Mis Kaisa siis vahepeal teinud on? - Oli haige (okei, päris terve ei ole veel siiani), igatses jälle Eestit (nüüd enam nii hull pole, elu jälle ilus), käis endiselt õhtuti väljas, pidas pidusid ja palju muud.
Näiteks eile oli Dia De Muertos. Üleüldse, siin on neljapäevast saati selline peotrall käinud, et kole lugu. Kool jäeti igal pool ära sest noh, mehhiklased võtavad pidude ettevalmistamiseks ikka aega - kes siis jõuab veel koolis käia, ei-ei..
Neljapäeva ja reede istusime Salmaga kodus ja ütitasime ennast ravida. Ja praegu on sellest kodus istumisest meil mõlemal nii kopp ees, kui üldse olla saab. Aga kuna ema ja isa on meil selle välja minemise koha pealt vähe rangemad, siis ma ei tea, kas meid täna välja lubatakse.
Üleeile käisime Salmaga endale laupäevaks kostüüme otsimas - hea, et mu õel siin nii palju tutvusi on. Üks sõber Lalo laenas meile mega mega lahedad riided. Pilte näeb nii minu pildiblogist kui facebookist. Me nägime ikka niiiiiii kuumad tükid välja, et vähe ei ole. Denis ei suutnud lõpetada sellest jahumist, kui überüberid me olime. Oli vaeva väärt! Nimelt eile oli mu täditütre (presidendi naise) majas pidu koos sugulastega. Õnneks olid Dennis ja Yoshiro ka seal, seega oli lõbus. Kuigi seal oli batuut ja ponid, siis meie vanused enam sellest nii palju rõõmu ei tunne, kui mu väiksemad tädi pojad-tütred. Ja noh, olgem ausad, eks me kõik teame neid sugulastega pidusid... Ning kui me kuulsime, et Ixtepecist natuke väljas on üks suur suur pidu - noortepidu - siis tahtsime kõik muidugi minna. Aga kuna meie isa ei olnud selle asjaga kohe üldse päri, siis istusime ilusti Daniela (täditütar) juures edasi. Kui lõpuks koju tulime, siis helistas Paco, kes oli ikkagi lõpuks loea saanud, et minna: "SEE ON KÕIGE LAHEDAM PIDU, TE EI SAA SEDA MAHA MAGADA!!!!! Tulge, kõik on siin!!" Ja nii me istusime Salmaga minu toas, voodi peal nagu kaks õnnetusehunnikut kell 1 öösel ja mõtlesime, kas äkki ikka oleks mingit moodi võimalik ema-isa ära rääkida. Ja siis me üritasime.
Kui kell 2 oli, viis isa meid peale pikka vestlust sinna peole ning enne ei lasknud meid autost välja, kui oli natuke ringi vaadanud, et kõik ikka turvaline oleks. Ja lõpuks saime loa minna! Oli küll lahe ja nägin palju vanu sõpru ning tutvusin paljude uutega. Kahjuks olime me nii hilja sinna jõudnud, et asi hakkas natuke laiali vajuma juba ning seetõttu kaua tantsida ja juttu rääkida ei saanud. Siiski ei takistanud see meid Denisega, et kahekesi tantsupõrandat vallutada, kui keegi peale meie seda enam ei viitsinud. Ikkagi oli meil hea meel, et käidud saime! Eriti mõnus oli lõpuks majast välja saada peale seda pikka haigust.
Kui kell 2 oli, viis isa meid peale pikka vestlust sinna peole ning enne ei lasknud meid autost välja, kui oli natuke ringi vaadanud, et kõik ikka turvaline oleks. Ja lõpuks saime loa minna! Oli küll lahe ja nägin palju vanu sõpru ning tutvusin paljude uutega. Kahjuks olime me nii hilja sinna jõudnud, et asi hakkas natuke laiali vajuma juba ning seetõttu kaua tantsida ja juttu rääkida ei saanud. Siiski ei takistanud see meid Denisega, et kahekesi tantsupõrandat vallutada, kui keegi peale meie seda enam ei viitsinud. Ikkagi oli meil hea meel, et käidud saime! Eriti mõnus oli lõpuks majast välja saada peale seda pikka haigust.
Jäime kella poole viie paiku alles magama ning ärkasin kell 11. Silje pidi mind täna kell 10 peale võtma, et minna hobustega ratsutama. Saatsin talle öösel sõnumi, et nii vara küll ei jaksa, seega lükkasime mineku paar tundi edasi. Sõitsime rantšosse Silje isa suure valge maasturi kastis ja tundsime ennast megaaaaalt - tuul sasib juukseid ning kõik need pilgud, mille kaks blondi tüdrukut kastis sõites linna peal saavad...selline tunne nagu võiks maailma ära vallutada.
Mina ei mäleta enam, millal ma viimane kord hobust nägin, veel vähem ratsutasin. Pakun, et kunagi, kui umbes 10-12 aastasena Puupäevadel ringi keksisin. Ja ega ma ise ei ratsutanud, mingi tädi ikka vedas seda hobust endaga kaasa ja mina lihtsalt istusin oma 25 krooni eest seal paar minutit. Aga nüüd oli mulle oma hobune saduldatud ja sain peaaegu ilma abita sadulasse hüpatud. Juhtumine ei olnud raske, selle õppisin kohe ära. Ja nii me siis Siljega ratsutasime ja jutustasime. Jutustasime ja ratsutasime. Tunde ja tunde. Nii mõnus oli.
"Can you feel it? It is just so awesome! We are here, in Mexico, riding horses and just spending time with the best friend here and...ooooh, it is just so awesome, i feel like i am on top of the world now!"
Ma ei tea,kas meil õnnestub täna õhtul välja minna aga kui jah, siis tahame minna surnuaeda, kus on suur pidu juba mitmendat päeva. Siin käib hingedepäeva tähistamine ikka väga teistmoodi. Minnakse surnuaeda, kaunistatakse oma lähedaste haud ja siis peetakse seal ööotsa pidu. Pidu, jah, kood alkoholi ja kõige muuga. Saab muusikat ja tantsu-tralli. Nemad ise mõistavad seda kui oma kadunud inimestega koos lõbutsemist. Ja siis veedetakse öö surnuaias - magatakse oma lähedaste haudadel, et nendega koos aega veeta ja näidata, et kadunuid peetakse endiselt meeles. Tahame täna väga minna, kuna eile ei jõudnud aga eks näis, mis vanemad arvavad.
Ma üritan väga väga varsti mõne korralikuma postituse teha, selle keerasin kiirelt kokku, kuna praegu hakkame kohe kirikusse minema.
Adios, kallid! Ja emme, issi, ärge ikka Kroonikat tellige, ma hakkan rohkem kirjutama, ausalt!!!
Kaisa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar