Täna, teisipäeva hommikul, ärkasin varem, et seekord õigeks ajaks kooli jõuda. Jube raske oli aga pesema ma end venitasin ja valmis sättisin ka. Kooli jõudes ootas mind ebameeldiv üllatus - kool jäi ära. Kedagi ei olnud, ainult värava juures valvavad politseinikud muigasid sõbralikult, et kuidas guera (heledajuukseline) siis ei teadnud, et kooli pole. Nojah, eile käisin koolis küll ja nägin sõpru ja kõiki aga keegi ei maininud midagi selle kohta, et täna kooli pole. Vahva küll. Keerasin siis otsa ringi ja läksin koju tagasi. Ka Denis ei teadnud sellest midagi, tal aga vedas - ma saatsin talle sõnumi just siis, kui ta hakkas kodust väljuma. Aga nojah, täna mul siis lõpuks üks rahulikum päev ka üle pika aja. Ongi hea, ma arvan, et lebotan kodus ja puhkan. Terve eelmine nädal ja nädalavahetus sai ringi joostud ja igasugu asju tehtud. Mingit puhkust küll ei olnud. Isegi uneaega nappis - ma arvan, et kokku sain nädalavahetusel mingi viis tundi magada.
Eelmine nädal toimusid meie juures jälle ema kokakursused. Tegid mingeid tarretisetaolisi torte ja muffineid sõbrapäevaks. Ja see oli vist neljapäeval, kui Alejandro (venna Carlose poeg) meie juurde külla tuli. Praegu jääb ta koos oma lapsehoidjaga meie juurde kaheks nädalaks. Ka Carlos ise elab hetkel meie juures. Mulle see väga meeldib - mul klapib temaga nii hästi. Eks teate isegi, kõigil on mõni selline sõber, kellega ei saa tõsine olla. Üldse noh. Koguaeg on mingid lollid naljad ja naeran kõht krampis. Ja noh, eriti kui me kolmekesi oleme - mina, Salma ja Carlos. Kolm hullu koos, nendega juba igav ei hakka.
Reedel läksid ema ja Carlos koos Alejandroga Salina Cruzi isa juurde ja mingied dokumente ajama. Meie Salmaga jäime koju. Õhtul tulid küll Yoshi, Paco ja Lalo ning olime niisama meie juures. Vaatasime filme ja Paco oma seebikat. See on selline mehhiko seebikas, mille nimi on El Señor de los Cielos.
Narkoärikad, rikkurid, armukesed ja kõik see klassikaline seebikajura. Ja ma nüüd ei valeta ausõna, kui ütlen, et Paco vaatas seda rohkem kui 24 tundi. Alusas reedeõhtul kella kaheteist ajal ja lõpetas hommikul kell 8, kui ta juba viimased kaks osa teleka ees maha oli maganud. Järgmine päev läksin mina lõunal Siljega ühte pulma kaasa ja kui ma tagasi jõudsin, oli Paco üles ärganud ja istus jälle oma seebikaga teleka ees. Seekord lõpetas ta vaatamise kella ühe ajal öösel, sest siis läksime Salma ja Carlosega koos Yoshi juurde külla. Tal oli seal väike sõbrapäevapidu, koos heade sõpradega. loomulikult, nagu alati sai väga palju nalja ja meie Carlosega siiamaani irnume igasuguste juttude ja juhtumiste üle. Ma arvan, et see on üks asi, mida ma väga taga igatsema jään.
Pühapäeva hommikul ärkasin, sõin ja juba oligi Yoshi mulle järgi tulnud, et minna Silje juurde ratsutama. Megaaaaaaalaheee oli! Ma olen ratsutanud küll ja nüüd juba tean enamvähem, et mis, kus ja kuidas aga kiirelt ei ole ma kunagi ratsutanud. Ja seekord õppisin ära! Ei ole see midagi nii lihtne - täna on teisipäev ja mul on ikka jalad sinised, käed villis ja selg nii kange, et kõndida on valus. Aga see oli kõike seda väärt! Tõsiselt vinge! Ma arvan, et see pühapäev läheme jälle, kui saab. Päikesepiste sain kah veel lolli peaga. Ja kuna me käisime pärast ratsutamist Ixtaltepecis krevette söömas, siis need tegid mu kõhule liiga, nüüd on see mure kah veel. Ehks siis mul sada häda korraga praegu :D
Aga peale seda, kui koju jõudsime, läksime kohe edasi presidendi juurde, seal olid koos kõik nõbud ja tädi Marilu ka. Ja võite kolm korda arvata, mida Paco terve aeg tegi - vaatas oma seepi.Narkoärikad, rikkurid, armukesed ja kõik see klassikaline seebikajura. Ja ma nüüd ei valeta ausõna, kui ütlen, et Paco vaatas seda rohkem kui 24 tundi. Alusas reedeõhtul kella kaheteist ajal ja lõpetas hommikul kell 8, kui ta juba viimased kaks osa teleka ees maha oli maganud. Järgmine päev läksin mina lõunal Siljega ühte pulma kaasa ja kui ma tagasi jõudsin, oli Paco üles ärganud ja istus jälle oma seebikaga teleka ees. Seekord lõpetas ta vaatamise kella ühe ajal öösel, sest siis läksime Salma ja Carlosega koos Yoshi juurde külla. Tal oli seal väike sõbrapäevapidu, koos heade sõpradega. loomulikult, nagu alati sai väga palju nalja ja meie Carlosega siiamaani irnume igasuguste juttude ja juhtumiste üle. Ma arvan, et see on üks asi, mida ma väga taga igatsema jään.
Pühapäeva hommikul ärkasin, sõin ja juba oligi Yoshi mulle järgi tulnud, et minna Silje juurde ratsutama. Megaaaaaaalaheee oli! Ma olen ratsutanud küll ja nüüd juba tean enamvähem, et mis, kus ja kuidas aga kiirelt ei ole ma kunagi ratsutanud. Ja seekord õppisin ära! Ei ole see midagi nii lihtne - täna on teisipäev ja mul on ikka jalad sinised, käed villis ja selg nii kange, et kõndida on valus. Aga see oli kõike seda väärt! Tõsiselt vinge! Ma arvan, et see pühapäev läheme jälle, kui saab. Päikesepiste sain kah veel lolli peaga. Ja kuna me käisime pärast ratsutamist Ixtaltepecis krevette söömas, siis need tegid mu kõhule liiga, nüüd on see mure kah veel. Ehks siis mul sada häda korraga praegu :D
meie Yoshiga rääkisime Eduardoga (president) juttu. Ta käis ka noorena vahetusõpilaseks. Koos AFSiga Ameerikas. Päris huvitav oli. Peab mainima, et meil on siin noor ja hea huumorisoonega president.
Ja eile oli selline tavaline koolipäev, jõudsin varem koju sest pooled tunnid jäid jälle ära aga hea oligi - mu pea lõhkus sellest päikesepistest ja terve keha kõikide kontidega valutas nagu vanainimesel. Koju jõudes kukkusin otse diivanile ja jäin magama. Ärkasin selle peale, et meie juurde olid jälle tulnud nõbud. Ülla-ülla, mis seriaal kohe käima lükati. Ausaltöeldes ma juba näen ka und sellest - söögi alla ja söögi peale üks ja sama jura.
Õhtu veetsin Salmaga oma toas juttu ajades ja igasuguseid idiootsusi tehes. Oi, kuidas ma seda tüdrukut armastan!
Tegelikult oli mul vahepeal nii palju asju meeles, mida kõike blogisse kirjutada aga hetkel pea täitsa tühi. Järgmiseks postituseks hakkan märkmeid tegema, et ära ei ununeks.
Aaa, üks asi küll! Ma ei mäleta üldse, kas ma olen maininud aga ma ikkagi vahetasin oma klassi ära. Nüüd olen juba mitu nädalat uue klassiga - megamegamega rahul. Nii lahedad inimesed. Lõpuks ometi ei ole enam seda tunnet, et ma ei taha sinna klassi minna - nüüd ma veedan isegi vahetunde klassis istudes ja oma sõpradega juttu rääkides või mingeid lollusi tehes. Igatahes, midagi positiivset!
Ja meisterdasin ka ühe video valmis. Ei midagi spetsiaalset - lihtsalt minu armas Ixtepeci elu.
(ma endiselt ootan oma neid Mexico reisi videoid aga kõhutunne ütleb, et see võtab veel paar nädalat aega...mehhiko, mañana y ahorita
Kuigi tean, et praegu teil seal on natuke murepilvi ja muud jura, siis loodan, et kõik saab korda. Alati saab, ka kõige masendavamatel aegadel - seda olen ma selle aastaga õppinud. Ja nendele, kes teistele käru keeravad, tuleb karma! Rusikareeglid ;)
Kalli-kalli
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar