Nii rannas kui teatris

Eelmisel reedel kutsus Silje mu enda juurde külla, kuna me polnud juba ammu näinud ega rääkida saanud. Kuna selleks päevaks muid plaane ei olnud ja ema nõus oli, jooksin kiirelt pessu ja asju kokku panema, et valmis olla, kui Silje pidi mulle järgi tulema.
Õhtu möödus jällegi Casa de la Trovas. Aga seal olime seekord koos Silje vanemate ja nõbudega ning hiljem liitusid ka onu ning onunaine. Sellel õhtul mängis seal üks Mexico bänd. Kõlas hästi aga meie Siljega olime koguaeg rääkinud, et kui uuesti lõpuks Trovasse läheme, siis paneme minu playlisti mägima ja laulame koos bandat. Ja see bänd mängis ainult selliseid unelaule, mis rääkisid murtud südametest ja kõigest muust armuvalust... Lõpuks ma ikkagi kasutasin ära seda, et mul sõbrad seal töötavad ja kui bänd puhkas, saime oma laulud ja siis oli täitsa tore :D

Kuna Siljel olid ka sugulased külas, ei olnud ruumi just ülearu, mistõttu magasime viiekesi ühes toas - kaks voodis, kaks põrandal ja üks hamacas. Ja minul oli see põranda-õnn. Oii, kuidas mu kondid järgmine päev valutasid.
Kohe, kui maast (seekord sõna otseses mõttes) lahti saime, läksin bussi peale ja otse koju. Tuppa jõudes tervitasid mind peale ema, Salma ja Zabdi ka tädi Marilu koos Fernanda ja Pacoga. Ja neil oli kindel plaan randa minna. Minul pole KUNAGI midagi ranna vastu, seega olin kahe käega poolt. Lõpuks läks kõigega nii palju aega nagu alati, et ema ja Marilu tahtsid parem filmiõhtu teha - seega läksime meie viiekesi.
Sõitmiseks kulus umbes 2 tundi ja enne lugesid ema ja tädi Pacole juhtimise koha pealt nii kaua sõnu peale, et isegi mul hakkas juba kahju. Rannas kohtusime ka Paco ja Fernanda õe Danielaga (igaks juhuks mainin veel, et ta on see presidendi naine), kes oli seal oma pere ja sõpradega,
Käisime Fernanda, Eduardo (president) ja väikese Eduardo (poeg) Atvga sõitmas. Esialgu ei usaldatud blondi tüdrukut rooli aga kui Daniela küsis, et kas ma sõita oskan ja tahan, lendasin kohe rooli taha - ma pole rohkem kui 4 kuud sõita saanud, käed juba ammu sügelevad... Ja siis nüüd rallisin päikeseloojangul Mehhiko rannas liivamägedel! No mida veel tahta? Siiski päris üksi mind sõitma ei lastud - Paco tuli kaasa. Tema arvates ei oska ma üldse juhtuda aga no kui ta ise tagasi sõitis siis... hea, et see vaene masin siiani liigub. Nojah, igatahes oli mul tore ja koht ise imeilus! Eriti kui päike loojus ja meri kohises...aaah, kui mõnus. Lõpuks korra ära sellest linnakärast. Hiljem jalutasime Zabdiga koos liivamägedele - need olid kaugemal. Salma ja Fernanda olid ka meiega aga neil olid mingid hulluhood, jooksid ja plätserdasid niisama. Kui tagasi söögikoha jõudsime oli juba nii pime, et pidime telefone kasutama, et kogemata mitte mingitele rannaelukatele peale astuda. Sest neid seal oli. Esimese laksuga oleksin ise peaaegu meresiili või ma ei tea, mis ogalise asja otsa astunud. Fuihh. Muiduhi tegi see teistele tohutult nalja, kui Kaisa ehmatas ja karjus, et misasi see veel on. Ja hiljem lõbustasin kõiki sellega, et ehmatasin mu jalge all sibavate saja krabi peale. Kõik ütlesid, et need ei tee midagi aga nad liikusid nii kiirelt ja nägid hirmsad välja - pigem hoidsin eemale.

http://youtu.be/vE2959G6LsU

Tagasisõit ei olnud enam üldse nii laulune ja lõbus, kui randa minnes - kõik olid nii väsinud ja õues oli täitsa pime juba. Tagumine pink - mina, Zabdi ja Fernanda - kustus suhteliselt kiiresti aga Salma oli ees ärkvel, et autojuht magama ei jääks.
Ixtepecis ootasid meid ema ja tädi koos Amedeoga, et minna burgereid sööma. Kõhud täis - uni veelgi suurem. Ning seejärel läksime kiirelt koju, et asjad pakkida ning Salina Cruzi sõita. Fernanda tuli ka meiega kaasa. Bella võtsime ka kaasa, et ta üksi koju ei jääks.

Kuna olime Salma ja Fernandaga veel poole ööni üleval nagu tüdrukud ikka, kui mingi koos magamine on, siis ärkasime hilja ja täpselt hommikusöögi ajaks.
Hea nali oli see, kui Carlos hommikul koju tuli ja avastas, et ema on Bella asjaajamiseks tema rohelise kalendri plakati võtnud.
" Emaaaa, see oli minu kalender!"
"Tõesti või, oi, anna andeks Carlos! Mul oli lihtsalt mingit rohelist paberit vaj, sest Bella on nii väljaõpetatud, et ta oma hädad ainult roheliselt pinnale teeb"
Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis see tegelikult ka töötab. Selleks ajaks, kui Carlos oma kalendri avastas, oli see ilusti täis pissitud. Meie Salma, Fernanda ja isaga muidugi irnusime lolliks, sest Carlose nägu oli lihtsalt kirjeldamatult naljakas.

Õhtul käisime Tehuantepecis teatris. Kuna meil oli Bella kaasas, siis Salma pidi temaga autos ootama. Tal ei olnud muidugi midagi selle vastu, et tunnike autos lebotada.
Käisime vaatamas ühte vabaõhuetendust, mis toimus kinnises koduões. Sain kõigest aru, mis toimus ja mulle väga meeldis. Selline hea etendus, sisaldas nalja ning samas pani mõtlema. Üliemotsionaalsed mehhiklased oskavad hästi näidelda, kui draamat on vaja teha. Ja tõesti, olin ise üllatunud, et mul seal kordagi igav ei hakanud ja et ma kõigest aru sain. Tõesti oli tore etendus!

Ja nüüd oleme paar päeva kodus ning aastavahetuseks sõidame jällegi Salina Cruzi, et seal uus aasta koos isapoolsete sugulastega koos vastu võtta.

Saatke siis see aasta suure peoga minema, et saaks uue ja parema vastu võtta!
Kalli-kalli
Kaisa :)

Minu jõulud Mehhikos

Jõululaupäeva hommikul oli Mehhiko teinud Kaisale meeldiva üllatuse - õues ei olnud kohe üldse mitte palav. Pakun, et kraade oli maksimum 25 ja tuul mõnus ning jahe. Te ei kujuta ette, kuidas ma sellist asja kaifisin peale mitut nädalat, kui ka öösel ei ole enam külm olnud.

Minu jõuluhommik algas sellega, et sõin koos oma kodustega hommikust, samal ajal, kui neil oli õhtu ja külla oli tulnud jõuluvana. Nii armas oli kõike seda vaadata ja kuigi see aasta olin teiega läbi Skype'i, siis ikkagi oli mul nii soe tunne südames. Peaaegu tundsin oma kodu lõhna ja seda aroomi, kui emme kringli ahjust välja võtab... Ja ma ei nutnud! Kartsin tegelikult kohutavalt, et kõike seda nähes ja mitte osa saades, hakkan vesistama aga ei! Tubli Kaisa - juba olen tugevam, see oli üks eesmärk, mille olen siin olles pooleldi täitnud! ORALEEE!

Päeval käisin jällegi kaupluses abiks. Kaalusin 10 kilo mingit jahutaolist ainet 250 grammistesse kottidesse. Kõlab sama lõbusalt, kui see ka tegelikult oli. Aga vähemalt käisin abiks, emal on alati selle üle nii hea meel, sest ma nüüd ei taha siin egotseda aga no ma olen suhteliselt kiire ja täpne sellistes asjades. Mehhiklased võtavad kõike niiiiiii aeglaselt. Istusin seal ja vaatasin, kuidas ema töötajad rahulikult juttu räägivad ja täiesti ebavajalikke asju toimetavad, kui kauplus oli rahvast pungil ja oleks vaja olnud kliente aidata. Nojah. Ise istusin seal ja kaalusin oma jahu ning mõtlesin, et kui emal oleks seal eestlastest töölised... no ta saaks endale poole vähem töötajaid võtta, sest me ikkagi toimetame vajalikud asjad kohe ja kiiresti ära - rahasääst missugune! Aga noh, see selleks, jäin lihtsalt seal kühveldades selle üle mõtisklema.

Ema saatis mu veel papeleria'sse (nagu kontoripood enam-vähem), et ma kinkepaberit ja mingeid linte ja ei tea mida ostaks. Sinna jõudes nägin tänaval suurt rahvamassi ja minu õnnetuseks olid seal kõik poekesed ja putkad suletud. Tänaval oli mitu politseiautot ja inimesed filmisid toimuvat oma telefonidega. Ma ei saanud aru, mis toimus aga siis nägin Zabdit, kes samuti asja jälgis. Ja siis ta ütles mulle, et Coppelis (kaubanduskeskus paarsada meetrit minu kodust) oli relvastatud rööv toimunud. Nägin, kuidas kurjategijad raudu pandi ja ära veeti. Päris julm ikka. Häid jõule eksole.

Enne õhtut käisime veel Salma ja Zabdiga (ma ei mäleta nüüd, kas juba mainisin aga igaks juhuks veel - ta on minu teine vend, kes on Mehhikos näitleja ja nüüd on mitu nädalat Ixtepecis, et jõulud ja vana-aasta õhtu perega veeta) Alejandrole (teise venna Carlose poeg) kinki ostmas. 

Ning kui kõik olulised asjad toimetatud ja kauplus lõpuks suletud, võtisime Salmaga rahulikult aega, et peale pesu ennast üles lüüa. Oi, kuidas mulle meeldivad need enne-pidu-sättimised koos õega. Nii palju idiootseid nalju ja juttu. Ja noh, kui ma ütlen, et me võtame selleks aega, siis ma mõtlen seda tõsiselt. Peale paari tundi olime valmis ja see ajastus oli väga perfektne, sest just siis hakkas kõik rahvas meie juurde saabuma.

Söögi oli valmistanud üks peretuttav kokk. Kartulivorm ja ahjuliha. Muidugi ei andud see minu koduste jõulude söögi möötu kohe üldse välja aga siiski, meenutas seda natuke rohkem, kui tacod. Mu perekond on väga locaaa ja nalja saab alati palju. Kõik tädid ja vanaonu ja isegi vanaema transporditi siia, et kogu pere koos oleks. Ja noh, mehhiklastele omaselt ei istunud me terve aeg suure laua taga juttu rääkides. Kui kõhud täis, vedasid tädid mind karaoket laulma - panin hispaania keelseid laule peast, nagu nalja ja kõik olid väga šokis haha! Hiljem rõdul värsket õhku hingates laulsime koos Zabdi ja tema ukulelega - see oli megalahe! Ning kella kahe paiku ma arvan, tuli idee mängida ringmängu. Kõik osalejad istusid ümber laua ja plaksutasid kätega rütmi. Ning kordamööda tuli öelda mingi sõna täpselt selle rütmi järgi. Igal korral oli selleks erinev kategooria, näieks toidud, joogid, kohad, nimed, värvid jne. Kes eksis, jäi kokutama või kordas juba öeldud asja, pidi jooma ühe pitsi pooli. Kõlab nagu hullem joomamäng aga tegelikult ei - see ei sisaldanud peaaegu üldse alkoholi ja keegi ei olnud purjus. Igatahes ülimalt tore oli - kui mina midagi ei teadnud, hõiskasin sama asja eesti keeles ja no sellepeale hakkasid kõik naerma ja minu kõrval istuv nõbu kaotas alati, kuna ta ei suutnud suure naermise tõttu midagi öelda.

Magama sain umbes kella viie ajal - vot nii käib Mehhikos jõulude tähistamine.

Järgmisel hommikul, kui lõpuks maast lahti saime, sõime hommikust ja jällegi tulid kõik tädide pered meile, et saaks eilseid toite süüa - seda oli palju, igasugused koogid, magustoidud ja muud maitsvad asjad.

Ja avasime ka kõik kingitused! No... EMME JA ISSI... AITÄH TEILEEEE! Nii armas oli, ma ei saanud seal kõigi ees pisardama hakata, seega hoidsin tagasi aga tegelikult olin nii liigutatud! Oleks ainult pere olnud, siis ei oleks ma muretsenud aga mul olid ka kõik nõbud ümberringi vaatamas ja ma tean, et siis oleksin kogu ülejäänud aasta seda kuulanud, kuidas Kaisa lõhnaõli peale pillima hakkas :D

Kõigile nii väga meeldisid need kingitused! Peale selle, et kodustelt sain oma parfüümi ja kreemi ja šokolaadimäed, kinkis siinne pere mulle ühe filmi. Vaatasin seda nendega koos paar nädalat tagasi ja kuna mulle niiväga meeldis see meehiko film, ütlesin, et kindlasti võtan selle kaasa, kui Eestisse lähen ja näitan oma perele ka. Ja nüüd nad kinkisid mulle selle plaadi! Pluss mu vend Zabdi kinkis mulle IMEILUSAD Mexicos käsitööna tehtud kõrvarõngad! Selline väga südamlik hommikupoolik oli.

Ja päeval vaatasime kogu selle suure pandega filme ning lihtsalt lebotasime, kuni kell oli juba väga palju ning meil oliaeg sõita Salina Cruzi, et Alejandro tagasi viia. 

Tagasi tulles oli minul ja Zabdil täielik taco-isu. Mina muudkui rääkisin, et eiei, kell 12 õhtul nüüd kindlasti ei ole hea mõte süüa. Aga noh, mis te siis arvate, kuidas asi läks?

https://www.youtube.com/watch?v=ugSYzpsDhLs&list=UU5N9lZvXzwW1CRoUfE7vQfg

Aa, üks hea nali ka. Kunagi, kui kodustega rääkisin ja mainisin siineid linnade nimesid (Ixtepec, Ixtaltepec, Tehuantepec jne), siis issi ütles, et muudkui pekk ja pekk ainult! Rääkisin seda eile oma perele siin, seletasin, mis pekk eesti keeles tähendab ja naersime kõik pisarateni. Nüüd Salma kutsub mind Kaisapec'iks...

MUIDEKS! Ma saatsin oma kallitele tegelt ka hunniku kirju ja suhteliselt masendusse ajab, et jõulud möödas ja need ikka kohale jõudnud ei ole... Ehk ma jõuan enne ise  tagasi, kui te mu jõulutervitused kätte saate!

Olge mõnusad ja nautige selle aasta viimaseid päevi ilusas lumises Eestis!

Kalli-kalli

Kaisa :)

23. detsember ja kraade täpselt 32

KAISA! Võta ennast kokku ja kirjuta lõpuks midagi!
Jah, kuidagi nii kiire ja hullumeelne elu on praegu siin olnud. Nojah, tegelikult, millal nii ei oleks.

Raske kohe alustada, aken uue postitusega on mu arvutis juba mitu päeva lhti olnud ja ikka alati tuleb midagi muud ette, kui ennast kirjutama sätin.

Viimati kirjutasin sellest, kuidas Tuxtlas käisin. Vahepeal olen veetnud palju aega pere ja sõpradega igasuguseid erinevaid asju tehes. Jõuluaja tõttu on emal praegu kaupluses meeletult palju tööd ja tegemist. Seega olen üldiselt iga päev mõnisada kommi ära pakkinud ja igasuguseid muid nürisid töid teinud, et vähegi aidata. Äri ise käib nii, et laost ostame alati hiigelpakid komme ja kõike muud vajalikku, et nendest siis omakorda pisikesed kommipakid valmistada. Kõlab lihtsalt aga tegelt sellega on ikka üsna palju juramist. Võtab päevas 2-3 tundi. Aga ei ole hullu, ega mul päeval nagunii väga palju muud teha ei ole ja see-eest käin õhtuti alati väljas.

Kui ma ennegi olen maininud, et minu nõbu Fernanda on koos Yoshiga (AFS, Jaapan), siis sellega läks nüüd küll natuke halvasti. Fernanda on mu nõnu ja Yoshi hea sõber. Ja Fer otsustas selle suhte peale paari päeva lõpetada. Jama on aga selles, et jaapanlaste jaoks ei käi asi kohe üldse nii. Yoshi oli oma eelmise tüdrukuga kool 3 aastat ja nüüd sai ta päris hea šoki, et tüdruk, keda ta juba algusest peale jumaldanud on, ta nii kiirelt kuu peale saatis. Ma teadsin, et ta kurb on aga et nii kurb... Mul oli ja noh, on praegu ka temast nii kahju, sest kuigi nädal on möödas, on see vend ikka õnnetu. Ja seetõttu olengi viimasel ajal palju temaga väljas käinud ja õhtuti baaris istumas ning juttu rääkimas, et tal parem hakkaks.
Seega mu eelmise nädala kolmap-laupäev nägid välja nii, et päeval sain Siljega kokku ja aitasin emal tööd teha ning õhtuti käisin niisama linna peal. Selline elu mulle täitsa meeldib!

Ning pühapäevaks kutsus Silje pere mind Ixtaltepecis toimunud kontserdile. Jällegi sama muusikastiil ja kõik mehhiko värk. Läksime neljakesi: mina, Silje, Silje vend Manuel ja nende nõbu Marco. Kui umbes pool 11 sinna jõudsime, oli järjekord meeeeeletu. Õudne, kui palju inimesi. Ma ei oska kuidagi pilti luua, et te aru saaksite, milline mass seal ootamas oli. Ning kui me AUTOGA sinna saba lõppu sõitsime, otsustasime, et ei, see asi ei ole nii palju väärt, et mitu tundi oodata...
Võtsime takso ja läksime Ixtepeci tagasi - ja kuna mulle öeldi, et mina saan otsustada, kuhu minna, siis veetsime selle öö Casa de Trovas. Oli õhtu täis laulu, tantsu ja palju nalja! Koju jõudsime kella viie ajal hommikul ja minul oli äratus kella üheksa ajal, et kümneks koju minna. Lõpuks jäin veel hommikul kohvi jooma ja jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et Alema perega rääkida. Palju õnne veelkord!

Ja mis jõuludest veel. Mul ei ole koduigatsust aga ma igatsen jõule. Endiselt, meeletult. Lund, perekonda, kartulit, kodust liha, verivorsti, jõuluküünlaid, kuusepuud, kodu, mis on täis emme tehtud kringli lõhna, jõulufilme ja igasuguseid väikseid asju, mis lõpuks südame jõuluseks teevad. Siin ei ole mul seda tunnet. Mingi ähmane mõte on peas, et on jõulud, kuna IGA KURADI HOMMIK kell 9 pannakse mu rõdu all kõlar põhja ja jõululaulude plaat käima. Iga päev sama plaat, kus lapsed laulavad samu jõululaule. Iga hommik ajab see mind üles ja vannun, et hommepäev lähen löön selle kuradi kõlari sisse! Seda ma vihkan aga muidu on kõik hästi :D

Ükapäev rääkisin oma vana klassiga Nõmmelt, siis tuli eriline jõuluigatsus, sest kohe peale seda vaatasin otsepildis Nõmme jõulukontserdi ka ära. Täitsa ausalt jah, tuli küll pisar silma seda kuulates. Eriti koorilaulude ajal. Mina ei tea, millises koolis on armsam jõulukontsert, kui meil Nõmmel, tõesti oli imeilus ja mul kuidagi pärast päev otsa kripeldas see tunne sees.

Ja no mis värk on! Ma saatsin hunniku jõulukirju juba mitu nädalat tagasi ja keegi ei ole neid kätte saanud - homme on jõuluõhtu! Natuke on veel aega aga järjest rohkem tuleb mul tunne, et need kirjad ei jõua küll õigeks ajaks kohale... Ma just kirjutasin need täpselt jõuluõhtuks ja nüüd istuvad need ei tea kus...
Aga ehk juhtub jõuluime ja homme on need kohal!


Unustagem kõik tülid ja nääklemised, sest teie, kes saate osa Eesti jõuludest,
peaksite seda nautima ja rohkem väärtustama!

Kalli-kalli
Kaisa :)

LAURA 19

See postitus on pühendatud Laurale.

Niisis, teie aja järgi täna on minu kallil väikesel blondiinil Eestis sünnipäev. Ja selle puhul meisterdasin kokku ühe video.
Tükk aega põdesin, kas julgen üldse seda kuskile üles panna, sest eks ta ole ikka väga kodukootud ja imelik aga ega me pole kumbki kunagi päris normaalne olnud. Arvaku teised, mis tahavad aga tegin asja täie südamega ja see loeb.

Palju kallistusi Sulle üle seitsme maa ja mere, mu kallis!
Sinu Kaisa :)

Tuxtla

Loen siin just praegu oma esimesi postitusi blogis. Kõik need emotsioonid tulevad meelde, kuidas juba tervis hakkas märku andma, et närvid olid viimseni pingule tõmmatud ja stress meeletu. Päris imelik on mõelda, kui palju praeguseks elu ikka muutunud on. Õnn ja kodutunne. Hakkasin oma nelja kuud siin suures plaanis tagantjärgi üle mõtlema. Algus oli jubejubejubejube (blogisse ei kirjutanud pooltki seda, mis tegelikult oli), siis läks juba vahepeal paremaks ning seejärel jälle täie rauaga totaalselt põhja. Ja nüüd kõõlun siin mäeotsas, eluga rahul ja nägu naerul. 

Peale eelmise postituse avaldamist tuli mul reedel vaid natukene veel oodata, kuni Silje koos perega minu juurde jõudis ja uksekella helistas. Viskasin oma kompsud auto kasti, jätsin perega hüvasti ja sõit võiski alata!

Ixtepecist Tuxtlasse sõitmiseks kulub umbes 3-4 tundi ja te võite ise arvata, mis muusika terve see aeg autos mängis. Kõik laulud, mida vähegi teadsime laulsime kaasa ja nii tore oli. Peale Silje ema ja isa oli meiega kaasas veel ka tema nõbu Marco - muidu elab Pueblas ja seetõttu on tal nii naljakas aktsent. 

Umbes tund aega sõidust kulges mööda mägesid. Need teed ja vaated on asi, mida peab ise kogema. Mõtlesin ja ka üritasin sellest videot teha ja kuidagigi jäädvustada aga see ei ole lihtsalt võimalik. Pool aega lendasime kolmekesi seal tagaistmel ringi ja kui aknast välja vaadates nägin, kui kõrgel me olime ja milline kuristik paarikümne sentimeerti kaugusel autoratastest on, mõtlesin, et mul läheb süda pahaks ja siia me jääme. Aga ei, Silje isa on hea autojuht ja jõudsime täitsa elusalt kohale.

Tuxtla on niiiiiii palju suurem linn kui Ixtepec või Juchitan, kuna see on Chiapase osariigi pealinn. Tõesti. Aga see on ka väga ilus, mulle meeldis.

Üldse, kuna me läksime teise osariiki, siis märkasin ka seda, et loodus on natuke erinev. Palju rohelisem ning rohkem metsa. Siinkandis on enamjaolt selline võsataoline asi, mis metsa mõõtu väga välja ei anna aga Chiapases on seda hulga vähem. Kõik on ilus ja roheline. Ma ei jäänud isegi kordagi magama, sest olin maastikust nii võlutud ja vahtisin terve arg aknast välja nagu väike laps.

Tuxtlasse jõudes läksime sealsele Feriale. Üritus, kun on midagi laadataolist aga kõik asjad on seotud hobuste pidamise ja sellise, kuidas nüüd öelda..rantšo-eluga. Seal võis selleks leida, kõik midaiganes vaja. Laada keskel oli suur areen, kuhu mahtus palju inimesi. Reedeõhtul oli seal rahvast küllaga ja kõik olid vaatama tulnud erinevaid võistlusi, mis seal toimusid. Meie Siljega ei suutnud väga nautida, kuna seal oli meeeeeeeletult külm ja kõhud olid ka hirmus tühjaks läinud pika sõidu peale. Aga tõesti, Tuxtlas oli palju külmem, kui Ixtepecis. Olen omadega jõudnud sinna, et kui väljas on 17 kraadi koos tuulega, siis see võrdub talvega. Õnneks olid ka teistel kõhud tühjad ja läksime Liverpooli. Mugisime Siljega parimat pitsat, mida siin Mehhikos saanud olen ja olemine läks kohe palju paremaks. 

Hiljem Feriale tagasi minnes jalutasime mööda suurt...ma ei oska seda kuidagi nimetada, ma arvan, et kui ütlen sõna maamess, siis see on kõige sarnasem üritus, et te asjast ettekujutluse saaksite. 

Seal oli palju loomi ja toitu ja lõbustuspark ja kõiksugu muid meelelahutuskohti. Läksime siis lootusrikkalt sinna, kus pidi Julion Alarez'i kontsert olema ja juba kaugelt nägime oma suureks meelehärmiks kohutavalt pikka järjekorda. Ma pakun, et oleksime selle heal juhul kahe-kolme tunniga ära seisnud.  Ja peale selle oli piletihind 350 peesolt 2000 peesoni tõusnud. Ausaltöeldes läks igasugune kontserdiisu ära, Julion Alvarez või kes iganes. Otsustasime head sööki-jooki osta ning läksime Manueli (Silje hostvend) korterisse. Silje perekond on nii vaba ja lahe seltskond, et mul oli tõsiselt tore õhtu. Üleüldse oli tore nädalavahetus. 

Järgmisel päeval sai isa teada, et tema sõber korraldab Tuxtlas Vela't. Ma ei tea, kas te mäletate aga tänu Ixtepecis toimunud üritusele Vela 27, sain ma omale läbi õnne ja juhuste praeguse perekonna. 

Kuigi meil kellelgi polnud mingeid piduriideid, rääkimata trahhedest (rahvariided), otsustasime minna. Pean tunnistama, et just ülearu lõbus ei olnud, kuna nii imelik oli seal kõikide piduliste keskel teksapükstega tantsida. Siiski, mehhiklased ei teinud sellest mingit numbrit ja kiskusid meid aina uuesti ja uuesti tantsupõrandale. Ja muidugi, mina veetsin terve õhtu neid imelisi mehhiklaste rahvariideid vaadates... Need on nii ilusad! Ja kui vähegi saan ja leian sellise nagu ma tahan, kavatsen ka endale soetada - kevadel on siin palju Vela'sid tulemas ning siis oleks mul alati Eestis ka oma rahvariided olemas. Tegime Siljega nalja, et eriti lahe oleks mul see Laulupeol selga panna - uhke värk!

Peale pidu käisime MacDonaldsis. Te ei kujuta ette, kui mõnus oli üle 4-5 kuu sellist rämpstoitu süüa, mida Eestis ka on! Nii halb aga jällegi nii hea, teate ju isegi. Õhtu veetsime jällegi Manueli juures olles.

Järgmisel päeval peale suurt hommikusööki (igal hommikul valmistas Silje isa meile ülimaitsvat toitu) läksime jällegi Feriale.

Laenasin eelmisel aastal Mehhikos elanud eestlanna Marta blogist natuke juttu selle kohta, kus ma ikkagi käisin - tal on asi palju selgemini ära seletatud.

The Charreada ehk siis hispaania keeles lühemal charreria, mis on sarnane rodeole kuid pole päris sama. Võisteldakse siis erinevatel aladel ning see on traditsiooniline siis nö "Vanale Mehhikole" ning kirjeldatakse kui elavat ajalugu. Võistlus koosneb siis kokku 10 alast, millest 9 on mõeldud meestele nin 1 naistele.

Cala de Caballo - esimene ala on siis põhimõtteliselt nagu hobuste talendishow, kus peab näitama, kuidas hobune traavib, kaloppib , ringe ümber enda teeb, kui pikk on tema pidurdus joon jne jne. 

Piales en Lienzo - charro peab enda hobuse seljast viskama noorele jooksvale traavlile lariati ümber tema jalgade. 

Colas en el Lienzo, or Coleadero - tegemist on siis võistlusega, kus charro ratsutab hobusega väikse pulli kõrval ning sõidu ajal seob pulli saba enda jala külge ja üritab siis niimoodi pulli pikali visata. Esimesel pilgul hakkas nendest vaestest loomadest, kes selja peal lõpetasin küll kahju. Lisaks on erinevad reeglid, kuidas see pull peab kukkuma või püsti tõusma. 

Terna en el Ruedo - tegemist on siis tiimi võistlusega, kus peab noore pulli nööridega kinni siduma. Osalevad kolm charrot ning üks charro peab pulli kaelast kinni püüdma, teine jalgadest ning kolmas seob ta lõpus kokku. Aega on sellest 6 minutit ning lisapunkte antakse erinevate trikkide eest, mida tehakse.

Jineteo de Yegua - ratsutatakse treenimata hobuse seljas, täpselt nagu pulliga aga lihtsalt seekord on selleks metsik hobune. 

Manganas a Pie - sellel võistluse on charrol kolm võimalust püüda kinni hobune tema jalgadest ning ta maha kukutada, samal ajal peab hobune maas üle oma selja keerama. Lisapunkte jagatakse erinevate köie trikkide eest. Aega on selleks 8 minutit. Võistlus toimub charro jaoks ilma hobuseta. 

Manganas a Caballo - sama, mis eelmine ainukese vahega, et seekord on charro hobuse seljas. 

El Paso de la Muerte ehk siis inglise keeles death jump - kui charro peab hüppama ühe hobuse seljast teise - hobused on saduldamata ning ka taltsutamata. Kõige ohtlikum ala jäetakse muidugi kõige viimaseks! 

Ja nüüd asi läbi minu nägemuse:

Ega praegu ei olegi miskit muud kirjutada. Kokkuvõtvalt oli imetore nädalavahetus, kuigi kauaoodatud kontsert jäi olemata (pole hullu, kevadel tuleb ta esinema Pueblasse ja siis läheme Salmaga koos teda vaatama! Kindlalt!)

Ja tundub, et see nõbudega randaminek lükkub ka edasi - mehhiklased, miks ma küll ei imesta.. 

Kalli-kalli ja päikest!

Kaisa :)

Unos lindos ojos verdes!

Mul on suured uudised! Okei, võibolla mitte nüüd nii suured aga ise olen pool ööd üleval olnud, sest ei suutnud tänast ära oodata! Hakkan oma looga täiesti algusest peale, nii on ehk lihtsam.

Peale seda, kui Clemens ära läks, ei olegi ma siin kodus midagi väga suurt teinud. Vaheaeg - kooli jaoks vara ärkama ei pea ja kuna mõnel päeval polnudki muid plaane, veetsime päeva vennaga igasuguseid erinevaid filme vaadates. Näitasin neile isegi Nimed Marmortahvlil ära ja kuna hispaaniakeelseid subtiitreid mu plaadil ei ole, siis seletasin ise, mis parasjagu toimus. Vot jah, ei midagi huvitavat aga samas oli päris hea vaheldus mõni päev ilma midagi tegemata veeta - seda pole siin viimasel ajal ette tulnud. Siiski lõpuks viskas see mul üle ja otsustasime Siljega niisama päeval jalutamas käia. Pool Ixtepeci kõndisime läbi ja enamus aega arutasime, mis siis saab, kui me poole aasta pärast tagasi koju läheme. Siljel on kindel plaan siia elama tulla. "Mina tahan, et minu lapsed nii kasvaks, et õpivad ratsutama ja saavad hispaania keele selgeks ning lihtsalt naudivad seda siinset elu! Muidugi jõuludeks läheks ma tagasi koju, et kõiki näha ja nii aga elada tahaksin kindlasti siin. Ja just Ixtepecis."

Mina veel nii hulluks oma mõtetega läinud ei ole aga praegu on mu kindel plaan minna Tartu Ülikooli veidi kõikuma löönud küll. Kohtusin siin eelmisel nädalal ühe endise yfu vahetusõpilase Tor'iga. Norrakas, kes oli Ixtepecis vahetusaastal kuus aastat tagasi. Praeguseks on ta siia juba kolm korda tagasi tulnud. Ise ütleb, et tahaks palju tihedamini aga nüüd on töö kõrvalt seda nii raske korraldada. Muide - huvitav fakt - ma olen temaga pikalt mitu korda juttu ajanud ja seda mitte sõnagi inglise keeles! Uskumatu. Aga Tor rääkis, kus tema kõik õppinud on - kõik erinevad maad ja erinevad keeled...no see, et ma tahan oma kolm lemmikkeelt ära õppida, on juba aastatetagune unistus. Itaalia, hispaania ja prantsuse keeled. Kõige südamelähedasemad on ikka hispaania ja itaalia omad. 

Nüüd läksin jutuga väga rändama ja oma suurest uudisest lendasin päris kaugele. Igatahes, ükspäev peale jalutamist tulime Siljega minu poole ja ajasime niisama minu toas juttu, teadagi milline muusika mängimas. Ja kuidagi tuli jutuks see, et Silje pere ikkagi läheb laupäeval sinna kontserdile, kuhu meil oli alguses plaan koos minna ja noh.. meie kaks hullu blondi mõtlesime, et tasuks veel igaks juhuks proovida, et äkki saame ikka koos minna. Selleks oli meil hiigelplaan.

Silje oli eelmisel nädalavahetusel Tuxtlast omale sellised ülivinged uued saapad ostnud. Mehhiko käsitöö ja mujalt neid väga osta ei saa. Mulle meeldisid need saapad väga ja need nägid nii mugavad välja - maksavad sama palju, kui siit neid meie mõistes kalleid firmakaid osta (siin on need kolm korda odavmad). Nojah, mina tahaksin ka endale väga selliseid. Ja siis oli Siljel kohe mõte valmis - ta läheb oma ema-isa juurde ja kuna ta juba neid hästi tunneb, siis teab, et kui nad näevad Siljet oma uusi saapaid kandmas, teevad nad kindlasti talle selle kohta komplimente. Nii läkski. Ja selle peale Silje ütles, et Kaisale ka väga meeldisid need saapad ja ta tahaks selliseid endalegi aga siit ju ei ole kuskilt selliseid saada. Nuuks-nuuks ja kurvad silmad... PLAAN TÖÖTAS, me oleme Siljega haiged geeniused ikka, sest selle peale küsisid ema ja isa, et nojah, aga kas Kaisa siis tahaks äkki kaasa tulla!!!!

Kiired kõned Siljega ja saingi emalt luba küsima mina. Mingit probleemi ei ole ja ema arvas, et meil tuleb kindlasti väga lõbus nädalavahetus. KUIGI mu pere ei saa absoluutselt aru, kuidas meile Salmaga selline muusika meldib. Ja kuidas ma suudan sinna kontserdile minna. Nüüd hommikul oli just hea nali - ema ümises ühte laulu ja mina vaatasin suurte silmadega talle otsa, sest ta ju vihkab seda muusikat. "Kaisa! Näed nüüd, sinu süü! Fuh, mis laulud!" :D

Aa, ja see lugu ka veel, et võibolla läheb ka mu tädi koos oma lastega Julion Alvarez'i vaatama. Ainus probleem on see, et nii mu tädi, Paco, kui Fernada armastavad sellist muusikat ja nende juures elav Amedeo ei suuda seda kuulata. Ta on nagu mina, siis kui juchitanis elasin ja neid laule kuulsin. Mõtlesin ausalt, et pange endale tuli otsa inimesed - ja nüüd ainult banda mu playlistis ongi!

Eile tegime veel nalja, et peaksime Amiga kohad ära vahetama - mina lähen kontserdile ja tema saab seni meie juures olla. See oleks talle muidugi meelt mööda - Salma juures elada.

Et siis jah, praegu on reede hommik ja ootan sõnumit Siljelt, kui nad siia tulevad, et mind peale võtta ja Tuxtlasse sõita. Oleme seal terve nädalavahetuse ja tagasi tuleme esmaspäeval. Silje hostvennal on Tuxtlas oma korter, kuna ta seal ülikoolis käib - seal saame seni elada. 

Ma nüüd ei taha kindlalt väita, sest kardan ära sõnuda aga meil on siin nõbudega ka väike plaan, et kui ma esmaspäeval tagasi tulen, siis läheme solo con primos ööseks randa telkima. See kõlab nii lahedalt, ma loodan, et miski seda plaani ära ei riku - siin ei või kunagi teada, mis juhtub. Samas vanematega on juba räägitud ja autod on olemas, peaks nagu kõik okei olema aga eks näis. Praegu suudan ainult sellele mõelda, et homme rokin koos Siljega Julion Alvarez'i kontserdil!!!!

(Panin juba teise blogisse oma muusikaplaylisti lingi ka, saate vaadata, mis muusika see on, kui huvi on. Issi ütles, et see on täielik ******* -liiga ilusad sõnad, et siia kirjutada :D )

Päikest ja kallid!

Kaisa :)

4 kuud Mehhikos. Pidu ja natuke filmi ka

Tere tere kõigile ja vabandused, et olen blogi nii kauaks unarusse jätnud. Viimasel ajal on nii tohutult palju tegemist olnud, et vaevu olen magada saanud, rääkimata mingist blogi kirjutamisest.

Praegu suure imestusega avastasin, et viimasest postitusest on juba üle nädala möödas ja ei mäletagi enam, mis ma sinna kokku kirjutasin.

JA MA SAIN OMA JÕULUPAKI KÄTTE! TE EI KUJUTA ETTE, KUI ÕNNELIK MA OLEN! Emme, tuhat tänu sulle selle vaeva eest veelkord! Siiamaani seletan kõigile, et tõesti, mu emme meisterdas nii palju ise, selleks, et meile Salmaga need päkapikukotid teha! No kui armas! Aa, ja seda ka, et panin kõik saadud kingikotid ilusti külmkappi, sest pakis olnud kirjas oli öeldud, et KÕIK pakid sisaldavad šokolaadi ja ma arvan, et muidu on see üks katastroof, kui need mitme nädala pärast jõuluõhtul avame 

VIDEO: Kaisa jõulupakk

Praegu on elu kuidagi jube kiireks läinud. Nüüd on kool ka läbi ja vaheaeg.

Alustan sellest, et kuigi hõiskasin rõõmuga, et saan koos Silje perega minna Tuxtlasse kontserdile ja terve nädalavahetuse nendega seal veeta, ei tulnud see plaan kahjuks välja. Praegu istun siin teleka ees, panin klapid pähe, et saaksin kirjutamisele keskenduda, mitte nagu juba viimased tund aega  - selle asemel juttu ajama hakata. Nii läheb mõte täiesti kaduma. Istusin mitu minutit käed klahvidel ja ei suutnud meenutada, mis ma eelmisel nädalavahetusel tegin. Küsisin Salma ja ema-isa käest ka ja keegi ei mäleta. Ju me Salina Cruzis käisime, midagi paremat me välja mõelda ei suutnud.

Vot. Sellepärast ei tohikski blogi kirjutamisse nii pikka vahet jätta, sest praegu ei suuda kuidagi meenutada, mis ja millal juhtus. Midagi halba igatahes mitte, viimasel ajal on kuidagi iga päevaga aina lõbusam. Nalja saab kuhjaga, nii pere kui sõpradega ja igavust ei ole siin küll tundnud.

Aaa, üks asi tuli veel meelde! Ei mäleta täpselt, millisel ööl aga eelmisel nädalal skype’sin oma klassiga Nõmmelt. Nii armas oli, kuigi minu jaoks oli kell pool kolm öösel ja olin veidi unine. Panin endale äratuse aga olin just lollisti tund aega enne seda magama jäänud, sest ei jaksanud enam oodata ja ei ärganud mitte äratuse, vaid selle peale, kui mu telefon karjuma hakkas, sest Laura juba helistas. Armas oli kõiki näha – tuli natuke isu Nõmmel olla, sest mulle väga meeldib detsembrikuu meie koolis – jõuluhommikud ja igasugused muud pisiasjad, mis nii hea jõulutunde tekitavad. Siin ei ole mul mittemittemingit jõulutunnet, ausõna. Armastan ja igatsen eesti jõule koos perega.

Viimasel ajal on mul tulnud komme käia öösiti rõdul istumas ja muusikat kuulamas. See on hetk, kus tänav on vaikne ja keegi ei karju ega plärista mingite vilede või sireenidega. Lihtsalt inimtühi ja ei mingit kuumust - külm tuul. Eestis on mul alati oma „vaikuse“ aeg, kui tahan. Kui muidu ei saa, võtan ratta või ATV ja lähen sõitma. Või siis lihtsalt jalutama. Siin ma nii teha ei saa ja tunnen sellest natuke puudust, sest siinne elu on jube lärmakas ja päeva lõpuks väsitab see tohutult. Seega, kui kõik on magama läinud (vahepeal on Salma minuga aga see on mõnus, sest siis me lihtsalt räägime vaikselt juttu), lähen vaikselt rõdule ja võin vabalt seal oma muusikaga tund aega toolis lebada ja kuud ning tähti vaadata. Ja sellega on patareid jälle järgmiseks hullumeelseks päevaks laetud J

Eelmisel nädalal olin väga hõivatud oma piñatat tehes. Oi, kui kopp mul sellest jurast lõpuks ees oli! Arvasin lahkelt, et mis see meisterdamine siis ära ei ole, et paar tundi võtab. Jajah, ilusad unistused - ma ei tea noh, vähemalt mingi 4-5 päeva sai sellega jamatud. Õnneks aitasid mind ema, Salma, Fernanda ja vend Carlos, et kuidagi asjast mingit aimu saada aga suurema osa tegin ikka ise. Ükspäev peale kooli tuli ka Denis minu juurde, et aidata. Piñatat oli vaja laupäeval toimunud YFU peo jaoks. Iga vahetusõpilane pidi loominguline olema ja oma piñata meisterdama ning peale selle sinna juurde hispaania keeles rääkima miks just selline valik. Mina valisin oma piñataks sombreero AGA et olen eestlanna, siis minu hiiglaslik sombreero oli kaunistatud sini-must-valge paberiga. Jube töö aga lõpuks sai väga uhke! Ja ma võitsin YFU sombreerode võistluse! Alguses ei olnud väga mingit suuremat võiduhimu aga kui olin juba nii palju vaeva näinud, siis nagu emagi ütles – me läheme ikka võidu peale välja! – mõeldud, tehtud! Go Eesti ja Go Mehhiko!

PS Clemens filmis ja seetõttu ei ole poole video pealt enam midagi väga aru saada - ta jooksis kommide jägi.

Aga hoolimata sellest, et mul oli oma võistlusega palju tööd, leidsime aega neljapäeva õhtul minna koolilõppu tähistama. Esialgu olime vaid neljakesi – mina, Salma, vend Carlos ja nõbu Paco. Hiljem, kui välja istuma läksime, liitusid meiega ka teine nõbu Sami ja Yoshi (Jaapan) koos minu nõbu (naid mul jätkub) Fernandaga. See oli üks hullumeelne õhtu aga no nii lõbus ei ole mul ikka ammu olnud! Uskumatu! Ja see, et hispaania keel on juba piisavalt suus, et naljadest aru saada ja bandat kaasa laulda teeb asja veel imelisemaks. Ja et ikka olukorrad suhetest ära rääkida: minu nõbu Fernanda on koos Yoshiga ning minu õde koos Ami’ga Itaaliast (Ja Amedeo vahetas perekonda ning nüüd elab koos mu tädi perega – Paco ja Fernandaga, ehk siis teoreetisilest on mu õe kutt ta tädipoeg ja sellega saab muidugi alati palju nalja).  Selle õhtu põhilause minu vennalt, kes on üks paras hullumeelne tüüp: OH MA FAKIN’ GOSH! Ilmselt see ei ole teie jaoks väga naljakas lugeda aga see on pigem mulle endale, kui kunagi hiljem oma blogi loen – kohe igasugu naljad tulevad meelde.

Reedese päeva veetsime piñatasid (Salmal on samuti vaja kooli jaoks piñata teha) meisterdades ja telefonide otsimise missiooni läbi viies – eelmisel õhtul unustasid nii Carlos kui Paco oma telefonid ei tea kuhu, nende omad leidsime hiljem autost üles. Aga Fernandal nii hästi ei läinud, sest tema telefoni oli ära varastanud baaris olnud töötaja. Õnneks saime tänu hääle tehnikale telefoni asukoha arvutiga teada ja käisime koos patrulliga seda taga otsimas. Peale suuri sekeldusi ja valesid saatis minu täditütre abikaasa (president) oma mingisugused ihukaitsjad seda tüüpi otsima ja tagasi tulid nad telefoniga. Lõpp hea, kõik hea.

Õhtul sõitsime Salina Cruzi, et minna isa peole – tema töökoha aastapäev vms. Väga peen pidu oli. Meil Salmaga muidugi mitte just üleliia huvitav aga mina olin õnnelik, et üheks õhtuks oma pagana piñatast lahti sain. Aga kuna see oli vaja laupäevaks valmis saada, siis äratas ema meid laupäeva hommikul kell 7.30, et tagasi koju sõita – ma pidin oma meistriteose käppelt lõpetama. Kuna laupäev on alati traditsiooniline Eestiga suhtlemise aeg, siis pidin seda seekord tegema samal ajal liimi ja kääride ja paberitega mässates. Seni, kuni liim kuivas, läksin bussijaama vastu minu heale sõbrale Clemensile Austriast, kes tuli mulle nädalavahetuseks külla. Vaene mees, pidi terve tee Lagunasest siia oma piñatat kaasas tarima…

YFU pidu just midagi üleliia lahedat ei olnud, siiski parem kui eelmine kord, kuna seekord oli peale sakslaste seal ka Clemens ning mul olid kaasas ema ja Salma, kellega juttu rääkida.

Laupäev oli üks meeletult tegemist täis päev – Salina Cruzist hommikul käppelt koju, piñata, Clemens, Yfu pidu ja peale seda tulime korraks koju ning õhtul suundusime edasi vahetusõpilaste korraldatud peole – AFS’i õpilastel on siin täis 3 kuud ja yfukatel 4!

Jällegi üks hullumeelne õhtu. Tantsisime nii palju, et mul on tänagi veel jalad haiged. Aga muidugi, mis on üks õhtu Mehhikos, mis ei sisalda kaklusi? – ja jälle oli asjaga seotud mu nõbu Paco. Olime just tänaval seismas ja pileteid jagamas, et peole siseneda, kui nägin, et mingi ülipurjus mees tuli meilt midagi küsima. Tahtis meile mingit pahna müüa, Salma ütles veel viisakalt, et ei aitäh. Paco nägi seal oma sõpru ja rääkis nendega juttu, kui mees nende juurde läks ja hakkas nõudma, et nad temalt ma ei tea mida ostaks. Tädipoeg ütles ilusti, ei aitäh ja selle peale võttis purjus mees hoogu ja lõi Pacot peaga otse näkku. Ma nägin ainult seda löömishetke ja seda, kuidas mees minema jooksis. Paco seisis keset tänavat ja hüüdis talle midagi järgi ning ropendas, käega suud kinni hoides. Läksin kohe vaatama, et kas temaga on korras ja kui ta käe eest ära võttis… huuuuh, kõik kohad verd täis ja kutil mokk täiesti töllakil. Eriti halb õnn oli see, et tal on breketid ja seetõttu sai suu veel rohkem kahjustada. Hiljem peale haiglas ja politseis käimist kuulsin veel, et nüüd tal üks hammas ka pekkis sellepärast. No uskumatu, kui halb õnn tal nende kaklustega on – enne oli ninaluu ja nüüd see. Igatahes muidugi läks ta asjaga kohe politseisse ja kui need seal lillegi ei liigutanud, tuli presidendi käsi mängu ja praegu peaks see haige mees vangis olema.

Sellele vaatamata oli minul väga tore õhtu!

Ja tänane pühapäev möödus kodus. Aga meil käisid just külas teised sõbrad – Ami, Yoshi, Denis, Fernanda ning käisime tacosid söömas. Ei tea kust aga meil tuli selline mõte, et kõik peavad kuidagi lollid välja nägema. Salmal olid seljas lühkarid ja kahte erinevat värvi sokid koos koolikingadega (rõve), Clemensil minu lipsudega plätud, Fernandal kahte erivärvi tennised, minul ühes jalas tennis, teises kooliking ning Yoshi ja Amadeo kaunistasime ära Salma ehetega. Ma ei tea, miks meil sellised hulluhood vahepeal on aga no nii palju nalja sai, et jube – mul kõhulihased täitsa haiged. Võib-olla on see tacodest – nädalavahetuseti on mu lemmik taco-kohas selline diil, et kui osad ühe taco, saad kaks. Ehk siis sai kohe topelt söödud.

Ja praegu leotame Salma ja Clemensiga teleka ees, täna on üke pika aja üks rahulik õhtu – ehk saab vähe rohkem und ka, sellega on viimasel ajal nii kitsas olnud.

Üks asi veel! Viimasel koolipäeval otsustasime Denisega, et mina õpin itaalia keelt ja tema eesti keelt. Vaadake ise, mis sellest välja tuli! PS sisaldab natuke roppusi ka, vabandan, kellele ei meeldi aga mul endal alati nii naljakas vaadata ja kuulata seda :D

Aga muidu on elu nagu lill ja rohkemgi veel!! Vaadake pildiblogi, panen sinna igasuguseid pilte kogu jutu kohta, mille just ära kirjutasin!

Kõike ilusat, kalli-kalli

Kaisa :)

Video: Teretulemast Ixtepec'i!

Minu kauatehtud kaunikene, lõpuks sai valmis!