Nädalavahetus läks kuidagi veel kiiremini, kui aeg Mehhikos üldiselt. Ikka totaalselt uskumatu, et olen juba üle kolme kuu siin elanud. Märkamatult on täitunud ka esimene kuu oma uue perega Ixtepecis. Endale tundub nagu oleksin nendega elanud juba palju pikemat aega - kõik on kuidagi nii kodune ja mõnus. Salma on imeline õde, kes minust väga palju hoolib ning kellega mul kunagi igav ei ole. Ema ja isa on samuti nii armsad - muretsevad, et mul alati ikka kõik hästi oleks ja tahavad mulle ainult parimat. Seega endiselt armastan väga oma siinset perekonda ja elu üldiselt! Puhas rõõm!
Laupäeval olin kodus, pealelõunal sõitsime ema ja õega Juchitani, kuna emal oli sinna asja ning Salma tahtis Burger Kingi minna. Minu sooviks oli aga Italian Coffee, kus käisin viimati Juchitanis elades. Kuna meie kodu on siiani veel sisustamisjärgus ja pidevalt tuleb uut ööblit ja muud vajalikku, ei suutnud ema enam välja kannatada elu ilma normaalsete nõudeta. Meil on enam-vähem nõud olemas aga tassid, klaasid ja väikesed lusikad on puudu. Käisime Sorianas (supermarket) ning mina sain ka vajalikku kraami oma näo jaoks, mille Mehhiko on täiega pekki keeranud. Ma ei tea millest see nüüd o, toidust, stressist või päikesest - pole halli aimugi aga igatahes on näonahk viimasel ajal väga koledaks läinud. Ja nüüd kui olen paar pärva neid uusi vahendeid kasutanud, on juba palju parem.
Ja ma ikka pean ära mainima - mulle ei istu Burger King ja ma igatsen vanu häid burkse MacDonaldsist või Herburgerist. Ei tea miks aga siin on burgerid teistmoodi maitsega ja kodused ikka miljon korda paremad.
Õhtuks sättisime ennast peole Bocho juurde. Bocho on siin üks kohalik räppar, iseloomustuseks ütlen et selline suurematsorti kutt, kes on alati seltskonna hing. Muhe vana. Laupäeval oli Ixtepecis 2 ja Juchitanis 1 pidu, kuhu mind kutsutud oli. Juchitani minna ei viitsinud ja pealegi ei tahtnud isegi vanematelt küsima minna, kuna olen kindel, et loa saamisega see lõppenud ei oleks. Juchitan on hirmus ja ohtlik. Pacito ja Fernanda tulid enne minekut meile ja siis otsustasime minna just Bocho peole. Seal nägin palju sõpru ja niisama tuttavaid. Lõpuks selgus, et see pidu oli väga hea valik - mul pole tükk aega nii head pidu sellise laheda seltskonnaga olnud. Mul muidugi oli natuke hirm sealsete tüdrukute ees, kes seal peol olid, sest kui mina sinna sisse astusin oli natukese aja pärast ümbritses mind kogu peol olev poistekari, nagu mesilased ümber meepoti. Kogu õhtu jooksil andsin kolm korda erinevatele tüüpidele korvi, sest siinsed poisid on ikka väga otsekohesed, kui keegi neile meeldib. Lõppude lõpuks oli mul ikkagi nii tore õhtu.
Pühapäeval magasime mõnuga ja kui ärkasin, oli aeg isadepäeva tervituseks Eestisse. Armas oli! Ja meie kingitus tekitas sensiatsioone ka Mehhikos (näitasin perele videot). Selline must kohvitass, millele ilmub kuuma vett sisse kallates pilt minust ja Eerikust. Megalahe! Pühapäeval tekkis isu ikkagi oma päris perekonda näha ja issit kallistada. Kuigi siinne elu on super, paneb vahetusaasta mind veel rohkem aru saama, et kõige parem koht on ikka oma kodu ning oma pere on kõige kalleim maailmas. Saadan veel kallistusi, kuna meil Eerikuga on ikka parimad vanemad maailmas!
Hiljem aitasin koristada ja süüa teha, kuna lõunasöögiks olid vanemad kirikuõpetaja koos perega meile lõunale kutsunud. Sõima kana ja ema tehtud kartuli-porgandivormi - meenutas mulle Eesti kodust toitu. Magustoiduks ahjuõunad suhkru ja kaneeliga. Super! Ja sinna mu dieet lähebki...
Täna üritasin toiduga tagasi hoida, olen ainult õunu söönud - see pidi aitama. Kui koolis sõpradele rääkisin, siis need irnusid muidugi lolliks ja sõid krõpsu edasi aga ei! Ma ei murdunud!
Ja mis koolist veel - ma ei tea, mis värk Mettal on aga nüüd meie suhted temaga on kuidagi ikka väga jahedad. Fercho rääkis täna, et ta üritas Mettaga rääkida - küsis, et kas Metta on ikka tema peale vihane, sai vastuseks, et natukene ikka. Nojah, ma ei tea, pole nagu kellegi probleem enam peale tema enda. Mina olen Fernandoga nüüd jälle väga hea sõber ja see o minu otsus. Ja kui ei sobi, no siis ei ole midagi teha.
Aa, ja kui peale Laura keegi veel ära ehmatas sellest uudisest, et Mehhikos suurematsorti mõrv toimus nende üliõpilastega ja kogu see ilge massihaua jura - see asi toimus minu elukohast kaugel-kaugel ning siin on kõik rahulik. Ei pea muretsema. Kohutav juhus muidugi, seda nüüd küll. Mul on nii kahju, et sellised ongi kõik uudised, mis Mehhiko kohta pasundatakse - nii jääbki sellest mulje, kui mingist ünberohtlikust ja jubedast paigast. tegelikult on Mehhiko võrratu, imeilus ja siin on väga armsad inimesed.
Tulin täna jälle koos Fernandoga koos koju ja meil oli bussis päris huvitav jutuajamine. Ta küsis, et kuidas mul blogiga edeneb, rääkisin, et see on endiselt üllatavalt populaarne, kuna ilmselt on ikka huvitav lugeda, kui erinev siinne elu Eestist on. No ma elan ju täiega nagu mingis mehhiko telenovelas. Selle peale pressis ta minult välja lubaduse, et kirjutan siia veel midagi, mis inimesi huvitada võiks (ta arvab, et mu blogi saab nüüd kohe peale seda hirmus kuulsaks...otsi lolli). "Minu mehhiklasest eks poiss, kes on nüüd siin üks mu parimaid sõpru (ja see ei ole veider) tahab mind aidata, et mulle siin uus poiss otsida." Ja tegelikult nii ongi. Pidime seda lauset mitu korda üle kordama, sest no see kõlab ikka...jaburalt on veel hästi öeldud. Aga noh, mis teha, nii naljakas kui see ka ei oleks, tõsi ta on - elu Mehhikos!
Sai jälle kõik ilusti ette kantud.
Päikest teile, kallid!
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar