Õudne lõpp või lõputu õudus

Mu facebook on täis küsimusi ja tajun, et mu kallid inimesed on juba kergelt ärevad, kuna ma endast ammu pole märku andnud. Tean, et enamus teist arvab, et mu elu on siin nii kiire ja põnev, et enam pole aega kirjutadagi. Tegelikult pole asi üldsegi nii. Viimasel ajal on kõik nii pekkis, kui olla saab ja ma lihtsalt hoidsin ennast kõvasti tagasi, kuna teadsin, et oleksin hiljem kahetsenud nii masendavate postituste kirjutamist.
Praegu on käsil juba mõnda aega kestnud perevahetuse teema. Jah, ma vahetan perekonda ning praegu ei oska öelda, mis minust saab ja kuhu mind elama pannakse. Kuna kõik on alles nii värske ja pean veel 2 nädalat oma hostpere juures elama, ei hakka ma kindlasti siin kogu seda teemat lahkama. Asi ei ole meeldiv ning loomulikult käib sellise muutusega kaasas palju ebameeldivusi, mille eelistaksin enda teada jätta.
Ja kõik see jama, mis mulle nüüd siin taevast kaela on sadanud ongi põhjus, miks ma ei ole suutnud oma elust kõigile kirjutada. Kõik on nii isiklik ja privaatne, et ei saagi millestki kirjutada.

Aga tundub, et kuna asjad ei ole praegu juba paar päeva enam hullemaks läinud, peab kuskilt mustade pilvede seest heledam valgus paistma hakkama.

Tean küll, et see postitus ei ole vana hea rõõmus Kaisa, kelle blogi on hea lugeda aga nii ta praegu on. Pidin midagi kirjutama, et inimesed ikka näeks, et ma veel elus olen ja ei kavatse blogimist maha jätta.
Ärge siis palju muretsege, ma olen üks tugev tüdruk ja vean ennast sellest läbi ning kui tagasi tulen, olen veel tugevam. Küll kõik korda saab!
Igatsen oma inimesi, rasketel aegadel on ikka igatsus suurem. Aga mul on oma šokolaad ja sama lõhnaküünal, mis meil kodus on ja muusika ning see kõik kokku teeb tunde nagu oleksin kodus, kui silmad kinni panen. :)

“Everything will be okay in the end. If it's not okay, it's not the end.”

― John Lennon

Kalli-kalli
Kaisa :)