pühapäev, 31. august 2014

Nädalavahetus Ixtepecis

On pühapäeva õhtu ja kell hakkab pool kaheksa saama. Istun perega teleka ees ja nad üritavad otsida mingit filmi, mida vaadata. kardan, et täna minust nagunii väga filmivaatajat ei ole, kuna olen rampväsinud ja homme peab juba kell 7 tunnis olema. Blogi kirjutan ikka ära, muidu lükkub kõik liiga palju edasi ja nagu kaisal ikka, ununeb ära.

Reede öösel vastu laupäeva magada väga ei saanud, kuna mu tuba oli köetud sama kuumaks nagu saun. Lõke, mida reede õhtul katuse kõrval tegime täpselt minu toa kõrval ja seina vastas. Ehks iis aken oli ka nii kuum, et seda puutuda ei saanud. Kujutage nüüd ette, et üritasin selles toas magada - akent ei saanud ka lahti teha öö otsa, kuna siis hakkas suitsu ssse tulema.

Hommikul kell 8 pidime kooli minema - jäime natuke alla tunni aja hiljaks, kuna Mariela ei suutnud õigeid riideid leida. Lõpuks, kui oma muusikaklassi suure pusimise peale üles leidsin, nägin aknast, kuidas kõik kitarri mängivad. PAANIKA. Ma ju ei oska kitarri, mida kuradit üldse ronin sinna. Hakkasin juba ära minema, et midagi muud välja mõelda aga siis karjus Denis klassist megakõvasti, et ma sinna läheks. Kuna kõigi pilgud olid juba minu poole pööratud ja Denis nii rõõmsalt tühjale toolile näitas, siis võtsin julguse kokku ja läksingi klassi. Sain teada, et ma ei olnud ainus võhik klassis - umbes pooled ei teadnud kitarrist mitte midagi. Vahva! Meile õpetas esimesi duure ja muure ja ma ei tea mis puukuure üks kutt, kes loomulikult sõnagi inglise keelt ei osanud. Päris lõbus oli nii täiesti tundmatut pilli õppida. Niigi midagi aru ei saanud ja siis veel hispaani keeles ka. Aga nalja sai ja mul oli väga lõbus. Peale esimest tundi (minu jaoks poolt tundi) läksime sööma ja lõpuks otsustasime, et ei viitsigi tagasi minna. Kõndisime niisama koolis ringi ja vaatasime, mis tegevusi veel võimalik valida oli. Kuigi sai õppida kitarri, jalgpalli, võrkpalli, tantsimist ja ka mingi orkestri proov toimus kuskil, siis paljud õpilased töllasid niisama ringi. Ilmselt nagu meie - panid oma nimed kirja ja siis oli vaba aeg. Muidugi ilmus mõne aja pärast välja Denise ema, kes oli üllatunud, miks ta IJO (häädla iho) tunnis ei ole. Siis viidi mu söber koju ja jäingi üksinda. Otsisin Marielat, kes pidi jalgpalli mängima aga tuli välja, et õde oli juba koju läinud. Seadsin selle peale ka sammud kodu poole.

Koju jõudes nägin oma suureks rõõmuks, et naabrimees oli tulnud mu konditsioneeri paigaldama VAHHHHVAAAAAAA! Aga see tähendas tol hetkel seda, et mu just eelmisel päeval hoolega koristatud tuba oli reaalselt täieliku kivipuru ja tolmukorra all. Natuke masendav aga pole hullu, kuna praegu olen väga rahul.
Kuna oma toas olla ei saanud, kolisin oma kodinatega vanemate tuppa (seal on ka konditsioneer :3) ning rääkisin emme ja issiga ning seekord olid külas ka Taavi ja Ülle. Ajasime pikalt juttu ja just, kui olin kõne lõpetanud, kostustus koputus vanemate toa uksele. Mõtlesin, et kindlasti tahab naabrimees veel mu asju liigutada vms aga ei, see oli hoopis Silje, kes oli mulle külla tulnud! Nii tore üllatus. Tahtsime välja minna ja kuna mõlemal olid kõhud väga tühjad otsustasime Burger Kingi kasuks. Mototaxi viis meid räpmstoidu paradiisi. Küll see paha jama maitseb ikka hästi, eriti kui ammu midagi sellist söönud ei ole. Peale seda lubasime endale kohvid Italian Coffee's ja sealt edasi suundusime kinno. olime juba enne internetist filmi välja valinud. Herkules - kino kodulehel oli treiler inglise keeles, all hispaania subtiitrid. Ülla-ülla, olime väga jahmunud, kui kinos mingeid hispaania keelseid subtiitreid ei olnud. Neid pole ju vaja, kui film ise hispaania keeles on... Ehk siis me saime tekstist aru enam-vähem nii: "ksjadlkasjflakshfalskdfhdskah" - "si ahsflasdhfladshfdsklfhds" "no kjdshfklafhldsfhdslkhjfdsl" jne...
Õnneks teadsime selle legendi ajaloolist tausta ja panime suure pildi kokku. Isegi mõnest naljast saime aru! Kasulik kogemus igatahes.

Herkules vaadatud, suundusime minu juurde, et saaksin võtta vajalikud asjad ja siis koos Ixtepeci minna. Silje oli nii hämmastunud, kui ütlesin emale, et me nüüd läheme ja tulen tagasi homme ning tema lihtsalt naeratas ja minna lubas. Nüüd, olles Silje hostemaga kohtunud, mõistan, miks ta nii üllatunud oli - tema ema on ülikontrolliv ja ei lase Siljel kunagi nii lihtsalt üksi kuskile minna. Sõit Ixtepeci kestab umbes pool tundi ja maksab 20 peesot.

Silje kodu on väga väga ilus. Puhas ja suur. Ja tema toas on konditsioneer - uni oli hää aga noh, ilmselt täna tuleb veel "hääm" sest oma voodi on ikka oma voodi. Aga noh, eks igal vahetusõpilasel peavad omad miinused olema. Mina olen hakanud harjuma sellega, et minu kodu suhteliselt must on aga samas olen ülimalt rahul oma toreda perekonna, kooli ja sõpradega. Ja muidgugi kodulinnaga. Arutasime Siljega, et kui kokku panna minu linn, minu perekond ja tema maja - see oleks perfektsus. Samas ei taha ma liiga palju nuriseda - pole mul häda midagi. Isegi Silje juures olid sipelgad ja muud elajad...
Aaaaa, ja siin on hiigel liblikad. Mulle väga meeldivad liblikad - aga need normaalsed ikka. See siin, mis Silje vannitoas oli (mõlemad kiljusime nagu väiksed lapsed), SEE OLI HIIIIIGELSUUUR, fuiii.
Laupäeva õhtu möödus enamasti lihtsalt jutustades ja naerdes - lihtsalt mõnus :)

Hommikul ärkasime, sõime ja saime kokku Pauli ja Charlotte'iga. Metta oli haigeks jäänud ega saanud tulla ning loomulikult ei saanud tulla ka Denis (arvake ära, kas ta ema lubas), Rene ega Helge - olime ainult neljakesi. Silje ema sõidutas meid kokkusaamispaika - ega me ei tohi ju ometi kahekesi minna! Üldse, me ei pidanudki taksode ja bussidega seiklema, kuna Ojo De Agua'sse viis meid Charlotte'i isa oma kastiautoga. Arvake ära, kus me istusime! - kastis sõites oli lihtsalt imeline tunne, kui tuul juukseid sasis ja ümberringi minu jaoks väga kõrged mäed olid. Palun lihtsalt proovige seda ette kujutada!

Ojo De Agua on nagu looduslik bassein, mis on siin väga populaarne supluspaik. Inimesi oli nagu murdu - ilmselt kuna oli pühapäev. Charlotte' ütles, et tavaliselt seal nii palju rahvast ei ole. Muidugi olime kõik väga suured vaatamisväärsused - VÄISMAALASED! EURPOOPLASED! BLONDID JUUKSED JA SINISED SILMAD!
Kõik tahtsid meist pilte teha ja rääkima tulla, see oli tegelikult lõpuks juba päris tüütu, kuna igasugused erinevad vennikesed ujusid koguaeg külje alla ja hakkasid jälle samu küsimusi esitama.
Aga mulle täitsa meeldis see koht, mulje jäi muidugi rahvamassi tõttu veidi kehvem kui lootsin aga olen kindel, et sinna tasub õigel ajal tagasi minna. Ja kaasa peaks võtma palju sõpru - eriti poisse, kuna seekord oli meiega ainult Paul ning seega ei hoidnud inimesed enda pealetükkivusega üldse tagasi.

Kell oli juba 3 ning siis hakkas vihma sadama. Õnneks oli kohe Charlotte'i isa meile jälle autoga vastu tulnud ja ta viis meid Silje koduukse ette. Silje ema oli meile valmistanud söögiks pasta (mis oli rohkem makaronid vesises kastmes) ja mingi asja, mille nime ma ei tea. See pilt on ka tumblris üleval ning selgituseks tekst, kui jubedast asi maitses. See oli esimene kord siin, kui ma lihtsalt ei suutnud ebameeldiva maitse tõttu asja ära süüa. Ka Silje ei saanud seda kurgust alla ning siis üritasime viisakalt need tortillarullid külmkappi tagasi sokutada.

Nüüd olen jälle õnnelikult kodus tagasi. Nii hea on kodus olla! Tabasin ennast seda mõtlemas, kui oma väravast sisse astusin ja naeratasin tuppa tulles omaette nii õnnelikult, et ilmselt vanemad arvasid, et tegin seal Ixtepecis mingeid aineid või midagi.. See maja on minu kodu. ükskõik kui must ja kui palju sipelgaid, sisalikke, prussakaid ja muud jama täis - ikkagi minu kallis kodu.

Täna tuli suurematsorti paduvihm, kõik ujub ja ilm ei ole just väga soe - seetõttu ma veel kaalun neid mulle estitatud ice-buceti challengeid. Arvan, et saan ikka andeks, kui selle värgi vahele jätan. Siin ei tea sellistest kulutulena levinud facebooki videotest mitte midagi - seega tundsin ennast idioodina, kui oma õdedele seletada üritasin, miks mul oleks vaja endale ämber külma vett pähe kallata ja seda filmida.

Pesin enne kirjutamist ära oma kooliriided ja tahtsin hästi vara magama minna aga nüüd olen juba tükk aega seda postitust kirjutanud pluss Mariela punub mulle mingisugust uhket soengut, seega mu esimene uni konditsioneeriga toas lükkub natuke edasi.

Kui palju kirjavigu on, siis palun andeks, ma olen täna nii rampväsinud, et imestan, kui sellest postitusest üldse head nahka tuleb...

Kallitele saadan kallid
Kaisa :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar