Tere tere kõigile ja vabandused, et
olen blogi nii kauaks unarusse jätnud. Viimasel ajal on nii tohutult palju
tegemist olnud, et vaevu olen magada saanud, rääkimata mingist blogi
kirjutamisest.
Praegu suure imestusega avastasin,
et viimasest postitusest on juba üle nädala möödas ja ei mäletagi enam, mis ma
sinna kokku kirjutasin.
JA MA SAIN OMA JÕULUPAKI KÄTTE! TE
EI KUJUTA ETTE, KUI ÕNNELIK MA OLEN! Emme, tuhat tänu sulle selle vaeva eest
veelkord! Siiamaani seletan kõigile, et tõesti, mu emme meisterdas nii palju
ise, selleks, et meile Salmaga need päkapikukotid teha! No kui armas! Aa, ja
seda ka, et panin kõik saadud kingikotid ilusti külmkappi, sest pakis olnud
kirjas oli öeldud, et KÕIK pakid sisaldavad šokolaadi ja ma arvan, et muidu on
see üks katastroof, kui need mitme nädala pärast jõuluõhtul avame
Praegu on elu kuidagi jube kiireks
läinud. Nüüd on kool ka läbi ja vaheaeg.
Alustan sellest, et kuigi hõiskasin
rõõmuga, et saan koos Silje perega minna Tuxtlasse kontserdile ja terve nädalavahetuse
nendega seal veeta, ei tulnud see plaan kahjuks välja. Praegu istun siin teleka
ees, panin klapid pähe, et saaksin kirjutamisele keskenduda, mitte nagu juba
viimased tund aega - selle asemel juttu ajama hakata. Nii läheb mõte täiesti kaduma.
Istusin mitu minutit käed klahvidel ja ei suutnud meenutada, mis ma eelmisel nädalavahetusel
tegin. Küsisin Salma ja ema-isa käest ka ja keegi ei mäleta. Ju me Salina Cruzis
käisime, midagi paremat me välja mõelda ei suutnud.
Vot. Sellepärast ei tohikski blogi
kirjutamisse nii pikka vahet jätta, sest praegu ei suuda kuidagi meenutada, mis
ja millal juhtus. Midagi halba igatahes mitte, viimasel ajal on kuidagi iga
päevaga aina lõbusam. Nalja saab kuhjaga, nii pere kui sõpradega ja igavust ei
ole siin küll tundnud.
Aaa, üks asi tuli veel meelde! Ei
mäleta täpselt, millisel ööl aga eelmisel nädalal skype’sin oma klassiga
Nõmmelt. Nii armas oli, kuigi minu jaoks oli kell pool kolm öösel ja olin veidi
unine. Panin endale äratuse aga olin just lollisti tund aega enne seda magama
jäänud, sest ei jaksanud enam oodata ja ei ärganud mitte äratuse, vaid selle
peale, kui mu telefon karjuma hakkas, sest Laura juba helistas. Armas oli kõiki
näha – tuli natuke isu Nõmmel olla, sest mulle väga meeldib detsembrikuu meie
koolis – jõuluhommikud ja igasugused muud pisiasjad, mis nii hea jõulutunde
tekitavad. Siin ei ole mul mittemittemingit jõulutunnet, ausõna. Armastan
ja igatsen eesti jõule koos perega.
Viimasel ajal on mul tulnud komme
käia öösiti rõdul istumas ja muusikat kuulamas. See on hetk, kus tänav on
vaikne ja keegi ei karju ega plärista mingite vilede või sireenidega. Lihtsalt
inimtühi ja ei mingit kuumust - külm tuul. Eestis on mul alati oma „vaikuse“ aeg, kui tahan. Kui muidu
ei saa, võtan ratta või ATV ja lähen sõitma. Või siis lihtsalt jalutama. Siin
ma nii teha ei saa ja tunnen sellest natuke puudust, sest siinne elu on jube
lärmakas ja päeva lõpuks väsitab see tohutult. Seega, kui kõik on magama läinud
(vahepeal on Salma minuga aga see on mõnus, sest siis me lihtsalt räägime
vaikselt juttu), lähen vaikselt rõdule ja võin vabalt seal oma muusikaga tund
aega toolis lebada ja kuud ning tähti vaadata. Ja sellega on patareid jälle
järgmiseks hullumeelseks päevaks laetud J
Eelmisel nädalal olin väga hõivatud
oma piñatat tehes. Oi, kui kopp mul sellest
jurast lõpuks ees oli! Arvasin lahkelt, et mis see meisterdamine siis ära ei
ole, et paar tundi võtab. Jajah, ilusad unistused - ma ei tea noh, vähemalt
mingi 4-5 päeva sai sellega jamatud. Õnneks aitasid mind ema, Salma, Fernanda
ja vend Carlos, et kuidagi asjast mingit aimu saada aga suurema osa tegin ikka
ise. Ükspäev peale kooli tuli ka Denis minu juurde, et aidata. Piñatat oli vaja
laupäeval toimunud YFU peo jaoks. Iga vahetusõpilane pidi loominguline olema ja
oma piñata meisterdama ning peale selle sinna juurde hispaania keeles rääkima
miks just selline valik. Mina valisin oma piñataks sombreero AGA et olen
eestlanna, siis minu hiiglaslik sombreero oli kaunistatud sini-must-valge
paberiga. Jube töö aga lõpuks sai väga uhke! Ja ma võitsin YFU sombreerode
võistluse! Alguses ei olnud väga mingit suuremat võiduhimu aga kui olin juba
nii palju vaeva näinud, siis nagu emagi ütles – me läheme ikka võidu peale
välja! – mõeldud, tehtud! Go Eesti ja Go Mehhiko!
PS Clemens filmis ja seetõttu ei ole poole video pealt enam midagi väga aru saada - ta jooksis kommide jägi.
Aga
hoolimata sellest, et mul oli oma võistlusega palju tööd, leidsime aega
neljapäeva õhtul minna koolilõppu tähistama. Esialgu olime vaid neljakesi –
mina, Salma, vend Carlos ja nõbu Paco. Hiljem, kui välja istuma läksime,
liitusid meiega ka teine nõbu Sami ja Yoshi (Jaapan) koos minu nõbu (naid mul
jätkub) Fernandaga. See oli üks hullumeelne õhtu aga no nii lõbus ei ole mul
ikka ammu olnud! Uskumatu! Ja see, et hispaania keel on juba piisavalt suus, et
naljadest aru saada ja bandat kaasa laulda teeb asja veel imelisemaks. Ja et
ikka olukorrad suhetest ära rääkida: minu nõbu Fernanda on koos Yoshiga ning
minu õde koos Ami’ga Itaaliast (Ja Amedeo vahetas perekonda ning nüüd elab koos
mu tädi perega – Paco ja Fernandaga, ehk siis teoreetisilest on mu õe kutt ta
tädipoeg ja sellega saab muidugi alati palju nalja). Selle õhtu põhilause minu vennalt, kes on üks
paras hullumeelne tüüp: OH MA FAKIN’ GOSH! Ilmselt see ei ole teie jaoks väga
naljakas lugeda aga see on pigem mulle endale, kui kunagi hiljem oma blogi loen
– kohe igasugu naljad tulevad meelde.
Reedese
päeva veetsime piñatasid (Salmal on samuti vaja kooli jaoks piñata teha)
meisterdades ja telefonide otsimise missiooni läbi viies – eelmisel õhtul
unustasid nii Carlos kui Paco oma telefonid ei tea kuhu, nende omad leidsime
hiljem autost üles. Aga Fernandal nii hästi ei läinud, sest tema telefoni oli
ära varastanud baaris olnud töötaja. Õnneks saime tänu hääle tehnikale telefoni
asukoha arvutiga teada ja käisime koos patrulliga seda taga otsimas. Peale suuri
sekeldusi ja valesid saatis minu täditütre abikaasa (president) oma mingisugused
ihukaitsjad seda tüüpi otsima ja tagasi tulid nad telefoniga. Lõpp hea, kõik
hea.
Õhtul
sõitsime Salina Cruzi, et minna isa peole – tema töökoha aastapäev vms. Väga
peen pidu oli. Meil Salmaga muidugi mitte just üleliia huvitav aga mina olin
õnnelik, et üheks õhtuks oma pagana piñatast lahti sain. Aga kuna see oli vaja
laupäevaks valmis saada, siis äratas ema meid laupäeva hommikul kell 7.30, et
tagasi koju sõita – ma pidin oma meistriteose käppelt lõpetama. Kuna laupäev on
alati traditsiooniline Eestiga suhtlemise aeg, siis pidin seda seekord tegema
samal ajal liimi ja kääride ja paberitega mässates. Seni, kuni liim kuivas,
läksin bussijaama vastu minu heale sõbrale Clemensile Austriast, kes tuli mulle
nädalavahetuseks külla. Vaene mees, pidi terve tee Lagunasest siia oma piñatat
kaasas tarima…
YFU
pidu just midagi üleliia lahedat ei olnud, siiski parem kui eelmine kord, kuna
seekord oli peale sakslaste seal ka Clemens ning mul olid kaasas ema ja Salma,
kellega juttu rääkida.
Laupäev
oli üks meeletult tegemist täis päev – Salina Cruzist hommikul käppelt koju, piñata,
Clemens, Yfu pidu ja peale seda tulime korraks koju ning õhtul suundusime edasi
vahetusõpilaste korraldatud peole – AFS’i õpilastel on siin täis 3 kuud ja
yfukatel 4!
Jällegi
üks hullumeelne õhtu. Tantsisime nii palju, et mul on tänagi veel jalad haiged.
Aga muidugi, mis on üks õhtu Mehhikos, mis ei sisalda kaklusi? – ja jälle oli
asjaga seotud mu nõbu Paco. Olime just tänaval seismas ja pileteid jagamas, et
peole siseneda, kui nägin, et mingi ülipurjus mees tuli meilt midagi küsima.
Tahtis meile mingit pahna müüa, Salma ütles veel viisakalt, et ei aitäh. Paco
nägi seal oma sõpru ja rääkis nendega juttu, kui mees nende juurde
läks ja hakkas nõudma, et nad temalt ma ei tea mida ostaks. Tädipoeg ütles
ilusti, ei aitäh ja selle peale võttis purjus mees hoogu ja lõi Pacot peaga
otse näkku. Ma nägin ainult seda löömishetke ja seda, kuidas mees minema
jooksis. Paco seisis keset tänavat ja hüüdis talle midagi järgi ning ropendas,
käega suud kinni hoides. Läksin kohe vaatama, et kas temaga on korras ja kui ta
käe eest ära võttis… huuuuh, kõik kohad verd täis ja kutil mokk täiesti
töllakil. Eriti halb õnn oli see, et tal on breketid ja seetõttu sai suu veel
rohkem kahjustada. Hiljem peale haiglas ja politseis käimist kuulsin veel, et
nüüd tal üks hammas ka pekkis sellepärast. No uskumatu, kui halb õnn tal nende
kaklustega on – enne oli ninaluu ja nüüd see. Igatahes muidugi läks ta asjaga
kohe politseisse ja kui need seal lillegi ei liigutanud, tuli presidendi käsi
mängu ja praegu peaks see haige mees vangis olema.
Sellele
vaatamata oli minul väga tore õhtu!
Ja
tänane pühapäev möödus kodus. Aga meil käisid just külas teised sõbrad – Ami,
Yoshi, Denis, Fernanda ning käisime tacosid söömas. Ei tea kust aga meil tuli
selline mõte, et kõik peavad kuidagi lollid välja nägema. Salmal olid seljas
lühkarid ja kahte erinevat värvi sokid koos koolikingadega (rõve), Clemensil
minu lipsudega plätud, Fernandal kahte erivärvi tennised, minul ühes jalas
tennis, teises kooliking ning Yoshi ja Amadeo kaunistasime ära Salma ehetega.
Ma ei tea, miks meil sellised hulluhood vahepeal on aga no nii palju nalja sai,
et jube – mul kõhulihased täitsa haiged. Võib-olla on see tacodest –
nädalavahetuseti on mu lemmik taco-kohas selline diil, et kui osad ühe taco,
saad kaks. Ehk siis sai kohe topelt söödud.
Ja
praegu leotame Salma ja Clemensiga teleka ees, täna on üke pika aja üks rahulik
õhtu – ehk saab vähe rohkem und ka, sellega on viimasel ajal nii kitsas olnud.
Üks
asi veel! Viimasel koolipäeval otsustasime Denisega, et mina õpin itaalia keelt
ja tema eesti keelt. Vaadake ise, mis sellest välja tuli! PS sisaldab natuke
roppusi ka, vabandan, kellele ei meeldi aga mul endal alati nii naljakas
vaadata ja kuulata seda :D
Aga
muidu on elu nagu lill ja rohkemgi veel!! Vaadake pildiblogi, panen sinna
igasuguseid pilte kogu jutu kohta, mille just ära kirjutasin!
Kõike ilusat, kalli-kalli
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar