Eilne, teisipäevane, hommik ei alanud minu jaoks just kõige paremini - kes teab mis jama oli aga enesetunne oli halb ja otsustasin kooli mitte ronida. Veetsin terve päeva oma toas voodis pikutades ja midagi paremaks ei läinud. Ei olnud söögiisu, rääkimata kihust suurele õhtusele peole minna. Nimelt eile oli see suur ja tähtis õhtu, mil Juchitanis pidi toimuma hiigelsuur Vela, laulmas kuum bänd Los Angeles Azules. Meil oli juba väga ammune plaan sinna minna aga mu halb enesetunne rikkus mu tuju täitsa ära, sest teadsin, et sellisena ei ole mõistlik kodust välja ronida, veel vähem suurele Velale. Pärastlõunal tuli Silje minu juurde, et mind sööma kutsuda ja kuna sellele norrakale on võimatu ei öelda, olin varsti riides ja valmis minema. Peale söömist pargis istudes ja juttu rääkides nägime Ferchot, kes imestas, et miks ma juba riietumas ei ole. Seletasin, et see Vela jääb vist minu jaoks kahjuks ära. Sellepeale ütles Fer mulle huevona. See tähendab laiskvorsti põhimõtteliselt. Aga nojah. Koju tulles ütles Salma, et ma hästi järgi mõtleksin, et tema minu olukorraks veaks ennast ikkagi kohale, kui vähegi suudaks, sest mul on nii vähe aega Mehhikos olla jäänud ning pean seda nautima. Peale selle ummistas Yoshi mu Whatsappi paluvate ja manguvate sõnumitega, et ma ikka jalad alla ajaksin ja ennast korda sätiksin.
Tänu kõikidele nendele inimestele võtsin ma ennast lõpuks kätte ja hakkasin jällegi trajet õmblema - seda tuleb iga peo ajaks uuesti sättida ning ausaltöeldes on see päris tüütu töö.
Aga pooleteist tunniga oli traje valmis, pesus käidud, peomeik näos ja Salma mu soengu punumisega lõpetanud. Ning juba oligi auto maja ees signaalitamas ning alustasime sõitu läbi äikese Juchitani poole. Siin on praegu selline äikesetormide hooaeg - hakkan juba ära harjuma, et iga õhtu välgutab ja kõmiseb kuskil.
Kui peopaigale lähenema hakkasime, nägime taevas suuri valgusteid ning autorivi, mis ulatus kilomeetreid nii ühele, kui teisele poole Vela. Ka vastassuund oli samasugune. Ning väravate ees seda hiiglaslikku inimestemassi nähes ahhetasime me kõik. Eriti siis, kui saime aru, et see ei ole lihtsalt sõpru ja sugulasi ootav mass vaid järjekord, mis ennast metallidetektoritest kolmekaupa läbi pressis. Ma ei saa aru, mis kontroll see oli - iga inimese puhul hakkasid masinad karjuma aga kõrval seisvad automaatidega politseinikud ainult naeratasid ja tervitasid. Nojah, okei - Viva Mehhiko!
See rahvamass oli täiesti vabalt võrreldav laulupeoga. Kõndida oli raske, rääkimata tantsimisest. Aga meile see mingit probleemi ei valmistanud. Käisime Yoshiga ringi ja tantsisime nagu sukk ja saabas, sest kui paariks sekundiks keegi ära kaob, siis on sealt täiesti võimatu üksteist taas üle leida. Niii armas oli, et nägin jällegi oma kalleid itaallasi! Cecilia, Denis, Camila, Antonella, Luigi ja Yoshi! Nägin ka palju sõpru nii Ixtepecist kui oma koolist ning kui Los Angeles Azules lõpuks kell 1 öösel lavale jõudis, leidsime üles ka minu seal pidutsevad nõbud - Fernada, Daniela ja Paco. Tantsisime nagu segased ning alles hiljem märkasin, et Daniela oli seal koos Eduardoga - meie linnaksese presidendiga. Meeletu kogus tantsu, nalja ja rõõmu! Üks segane öö!
No tõesti, emotsioon, millega see Velaga mu rõõmupatareid nii täis laadis, et koduigatsus on nüüd täitsa paariks päevaks pühitud. See oli nende viimaste kuude üks minu tippõhtuid, seda võin kindlalt öelda. Unustamatu! See rahvas, need sõbrad, see melu, see Mehhiko! Võimas!
Kalli-kalli!
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar