pühapäev, 7. september 2014

Kaisa mõnus nädalavahetus

Kõigepealt, et ma ära ei usustaks nagu eelmine kord - kui Mario reedel koju tuli, siis ta tegi spetsiaalselt mulle õhtul lasanjet! Sest ta teab, et ma armastan kõike, mis sisaldab makarone. Ja mõelge ise - ma sain sellist lasanjet, mida tegi mu kokaks õppiv vend, kes on kuid Pariisis praktikal olnud. Hellyeah!

Selleks, et teile heastada mu vähest blogimist ja üldse endast märku andmist, tahan teile väga ühe video meisterdada. Praegu üritangi sellega jamada aga noh - teate ju, et Kaisa ei käi kokku arvutite ja muu tehnikajuraga. Ehk siis, ma kahjuks ei julge lubada, kas see meistriteos reaalses elus ka valmis saab. Annan igatahes endast parima. Video tegin sellest, kuidas Marioga laupäeval bussiga Ixtepeci sõitsime. Tahtsin teile õiget Mehhikot näidata. Minu kujutluses on see video nii äge aga ma kardan, et reaalsuses peab need roosad prillid ikka eest ära võtma.


Mis Kaisa sellel nädalavehtusel tegi?

Reede õhtu veetsin lihtsalt perega mõnusalt aega. Olime kodus ja jutustasime. Eriti hea oli rääkida Marioga, kuna teda polnud juba mitu nädalat näinud.

YFU pidu Ixtepecis algas laupäeval kell 2. Meie hakkasime umbes kell 2 kodust liikuma. Mehhiko... Mina olin muidugi juba 13.15 omadega valmis ja imestasin, et kuidas me nii palju hilineme. Lõpuks jäime sümboolselt veidi alla tunnikese peole hiljaks - üllatus, üllatus! - Olime alles teine perekond, kes kohale oli jõudnud. Meid ootas juba särav tädi Rocio (tema vastutab õpilaste eest, kes siin kandis elavad, ta on YFU vabatahtlik). Aga kohe, kui olime saanud maha istuda, saabus ka enamus ülejäänud pidulistest. Jah, kui nüüd aus olen, siis oli küll väga armas kõigiga rääkida ja näha aga see pidu oli üks lamedamaid, kus ma üldse käinud olen. Ma arvan, et kõik tegelikult vaikselt nõustuvad minuga. Me lihtsalt istusime. Mitte midagi ei toimunud tükk aega, kuni Rocio mingi segase ja pika hispaaniakeelse kõne maha pidas. Mitte midagi aru ei saanud ja tundus, et need, kes said...ei olnud ka väga vaimustuses. Noh, vähemalt sain tüdrukutega igasugused põnevad uudised ära sädistada. Süüa sai ka muidgi - iga pere pidi omalt poolt midagi kaasa tooma, seega oli laud täis igasuguseid erinevaid saiakesi ja joogiks võis valida laimi, riisi või lilledest tehtud mahla vahel. Seda lille-mahla juuakse siin väga tihti, nime ma ei tea aga see sarnaneb väga sõnale Jamaica ning seetõttu arvasin alguses, et see on mingi hea kokteil, siiski mitte. Maitsev sellegipoolest. Mingi aja pärast tuli lavale Silje hostema sugulane (vend või vennapoeg vms) ja hakkas laulma - ta olevat Ixtepecis kuulus laulja. Nojah, keegi väga ei kuulanud ja mul oli vennikesest päris kahju - taidles seal üksinda.
Enne, kui ära läksime pidime ennast kõigile tutvustama. MIKROFINIGA KÕIGI EES HISPAANIA KEELES. Eino, tänud jah. Me Siljega läksime nii ähmi täis - ta unustas öelda isegi seda, et ta Norrast pärit on... Aga mind aitas Marini pidevalt lauldud laul "Yoooo me llamo Kaisa! Soy de Estoniaaa.." (See sama, millest tumblris vieo on) ja suutsin ikka ära rääkida, et kes olen, kust tulen ja mis mulle Jucitani ja oma pere juures kõige rohkem meeldib. Mario pärast kiitis, et mul olevat KINDLALT kõige parem hispaania keel kõigist siin olevatest vahetusõpilastest. Ma olen kindel, et ta on lihtsalt nii nunnu venna ja ütleb seda, et mul parem tunne oleks :D

Lõpuks oleti, kui saime sealt peolt tulema, käisime Silje juurest läbi - ta võttis oma asjad - ja sõitsime bussiga tagasi Juchitani. Mul on Eestis ka koguaeg see kiiks olnud, et mulle hirmsasti meeldib busside ja rongidega sõita. Eriti bussidega. Nüüd olen õppinud ka siinseid busse armastama. Ma võiks kasvõi iga päev Ixtepeci sõita- mõnus 30-40 minutiline ots, kui saab rahulikult muusikat kuulata, mõelda ja ümbrust näha.

Olime võtnud kindla plaani, et me peame siinse pizzeria üles otsima - mõlemad Siljega pitsahaiged tüdrukud... Ehk siis õhtul umbes kella 8 ajal, kui juba täitsa pime oli, viisid ema ja isa meid linna, kus õige suuna kätte näitasid ja mu vihikusse restorani nime kirjutasid. Nii me siis kõndisime selles suunas, mida arvasime õige olevat ja küsisime inimestelt igal tänavanurgal, kus see koht siin on. Lõpuks nägime oma suureks rõõmuks maja, millel särasid tuled "Pizzeria la Gratin".
Loomulikult tahtsid kõik sealsed teenindajad meile parimat külastamiskogemust pakkuda ja kõik oli nii viks ja viisakas. Ja pitsa oli imemaitsev, julgen öelda, et parem kui osades kohtades Eestis. Muidugi, mul on oma lemmik pitsakoht ikka kodumaal aga siiski, oli täitsa võrdväärne.
Kõhud punnis, jalutasime parki, kus mingi kloun parasjagu rahvast narutas, Siin on väga tavaline, et näiteks bussiski tuleb kloun ja hakkab neid kõige tavalisemaid klouninalju tegema - neid, millest igas keeles aru saad. Ja rahvas on pöördes, kõik naeravad kõveras. Mina olen see ainuke loll, kes teeskleb, et naerab kaasa aga tegelikult ei ole see huumor minu meelest üldse naljakas. Aga okei, see selleks, siin ongi kõik väga erinev meie elust.
Väga järsku hakkas vihma sadama. Ja no ikka korralikult. Kui siin sadama hakkab, siis ei ole alustuseks paari hoiatavat piiska, siin kallab ikka kohe täie rauaga. Seega jooksime ruttu mototaxide poole ja panime oma blondid juuksed mängu, et seal olevast suurest järjekorrast veidi trügida. Vahel midagi kasu sellest välismaalaseks olemiaest.

* * *
Ükspäev, kui koolist koju tulin, oli naljakas vahejuhtum. Olin just bussist välja astunud ja ei näinud ühtegi mototaxit. Hakkasin vaikselt kõndima, lootes, et varsti keegi beep-beep teeb. Ja olukord lõppes sellega, et kolm mototaxit reaalselt võistlesid, et mind oma kliendiks saada. Nad signaalitasid ja karjusid üksteisele midagi, mis ei tundunud viisakas. Lõpuks võitis see, kes kõige esimesena minu jalge ette sõitis. See oli päris naljakas. Ma ei saanud midagi parata aga naersin kõva häälega ja võistluse kinni pannud õnnelik taskojuht oli ka väga rõõmus ja rahul ning naeris minuga koos, kui ära sõitsime.

* * *

Pühapäeva hommikul hommikust süües teatas Mario, et mu klassivennad ja klassiõed tulevad külla. Kohe praegu. Me Siljega nägime välja nagu ikka siis, kui sa oled 10 minutit tagasi ärganud... Seega kugistasime kiirelt oma tortillad ja kohvi ning läksime minu tuppa peitu, et saaksime end vähe kohendada. Uuesti alla minnes oli köök juba rahvast täis. Keren, Moy, Martin, Vladimir, Alexis, Jesus, Erik ja Mariela. Ma loodan, et praegu kedagi ei unustanud (nimetasin nimed ainult enda pärast, nii tore tunne, et olen suutnud need lõpuks meelde jätta)
Moy ja Erik tõid suure pitsa ja siis algas koolitööde tegemine. Okei jah, neil tõesti oli palju õppida aga samas neil võtab siin kõik rohkem aega, kuna vahepeal jutustatakse kõik maad ja ilmad ära. Arutasime Siljega, et me oleks poole selle ajaga kõik valmis saanud.

Otsustasime, et enne, kui mu kallis norrakas tagasi koju läheb, käime Sorianas (supermarket) ja vaatame niisama ringi. Võtsin esimest korda sularahaautomaadist raha välja - sain hakkama, nii uhke, jess :D
Esimest korda käisime mõlemad Sorianas nii, et vaatasime iga nurgataguse üle ja leidsime nii palju häid ja kasulikke asju mida süüa. Perega käies ei saa ma igal pool käia, jälgin koguaeg, et ema kaotsi ei läheks :D Nagu Eestiski aga siin ei tahaks kohe üldse ära kaduda...
Kompsud käes, lubasime endale Sorianas olevas Italian Caffe's head kohvid. See asub täpselt kino kõrval ja juhuslikult nägin ka Karmelit - teine eesti tüdruk Mehhikos. Temaga kohtusime viimati kuu aega tagasi. Kuigi ma olen tihedalt Eestiga suhelnud ja keelega Skype'des väga midagi sassi ei aja, siis ma ei tea mis täna juhtus. Kui Karmelit nägin, ei tulnud mu suust üldse mitte mingit eesti keelt välja. Ma olin nagu täiesti kangestunud mõned sekundid. Nii imelik! Endal oli jube kõhe tunne - no lihtsalt ei tule sõnad suust välja! Ma ei tea, mis see oli...

Nüüd olen kodus, kirjutan blogi, üritan selle pagana videoga ühele poole saada ja naudin head muusikat. Oma roosas hamacas muidgi (minu toas olev võrkkiik).

Täna õhtul läheb jälle Mario ära. Ma loodan, et mu ema seekord nutma ei hakka, muidu on mul ka jälle pill lahti nagunii. Samas olen praegu nii rõõmus, et äkki suudan ikka ilma pisarateta. Mario tuleb juba paari nädala pärast jälle tagasi ka, nii et pole vaja muretseda. Pealegi olen õppinud, et saan täiesti hakkama ilma oma inglise keele tõlgita.

MUL ON SISALIK TOAS- no tore tore, lähen nüüd sisalikujahile....

Elu on ilus, kalli-kalli!
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar