Üritan ikka nädalaste vahedega vähemalt endast midagi teada
anda. Väga üldiselt öeldes on elu endiselt superilus, mõnus ja palav siin
Mehhikos. Jah, viimastel päevadel on see jube palavus mu jalust löönud täitsa.
Ma ei tea noh, seda on ikka natuke palju juba eestlanna jaoks vist. Kraadid
jäävad kuskile veidi alla neljakümne aga no päikese käes on täiesti võimatu
olla. Tuult ei ole seega õhk lihtsalt puudub minu jaoks. See trall on juba
umbes eelmisest reedest-neljapäevast saati kestnud. Muidu tavaliselt on ka
palav jah aga esineb normaalsemaid päevi ja minu jaoks tuleb ette ka jahedaid
õhtuid aga no praegu…johhaidii. Kui ma eile öösel veel kella kolme ajal üleval
istusin, olin rõdul ja ka siis higistasin nagu segane, sest praegu on ka ööd
kuumad. Minule mõjub see kuumus nii nagu oleksin panniga pähe saanud – täiesti
uimane ringi töllav tont, midagi meelde ei jää ja juhe on nii koos koguaeg.
Eelmisel nädalal tegin midagi erakordset – kirjutasin koolis
oma esimesed eksamid. Õpetaja andis mulle lehe kätte ja kui ma seda lugedes
muffigi aru ei saanud, ütlesin, et vabandust aga ma tõesti ei saa aru ja kardan
et ei oska seda eksamit ikkagi teha. Selle peale teatas õpetaja, et itaallane
Rene küll teeb eksameid ja mina peaksin ka. Nojah, mis sest, et itaallastel oli
keel juba peale paari nädalat enamvähem ja mul võttis see kuid aega.. Aga ma ei
lasknud tujul langeda – mis nad ikka teevad kui ma lihtsalt aru ei saa. Õige
oligi, just päris palju nalja sai sellega. Nii õpetajaga kui klassikaaslastega
– Kaisa eksamit tegemas… Kõik ütlesid mulle lihtsalt vastuseid ette ja ma pidin
ainult numbrid ja tähed kokku viima. Mõtlesin, et parem nii, kui tühi leht
tagasi viia. Siin käib hindamine kümnepallisüsteemis. Sain hindeks 3.5 – kõigil
nalja veel rohkem kui varem. Enda jaoks ka päris hea kõhutrenn. Teise eksami,
filosoofias vabandasin õpetajale ilusti välja. Üritasin maha kirjutada aga siis
sain aru, et mis sellest ikka kasu on, kui ma sõnad ka kuulmise järgi valesti
kirjutan. Kirjutasin siis õpetajale ilusa teksti lehe alla, et ma tõesti
üritasin aga mu hispaania keel ei ole ikka nii hea, et ma saaksin sellistest
asjadest aru ning vabandasin. Õpetaja sai südamest naerda ja siis jäin temaga
lihtsalt niisama juttu ajama, see sobib mulle hulga rohkem.
Eelmine nädal möödus kuidagi überkiirusel, isegi ei mäleta
mis ma veel tarka tegin. Eks ikka oma igapäevarutiini: kooli, piljardisse,
koju, jõusaali. Sinna vahele mahuvad muidugi kokkusaamised sõpradega ja
väljaskäigud.
Nädalavahetus. Reedel käisime hea kambaga Yoshi
juures, õhtu möödus nagu ikka ennast pooleks naerdes ja igasuguste
maailmaasjade üle arutades. Lihtsalt armastan neid inimesi ja seda seltskonda.
Laupäeval käisime selle meeletu kuumuse eest Ojo De Aguas ennast värskendamas
ja ujumas. Megarahvas muidugi, kes oli sinna puhekpäeval peredega kokku tulnud
ja noh, kui blondiin vette hüppab, ei olnud vähe neid kommentaare, vilesid ja
kõike muud. Kuna ujumine ja kuumus
võtsid meid kõiki nii läbi, otsustasime sellel õhtul tacoringi teha ja siis
perega mõnusalt teleka ette sättida ja filmi vaadata. Kõik sujus plaanipäraselt
seni, kuni mulle kella ühe ajal öösel Yoshi helistas ja küsis, kas ta võib
külla tulla. Nojah, loomulikult ei olnud probleemi. Aga temaga oli kaasas ka
Paco. Ajasime siis koos Carlose üles (see oli raske, vend oli nii väsinud, et
tema püsti saamine võttis palju aega). Meie Carlosega ei olnud eriti
peomeeleolus, pigem oleks kerra tõmmanud aga kuna need hullud nõbud käisid nii
pinda, et nii ikka ei saa ja mida kõike, lõppes õhtu sellega, et istusime pool
ööd rõdul ja magama sain kella viie ajal. Sellel õhtul naersin ma nii palju, et
päris tõsiselt mõtlesin ühel hetkel, et lasen püksi. See kõlab väga lapsikult
ja rõvedalt aga Paco suudab nii suuri krookse lasta, et minu või Yoshi täisnime
ütlemine ei ole mingi probleem. Issand, seda kirjutadagi on rõve aga ausõna,
see oli nii naljakas, et mul oli kõht krampis ja pisarad jooksid. Vaikne õhtu
Ixtepecis, minu rõdu all, Oxxo ees paar taksot kliente ootamas, meie räägime
vaikselt juttu ja siis tuleb see vend ja röhitseb nii, et kõik kajab. Vot
sellepärast ma alati lihtsalt ütlengi, et „oli tore õhtu“ – kui ma hakkaksin
kõiki neid rõvedaid nalju siia kirjutama, siis see oleks nõme, kirjutades ja
lugedes pole see üldse naljakas. Okei minu jaoks jah, sest mulle tuleb kõik
meelde. Mi mujer me encontró en el celular los
mensajes del Whatsapp! Ma arvan, et
selliseid spontaanseid kokkusaamisi nagu siin enamvähem igal õhtul on, jään
kõige rohkem igatsema. Kes mulle Eestis ikka laupäeva öösel helistab ja teatab,
et ootab mind rõdu all, et niisama koos chillida.
Eile käisin ilusti koolis ja kui me nagu tavaliselt peale
tunde pildardisse läksime, tulid sinna ka sõbrad ja nõbu Ixtepecist, kes muidu
meie koolis ei käi. Plaanisin vara koju minna, et magada, sest see palavus
niitis ikka täiega aga lõpuks jõudsin hoopis kella kole ajal koju, mitte 12
nagu arvasin. Sõime ruttu Salmaga lõunasöögi ära ja läksime korraks diivanile
puhkama. Plaan oli kell 5 jõusaali minna, et kava ruttu ära teha, sest Salma pidi
kell 8 juba tantsima minema (Siin toimub Juulis selline suur üritus, mida võib
võrrelda tantsupeoga. Asi toimub osariigi pealinnas Oaxacas ja minu Salma on sellel
aastal üks peatantsijatest, kes seal mitmetuhande inimese ees kepslema hakkab.
Mul on nii kahju, et mina seda ei näe, sest selleks ajaks olen juba kodumaa
pinnal tagasi) Ja järgmine asi, mida ma peale seda, kui diivanile heitsime
mäletan, on see, et ärkasin mingi valju reklaami peale telekast ja ehmatasin
ennast lolliks, sest kell oli 8. Äratasin ruttu Salma üles, see jooksis ruttu
oma tuppa, haaras riided ja kadunud ta oligi. Minul telefon sõnumeid täis, et
kas ja millal ma jõusaali lähen. Helistasin Yoshile ja rääkisin talle loo ära
ning läksime hoopis parki istuma. Meiega ühines ka vend Carlos ja kui meil just
õhtu hakkas hoogu üles kerima, helistas ema ja ütles, et Carlose koer hakkas
poegima. Me olime seda juba ammu oodanud ja tegelikult pidid kutsikad juba eile
sündima aga jah. Ehk siis jooksime ruttu koju. Sündis 9 kutsikat, 7 elavad
praegu. Kahega läks jah natuke õnnetult, ei tea kas sünisid juba surnult või
mis juhtus. Igatahes meil on praegu trepi all suur hall rottweiler oma seitsme kutsikaga
.
Me oleme Salmaga siin kaks õhtut Twilighti filmide maratoni
teinud, päris armas. Filme pole ammuammu näinud ja Salmaga saab alati nii palju
nalja. Eile jõudsime siis kõik vaadatud.
Ja ei tea, mis mul täna juhtus aga unustasin õhtul omale
äratuse panna ja selle asemel, et kella kaheksaks kooli minna, ärkasin ma kell
11. Siis leidsin, et ju siis oli see saatus, sest Eesti Vabariigi aastapäeva
puhul võib ikkagi ühe puhkepäeva lubada. Vaatasin ilusti presidendi kõnet ja
kätlemist ka. Ja emme, tead mida ma hirmsasti igatsema hakkasin… meie vabariigi
aastapäeva salatit. Palun, siis kui ma koju tulen, siis teeme seda kohe
esimesel päeval!
Ja ülejäänud päeva veetsin Carlose ja Yoshiga, sest ema läks
Salmaga Salina Cruzi mingeid asju ajama. Õhtul jalutasime Alejandroga pargis ja
nägime palju sõpru. Siis hakkasingi Yoshiga rääkima, et tegelikult ikkagi nii
lahe, kui palju sõpru ja häid tuttavaid on, kellega alati midagi teha saab.
Näiteks ühe õhtuga kutsuti meid vist kolmele peole ja märtsis toimuvale
rannatripile.
Nonii, nüüd venis pikale natuke aga emmele nii meeldibki ;)
Ilusat reisi mu kallile eesti perele, kes praegu Hispaanias
on, kallid teile – nüüd tulevad ehk kiiremini, sest olete mulle natuke lähemal.
Ja ilusat Vabariigi aastapäeva! Elagu mu armas Eesti, üks
maailma kõige ilusamaid riike!
Kalli-kalli
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar