinev meie elust.
Väga järsku hakkas vihma sadama. Ja no ikka korralikult. Kui siin sadama hakkab, siis ei ole alustuseks paari hoiatavat piiska, siin kallab ikka kohe täie rauaga. Seega jooksime ruttu mototaxide poole ja panime oma blondid juuksed mängu, et seal olevast suurest järjekorrast veidi trügida. Vahel midagi kasu sellest välismaalaseks olemiaest.

* * *
Ükspäev, kui koolist koju tulin, oli naljakas vahejuhtum. Olin just bussist välja astunud ja ei näinud ühtegi mototaxit. Hakkasin vaikselt kõndima, lootes, et varsti keegi beep-beep teeb. Ja olukord lõppes sellega, et kolm mototaxit reaalselt võistlesid, et mind oma kliendiks saada. Nad signaalitasid ja karjusid üksteisele midagi, mis ei tundunud viisakas. Lõpuks võitis see, kes kõige esimesena minu jalge ette sõitis. See oli päris naljakas. Ma ei saanud midagi parata aga naersin kõva häälega ja võistluse kinni pannud õnnelik taskojuht oli ka väga rõõmus ja rahul ning naeris minuga koos, kui ära sõitsime.

* * *

Pühapäeva hommikul hommikust süües teatas Mario, et mu klassivennad ja klassiõed tulevad külla. Kohe praegu. Me Siljega nägime välja nagu ikka siis, kui sa oled 10 minutit tagasi ärganud... Seega kugistasime kiirelt oma tortillad ja kohvi ning läksime minu tuppa peitu, et saaksime end vähe kohendada. Uuesti alla minnes oli köök juba rahvast täis. Keren, Moy, Martin, Vladimir, Alexis, Jesus, Erik ja Mariela. Ma loodan, et praegu kedagi ei unustanud (nimetasin nimed ainult enda pärast, nii tore tunne, et olen suutnud need lõpuks meelde jätta)
Moy ja Erik tõid suure pitsa ja siis algas koolitööde tegemine. Okei jah, neil tõesti oli palju õppida aga samas neil võtab siin kõik rohkem aega, kuna vahepeal jutustatakse kõik maad ja ilmad ära. Arutasime Siljega, et me oleks poole selle ajaga kõik valmis saanud.

Otsustasime, et enne, kui mu kallis norrakas tagasi koju läheb, käime Sorianas (supermarket) ja vaatame niisama ringi. Võtsin esimest korda sularahaautomaadist raha välja - sain hakkama, nii uhke, jess :D
Esimest korda käisime mõlemad Sorianas nii, et vaatasime iga nurgataguse üle ja leidsime nii palju häid ja kasulikke asju mida süüa. Perega käies ei saa ma igal pool käia, jälgin koguaeg, et ema kaotsi ei läheks :D Nagu Eestiski aga siin ei tahaks kohe üldse ära kaduda...
Kompsud käes, lubasime endale Sorianas olevas Italian Caffe's head kohvid. See asub täpselt kino kõrval ja juhuslikult nägin ka Karmelit - teine eesti tüdruk Mehhikos. Temaga kohtusime viimati kuu aega tagasi. Kuigi ma olen tihedalt Eestiga suhelnud ja keelega Skype'des väga midagi sassi ei aja, siis ma ei tea mis täna juhtus. Kui Karmelit nägin, ei tulnud mu suust üldse mitte mingit eesti keelt välja. Ma olin nagu täiesti kangestunud mõned sekundid. Nii imelik! Endal oli jube kõhe tunne - no lihtsalt ei tule sõnad suust välja! Ma ei tea, mis see oli...

Nüüd olen kodus, kirjutan blogi, üritan selle pagana videoga ühele poole saada ja naudin head muusikat. Oma roosas hamacas muidgi (minu toas olev võrkkiik).

Täna õhtul läheb jälle Mario ära. Ma loodan, et mu ema seekord nutma ei hakka, muidu on mul ka jälle pill lahti nagunii. Samas olen praegu nii rõõmus, et äkki suudan ikka ilma pisarateta. Mario tuleb juba paari nädala pärast jälle tagasi ka, nii et pole vaja muretseda. Pealegi olen õppinud, et saan täiesti hakkama ilma oma inglise keele tõlgita.

MUL ON SISALIK TOAS- no tore tore, lähen nüüd sisalikujahile....

Elu on ilus, kalli-kalli!
Kaisa :)

Reede, 5. september 2014

Kuu aega Mehhikos

Tere, tere, tere kõigile!

Kas te teate? Ma olen nüüd juba terve kuu siin olnud. Osa minust tunneb, nagu oleksin alles eelmine nädal veel kodus olnud ja oma viimaseid õhtuid veetnud. Samas on minus see osa, mis on siinse eluga nii harjunud, et tunnen nagu oleksin siin juba väga väga ammu olnud. Terve kuu! Mõelda vaid. Teie jaoks on see lihtsalt kuu aga minu jaoks on see.. KUU! Ja nüüd võin veendunult öelda, et kõik on väga hea - elu on ilus!

Ainult et väsimus on ikka julm - koolist koju tulles söön perega lõunasöögi ära ja lähen magan oma toas. See on minu tavaliseks kujunenud rutiin juba. Ilmselt annavad väsimusele hoogu ka kuumus ja kõik see suur suhtlemine ja suur hulk uut infot, mis mu kahe väikese kõrva vahelt läbi peab mahtuma.

Blogi kirjutmine jääb aina harvemaks - ma tean. Kodus olles vahetusõpilaste blogisid lugedes mõtlesin alati, et no mis mõttes te ütlete, et kõik on juba nii tavaline, et milleski nagu kirjutada polegi? - Nii ta tegelikult ongi. Mu elu siin on kuidagi nii oma rööbastele jooksnud, et igapäevaselt ei näegi mõtet kirjutada. Tunnistan ausalt, ega ei viitsi ka nii tihti enam. Pigem teen midagi huvitavat, kui istun kodus selleks, et blogi kirjutada. Mulle on juba ette heidetud seda, et vähe kirjutan aga katsuge ikka aru saada - pean ju elama ka enne, et midagi kirjutada oleks.

Koolis on kõik hästi. Kodus ka. Kõik ongi nii hästi ja ma naudin elu Mehhikos! (ei mingit ilustamist blogi jaoks - tõesti, nii ongi)

Peaks ikka kokku võtma ja vähe tihedamini kirjutama, sest praegu ei tulegi kohe kõik asjad meelde, millest teile jutustada võiksin.

Aga näiteks koolist natuke. Eile ja üleeile oli meie klassil mitu eksamit (see on nagu kontrolltöö siin pigem), mida meie muidugi kaasa tegema ei pidanud. See nägi väga naljakas välja, sest ma ei tea, mitu inimest reaalselt EI SPIKERDANUD - terve klass lihtsalt kirjutas tuimalt maha kõik.
Alguses passisime Helge ja Mettaga niisama ja lõpuks lihtsalt lasime jalga, kuna parem oli väljas juttu rääkida, kui klassis lihtsalt magada. Jah, ma tõesti magan siin tundides - uskumatu. Näiteks täna jäin viimases tunnis magama ja ärkasin selle peale, et klassivennad mind togisid - nalja kui palju - ja nägin, et pooled olid juba kodu poole teel ning sõbrad ootasid minu järgi.

Aa, ja Denise ema arvab nüüd, et ma olen bitch otse põrgust, kuna mina olevat tema kohta koolis kellelegi midagi halba rääkinud - eeeee, misasja?? :D Denis ütles, et tegelikult tema rääkis aga ta ema arvab, et see oli see pikkade blondide juustega kuri tüdruk... Pidin Denisele külla minema aga nüüd ma ei tea, kas julgengi, ta ema on nii hirmutav.

Täna hommikul panin ennast valmis ja läksin alla sööma. Hakkasin just oma lemmikuid Nesquik'i krõbinaid kaussi valama, kui nägin, et elutoas istub Mario - mu hostvend tuli nädalavahetuseks koju! Nii tore, me klapime temaga väga hästi ja ta on üks väga vähestest inimestest siin, kes mu sarkastiliste naljadega toime tuleb ja isegi mulle ära paneb nendega.

Olen õppinud, et mehhiklaste huumor on ikka välga erinev meie omast. Siin ei ole kohta sarkasmile. Ja meie, vahetusõpilaste, jaoks on see nii imelik. Ma arvan, et te ei pane tähelegi, kui palju te Eestis sarkastilisi lauseid ja nalju räägite - mina sain sellest aru alles siin olles. Näiteks ükspäev keegi küsis meilt, et kas teile meeldib Mehhikos. Denis tegi nalja ja ütles: "pfffff, muidgi mitte hahaha" JA NAD EI SAANUD ARU, ET SEE NALI OLI. Nagu mida. Minu jaoks oli see ilmselge. Kõik hakkasid kohe küsima, et miks meile siin ei meeldi...
Peale selle olen läbi oma kogemuste õppinud, et peab olema väga ettevaatlik oma eestlase naljadega, kuna olen juba ühe korra suutnud hea sõbra täitsa välja vihastada. See ei olnud tore, ma ei saanud alguses arugi, et nii väike ja mõttetu nalja-lause võis kedagi pahandada. Kui mõistsin, et olen mingi jamaga hakkama saanud, üritasin olla nii nunnu kui vähegi oskasin ja sain andeks. Nüüd siis tean, et siin peab väga läbi mõtlema kõik oma tavalised naljad ja muud mõtted.
Ma arvan, et ei ole sobilik seda blogis põhjalikult lahkama hakata aga jah, eks ma olen siin oma "põhjamaise-blondi-tüdrukuna" nii mõnelgi kutil pea segi ajanud. Ehk siis olen juba tuttav suhetega Mehhiko moodi, mis tähendab seda, et võite sama hästi pärastlõunal telekast seebikaid vaadata, kui millegagi võrdlust otsite. Olen saanud kingitusi, miljoneid komplimente ja nüüd ka päris armastusavaldusi. Hoidkem oma elu põnevana, eks? :D

Homme on yfu pidu, kuhu on kutsutud kõik Oaxaca osariigis olevad yfukad koos peredega. Mina lähen koos Marioga - üritan siiani Marielat ära moosida, et ta ka kaasa tuleks aga seda veel ei tea, eks homme vaatame. "Aurita!" (see on ka see sõna, mis tähendab kas kohe, 10 minuti pärast või homme või nädala/aasta pärast). Aga olen homse pärast väga elevil, kuna saan jälle Siljet näha ning loodetavasti on ta ema sellega nõus ja saame jälle nädalavahetuse koos minu juures olla. See oleks vägev.

Täna ei ole erilist inspiratsioonipuhangut, et kirjutada aga peale nädalavahetust teen kindlasti parema ülevaate!

PALJU ÕNNE VEELKORD MU EMMELE JA ISSILE - TE OLETE MAAILMA KÕIGE PAREMAD JA KÕIGE KALLIMAD! :)

Kaisa :)

Teisipäev, 2. september 2014

Emade värk

Astusin täna täielikult vasaku jalaga voodist välja. Kõik kuidagi kiskus viltu juba algusest peale. Olin väsinud ja tuju ei olnud just kõige parem. Ilmselt kõige selle kurjajuureks on ikkagi suurematsorti väsimus.

Hommikul ei suutnud kuidagi oma mõnusalt jahedast toast ja sooja vatiteki seest välja ronida. ilm tundus ka niru - akna tagant kostis vihmapiisku, mis vastu mu kiletatud akent sahisesid. Pessu, riidesse ja sättisin end valmis. Täpselt nagu igal teiselgi hommikul. Kööki jõudnud, hakkasin oma igapäevaseid röstsaiu, et koolis süüa oleks. Juust oli otsas, pidin seda ostma minema. Ema andis raha ja käisin kiirelt ära. Aga täna oli hommikul kodus õhk kuidagi pingeline. Kuna ma keelt hästi ei valda, ei saanud ma aru täpselt mis toimus aga miski oli ema endast välja ajanud. Kõik kuidagi toimetasid kiirelt omaette, et majast välja saada. Mäletan nii häti, et panin rahakoti diivanil lebava koolikoti peale ja läksin röstsaiu pakkima. Kuna isa ja kõik õed juba autos ootasid, kiirustasin, haarasin koti ja võikud ja jooksin autosse. Nagu ikka, isa viis meid bussijaama, kus täna kalssivend Moy rõõmsalt meid ootas. Läksime hoopis taksoga (kui taksos on veel 5 reisijat, maksab sõit kooli sama palju kui buss, 5 peesot - see pole poolt eurotki), kus oma õnnetuseks avastasin, et rahakott ei ole mu kotis. Arvasin, et ju see kukkus hommikul kiiruga kotist välja ja jäi diivanile. Moy laenas mulle tänaseks 50 peesot, selle eest saab sõidud sõidetud ja koolis söönuks-joonuks.

Jõudsime kooli veidi peale kaheksat ning klassi jõudes saime teada, et esimesed kaks tundi jäävad ära - seda juhtub siin alatihti. Vahel ajab närvi - oleks ju saanud kaem magada, selle asemel, et niisama koolis passida. Sõpradega klassis istudes tundisn, kuidas ma ei suuda kannatada kõikide lärmamist ja neid miljonit küsimust, mida pool klassi korraga seletada üritab. Täna lihtsalt ei olnud see päev, ei jaksanud üldse. Ning siis hakkasid nad küsima nii palju minu pere ja elu kohta Eestis. Järsku, poole küsimuse pealt hakkasid lihtsalt pisarad voolama. Jällegi, ma nagu ei nutnud, lihtsalt kraanid lahti ja midagi teha ei saa. Nii nõme, ma vihkan teiste ees nutmist aga lihtsalt ei olnud võimalik enam lõpetada. Muidugi olid sõbrad hästi toetavad ja kallistasid ja ütlesid, et ma nutaks ja ei muretseks - Mehhikos on see nii tavaline! Tahtsin lihtsalt maa alla vajuda, sest see ei olnud enam mõni pisar vaid ma täiesti nuuksusin ja vappusin nagu mingi šoki saanud väike laps. Ma ei tea, mis asi see nüüd siis oli aga jah. Läksin Marielaga õue eemale istuma ja siis sain maha rahuneda. 
Siis otsustati, et ma pean midagi sööma. Mõeldud - tehtud. Kõndisime kõik koos söögikoha poole, minul silmad punased peas - võibolla mulle lihtsalt tundus aga kõik inimesed jõllitasid mind veel rohkem, kui tavaliselt.
Sööklas nägime Rene'd - loomulikult sai ta kohe aru, mis toimus ja kallistaskallistaskallistas mind nagu oleks midagi eriti jubedat juhtunud. Itaallaste jaoks on nii tähtis, et kõik sõbrad heas tujus oleksid, seepärast musitati ja kallistati mind väga väga väga palju. Kaua ei saanud ta mind poputada, kuna kohale ilmusid ka söberid ja nendega liitunud Denis. Kõige parem reaktioon, mis ei olnud nagu tavaliselt "Oiiii, mis juhtus, Kaisa???" - asi käis Denise moodi: "Issand, Kaisa, mida sa tõmmanud oled, sul silmad nii punased!" Tegelikult olid kõik nii armsad ja toetavad - tegime hiigelsuure grupikalli, mina keskel ja kõik karjusid nii itaalia, inglise kui hispaania keeles, et armastavad mind. Ma ei tea, mis mul täna jutus - ju siis neid päevi ikka tuleb ette. Ja kui keegi mulle ütleb, et ilmselt on see tingitud sellest, et palju oma perega Eestis suhtlen, siis EII!- rääkisin nendega alles täna, üle mitme-mitme päeva!

Mõtlesin, et ehk on see tänane jama nüüd läbi - sain selle halva endast välja ja nüüd kõik korras. Aga teate seda ütlemist, et kui arvad, et enam hullemaks minna ei saa - siis läheb ja kui arvad, et enam paremaks minna ei saa - siis läheb. Nojah. Koju tulles ei leidnud oma rahakotii mitte kuskilt. Seal sees oli küll ainult üks paberraha - 500 peesot... Vot kui vahva. Otsisime kõikidega seda pagana roosat rahakotti aga ei midagi. Tundsin, kuidas jälle pisarad silmadesse voolavad - ma tean, olen küll suurematsorti piripill, mis teha. Aga ema, isa ja Mariela võtsid seda nii vabalt. "Söö, söö enne, pärast kõik koos otsime! Ära muretse! Kõik on hästi!"
Ma ei suutnud imeead ema tehtud toitu nii palju nautida, sest olgem ausad, mul oli junn ikka väga jahe sel hetkel. Hiljem otsisime terve maja läbi ja mõtlesime kõik koos, kus see võis ära kaduda. Valasin oma koti veel igaks juhuks köögis tühjaks ja vaatasime emaga koos selle läbi.
Olin juba alla andnud. Pesin oma pesu ja ema tuli rääkima, kui parasjagu mornilt riideid kuivama riputasin. Ta tahtis aidata mu tuba läbi otsida. Mul polnud selle vastu midagi lihtsalt ma teadsin, et see EI SAA seal olla, kuna nägin rahakotti viimati hommikul alumiselt korrusel diivani peal. Aga kuna ema oli endas väga kindel, ei olnud mul mingeid vastuargumente - eks otsime siis veel korra selle toa läbi. Nii, ja mis te arvate, mis oli esimene asi, mis linade vahelt välja kukkus, kui ema voodiriideid liigutas? - KUIDAS EMAD SEDA TEEVAD MA EI SAA ARU. See on täpselt nii nagu koduski - alati on ikka emme see, kes peab suure vingumise peale tulema ja otsitava asja esimese käeliigutusega kõige loogilisemast kohast välja võtma. Täitsa müstika ikka! Igatahes lõpp hea, kõik hea. Ema lihtsalt naeris mu üle väga palju, mina lihtsalt kargasin talle kaela ja kallistasime väga kõvasti. See oli ka omaette armas moment. Rahakott leitud, käisime vanematega poes, sain oma jogurti ja krõbinad. Mis on veel eluks vaja? :D

Sellised lood siis täna, nüüd katsun kiiresti magama minna, et võimalikult palju uneaega saada.

Päikest ja kallid!
Kaisa :)

Esmaspäev, 1. september 2014

Slenderman

Mõtlesin, et ei hakka täna blogi kribama aga siis tuli meelde, et pean ikka ära selgitama, miks ma ei kavatse sellest jäävee kaela valamisest osa võtta. Niisiis, meil on siin juba mitmendat päeva paduvihm. Minule väga ootamatult sajab minu majas ka toas. Minu magamistoas. Meeldiv, eksole. Istusin õega oma toas ja kui mõne aja pärast tahtsin endale juua tooma minna, panin jalad põrandale ja ehmatasin, sest terve põrand ujus. Õnneks on mul üldiselt kõik asjad kappides, nende peal või voodis - midagi hullu ei juhtunud aga lihtsalt nüüd siis tean. Kui vihma sajab, võib minu akent vaadates seda näha - sealt ei tilgu ega nirise vaid voolab vett sisse. Õnneks tõi mu õde mingi kileriba ja toppisime selle sinna äärde - nüüd ainult niriseb vett, enam ei voola.
Ja endale ootamatult kaela saanud ülesannetest vabandabn ennast välja sellega, et minul on siin iga päev üks ice bucket challenge, kuna majas EI OLE sooja vett. Pesen ennast iga hommik jääkülma veega, alguses oli see mõnus aga nüüd kui ilm enam nii kuum ei ole, siis on see päris hull. Hea karastus iga hommik. Ma luban teile, käin siin iga hommik pesemas - lihtsalt ei hakka seda filmima kell 6 hommikul :D sain andeks ma loodan.
+ siin Mehhikos ei tea sellisest kulutulena levivast facebooki värgist mitte midagi - tundsin ennast väga lollina, kui üritasin oma õdedele seletada, et tahan omale ämbri jääkülma vett kaela kallata ja et seda filmitaks. Nad naersid ikka täiega...

Siis tahan mainida seda, et mul oli juba täitsa meelest läinud tänane esimene September. Hommikul, kui telefoni lahti tegin, nägin kõiki ilusaid pilte kallitest eestlastest. Natuke tundsin igatsust aga polnud midagi hullu. Kuni nägin pilti Laurast ja Lilyst. Ma ei hakanud nutma aga lihtsalt sellel hetkel, kui nägin, et mina olin samuti sinna märgitud, hakkasid pisarad voolama. Tänud tänud eksole :D Ärge muretsege, need ei olnud üldse valusad pisarad, pigem ikka sellised igatsevad aga õnnelikud! Tegelikult olen viimsel aga igatsusega juba päris hästi "sina" peale saanud. Pole üldse hullu. Räägin oma perega Eestis muigi tihti (öeldakse, et liiga tihti) aga minule mõjub see just hästi. Mul on hea tunne, kui olen Teist midagi kuulnud, siis on hea endal päevaga edasi minna - saan alati nii palju positiivset energiat. Samas aga naudin ma täiega elu siin, Mehhikos, ega lase Eestiga suhtlemisel midagi siinset ära rikkuda.
Arvan, et iga inimene on nii erinev, et ei saa ega tohigi panna mingeid piiranguid sellele, kui tihti vahetusõpilane oma perega suhelda võib. See peab tulema täpselt ii nagu tunne on. Loomulikult ei tohi koguaeg ainult kodustega rääkida aga ma arvan, et igaüks taipab, et see teeb endalegi olukorra raskemaks ja võtab asja rahulikumalt. Kõik peavad oma vigadest õppima :)

Nüüd spetsiaalselt Eerikule pühendatud osa minu postitusest. Rääkisime täna jälle Denisega tema emast - see on ikka väga kuum teema siiani. (kurat, jälle hakkas müristama...) Täna ta leidis väga hea võrdluse, kuidas paremini oma olukorda selgitada. Ta võrdles oma hostema Slenerman'iga. Iga nurga peal, isegi koolis, on ta pidevalt valvel, sest jumal teab, kust see hull jälle välja kargab. Minu kohta oli ta ema öelnud "See blond tüdruk Eestist. Ta ei meeldi mulle. Tal on heledad juuksed, ta on ülbe ja välismaalane kah veel. Sa ei tohi temaga läbi käia, ta on saatanast!" - tänudtänud :D Meie saime selle peale muidugi jälle palju naerda. Iga hommik, kui Denist näen, tervitab ta mind sõnadega: "Kaisaaaaa, you havee noooo idea, what kind of story i have for you this time!" Ja sellele järgneb jälle korralik kõhulihaste treening, kuna on võimatu end mitte lolliks naerda.
Just natuke aega tagasi tuli Andres meile (mu õe Mariela poiss) ja ta tahtis väga Transformeireid vaadata. Mulle tuli kohe kallis Eerik meelde. Ja see, kuidas mõnikord su lausa mitu päeva järjest sama filmi vaatamast leian. (Siis me vaidleme, kumb on mõistlikum vaadata - Transformerid või Grey Anatoomia) Saadan sulle raudsed Transformeite kallid siit :) (PS! üritan väga mitte seda peksupäeva ära unustada, mis sul aasta pärast ees seisab. Lennujaama tule ikka, ega ma kohe lööma ei hakka!)

Kalli-kalli
Kaisa :)