Loll lugu...

On kolmapäeva pärastlõuna, just lõpeasime söömise ja nüüd vaatan Carlosega mingit filmi. Otsustasin, et peaks teile endast märku andma. palju asju on viimastel päevadel juhtunud. Päris palju ja see ei ole kohe üldse mitte hea. Just oli elu täiesti lill jälle ja nüüd pidi ikka hakkama kuskilt otsast koledaks minema. Hakkan kohe täitsa algusest peale kõigega. Tegelikult ma ei tea, kas see on hea, kui siin sellest kirjutan aga ma ei saa, pean natuke auru välja laskma, kõik on liiga pingeline praegu.

Pühapäeva õhtul käisin pargis ja sain ühe sõbraga kokku. Rääkisme tunnikese või rohkem juttu ja siis nägin Yoshit ja Denist. Nad rääksid mulle, mis neid afs-iga juhtunud oli ja mulle tuli hirm nahka.
Detsembris käisid nad oma organisatsiooniga reisil Oaxacas. Seal tegi Denis bussis Yoshi telefoniga nende tugiisikust pilti, kui see magas. Ta on selline vanem naisterahvas nagu meie tugiisik Rocio. Ja noh, loomulikult oli see loll mõte seda pilti üldse teha. Esialgu ei tulnud mitte mingeid probleeme, sest sellest ei saadud teada. Hiljem lõi Amedeo whatappis grupi, kus olid kõik selle õpilased, ilma tugiisikuta. Seal nad rääkisid igasugustest asjadest, millal välja minna, kuhu minek, kes millal saab jne, noh nagu ikka. Ja sinna gruppi saatis Yoshi selle pildi magavast kontaktisikust. Helge siis naljajätkuks pani pildi grupi profiilipildiks. Palju nalja ja kõik vahva eksole.
Aga sellesama kontaktisiku juures (ma ei tea, natuke kõhe lugu, üritan ilma nimedeta võimalikult hästi seletada) elab ka üks vahetusõpilane. Tüdruk Saksamaalt. Loomulikult on ka tema selles whatsappi grupis ning keegi nüüd täpselt ei teagi kuidas (sest tamaga suhtlemine on nüüd peale seda asja raskendatud) aga ta telefon oli väidetavalt kuskil laua peal või midagi ja tugiisik nägi neid sõnumeid ning seda pilti ja sellepeale nõudis, et tüdruk talle kõiki sõnumeid näha laseks. Loomulikult ei tahtnud ta seda teha, sest teadis, et sellega seab oma sõbrad ohtu aga tal ei olnud valikut. "Kas näitad mulle kohe või ma saadan su tagasi Saksamaale!"
Ja nii need asjad siis läksidki. Peale seda saatis tugiisik kõikidele nende vanematele sõnumid, et nüüd on vaja kokku tulla ja rääkida. Sellel pühapäevasel koosolekul ladus ta kõik ette. Peale selle tegi ta kohe ettekanded ka kontorisse ehk siis asi on täiesti ametliku käigu saanud.
Selle tulemasena on praegu saanud kaks õpilast kõne Mehhikost, et nad on määratud kojusaatmisele. Minu nõbu ja üks parimaid siinseid sõpru Amedeo Itaaliast ja Helge Norrast. Nende puhul on otsus kindel. Ami üritab veel midagi sõdida, kuni viimaste võimalusteni aga üldiselt on ta väljavaated...nirud on veel hästi öeldud. Esmaspäeval, kui sain sõnumi, et Amiga on kindlalt lõpp, tulid mul pisarad silma ja läksin kohe peale lõunasööki teda otsima. Teda ennast kodus ei olnud, seal oli ainult Paco, kes ütles, et ta hostvend sai Mehhikost kõne ja nuttis väga väga väga palju. Pacol muidugi oli kohe hirm, et kas mina olen ka minemas. Õõõõnnnneks olen ma teisest organisatsioonist ega puutu praegu nende jamadega kokku otseselt. Tegelikult aga tunnen ennast täielikult nende sündmuste keerises, sest need inimesed on minu jaoks nagu üks suur siiinne perekond. Alati käime koos väljas, teeme midagi - nendega hakkasin koos üldse trenni tegema ja nendega käime alati oma lemmikbaaris istumas ja pargis ja tacosid söömas. Ühesõnaga nad siin on minu inimesed ja ma ei kujuta ette, mis siis nüüd ilma nendeta saama hakkab.
Kui esmaspäeval lõpuks Amedeod nägin, siis see oli lihtsalt nii kohutav hetk. Tema punaseks nutetud silmad ja kössis olek. Me ei öelnud midagi, lihtsalt kallistasime ja kallistasime. Minul nutt kurgus aga pingutasin, et mitte töinata, see oleks asja ainult hullemaks teinud. Aga siis ta ütles, et nüüd ta ei saagi minuga koos minu sünnipäeva tähistada Märtsis - olime just eelmisel nädalal arutanud Yoshi juures, kuidas me ikka peaks minu sünnipäeva korraldama ja tähistama jne. Siis ei pidanud ma enam vastu ja kõik lahmas. Oeh, see oli üks jube hetk.
Peale selle ähvardatakse saata teise linna elama ka Yoshi, Denis ja Luigi. Afs tahab lihtsalt selle seltskonna lahku ajada, see peaks siis probleeme vähendama. Johhaidii, kui nad tõesti seda teevad, siis ma ei tea..
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Lihtsalt masendav. Ma tean, et see on nende enda süü, ise olid lollid , üldse ei eitagi seda. Ma ei saa siin päris kõike ka kirjutada, milles nad veel süüdi on, ma arvan, et see oleks liiga palju aga lihtsalt teadke, et see kõik ei ole ainult mingi lolli whatsappi grupi pärast - see asi lihtalt ajas kontaktisiku närvi ja pani ta tegutsema. Ning tal tegelikult on tõesti põhjuseid, mille alusel inimesi koju saata, nad on siin reegleid rikkunud küll ja küll. Aga mul on lihtsalt nii kahju. Nad on minu inimesed siin...
Praegu on veel mingi 2% võimalus, et jõuab midagi ära teha, enne kui nad lennukile pannakse aga see peab ikka tohutu õnn olema. Mina lihtsalt loodan meeletult, et kuidagi juhtub mingi ime ja asjad lahenevad.

Kuna ma siin terve eelmise nädala usinalt trenni tegin, suutsin nädalavahetuseks haigeks jääda. Ei mäleta täpselt millal aga oli üks päev, kui ma voodist välja peaaegu ei tulnudki. Selline tüüpiline loll lugu - peale jõusaali jalutasime koju nagu ikka aga sellel õhtul oli tuul jube külm ja nii kiirelt ta käiski. Vahepeal sain terveks, olen nüüd kolm päeva koolis käinud ja täna jäin jälle haigeks - täpselt sama lugu. Koolis on ka siiani suht masendav olnud - käisin esmaspäeva esimese asjana direktsioonis rääkimas oma klassivahetuse lugu, nad lubasid mulle eelmine semester, et kui tulen kohe rääkima alguses, siis ei ole mingit probleemi. Jajah, nüüd öeldi, et neil on nii palju tööd, et tuleksin järgmine nädal tagasi. Hakkab pihta see sama jura. "Järgmine nädal, homme, homme, ahorita...." Noh, ma ei tea, väga vahet pole praegu, olen selle nädala siis oma vana klassiga. Kuna meil algas uus semester, siis meil on uus klassiruum ja mõnedes tundides käib ka üks teine klass meie juures - see sama klass, kuhu ma minna tahan ja kus mu sõbrad on, seega pole hullu, kannatan ära.

Praegu üritame siin mingi ime korda saata ja oma sõpruskonna koos hoida. Jäägem positiivseks

Kalli-kalli
Kaisa :)