pühapäev, 31. august 2014

Nädalavahetus Ixtepecis

On pühapäeva õhtu ja kell hakkab pool kaheksa saama. Istun perega teleka ees ja nad üritavad otsida mingit filmi, mida vaadata. kardan, et täna minust nagunii väga filmivaatajat ei ole, kuna olen rampväsinud ja homme peab juba kell 7 tunnis olema. Blogi kirjutan ikka ära, muidu lükkub kõik liiga palju edasi ja nagu kaisal ikka, ununeb ära.

Reede öösel vastu laupäeva magada väga ei saanud, kuna mu tuba oli köetud sama kuumaks nagu saun. Lõke, mida reede õhtul katuse kõrval tegime täpselt minu toa kõrval ja seina vastas. Ehks iis aken oli ka nii kuum, et seda puutuda ei saanud. Kujutage nüüd ette, et üritasin selles toas magada - akent ei saanud ka lahti teha öö otsa, kuna siis hakkas suitsu ssse tulema.

Hommikul kell 8 pidime kooli minema - jäime natuke alla tunni aja hiljaks, kuna Mariela ei suutnud õigeid riideid leida. Lõpuks, kui oma muusikaklassi suure pusimise peale üles leidsin, nägin aknast, kuidas kõik kitarri mängivad. PAANIKA. Ma ju ei oska kitarri, mida kuradit üldse ronin sinna. Hakkasin juba ära minema, et midagi muud välja mõelda aga siis karjus Denis klassist megakõvasti, et ma sinna läheks. Kuna kõigi pilgud olid juba minu poole pööratud ja Denis nii rõõmsalt tühjale toolile näitas, siis võtsin julguse kokku ja läksingi klassi. Sain teada, et ma ei olnud ainus võhik klassis - umbes pooled ei teadnud kitarrist mitte midagi. Vahva! Meile õpetas esimesi duure ja muure ja ma ei tea mis puukuure üks kutt, kes loomulikult sõnagi inglise keelt ei osanud. Päris lõbus oli nii täiesti tundmatut pilli õppida. Niigi midagi aru ei saanud ja siis veel hispaani keeles ka. Aga nalja sai ja mul oli väga lõbus. Peale esimest tundi (minu jaoks poolt tundi) läksime sööma ja lõpuks otsustasime, et ei viitsigi tagasi minna. Kõndisime niisama koolis ringi ja vaatasime, mis tegevusi veel võimalik valida oli. Kuigi sai õppida kitarri, jalgpalli, võrkpalli, tantsimist ja ka mingi orkestri proov toimus kuskil, siis paljud õpilased töllasid niisama ringi. Ilmselt nagu meie - panid oma nimed kirja ja siis oli vaba aeg. Muidugi ilmus mõne aja pärast välja Denise ema, kes oli üllatunud, miks ta IJO (häädla iho) tunnis ei ole. Siis viidi mu söber koju ja jäingi üksinda. Otsisin Marielat, kes pidi jalgpalli mängima aga tuli välja, et õde oli juba koju läinud. Seadsin selle peale ka sammud kodu poole.

Koju jõudes nägin oma suureks rõõmuks, et naabrimees oli tulnud mu konditsioneeri paigaldama VAHHHHVAAAAAAA! Aga see tähendas tol hetkel seda, et mu just eelmisel päeval hoolega koristatud tuba oli reaalselt täieliku kivipuru ja tolmukorra all. Natuke masendav aga pole hullu, kuna praegu olen väga rahul.
Kuna oma toas olla ei saanud, kolisin oma kodinatega vanemate tuppa (seal on ka konditsioneer :3) ning rääkisin emme ja issiga ning seekord olid külas ka Taavi ja Ülle. Ajasime pikalt juttu ja just, kui olin kõne lõpetanud, kostustus koputus vanemate toa uksele. Mõtlesin, et kindlasti tahab naabrimees veel mu asju liigutada vms aga ei, see oli hoopis Silje, kes oli mulle külla tulnud! Nii tore üllatus. Tahtsime välja minna ja kuna mõlemal olid kõhud väga tühjad otsustasime Burger Kingi kasuks. Mototaxi viis meid räpmstoidu paradiisi. Küll see paha jama maitseb ikka hästi, eriti kui ammu midagi sellist söönud ei ole. Peale seda lubasime endale kohvid Italian Coffee's ja sealt edasi suundusime kinno. olime juba enne internetist filmi välja valinud. Herkules - kino kodulehel oli treiler inglise keeles, all hispaania subtiitrid. Ülla-ülla, olime väga jahmunud, kui kinos mingeid hispaania keelseid subtiitreid ei olnud. Neid pole ju vaja, kui film ise hispaania keeles on... Ehk siis me saime tekstist aru enam-vähem nii: "ksjadlkasjflakshfalskdfhdskah" - "si ahsflasdhfladshfdsklfhds" "no kjdshfklafhldsfhdslkhjfdsl" jne...
Õnneks teadsime selle legendi ajaloolist tausta ja panime suure pildi kokku. Isegi mõnest naljast saime aru! Kasulik kogemus igatahes.

Herkules vaadatud, suundusime minu juurde, et saaksin võtta vajalikud asjad ja siis koos Ixtepeci minna. Silje oli nii hämmastunud, kui ütlesin emale, et me nüüd läheme ja tulen tagasi homme ning tema lihtsalt naeratas ja minna lubas. Nüüd, olles Silje hostemaga kohtunud, mõistan, miks ta nii üllatunud oli - tema ema on ülikontrolliv ja ei lase Siljel kunagi nii lihtsalt üksi kuskile minna. Sõit Ixtepeci kestab umbes pool tundi ja maksab 20 peesot.

Silje kodu on väga väga ilus. Puhas ja suur. Ja tema toas on konditsioneer - uni oli hää aga noh, ilmselt täna tuleb veel "hääm" sest oma voodi on ikka oma voodi. Aga noh, eks igal vahetusõpilasel peavad omad miinused olema. Mina olen hakanud harjuma sellega, et minu kodu suhteliselt must on aga samas olen ülimalt rahul oma toreda perekonna, kooli ja sõpradega. Ja muidgugi kodulinnaga. Arutasime Siljega, et kui kokku panna minu linn, minu perekond ja tema maja - see oleks perfektsus. Samas ei taha ma liiga palju nuriseda - pole mul häda midagi. Isegi Silje juures olid sipelgad ja muud elajad...
Aaaaa, ja siin on hiigel liblikad. Mulle väga meeldivad liblikad - aga need normaalsed ikka. See siin, mis Silje vannitoas oli (mõlemad kiljusime nagu väiksed lapsed), SEE OLI HIIIIIGELSUUUR, fuiii.
Laupäeva õhtu möödus enamasti lihtsalt jutustades ja naerdes - lihtsalt mõnus :)

Hommikul ärkasime, sõime ja saime kokku Pauli ja Charlotte'iga. Metta oli haigeks jäänud ega saanud tulla ning loomulikult ei saanud tulla ka Denis (arvake ära, kas ta ema lubas), Rene ega Helge - olime ainult neljakesi. Silje ema sõidutas meid kokkusaamispaika - ega me ei tohi ju ometi kahekesi minna! Üldse, me ei pidanudki taksode ja bussidega seiklema, kuna Ojo De Agua'sse viis meid Charlotte'i isa oma kastiautoga. Arvake ära, kus me istusime! - kastis sõites oli lihtsalt imeline tunne, kui tuul juukseid sasis ja ümberringi minu jaoks väga kõrged mäed olid. Palun lihtsalt proovige seda ette kujutada!

Ojo De Agua on nagu looduslik bassein, mis on siin väga populaarne supluspaik. Inimesi oli nagu murdu - ilmselt kuna oli pühapäev. Charlotte' ütles, et tavaliselt seal nii palju rahvast ei ole. Muidugi olime kõik väga suured vaatamisväärsused - VÄISMAALASED! EURPOOPLASED! BLONDID JUUKSED JA SINISED SILMAD!
Kõik tahtsid meist pilte teha ja rääkima tulla, see oli tegelikult lõpuks juba päris tüütu, kuna igasugused erinevad vennikesed ujusid koguaeg külje alla ja hakkasid jälle samu küsimusi esitama.
Aga mulle täitsa meeldis see koht, mulje jäi muidugi rahvamassi tõttu veidi kehvem kui lootsin aga olen kindel, et sinna tasub õigel ajal tagasi minna. Ja kaasa peaks võtma palju sõpru - eriti poisse, kuna seekord oli meiega ainult Paul ning seega ei hoidnud inimesed enda pealetükkivusega üldse tagasi.

Kell oli juba 3 ning siis hakkas vihma sadama. Õnneks oli kohe Charlotte'i isa meile jälle autoga vastu tulnud ja ta viis meid Silje koduukse ette. Silje ema oli meile valmistanud söögiks pasta (mis oli rohkem makaronid vesises kastmes) ja mingi asja, mille nime ma ei tea. See pilt on ka tumblris üleval ning selgituseks tekst, kui jubedast asi maitses. See oli esimene kord siin, kui ma lihtsalt ei suutnud ebameeldiva maitse tõttu asja ära süüa. Ka Silje ei saanud seda kurgust alla ning siis üritasime viisakalt need tortillarullid külmkappi tagasi sokutada.

Nüüd olen jälle õnnelikult kodus tagasi. Nii hea on kodus olla! Tabasin ennast seda mõtlemas, kui oma väravast sisse astusin ja naeratasin tuppa tulles omaette nii õnnelikult, et ilmselt vanemad arvasid, et tegin seal Ixtepecis mingeid aineid või midagi.. See maja on minu kodu. ükskõik kui must ja kui palju sipelgaid, sisalikke, prussakaid ja muud jama täis - ikkagi minu kallis kodu.

Täna tuli suurematsorti paduvihm, kõik ujub ja ilm ei ole just väga soe - seetõttu ma veel kaalun neid mulle estitatud ice-buceti challengeid. Arvan, et saan ikka andeks, kui selle värgi vahele jätan. Siin ei tea sellistest kulutulena levinud facebooki videotest mitte midagi - seega tundsin ennast idioodina, kui oma õdedele seletada üritasin, miks mul oleks vaja endale ämber külma vett pähe kallata ja seda filmida.

Pesin enne kirjutamist ära oma kooliriided ja tahtsin hästi vara magama minna aga nüüd olen juba tükk aega seda postitust kirjutanud pluss Mariela punub mulle mingisugust uhket soengut, seega mu esimene uni konditsioneeriga toas lükkub natuke edasi.

Kui palju kirjavigu on, siis palun andeks, ma olen täna nii rampväsinud, et imestan, kui sellest postitusest üldse head nahka tuleb...

Kallitele saadan kallid
Kaisa :)



reede, 29. august 2014

Augusti viimane reede

Eestis on nädalavahetus juba alanud, siin on veel natuke selleni aega. Täna oli jällegi väga tore koolipäev. See algas kell 9, nagu reedeti ikka, ja neljast tunniplaanis olevast tunnist toimus vaid kolm. Kahjuks oli esime tund füüsika&keemia ning ma vihkaaaaaan seda kuradi vanameest, kes tundi annab. Saime Metta ja Helgega pidevalt möliseda kuigi me isegi ei teinud midagi. Okei jah, alguses rääkisime juttu aga peale esimest märkust lõpetasime ära ja olime vaikselt oma kohtadel. Ning siis hakkasid klassivennad lollitama ja paberisõda tegema - muidugi jälle need uued õpilased süüdi, no johhaidii ma ütlen. Täiega vihkan seda õpetajat - ta ei lasknud meil ennast isegi klassinimekirja lisada (muidu teeme seda praegu iga tunni alguses, et ikka meie nimed ka olemas oleksid). Lõpuks, kui see rõve tund läbi oli, läksime sööma. Meid tabas mitte just väga rõõmustav tunne, kui nägime klassi minnes, et see sama õpetaja meid seal juba ootab... mul läks täitsa meelest, et meil on reedeti temaga KAKS esimest tundi. No tore-tore jah. Kannatasime oma aja vaikselt istudes ära ja sain Candy Crushis kõik elud ära mängitud - edasi ikka ei saanud -.-

Parasjagu, kui söögiaeg oli, tuli meie juurde Denis, kes juba kaugelt karjus: "Kaisaaaaa, ole valmis!!! Ma räägin sulle, mis mu ema nüüd tegi!" Olin just suure lonksu oma spordijooki joonud ja ei olnud seda veel alla neelanud - no õnneks suutsin ennast vaos hoida ja ei pursanud naermisega seda suust välja. "Mu ema kikis mulle flöödi ja ma pean homme peale kooli flööditundi minema!" Denis pole kunagi ühtegi pilli õppinud ja muusikaga väga suurt seost ei ole. Mu ainus küsimus on MIKS MIKS MIKS peab ta hakkama nüüd flööti õppima?? "Ja ma ei saa laupäeval kuskile välja tulla, sest hommikul on kool, siis flööditund ja peale seda pean perega kuskile nende tallu minema ja aitama seal igasuguseid töid teha...ema ütles, et no amigos..." See on tegelikult täiega nõme ja kurb aga kui see vend oma väga ränga itaalia aktsendiga seletab, (abiks ka käed ja jalad muidugi) siis see on lihtsalt ülimalt naljakas :D

Peale kahte rõvedat tundi ei otsustanud järgmise aine õpetaja välja ilmuda ning tund jöi ära. Tavaline värk siin. Istusime lihtsalt koos paljude inimestega, osad sõbrad, osad lihtsalt väga huvitatud välismaalastega rääkimisest (nagu ikka) ja jutustasime kuni tuli õpetaja ja meid klassi ajas. Nii hea on, kui kohaloleku kontrolli ajal, umbes kuskil neljakümnenda nime juures kostab "Kaissa" ja saan hüüda "Presente!" Ilmselt alguse asi aga praegu on see kuidagi väga mõnna tunne.

Ja LÕPUKS oli aeg meie inglise-hispaania keele tunni jaoks! Ma teadsin, et see lahe tuleb aga, et nii lahe... seda ei osanud oodatagi. Põhjusteks on hea seltskond ja konditsioneer (tund toimub õpetajate ruumis). Pidime Osvaldoga kokku saama kell üks aga meie Metta ja Helgega istusime kell üks alles oma tunnis - õpetaja oli hiljaks jäänud ja lasi tuimalt vahetunnis edasi. Vabandasime ja ütlesime, et peame teise tundi minema, õpetaja oli sellega väga nõus ja mingeid probleeme polnud. Italianod juba ootasid meid meie klassi juures. Mõtlesin, et läheme kohe inglise-hispaania keelde aga kõik olid näljased ja pidime enne sööma minema. Paar tortillat ja asi korras - olime 20 minutit hiljaks jäänud aga pfff, manana (ma ei leia klaviatuurilt praegu seda katusega n-i). Õppisime igasuguseid alguseks vajalikke asju - teadsin enamasti juba kõike, see oli nii hea tunne :P

Keel areneb siin kiiresti. Vahepeal on selline badass tunne, kui aru saan. Siis mõtlen, et pole midagi hullu see uue keele selgeks õppimine. Aga siis kohekohe toob mu pilvedelt maa peale mõni selline hetk, kus ma mitte muffigi ei jaga - teeb pea kohe kaineks tagasi ja tuleb aga hoolega edasi õppda.

Miks me homme peame kooli minema? - sest siin on laupäeviti koolis sellised nagu huviala tegevused umbes. Ma ei olegi päris täpselt aru saanud, kas see on kohustuslik või, et kas seda hinnatakse aga mul pole probleemi sinna minemisega. Ainult, et kell 8 peab juba koolis olema, see ei ole väga tore. Alguses pakkusid mulle klassikaaslased ainult kaks varianti: jalgpall või võrkpall. Loomulikult valisin võrkpalli, ise mõtlesin, et KUIDAS ON VÕIMALIK sellise kuumusega üldse ennast nii palju liigutada. Uskuge mind, kell 8 hommikul on siin juba sama kuum, kui saunas, mida on tunde köetud. Aga siis rääkis Denis, kuidas tema muusika klassi läheb. Muusika kassi? - mina ei teadnud sellisest võimalusest midagi aga loomulikult tahtsin ka pigem muusikasse kui sportima minna. Rääkisin sellest Marielaga, ta teadis ka, et selline variant on olemas - miks minule sellest ei räägitud, ei oska öelda. Igatahes pole mul õrna aimugi, mis homme saama hakkab. Ongi põnev.

Just enne, kui pessu ja magama sain, koristasime perega katust. Jah, katust. Sest kohe-kohe hakatakse mu kliimat paigaldama ja selleks pidi katuselt risu ära saama. Me tegime katusele lõkke - norm värk ju :D Ema ei saanud üldse tuld üles, sain oma häid lõkke tegemise oskusi näidata. Isa oli väga positiivselt üllatunud.

*Mu õe poiss küsis täna, et kas Eestis ka Coca-Cola on... Kui vastasin, et muidugi on, küsis, et mis selle nimi seal on. Oli väga üllatunud, kui sai teada, et täitsa sama nimi ja sama maitse. Me ikka tõesti oleme kauge jääkarude-rahvas nende jaoks.

Täna sain blogi alles nii hilja õhtul kirjutada - kell on kohe 23 juba ja uni murrab ikka täie rauaga.
Buenas noches ja teile buenas dias!

Kallikallikalli
Kaisa :)

neljapäev, 28. august 2014

Elu on peaaegu lill juba!

Hakkab see vahetusõpilaste suur mure ka mulle täie rauaga peale tulema - väsimus. Ma olen koguaeg väga väsinud, koolis tundides kui vähegi väimalik, üritan natuke magada. Silmalaud on sama rasked nagu pärast seda hullu Tartu-Laulupeo teemat, kui peale kaheksat tundi tööl Kataga korraliku Kaisa-Tartust-lahkumise-peo maha pidasime - jõudsin varahommikul Tartu koju ja sealt kohe edasi Tallinna bussi peale. Koju jõudes oligi kohe-kohe aeg riidesse panna ja laulupeo rongkäigule minna. See oli üks hull päev (aga samas täiesti unustamatu!!!!!), mis minu jaoks mitu päeva üheks kokku veeretas. Praegu on täpselt sama väsinud tunne nagu seal Lauluväljakul, kui kell juba 11 õhtul oli ja ma väga ammu und polnud näinud.

Eile õhtul kirjutas Metta mulle halbu uudiseid - talle oli keegi õpetaja öelnud, et meie koolis ei saa mitu vahetusõpilast ühes klassis õppida. Okei ma saan aru, et nad muretsevad, et me liiga palju omavahel suhtleme aga no midapekki - meil on koguaeg mehhiklased ümber ja pursime ikka hispaania keelt. Muidugi on vahepeal hetked, kui saan mõne vahetusõpilasega lihtsalt omaette rääkida, ilma, et kõik ümberringi lärmaksid ja siis toimub suhtlemine muidugi inglise keeles aga see on ka väga vajalik. Ma ei osanud oodata, et mul tuleb probleemiks rääkimise-igatsus. Ma lihtsalt nii väga tahan kellegagi rääkida, ilma, et peaksin ainult lihtslauseid kasutama ja mõtlema, mis sõnu ma oskan ja mida mitte. Ja isegi, kui nad minu klassis ei oleks, siis ma suhtleksin nendega ikka ja loomulikult praegu veel inglise keeles.
Õnneks täna vist unustati see teema ära ja keegi ei tulnud mu söbereid ära viima. Loodan, et see lollus vaibub ära ja me saame ühes klassis edasi käia!

Täna rääkisime Mettaga pikalt kahekesi juttu, kui teised jalgpalli mängisid. Nii kahju aga tal on oma perega suuri probleeme. Ma ei hakka siin kõike lahkama aga kuulates tema juttu elust Mehhiko peres - mul on nii hea meel, et minu pere megasuper tore on ja et ma Juchitanis elan. Ta veel võtab hoogu aga hakkab vist vaikselt pere vahetamisega tegelema. Samuti mõtleb Paul (sakslane, elab Ixtepecis) perekonna vahetamisele. Tema pere on poisi enda juurde võtnud nagu lapsehoidja. Ta peab koguaeg väiksemaid valvama ja vanemaid ei huvita, kus ta käib või mida teeb - isegi sööma ei kutsuta kaasa. Ma ei kujta ette, kui mul oleks perega nii havasti vedanud, siis oleks praegu ikka sama must masendus nagu alguses. Õnneks on minul kõik hästi, vägagi hästi :)

Itaalia sõber Denis rääkis mulle täna oma perekonnast Mehhikos. Tema jaoks on see nii imelik, et nad söövad hommikusööki suurelt, kuna Itaalias ei söö ta kunagi hommikust. Ta on harjunud suure õhtusöögiga aga siin ei söö tema pere õhtuks mitte midagi. Ta ütles, et see on küll väga veider aga ta ikkagi ei suuda ja sööb õhtuti üksinda. Ja Denise ema on natuke omamoodi arusaamisega hostemaks olemisest - näiteks täna tuli ta kooli, et vaadata, kas tema uus poeg ikka ilusti tundides käib. Aga meil oli just vahetund ja siis järsku tuli ta ema ja oli väga hämmeldunud, MIS ON PÕHJUS, miks Denis tunnis ei ole. Kui ta mulle seda rääkis, naersin nii, et kõht oli juba valus - itaallased on nagu mehhiklasedki, seletavad kõike pikalt laialt ja kätega vehkides. Ainult, et temast ma saan aru, mehhiklastest veel nii hästi mitte.
Veel üks vahva lugu, mis Denis rääkis. Eile, tema esimesel koolipäeval, tuli ta koos emaga kooli ja tahtis mõne aja pärast endale midagi näksida osta. Selle peale läks ta ema väga närvi! "Sa ei tohi koolis süüa! Kodu süüakse!" Denis muidugi ei hakkanud vaidlema või emale vastu aga tegelikult mõtles, et mida kuradit :D Kui nad õhtul kodus olid, rääkis ema talle, et ta ei usalda enam Denist, kuna ta tahtis koolis süüa osta. Et itaallase sees elab deemon ja ta palvetas enne, et deemonist lahti saada. Ja et teine Itaallane, Rene, (loomulikult on nad sõbrad) on veel hullem deemon ja toob Denisele halba. Issand jumal, ma pidin püksi tegema, sest naersin nii kõvasti, kui ta seda rääkis. Muidugi tegin praegu sellise lühidama kokkuvõtte - jutt ise oli poole värvikam :D johhaidii, mul on ikka vedanud oma inimestega siin...
MUIDE! Ta teab Eestit! Sest talle väga meeldib Kerli, küsis, et kas ma ikka viimast albumit olen kuulanud, pidi väga hea olema - mulle Kerli nii palju peale ei lähe seega ei teadnud aga Denis ütles, et pean kindlasti kuulama :D Parim reaktsioon, mis ma siiani saanud olen selle kohta, et kust ma tulen!

Muide, toidud, mis mu ema teeb - MEGAHEAD! Olen hakanud lõpuks mehhiko sööke väga armastama. Eriti neid häid koduseid. Eestis ma ju ube ei söönud aga siin on keedetud oad tortilladega peaaegu, et iga päev ja ma täiesti armastan neid ube. Ja tortillad on siin nagu meie jaoks leib - nüüd olen ka mina suur tortillade fänn. Mäletan, et esimesel päeval uude koju saabudes sõime ka sellist toitu ja mul tuli nutt kurku, kui mõtlesin, et peangi hakkama koguaeg sellist asja sööma - kätega seal sees soperdades. Aga nüüd olen harjunud ja väga rahul. Samuti olen hakanud armastama vihma - nagu juba tumbleris mainisin. Vihm on ilus!

Just praegu tuli see meie peretuttav siia (kirjutan rõdul blogi, oma võrkkiigega kiikudes) - see on kõige parem asi üldse, sest nad arutavad hetkel emaga, kuidas täpselt minu tuppa konditsioneer paigaldada OUUUJEEEEE, mu beebi ootabki seal köögi kõrval nurgas nii nukralt. Ei jõua ära oodata, millal ükskord selle oma tuppa saan - kujutan seda magusat und ette mmm...

Loodan, et teil läheb seal ilm ikka ilusamaks, praegu kuulen, et päris inetu... ma parem ei hakka midagi ütlemagi :D

Kallikallikalli
Teie Kaisa :)

kolmapäev, 27. august 2014

"Clase internacional"

Kohtudes inimesega, kes ei ole mehhiklane, on siin haruldus, Ja kui seda (küll harva aga siiski) juhtub, siis on ta/nad automaatselt sõbrad ja sinu jaoks kodused inimesed - ükskõik, kas ta/nad pärit on.Norrast, Saksamaalt, Itaaliast või ükskõik. 

Täna klassi jõudes hõiskas Moy mulle kohe, et ta nägi kolme välismaa õpilast direktsiooni juures ootamas. Alguses ma arvasin, et ta teeb mulle jälle mingit lolli nalja aga siiski võtsin Meta kaasa ja läksime uurima. TÕESTI!!! Nii oligi! Direktsiooni ukse juures seisid kolm possi ja võis kaugelt aru saada, et kohalikud nad kindlasti ei ole. Kartsin, et nendega rääkima minnes võib tekkida selline väga awkward olukord, nagu lennujaamas soomlastega (lihtsalt vaikus ja keegi ei julgenud midagi öelda...) aga me ei jõudnud veel nende juurdegi, kui nad juba lehvitasid ja "HOLAAAAA" karjusid. 
Selgus, et kaks neidst on Itaaliast - Rene ja Denis - ja üks Norrast - Helge (jah, nimega oli mul palju nalja, sest see on ju mu vanaema nimi :D )
Saime loomulikult kohe jutu peale ja paistab, et nad tunnevad täpselt samamoodi nagu meie Mettaga - kõik välismaa inimesed on automaatselt omad. Tuli välja, et nende programmiga on siiakanti tulnud veel õpilasi, nad ei käi lihtsalt kõik samas koolis - nagu YFUkadki on nad mööda erinevaid linnakesi laiali. PS! Kõik on minu peale kkadedad, sest mul on elamiseks kõige parem koht - Juchitan on suur ja hea linn aga ülejäänud siin ümberringi sellised pigem masendavad ja pisikesed. Näiteks Ixtepeci kutsutakse ka Tristepeciks - triste on hispaania keeles kurb. 
Aga kõik inimesed, kes meie kambast mööda kõndisid - no hea, et vastu puud ei jooksnud.. See on siin ilmselt ikka väga ebatavaline vaatepilt: mitu välismaa inimest ja nende hulgas heledate juustega tüdrukud. Oh jummel, kes jõudis seal nii palju piltide jaoks poseerida, kui taheti...
Helge pandi meie klassi õppima. Nii, kujutage ette, kui elevil on mu klassi õpilased, kui üks blond tüdruk nende klassis õpib. Nüüd kujtage ette, et kas blondi. Ja nüüd seda, et kolm blondi, üks on poiss. YEAH nad olid täiesti hüperaktiivsed. Vahepeal kees mul juba üle, kõik rääkisid ja karjusid samal ajal ja siis ootasid, et ma midagi vastaks - nii ei saanud ma midagi aru ja pea hakkas valutma juba. Aga tegelikult oli väga lõbus. Võibolla näeme uute kuttidega rohkem juba nädalavahetusel - plaanisime YFUkatega Ixtepeci ujuma minna ja kutsusin nemad ka, seltsis segasem. Pealegi, eks me oleme praegu kõik samamoodi vette visatud ja koos on kergem ujuda. Ja ehk aitab (nüüd mitte metafoorses mõttes) koos aja veetmine ja ujuma minemine kogu olukorda veel kergemaks teha. 
Mul oli täna koguaeg nii palju tegemist ja rääkimist, et ei jõudnud isegi Candy Crushi mängida!

Tegin täna suure sammu edasi perega suhtlemises - tunnen, et Mariela ongi tegelikult ka mu õde, kuna lihtsalt rääkisime mitu tundi kahekesi ja nii palju nalja sai. Kõiksugu erinevad teemad, põhiliselt muidugi naistekad ja draama draama. Aga olen enda üle uhke, et sain kõik, mis tahtsin ära räägitud ning samas sain ka aru, mida tema mõtles. Eks mõned asjad lähevad ikka kaduma, kui keelega paras võhik oled aga siiski, edusammud on märgatavad! 
Ja täna tundsin ennast veel eriti hästi, kui sain klassivendadele ära seletatud, kuidas ja millal ja miks ma Ragneriga suhtesse läksin. Alguses ma muidugi ei saanud aru, mida nad teada tahavad aga kui google translate asja lihtsamaks tegi, sain täiesti ise kõik asjad ära jutustatud - ilma google abita!! 

Kuigi mingi areng on toimunud, tahaksin keelt veelveelveel kiiremini selgeks saada, sest niiväga tahaks kõigiga suhelda aga no puedoooo ja see ajab närvi. Samas ongi rohkem innustust õppimiseks!

Kaisa hommikune uudistenurk tervitab emmet ja issit ja soovib kena päeva! (mulle head ööd varsti)
Y feliz cumpleaños, mi querida abuela!

Kallid (neid igatsen väga, olen kalli-inimene...)
Kaisa :)

teisipäev, 26. august 2014

Per aspera ad astra!

Kuigi tänane öö läks jällegi nii nagu mul siin kobeks (unetult), on mul praegu tuju laes. Olin pool ööd üleval, kuna toa temperatuuri tõttu oli võimatu magada ja mu kõht valutas nagu segane. Kirjutasin postituse koolis, siis ma veel ei teadnud, mis mu kõhul viga oli aga kodus hostemaga just arutasime ja mõtlesime välja - ostsin eile enne kooli bussijaama kõrvalt putkast võileiva, kuna ei jõudnud seda hommikul kodus teha. See ei olnud tark mõte. Ilmselgelt. Vahepeal olin oma kõhumuredest juba üle saanud ja nüüd tagasi alguses. Mitte just väga rõõmustav. Aga nüüd õnneks tean juba, kuidas selle juraga toime tulla ja kiiremini terveks saada.

Täna oli mu esimeseks tunniks see kauaoodatud inglise keel. Kuigi olin juba sellest enne kuulnud, oli siiski siinne inglise keele tase täiesti jahmatav. Õpilased vanuses 15-16 õppisid kirjutama sõnu nagu näiteks apple, baby, computer...  Aga õpetaja oli väga tore ja tõi mulle ka sõnaraamatu, mida hakkab olema küll tüütu kaasas vedada aga mis väga palju kasuks tuleb. Sain ka Mettaga juttu rääkida (saksa tüdruk, kes ei ela küll Juchitanis aga käib minuga samas koolis - see oli tema klassi tund parasjagu) ja Metta klass pole pooltki nii tore, kui minu oma. Tal pole seal ühtegi sõpra (okei, ta õde käib ka samas klassis aga siiski ei ole see nii nagu mul) ja nad on kõik palju nooremad - inetu öelda aga täielikud pubekad, kes ei vaevugi meiega suhtlema. Pakkusin Mettale, et ta saaks ilmselt tahtmise korral klassi vahetada ja minuga ühineda. Alguses ta küll põdes aga panin oma ärarääkimise võime tööle. Tegelikult ta tahtis hirmsasti klassi vahetada. Ja kui tema klass tahab selles kedagi süüdistada, siis saavad nad näpuga vaid enda poole näidata. Osvaldo mõistis teda kohe, kui tunni lõppedes talle oma ideest rääkisime ja peale asjaajamisi direktsiooniga istus sakslanna mõne aja pärast minu klassis ja ei jõudnud mind ära tänada. Talle vägavägaväga meeldivad mu sõbrad ja loomulikult on mu klass kahekordselt elevil - KAKS BLONDIINI!!

Kõik ütlevad, et nii huvitav on mu blogi lugeda aga hakkan ise tundma, et äkki kirjutan liiga palju ja vatran kõigest liiga pikalt? Sest on täiesti võimalik, et te kõik olete lihtsalt überviisakad minuga. paluks selle kohta tagasisidet natukene. :)

Hakkan juba praegu nädalavahetuseks plaane kokku ajama - tean, et ei tohi üksinda kodus olla, see oleks kõige halvem asi, mida praegu endale teha saaksin. Olen just oma elu siin käima sanud, pole mingit suurt koduigatsuselaksu vaja! Aga nüüd vist olen natuke liiga hoogu läinud ja asjad hakkavad juba üksteise otsa kogunema. Nii hea, mul on siin palju, mida oodata - iga päev ootan, et saaks aga kooli ja samas ootan põnevusega ka puhkepäevi. ELU ON ILUS!

Kallistan ja igatsen teid ikka, ega teie mu südamest kuskile ei kao!
Kaisa :)

esmaspäev, 25. august 2014

Häid uudiseid!

Paistab, et elu siin hakkab vaikselt paika loksuma. Mul on head sõbrad, tore perekond ja kodus tunnen end nagu kodus. Magamatuse probleemile terendab lahendus (varstivarsti pannakse mu kliima lõpuks üles!), voodi on hea ja minu tuba on juba naaaatukene võrreldav minu hubase toaga kodus - minu jaoks on väga oluline, et mu oma pesas hästi mõnus oleks.

Tunnen ennast lõpuks siin uues majas päris koduselt - käisin täna oma toa kõrval katusel päevitamas. Kaua ei kannatanud aga muusikat kuulates ja päikesel end paitada lastes oli selline tunne nagu oleksin kodus. Nii mõnus.
Kõik arvasid, et tulen Mehhikosse ja saan kohe täielikuks neegriks - ise mõtlesin ka nii aga asjad ei käi kohe üldse selliselt - olen just vastupidi palju valgemaks jäänud, sest päeval päikese kätte väga ei tiku, niigi on raske selle palavusega toime tulla. Aga täna ma tundsin, et kohe tahaks päevitada.

Aga kõige olulisem, mis täna mu tuju lakke tõstis.
Rääkisin koolis klassivendadega sellest, et millal meil siis lõpuks need inglise keele tunnid algavad ja sain oma suureks ehmatuseks teada, et käin Cobao viimases klassis ja meil EI TULEGIII enam inglise keele tunde. Maasemasemasemase, ma olin just nii oodanud, et saaksin kordki tunnis millestki päriselt aru. Selle peale otsisin üles ühe sõbra, kes oskab inglise keelt ja küsisin temalt nõu. Ta oli kohe valmis minuga kaasa tulema, et inglise keele õpetaja üles leida - neid pidi meil isegi kaks olema :D Igatahes, läksime direktsiooni ja seal tuli meile vastu väga sõbralik mees, kes tervitas mind ilusas inglise keeles. Pai mu kõrvadele. Juttude põhjal ootasin kedagi, kelle aktsent on eriti tugev ja inglise keel nõrk aga hoopis vastupidi! Osvaldo rääkis väga soravalt. Ma ei pidanud isegi küsima, et kas ta saaks mind õpetada - pakkus mulle kohe, et saaksin tema tundides käia. Nüüd jäigi jutt nii, et õpin ikka enda klassis edasi nagu enne aga vahepeal käin inglise keele tunnis koos mingi teise klassiga. + kolmel päeval nädalas käin ka viimase tunni ajal eraldi Osvaldoga hispaania keelt õppimas, kui temal vabad tunnid on. Lihtalt imelineeeeee. Ma nii ootan. Ta lubas mulle juba homme mingid töövihikud ja asjad tuua, et saaksime kohe alustada. Ma ei tea, kas te tajute mu rõõmu aga see on hiiglaslik! Ei suuda homset ära oodata.

* Üks asi, mida tahaksin mainida: AHORA. See on sõna, mis tähendab varsti, hiljem, kohe, praegu. Ja see sõna on alati vahetusõpilastes segadust tekitanud. Meile räägiti ka YFU orientatsioonil, et selle tähendusest õpime aastaga aru saama. Jah, sest nagu ma olen juba kogenud võib ahora tähendada seda, et midagi tehakse kohe ja samas ka seda, et "ahora!" - homme või ka mitte kunagi... Üks Mehhiko omapärasusi.

Õnnelik Kaisa kallistab teid kõiki siit kaugelt :)

pühapäev, 24. august 2014

Juba kaks nädalat uues kodus - aeg lendab!

Kui aus olla, siis siin olles olen aru saanud, et nädalavahetused on siin minu jaoks kõige ohtlikum aeg - siis on võimalus rohkelt Eestiga suhelda, kooli ei ole, olen palju aega omaette jne. See kõik tekitab kohutava koduigatsuse. Vähemalt eelmine nädalavahetus kulges mul siin nii. Aga olen väga positiivselt üllatunud, kui praegu, pühapäeva pärastlõunal esimest korda sellel nädalavahetus oma Kaisa-aega saan, mida mul samuti vaja on - ega koguaeg ei saa ka inimestega koos olla. Mul on olnud väga toredad puhkepäevad, hirm oli täiesti asjatu.

Reedel peale kooli vaatasin kõigepealt oma kallid kodused üle ja õhtul läksime tädi Luzza juurde - loomulikult olin mina nr 1, kes pagasniku kohta ründas (nad ikka veel imestavad seda). Aga mu õed on hakanud samuti seda hindama ja nüüd nad sõidavad koguaeg minuga koos taga. See on nii lahe, olen nagu väike laps karuselli peal ja ei ole siiani veel ära tüdinenud. Tädi Luzza juures oli selline tüüpiline perekondlik kogunemine - vanemad rääkisid juttu ja meie (mõtlen nüüd Marielat ja Sarah'it) lihtsalt istusime nendega. Samas orienteerun hispaania keeles juba piisavalt, et Mariela naljadest aru saada, seega mul oli isegi päris lõbus. Tunnen nüüd, et mul ongi päris oma õed, see on lihtsalt imeline!

Reede hommikul alustasin tubadevahetust. Mu õde Sarah oli väga meelsasti nõus minuga toad ära vahetama, kuna mulle meeldib tema tuba miljon korda rohkem. Ma ei oskagi täpselt seletada miks aga näiteks kui Silje neid tubasid võrdles, ütles ta, et saab minust täielikult aru. Samas ei suutnud me välja mõelda, mis see on. Noh, muidugi oli oluline faktor see, et siin toas on SUUR JA PEHME voodi. Oeh, nii mõnus, eriti kui olen juba 2 nädalat selles pisikeses, kriuksuvas ja eriti kõvas voodis maganud, millel lamades iga väiksematki vedru oma külje all tunnen. Mu õe jaoks pole see mingi probleem, kuna ta ise ei maga nagunii kunagi enda toas - nad kõik magavad siin nendes võrkkiikedes, öösiti on voodid tühjad. Mina olengi majas see ainuke veider inimene.
Kõigepealt koristasin oma riidekappi KAKS TUNDI ja see mustus, mis sealt tuli... ma ei taha sellest parem rääkidagi, juba mõtlemisest läheb süda pahaks. Siis hakkas Sarah oma tuba koristama. Ütleme nii, et Eeriku tuba ei ole ka oma kõige halvematel päevadel selline, nagu mu õel. Ta võttis tuimalt harja ning kraapis sellega tolmu, mustuse ja kõik asjad, mis põrandal vedelesid, koridori. Minu jaoks väga veider. Ja kui olime ühe ta kapi koos välja tirinud, siis läks ta alumisele korrusele. Mõtlesin, et ju ta seal midagi otsib, harja või midagi koristamiseks aga kui ma juba kaua oodanud olin (ei tahnud ise ka kõiki ta asju näppida, mine tea, mis..), läksin teda otsima. Mario vaatas mulle üllatunud näoga otsa ja ütles, et Sarah otsustas sõpradega välja minna. NOOOJAH. Ma siis koristasin kõik üksi ära. Ei teadnud, mida õe asjadega teha ja kogu selle prahiga, mis nüüd koridoris vedeles - Mario ütles, et selle lihtsalt harjaga oma vanasse tuppa lükkaksin. Okei, väga rõve ja imelik aga nii ma tegingi. See kõik seisab seal praeguseni täpselt samas asendis.
Ühesõnaga. Kokku läks mul nende tubadega jamamiseks 4 tundi. Aga nüüd on minu tuba ilus, korras ja puhas. Näiteks võtan alati jalanõud ära, kui oma tuppa tulen - muidu seda siin ei tehta. Ilmselt seetõttu kõik nii must ongi.

Kohe kui olin saanud peale suurt rahmeldamist pesemas käia ja oma uues toas võrkkiike istuda, helistas Silje, kes oli Juchitani jõudnud. Läksin talle ÜKSINDA mototaxiga vastu. Ma olen siiani nii uhke, nüüd olen juba igal pool üksinda mototaxidega hakkama saanud. Saime kokku minu kodust mototaxiga umbes 5 minuti kaugusel asuvas Burger Kingis. Me ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsime juua ja friikaid. Issand kui hea see oli. Enne linna peale minemist tulime minu juurest läbi, et Silje saaks oma asjad ära tuua ja riided vahetada. Linnas olid muidugi kõigi pilgud meie peal. Mulle tundus, et meie mototaxi juht oli eriti uhke, kuna tal oli tagaistmel lausa kaks blondi tüdrukut. sõitis terve aeg naeratades. Ja noh, linnas tähelepanust puudust ei tulnud. Asi oli tõesti 2 korda hullem, kui üksinda olles. Istusime mu lemmikus Italian Coffe's ja näitasin Siljele linna. Ixtepec (tema kodu) on palju palju väiksem, kui Juchitan. Ma saan täitsa aru, et ta tahaks ka siin elada, sest kui ühe korra Ixtepexis käisin, siis jäi sellest väga närune ja masendav mulje. Depressiivne Mehhiko väikelinn. Samas on tal tore pere ja ilus kodu, mida ta jätta ei saa.
Ei saa mainimata jätta, et lihtsalt imeline on, kui saadüle pika aja kellegi jutust aru ja lihtsalt endasugusega rääkida.
Et õhtu kindlalt tore tuleks, rääkisin oma sõpradele juba nädala sees, et mulle selline külaline tuleb - loomulikult ei lasknud mu klassikaaslased ennast kaks korda kutsuda. Käisime jällegi sealsamas kohas söömas, kus eelmine kord. Söök oli hea, seltskond lõbus ja võin kindlalt öelda, et need on hetked, mida vahetusaastale tagasivaadates alati mäletan. Sai palju nalja ja tundus, et ka Silje klappis mu sõpradega hästi. Pärast istusime veel linna keskel asuvas pargis. Seal on õhtuti väga ilus - minu lemmikkoht siin linnas. Väljaarvatud mu uus tuba muidugi :D

Ainult et unega on mul endiselt probleeme. Ma ei tea enam, kas see on kuumus või mu närvid, mis endiselt sellest olukorrast veidi šokeeritud on. Läksime magama umbes keskööl aga minul tuli uni alles peale kella kahte. Ja hommikul olin enne seitset jälle unetu. Ei jõua ära oodata, millal oma tuppa jahedama õhu saan. Silje on kindel, et siis ma magan kindlasti palju paremini.

Hommikul üllatasid mind kodused imearmsalt. JA SAMAS VÄGA ÕELALT! Teadsite ju küll, kuidas ma sellele reageerin :D tegelikult olin väga liigutatud. Kui ei tea, millest jutt, vaadake tumblrist pilte ;)

Täna pesin pesu, saatsin Silje ära ja tagasi koju tulles käisin supermarketist läbi - mul said aktiiviad juba mitu päeva tagasi otsa ja kooli jaoks võtsin ka natuke süüa. Siin on hästi odav osta näiteks suuri pakke küpsiseid, milles on palju väiksemaid pakikesi - iga päev võtan ühe kooli kaasa, siis ei pea sealt ostma. Kuigi noh, eks siin on kõik ikka väga odav, vahet pole, kust osta. Siiski, kes senti ei korja, see peesot ei saa!

Täna on teie aja järgi kallil Marin Plaadol sünnipäev! Väärib eraldi väljatoomist - palju õnne veelkord, Matukas! Tahan jällegi öelda, et mu sõbrad Eestis on kallimad kui kuld. Nii mõistvad ja toetavad. Kui nendega räägin, eks muidugi tuleb natuke koduigatsust näpistama aga nad hoiavad mind alati positiivsel lainel. Olen nii tänulik oma sõprade eest!

PS! Laura, ma suudan juba Foster the People'it, Arctic Monkeys'it ja KOL'i kuulata! - minu jaoks väga suur edasiminek. "Igatsuse" playlisti ei kannata ma ikka kohe üldse veel, ma ei tea kas üldse kunagi suudangi :D

Adios, armsad! Sadan teile kuumad kallid, sest Eesti ilmateadet vaadates on teil seda hädasti vaja!
Kaisa :)



reede, 22. august 2014

Jääkarudemaa

Eile tegin selle hullu sammu ja ostsin konditsioneeri. Süda ja rahakott muidugi tilkusid verd aga tõsiselt, ma ei vingu siin niisama. Arvan, et ma ei ole nii peps tüdruk, kui selle palavuse jutu peale tunduda võib - see magamatus on nii kurnav lihtsalt. Õnneks sain just praegu teada, et tubade vahetamine hakkab ilmet võtma - mu suur pehme voodi ja jahe õhk juba pastavad mägede tagant! Tuju läks kohe nii heaks, et mõtlesin seda positiivse blogipostituse huvides ära kasutada.

Äikesega või pigem äikestega hakkan vist juba harjuma - ei karga enam iga kord kõe kärgatuse peale kätega kõrvu kattes ja silmi kinni pigistades püsti nagu täielik segane. Kui meil kodus äike on, siis tõmmatakse kõik asjad pistikutest välja - Eerik kisub alati isegi äratuskellad stepslitest välja. Ka elekter lülitatakse välja. Siin on jumala savi. Nagu enamus asjade suhtes. Samal ajal, kui äikesetorm maha värisema pani, vaatas mu kallis pere rahulikult oma seebikat edasi, isegi, kui äike vahepeal elektri välja lõi. Siis lihtsalt lülitati see kohe sisse tagasi. Kedagi ei huvita reaalselt. See on minu jaoks nii hämmastav vahepeal. Aga jah, äikese pärast põevad nad siin umbes sama palju, kui mu onu Taavi., kes ka äikese ajal rahulikult telekat vaatab ;)

Ma ei olegi veel maininud seda naljakat kommet - terve pere vaatab koos seebikaid. Nagu tõsiselt, vanaema, vanaisa, ema, isa, õed ja vend. Et mitte idioodina näida surusin kõigest väest naeru maha, kui mõtlesin, mismoodi see kodus välja näeks. Issi, Eerik ja Ragner seebikaid vaatamas. No tõesti oli raske mitte kõva häälega irnuma hakata.

Õhtupoole, kui äike oli natukene järgi andnud, käisime Mario, Mariela ja Sarah'iga kohvikus. Selles, mis on minu jaoks nii kodune - The Italian Coffee. Ma arvan, et üks mu lemmikkohti siin. Ja seal istudes tuli mulle üks parimaid küsimusi, mis siin olles olen saanud: "Kas Eestis ka kohvikuid on?" Tõesti, tõesti, inimesed üldiselt arvavad, et olen kuskilt pärapõrgust jubedalt jkülmalt maalt pärit, kui ütlen, et tulen Eestist. Kirjutan ka teistele Eesti vahetusõpilastele esitatud toredaid küsimusi:

"Kas Eestis internett on?"
"Kas Eestis on ka supermarketid?"
"Kas te elate igludes?"
"Kas te sööte jääkarusid?"
*Pakub suhkurt* "Kas Eestis ka on?"
"Kas teil on ka koolis lõunad?"

Jah, vot selline on siis inimeste nägemus Eestist. Mingi veider väike koht kuskil Venemaa lähedal, kus on külm ja kurjad inimesed. Muidugi asukoha seletamisega on ka kõigil raskusi. Loomulikult väldib eestlane selle küsimusega Venemaa mainimist aga kuna siin ei teata üldiselt ka Soomet, Norrat, Rootsit, Lätist ja Leedust rääkimata, siis on seda raske ilma Venemaata seletada. Lõpuks jõuan ikka välja selleni, et Eesti on Venemaa kõrval. Ja sellega teevad inimesed kohe riigi kohta järeldused. Need ei ole just väga suure positiivse energiaga järeldused nagu arvata võite.

Aga just täna mõtlesin, et kuigi õpetajad ei ole minult midagi palunud, siis tahaksin koolis teha esitluse (nt powerpoint, et saaks pilte ka näidata), et oma kodu neile tutvustada ja näidata, et meil ei ole seal jääkarusid ega iglusid... Hakkangi kohe seda tegema. Tegelikult peaksin täna kooliriided ka ära pesema - stay tuned in tumblr, olen kindel, et midagi juhtub - ma olen ju Kaisa!

Üks asi veel! Kui Eestis jutuga nõustumiseks vastame kiiresti "Jah- jah" ja noogutame, siis siin öeldakse "Ahaah -ahaah" See oli niiiiiiiiii segadusse ajav alguses. Ja näiteks facebookis kasutame naermise väljendamiseks "hahahaha" aga siin "jajajajajjjj"  - väikesed asjad, mis võivad alguses palju segadust tekitada :D

Kallid-kukerpallid
Kaisa :)



neljapäev, 21. august 2014

Minu Mehhiko laul

* * *

Tere hommikust!
Kirjutan jällegi koolist.
Avastasin, et mehhiklased on natuke eestlastega sarnased - alguses ei saa vedama, pärast pidama. Muidugi ei ole kontrast nende kahe meeleolu vahel nii suur, kui meil aga siiski. Istume praegu klassis ja ootame esimest tundi (mis on juba praegu 40 min hilinenud ja arvatavasti ei toimugi) ning kõik teevad oma koduseid töid istudes rahulikult oma kohal. Muidugi on ka erksamaid, kes kodutöödest ei hooli (või on need tehtud??) ning pühendavad aega suhtlemisele. Olen kindel, et peale tunnikest on ka viimased päriselt ärkvel ja klassi täidab tavapärane lärmakas melu.

* * *

Kes mind tunnevadm teavad Kaisat ja tema kiiksu muusikaga. Mul on peaaegu, et iga lauluga mingi olukord või mälestus silme ees. Avastasin ootamatult, et see teeb mul siin muusika kuulamise raskeks, kuna eks mu mälestused on ikka Eestist, ei kuskilt mujalt. Tegingi endale uue Mehhiko playlisti, mis sisaldab ka vanu häid artiste kodumaalt: Ursula, Smilers, Agent M, Külalised jne. Üritan ennast harjutada, et suudaksin jälle kõiki oma eestikeelseid lemmikuid kuulata ja teen juba edusamme, et üldse midagi kodumaalt ilma nutmata kuulata suudan. Kahjuks oma suurimaid lemmikuid Jää-äärt, Tättet, Kõrsikuid ja Dagöt veel kuulata ei kannata. Loodan, et saan sellest ruttu üle. Samas sisaldab list ka minu "päris antiiki". High-five issile - sinu lemmikud aastast 86 ;)

Aga muusikajuttu hakkasin kijutama, kuna leidsin ühe erilise laulu: 

Mäletan nii hästi, et kui see Mehhiko idee mul sügisel tuli, siis olin juba algustanud mõtte elluviimist (ei mäleta täpselt, kas leping juba oli aga vanematega oli räägitud). Oli ilus sügispäev ja ma kõndisin Nõmmelt Nissi sõitnud marsa pealt koju ja kuulasin just seda laulu. "VÕIBOLLA saan järgmine aasta samal ajal Mehhikos seda laulu kuulates koolist koju kõndida!" See mõte tõi naeratuse mu suule ja lubasin endale, et otsin siin olles jälle selle laulu üles ning naudin seda imelist võimalust, kui see tõesti juhtub. Siis tundus kõik nii kauge ja ebareaalne. Ja nüüd ma olengi siin. Selles laulus on minu jaoks see Kaisa Mehhikos.

PS! JÄLLE ON SUUR ÄIKE -.-

Kalli-kalli
Kaisa :)

kolmapäev, 20. august 2014

Ma olen Tarzan

Mõtlesin, et ei hakka täna kirjutama, kui midagi väga erilist toimunud ei ole aga sain inspiratsiooni kirutamiseks headest sõnadest, mis jällegi mu ebareaalselt populaarset blogi kiitsid. Aitäh veelkord, see tähendab mulle nii palju!

Sain just pesu pestud (vaadake tumblrist pilte) ja nüüd keris meie kohale hirmsa äikesetormi. Kuulsin müristamist juba siis, kui alles pesu kuivama riputasin aga noh, kui ei võta pea, siis võtavad jalad ja veel kiiremad käed... loomulikult hakkas mõne aja pärast sadama ja jooksin ema meeldetuletamise peale oma pesu juurde, et see katuse alla ümber tõsta. Iseenesest oleks ju loogiline, et kui kuuled müristamist, mis aina läheneb, et siis hakkab varsti TÕENÄOLISELT sadama, aga nohh, eii... APPI, MIS KURADI ÄIKE SIIN ON!!!! praegu pani ilge liti, nii, et terve maja värises.. õõõõõõ, need kes mind tunnevad, teavad kuidas ma äikest kardan :( fui kõik kole. Matu ilmselt mäletab, kuidas ma maasikapõllul kartsin nagu väike laps, kui järsku müristama hakkas. OHSARAISK, JÄLLE PANI SELLISE NÄTAKA (vabandust, need on mu kohesed emotsioonid nüüd siis..) Mul jookseb mõte kokku nii, kardan, et nüüd ei tule selle äikese pärast väga hea postitus.

Täna öösel oli mu unel taaskord häirivaid faktoreid. Ma olen tegelikult juba nii kurnatud sellest, et nädalaid maganud ei ole - kõik ärevus juba nädal aega enne reisi, nüüd palavus jne. Eile õhtul olin õnnelik, sest tundsin, et olen piisavalt väsinud. Mul oli esimest korda lootust kauaoodatud magusale unele aga noh, eiii, milleks? - kohe, kui olin silma kinni saanud, hakkas äike oma võimu näitama.. JÄLLE PANI LITI, NÜÜD LÄKS ELEKTER KA ÄRA!!!! ehk saan postituse arvuti akuga ikka ära kirjutaud. Seega minu nii hästi kõlavast hea une plaanist ei tulnud suurt midagi välja. Äikese ajal tõmbasin kardinad ette (õhk kadus kuskile...), panin kõrva klapid, käima mõnusa eesti jaanipäevatümmi, ette silmaklapid ja üritasin magada. Ja noh, eks siis varsti heliseski juba äratuskell.

Koolis kahjuks täna käia ei saanud - sõitime vennaga linna nimega Salina Cruz, mis asub ookeani ääres ning Juchitanist kulus sõiduks umbes 30-40 minutit. Seal käisime immigratsiooniametis, et mu viisa ära pikendada. Tädi vaatas meie suure ja hoolega kogutud dokumentide kuhja üle, võttis minult paar päeva tagasi tehtud kohutavad passipildid ja ütes, et paneksime kodus uue aja, et tulla mõne aja pärast sõrmejälgi andma. Sain teada, et pean sinna veel 2 korda tagasi minema. Ma ei olnud uudisest just erilises vaimustuses, kuna siis pean üksinda kogu selle bussisõidu jura läbi tegema. Need bussid on siin kohutavad. Nagu juba mainisin, siis koguaeg on selline tunne, et nüüd paneme teelt välja või mõne autoga kokku ja siia ma suren. Tee ääres nägin ka avariid, kus inimesed maas lebasid - ei süstinud väga julgustunnet juurde...

Koju jõudsime suhteliselt vara ja siis sain jällegi koduga suhelda. Ma olen ikka nii tänulik, et mul nii toredad perekonnad on - jah, nüüd ju mitmuses. Saadan veel suured kallid :)

Ja nüüd tegelesin pesu pesemisega. Samal ajal, kui pesin, panin käima oma playlisti, mis sisaldab kõiksugu erinevat eesti muusikat, mida olen hakanud siin üha rohkem kuulama. Laulsin kõva häälega kaasa ja kaifisin elu. Kuulan ka igasugust nö "sülti" - teate ikka, et ka eesti sült on nii hea (jah, ma mõtlen mõlemas tähenduses)!? :D  KEEGI LASI JUST ILUTULESTIKU MU MAJA KÕRVAL. Minge pekki, kuidas ma ehmatasin, arvasin, et äike lõi siia maja kõrvale... on põrgulised alles! Vabandust. Hetkel ootan, et ilm rahuneks, sest lootsime õhtul linna Italiano kohvikusse mina, et midagi teha - kinos olid ainult õudusfilmid ja neid ma ei vaata. Omad põhimõtted. Pole mul vaja, et siin Mehhikos ka aasta aega lambiga magama pean :D

Homme on taaskord koolipäev ja pidime minema ka seda konditsioneeri asja vaatama ja VÕIBOLLA perega kuskile ujumise kohta, see oleks nii tore. Tegime emmega diili, et homme ei ole mingit Skype'i - pean kuidagi seda suhtlemist vähemaks võtma aga mina ei saa midagi teha, et selline memmekas olen. Tunnistan täiesti ausalt, et ma olen alati hinges selline väike Kaisa olnud, kes ikka kaugel olles kodu igatsema hakkab. Eriti nüüd, kui vahemaa nii suur ja aeg pikk.

Kirjutan siia ka ühe YFU orientatsioonilt saadud mõtte. See oli kõige parem ja lahedam asi, mille sealt õppisin. Nagu allolevalt väga kaunilt kunstiteoselt näha võite, olen mina see Tarzan, kes üritab jõge ületada. Ma lähen kodust Mehhikosse aga kui Eesti liaanist lahti ei lase, siis ma ju Mehhikosse ei jõuagi. Siis ei näe ma seda, mis seal teise puu juures tegelikult toimub. Minu meelest on see üks geniaalsemaid näiteid, mida vahetusõpilane peab tegema. Kahjuks ei ole pildilt aru saada, kui raske selle teostamine reaalses elus on...

ma tean, et siin blogis ei mingeid pilte aga seda oli ilma liiga raske seletada, 
pluss see on väga kena pilt, kas pole? ;)


Kõike ilusat, mu armsad fännid ja muud karvased, sulelised! 
Ikka Teie Kaisa :)

esmaspäev, 18. august 2014

Arvutiõpetus ja unetus

Täna algas kool juba kell 7 hommikul, see tähendas väga varast voodist välja ronimist. Esimene  hommik Mehhikos, kui ma ei ärganud enne äratuskella. Võrreldes eilsega on olemine hoopis rõõmsam.  Just nagu ma arvasingi, kool mõjub koduigatsusele väga hävitavalt. Hetkel istun mingisuguses arvutiõpetuse tunnis ma pakun, sest me õpime Powerpoint’i kasutamist. Kõik on jumala vinge ainult  et siin pole arvutit. Õpetaja joonistab tahvlile arvutiekraani ja hakkab seletama. Päris naljakas minu jaoks, kuna terve tahvel oli tema suurt meistriteost täis ja pool aega kulus joonistamisele. Olen aus – sellele õpetajale ei ole joonistamisannet kingitud. Ega mul siin väga muud polegi teha, kui hispaania keelt õppida. Kuna pea juba suitseb praeguseks sellest, siis mõtlesin, et kriban vihikusse blogi jaoks mõned read, läheb õhtul kodus kiiremini, kui ainult ümber kirjutamise vaev.
 * * *
Koolist koju tulles läksime jällegi tädi Lucia juurde. Siin need pulmad ikka kestavad… mina olen juba kolmandat päeva pulmapidudel. Täna oli tegelikult asi juba kõvasti vaibunud, käisime seal põhimõtteliselt ainult söömas ja juttu rääkimas. Isegi pruut ja peigmees olid kuskile jalga lasknud. Iga kord, kui olemine nii kohutavalt tappev ja palav ei ole (seda juhtub harva), siis mõtlen, et elan üle ilma konditsioneerita elu. Aga öö on see kõige raskem osa – ma ei ole siiani korralikult magada saanud, kuna nii jube palav on. Terve öö läbi. Olenemata sellest, et mul on aknad pärani ja puhur töötab maksimum võimsusel. Nii otsustasingi, et kuigi see maksab palju, siis teen ikka ära selle nalja ja ostan konditsioneeri. Olen seda igati läbi mõelnud, sest noh, sinna peale kulub ikka suur hulk raha aga jõudsin järeldusele, et kui olen ise selle raha tööga kokku ajanud, selleks, et siin elu nautida, siis saan otsustada, mis minu jaks tähtis on. Ja uni on mul väga oluline prioriteet. Ning mu vanemad tahavad selle konditsioneeri minult jupi kaupa tagasi osta, kuna lõpuks ma ju lähen ära ja ega seda kaasa tarima hakka :D ehk siis ma saan suurema osa oma raha tagasi – ma ei näe probleemi. PLUSS ma kolin järgmisest nädalast alates uude tuppa, mis on veidikene suurem (see ei mängi siin mingit rolli) ja selles on suurem ja palju pehmem voodi (OLULINE!!). Tegelikult kuulub tuba mu õele Sarahile aga praegu magab seal vend Mario. Tema aga läheb järgmine nädal teise linna ülikooli ega tule enam tükk aega tagasi ja Sarah ise ei maga nagunii kunagi enda toas – nad harrastavad siin läbisegi mööda maja olevates võrkkiikedes magada. Voodid on öösiti tühjad, nii imelik kui see ka pole.  Igatahes, ma nii ootan seda uut tuba, jahedat õhku ja magusat und!

Sellel nädalavahetusel tuleb võib-olla mulle jällegi Silje külla, see on väga tore. Ma ootan temaga kohtumist väga ja kui ta ema nõus on, siis saab ta minu juurde ka ööseks jääda. Julm on sellist asja kirjutada aga tema aitab mul koduigatsusest üle saada rohkem, kui eestlased – tegelikult loogiline, sest kodustega rääkides igatsus tavaliselt ikka süveneb, temaga olema aga mõlemad samas olukorras ja samas ta on ka nagu natuke kodu-inimene minu jaoks. Ehk on mida oodata!

Ja muide, ma olen väga meeldivalt üllatunud, kui palju mu blogi loetakse. Statistika, mis blogger mulle kuvab on lihtsalt hämmastav – sellist huvi ei oleks ma iial oodata osanud. Teeb südame soojaks kohe – mitte, et siin nüüd just üleliia külm oleks aga jah. Te innustate mind ikka usinalt edasi kirjutama ja blogi mitte unarusse jätma.

Kalli-kalli

Teie Kaisa J

pühapäev, 17. august 2014

Pulmakellad ja koduigatsus

On pühapäeva pärastlõuna ja mu pere läks kirikusse. Seekord otsustasin mineku vahele jätta, sest mulle kohe üldse ei istu see teema. Ja kuna mu pere on väga mõistev, siis ei ole sellest mingit probleemi. Hiljem, õhtupoole, pidime minema tädi Lucia juurde, kelle tütar just eile abiellus. Arvan, et pulmast oleks natuke raske blogis kirjutada, ilma et te siin pilte näeks (jah, ma saan küll siia ka pilte panna aga kuna mul on eraldi piltide blogi, siis ei hakka asja segaseks tegema ja siia jäägu ainult jutt), siis panin tumblrisse ohtralt pilte ja kirjutasin ka veidi. Seega, kes on huvitatud Mehhiko pulmast, vaadake järgi :)

Eile oli eriline päev, kuna oli pulmapidu ning eelkõige sellepärast, et sain näha oma sõbrannat Norrast, kes ka siin minu läheduses elab. Tema nimi on Silje ja ta elab linnas nimega Ixtepec, mis on Juchitanist umbes poole tunni bussisõidu kaugusel. Oli väga armas teda näha. Tegelikult mõtlen, et oleme ju üksteise jaoks võhivõõrad aga see, et oleme praegu täpselt samasuguses olukorras, mis (olgem nüüd ausad) mõlema jaoks suur šokk on, siis oleme automaatselt päris lähedased. Elame läbi samu asju ja tegelikult oleme ka inimestena suhteliselt sarnased - see Põhjamaalase värk ikka. Silje käis meiega koos pulmas kaasas, kahjuks pidi ta enne lõppu ära minema. Ning kuna ei tema hostpere ega meie ei tahtnud teda üksi bussiga tagasi lasta, siis läksime kolmekesi bussiga Ixtepeci - mina, Silje ja Mario (hostvend). Seal andsime ta ilusti ta hostemale üle ja ise sõitsime tagasi. Olin koju jõudes rampväsinud aga kuumuse tõttu siiski kohe magama ei jäänud.

Täna on selline vähe nukram päev. Nagu ikka - eks meil kõigil on nii paremaid kui halvemaid päevi. Eriti, mis puutub vahetusõpilastesse. Alguseasi - mõned hetked on ikka ülimalt rasked. On mõtteid, et miks ma seda üldse tegin endale ja samas ka neid, kus olen endaga ülimalt rahul, et MINA sellise asja ette võtsin. Õnneks hoiavad mind positiivsel rajal perekond ja sõbrad Eestis. Alati olemas, knnatavad koos ära kõik pisarad ja teevad tuju paremaks. Hetkel käib tõsine askeldamine, et vanaema Helge saaks ka oma Skype'i korda ja minuga esimest korda selle aja jooksul rääkida. Ma tean, et tema on üks nendest inimestest, kes igas olukorras mu maha rahustada suudab.

Ootan juba homset, et saaksin kooli minna - parim tegevus mis muremõtteid siin eemal hoiab. Tõenäoliselt oligi täna kuidagi suurem masekas, kui tavaliselt, kuna kooli ei olnud ja olen lihtsalt kodus. Koos oma miljoni peas keerleva mõttega.

Aga ma pean vastu, olen ju karm mutt nagu vanaema ütleb!
Kallikalli, igatsen teid :)

neljapäev, 14. august 2014

Amigos

Täna tuleb kaks postitust, see praegune on lihtsalt selleks, et mul ööga õiged emotsioonid raisku ei läheks. Ma ju ikkagi tüüpiline eestlane – algul ei saa vedama ega pärast pidama. Hommikuti on kuidagi raske positiivne olla aga päeva lõppedes olen nii rõõmus ja magama lähen nägu naerul.

Koolist koju jõudes, nagu juba mainisin , sai päris pikalt koduga suhelda, seetõttu tundsin veidi süümepiinu, sest aeg läks väga kiiresti ja kui lõpetasin, hakkasin mõtlema, et olen teises maailmas olnud juba mitu tundi… Samas jällegi, ei ole ma paar päeva jõudnud endast väga palju teada anda ja nüüd edasi tuleb jälle ilmselt selline aeg, kus on vähe kiirem.

Kohe kui sain kodustega asjad korda, käisin pesus ja läksime Marilaga välja. Teadsin ainult seda, et dinerio y amigos :D ehk siis õhtusöök ja sõbrad. Aga mis täpsemalt toimus, sellest polnud ainugi. Kas Burger King (JAH, SIIN ON BURGER KING HAHAH) või restoran või tänavatoit.. ei osanud midagi mõelda. Teate, isegi see riietumise küsimus oli raske, juba Eestis ei oska ma kunagi midagi selga panna ja nüüd veel vähem, kui ei tea, kuidas peaks. Lõpuks otsustasin oma lillelise seeliku kasuks.

Meie kõrvaltänavas elab Mariela poiss, kes ka meiega liitus ning algas sõit mototaxi-ga linna. Mulle nii meeldib nendega sõita, see on kuidagi ehtne Mehhiko minu jaoks. Põhimõte on sama nagu Tais tuk-tuk-idel. Linnas ootasid meid kaks klassivenda. Mul oli kõht juba ammu hirmus tühi kogu sellest vee ja küpsiste dieedist aga minu õnnetuseks ei läinudki me kohe sööma. Läksime mingisse väikesesse mängude tuppa (no ma ei saa seda ju kasiinoks kuidagi nimetada). Tumblris on sellest ka pilte, mis iganes mäng see oli. Igatahes proovisin elus esimest korda seda mängida ja ei teinudki endale väga palju häbi. Ilmselt te kõik teate seda, ma olin ka sellist asja varem kuskilt näinud. Ei oskagi kuidagi kirjeldada, vaadake parem pilte :D

Mängud kaotatud, hakkasime kõndima. Olin väga rahul, kui sain aru, et suundume mingisuguse söögikoha poole.  Jõudsime sellise suhteliselt nigela väljanägemisega maja juurde. Mõtlesin juba, et kurat küll, kuidas ma ütlen, et ma ei julge siinset toitu süüa – muidu mu kõht annab otsad. Aga kui meid ülemisele korrusele juhatati, siis oli asi juba hoopis rõõmsam. Olime restoranis, mis asus katusel ja sealt oli ilus vaade linnale. Peale meie seal esialgu kedagi teist polnudki. Mu sõbrad (teate kui tore seda öelda on) ei hakanud mind piinama küsimusega, et mida ma süüa tahan, vaid tellisid mulle ise. Nad juba teavad, et ma ei saa midagi väga ekstreemset veel proovida.  Ja lõpptulemus oli väga maitsev – selline suur taco, mille sees oli liha ja juust ja ilmselt veel midagi, igatahes maitses vägaväga hästi. Eks homme tunnen, kas see oli hea mõte seda süüa või ei… :D

Kõht sai hirmus täis ja siis jalutasime linna keskel asuvasse parki. Seal on õhtuti nii ilus. Ja uskumatu! – pargis on wifi. Vot see oli minu jaoks tõeline üllatus. Pargis kuulasime muusikat ja rääkisime juttu – mida rohkem selliseid sundolukordi on, kus ma lihtsalt pean oma jutud ära pusima hispaania keeles, seda kiiremini õpin. Teate, mu uued sõbrad ja üldse kõik inimesed Mehhikos elavad mulle ja Ragnerile kaasa sama palju kui mu eestlased. Täielikud fännid. Kõik muudkui küsivad, et kas ma ikka igatsen ja et kas nutan kui me räägime. See on Mehhiko juures hea - mulle tundub, et sellest teemast ei saa siin iial küllalt, sest suhted on siin prioriteet nr. 1. Ja see on hea, kuna mul on see komme, et võin oma kallitest inimestest palju vatrama hakata ja iga asjaga tuleb jälle mingi uus lugu meelde. Tavaliselt hakkan inimestele lõpuks sellega juba pinda käima aga siin tahavad nad kõike veel mitu korda kuulata :D

Aga kogu selle laialivalguva „läksin sinna ja siis sinna ja siis sinna" jutu mõte on see, et mida päev edasi, seda rohkem hakkan väärtustama sõprust. Loomulikult on see minu jaoks koguaeg tähtis olnud ja ma tean, kui palju inimene sõpru vajab aga praegu on see teema minu jaoks kuidagi hoopis teise külje keeranud. Ma näen asja kuidagi teistmoodi. Üritan kõigest väest oma mõtteid sõnadesse panna. Siin olles olen enda jaoks täiesti selgeks saanud kaks asja:

1.       Mul on Eestis lihtsalt uskumatult head sõbrad. Õige sõber ei kirjuta iga päev mulle, et ta mind igatseb ja koju tahab, sest ta teab, et mul on niigi raske alguses oma turvalisest kestast välja tulla ja lihtsalt kuskil võõras vees ujuma hakata.  Ta lihtsalt on õnnelik, muidugi ka veidi hirmul, et ma sellise seikluse olen ette võtnud. Sõber toetab mind sellega, et hoiab tagasi oma uudishimu mulle sama tihti kirjutada, kui Eestis olin. Olen teile nii tänulik selle eest.  Ma pole päris kindel, kas te päris lõpuni minust praegu aru saate aga ma lihtsalt pidin selle kuidagi ära mainima J

2.       Sõbrad on üleüldse väga olulised. Muidugi teadsin seda ka varem aga nüüd on kõik kuidagi teise mõttega. Siin olin ju mitu päeva ilma sõpradeta ja nii on koduigatsus ja tahtmine oma kodumaa sõpru näha hoopis suurem. Nüüd, kui ma loodan, et võin kasutada sõna sõbrad nende inimeste kohta, kes mul praegu siin on, siis  mõistan veel rohkem, kui mannetu (kes teab, see teab!) on elu ilma nendeta.

Jah, ma tean, et see lõpp kiskus väga sügavamõtteliseks aga uskuge mind, ma olen praegu nii õnnelik ja esimest korda hakkan tajuma seda, et Mehhiko on väga väga lahe koht!


Hasta la vista ja kallid Mehhikost J

Kool ja kodu

Tervitused siitpoolt!

Rõõm kuulda ja näha, et nii paljud jälgivad minu tegemisi siin kaugel seitse maa ja mere taga. Kohe selline soe tunne tuleb sisse. Muide ma siin olen hakanud palju eesti muusikat kuulama - sellises olukorras hakkad palju rohkem hindama seda, mis muidu tühine tundus.

See haiguse asi, mis mul veel siiani küles on, tuleb ikkagi ilmselt toidust. Kuigi kuna tegemist on üliemotsionaalse Kaisaga, siis tõesnäoliselt mängivad ka närvid siin oma rolli. Olen juba teist päeva saia, vee ja küpsiste peal. Noh, enam-vähem. Nii palju kui võimalik, siis väldin kõiki muid toite hetkel, kuna tahaksin sellest võimalikult kiiresti üle saada.

Esimene koolipäev ei alanud just kõige paremini, kuna ärgates tundsin ennast kohutavalt halvasti ja kõht tahtis seda päeva pigem magades veeta. Siiski otsustasin, et no matter what, täna mina kooli lähen. Mul on siin täpselt selline vanaema, nagu mu kaks kallist vanaema Eestis - ülihoolitsev ja muretseb väga mu tervise ja olemise pärast. Loomulikult teadis ta kohe mulle õiget tabletti sisse sööta ja keetis mingi väga maitsva mudru-pudru - misiganes, sest ma ei tea, mis see on - ja see tegi ka olemise paremaks. Olen nüüd juba kaks hommikut seda vanaema  tehtud asja söönud/joonud - mulle isegi väga maitseb see. Seal sees on midagi riisitaolist aga see on läbipaistev ning sarnaneb veidi koduse pudruga.

Kui isa meid Marielaga hommikul kell 8 kooli sõidutas, siis autost välja astudes tuli kerge masekas - kuhu ma nüüd ennast ikka mässinud olen. Mitte midagi aru ei saa ja olemine on paha ja kõik sada muud häda, nagu ikka. Kiskus ikka silmad märjaks küll. Ja kui klassi sain, siis esialgu ei tundnud ju ka kedagi ja kõik tirlesid mu juures nagu mesilased ümber meepoti. Kuidagi ei olnud lennuilma minu jaoks. Aga mõne aja pärast läks kõik palju paremaks. Leidsin mõne, kes oskas veidikenegiiiiii inglise keelt ja sain inimestega suhelda. Ja kuidagi sain ka hispaania keelega lauseid välja öeldud. Päeva lõpuks oli mul juba mitu sõpra, kes mind hoolega valvasid ja mu tuju üleval hoidsid.
Peale kooli käisime Mariela ja ühe klaasivennaga restoranis, kus pakuti erinevat ....vabandust, mul tõesti eesti keeles see sõna ei tule praegu.. seafood? :D igatahes jah, igasugused kalad ja krabid jne. Kuna mu kõht jonnis, siis võtsin tagasihoidliku krevetisalati SIBULAGA (endiselt nii uhke enda üle), mis ei olnud üldse vürtsikas ja maitses imehea.
Koju jõudes oli tuju laes ja esime koolipäev väga edukas olnud. Ootasin pikisilmi homset, et saaksin jälle kooli minna. Mul oli ka võimalus ema, isa ja hostvennaga Oaxacasse sõita, kuna vend pidi seal arsti juures käima - oleksin saanud suuremasse linna ja seal ringi vaadata - aga otsustasin, et ei taha koolipäeva mööda lasta. Jah, te just lugesite õigesti ja ma olin täiesti kaine ja selge mõistuse juures, kui selle lause kirjutasin.

Mehhiko juures mulle väga meeldib komme, et kui pere on kodus, siis nad kuidagi sujuvalt kogunevad õue istuma ja ajavad juttu. Selline mõnus vaba õhkkond ja hea viis perega aega veeta. Mulle väga meeldib.

Õhtupoole läks mu pere kirikusse. Alguses mõtlesin, et olen jube väsinud ja ei viitsi minna aga siis otsustasin, et pean ikka kõik, mida elu siin pakub,ära nägema. Palju ägedam, kui kirik oli sinna sõitmine. :D lapsik Kaisa. Kuna minejaid oli rohkem, kui autos kohti ja ma olin enne näinud, kuidas Mariela oma kutiga taga pagasnikus sõidab, siis ütlesin, et ma väga tahaks ka seda proovida, kui see okei on. Pere oli väga üllatunud, et ma TAHAN ISE pagasnikus sõita. Hämmeldunud aga muidugi nõus. Seletasin veel, et Eestis sellist asja ei lubata (samuti kantakse Eestis turvavöid - siin on ohtuts ikka väga võõras maa nende jaoks). Igatahes, sõit oli ülivinge. Kas kujutate ette, mis tunne on sõita pagasnikus, kui Mehhikos hakkab õhtupoole kuumus NATUKENEGI järgi andma ja tuul mõnusalt puhub, kui auto mööda maanteed teistest väikestest masinatest mööda sõelub. Mulle väga meeldis ja perele tegi see ka palju nalja.
Kirik ei ole üldse kohe mitte nii nagu Eestis. Siin on see selline...mitte maja vaid katusealune oleks vast õigem öelda, kuhu inimesed kogunevad ja koos laulavad ning jutlust kuulavad. Minu jaoks oli see võõras ning pigem ebameeldiv, kuna see naine, kes rääkis, surus väga oma juttu peale ja selleks tõstis ta oma häält. Ta lausa röökis mikrofoni ja nagu ma aru sain, oli tema jutu sisu umbes selline, et te PEATE KÕIK Jeesust armastama! Rahvas ütles "Si" ja siis karjus naine kõvemini ning rahvas vastas kõvemini. Minu jaoks oli see lausa häiriv. Mu hostvend ütles, et see oli ebatavaline Mehhiko kiriku kogemus, kuna naine oli päris Mexico City-st. Ka Mario ütles, et talle üldse selline jumalateenistuse läbiviimine ei meeldinud.
Tagasi sain jällegi pagasnikus sõita - wipiduuuuu!! Koju jõudes vajusin rampväsinult voodisse ja magasin parima une, mis mul siiani viimase kahe-kolme nädala jooksul õnnestunud on.

Tänane koolipäev oli samuti väga tore. Tunnen ennast nagu kohalik jumalanna - kõik tahavad minu sõbrad olla, pilti teha, juukseid katsuda jne. Ja nad armastavad kohutavalt mu silmi. Mu klassivend arvas, et peaksin hakkama iga pildi eest 10 peesot küsima - siis oleksin praegu juba hulka rikkam tüdruk. Me kõik oleme inimesed, kellele ei meeldiks olla see eriline võõras, keda kõik imetluse ja kadedusega vaatavad. Kõlab nii nõmedalt aga olgem ausad, nii ta ju on.

Peale kooli suhtelsin üle paari päeva jälle kodustega - nii tore on teist kuulda! Ma tegelikult mõtlesin, et nüüdsest hakkan selle Eestiga suhtlemisega natuke rohkem piiri pidama, kuna tegelikult eks ta teeb jällegi olemise natuke raskemaks. Samas ei taha ma teid seal ka unarusse jätta - põlen uudishimust, et kuulda kuidas teil seal läheb, lihtsalt pean kuidagi mingi tasakaalu leidma.

Nüüd lähengi käin pesemas ning plaan on õhtul sõpradega välja sööma minna. Võite kolm korda arvata, mida siin sööma minnakse...
taco-taco-taco-taco... - need on siin nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks. Ja ma ei liialda, ausõna!

Kõike parimat teile, tahaksin teile osa oma päikesest loovutada, mul siin seda küllaga :)
Kallikalli

teisipäev, 12. august 2014

Kolmas päev

Tere, Tere!
Elan kolmandat päeva uues peres ja emotsioone on seinast seina. Nüüd olen aru saanud, mida nad kõik selle kohta räägivad, et algus jube raske on. Tõesti on ja palju rohkem kui arvata oskasin. Kõige suurem jama on see, et keelt ei oska ja rääkida saan ainult Marioga (hostvend), kes inglise keelt oskab. Õpin ja õpin aga kui keegi midagi küsib, siis ikka aru ei saa. Ja noh, selline asi teeb ju muidugi koduigatsuse suuremaks.
Saabumispäeva õhtul toimus meil kodus pidu. Mulle öeldi, et peol oleme ainult meie, et kedagi ei tule juurde aga Mehhikos on perekonna peol veidi teine tähendus – siia lisandus päris mitu teist perekonda, onud tädid ja ma ei tea kes veel. Ehk majas oli palju rahvast. Tegelikult on inimesed kõik hästi toredad siin. Ja päeval oli suur äike, võehh võehh.
Esimesel õhtul magama minnes liigutasin oma voodit veidi ja sealt ronis seina mööda üles sisalik. See oli päris rõve. Ja kui Mario tuli mulle näitama, et minu toas on ka selline võrkkiik, mis neil siin igas toas ja rõdudel on (mul on see risti üle toa, kui püsti panna, ma ei tea, magada ma seal ikka vist ei saaks päris), siis kardina juures oli selline rusikasuurune punane ja suurte sarvedega prussaka moodi asjandus.  Nendest elukatest siin puudust ei ole. Ja kui ma hommikul kella viie ajal üleval istusin, kuna und ei olnud, siis tundsin järsku kuidas kogu mu voodi vappus. Mitte palju aga siiski. Ma olen suhteliselt kindel, et see oli maavärin.  Kuigi kui ma hommikusöögilauas seda ütlesin, siis keegi ei olnud seda tundnud. Aga ma jään ikkagi endalt kindlaks, kui ma oleks maganud, ei oleks seda tõenäoliselt samuti tundnud.
Eile veetsin päeva õppides hispaania keelt. Vahepeal sain ka oma kallitega suheldud, see oli nii tore. Käisime õega tänaval jalutamas ja hiljem saadeti mind tortillasid ostma. Siin on selleks selline väike maja, kus neid värskelt tehakse. Sain isegi hakkama! Õhtul käisin esimest korda linnas, koos Mario, Mariela ja Sarahiga. Ostsime mulle koolivormi. Ma arvan, et see on ikka veidi naljakas siin. Samas hea – ei pea koguaeg mõtlema, mida selga panna. Maitsesin igasuguseid erinevaid asju, mis siin hästi odavad on aga praegu on selline tunne, et mu kõht tahab ka uue toiduga harjumist – talle praegu kohe üldse ei istu see. Kui linna peal asjad korda aetud, läksime meie tädi (või on see onunaine?) juurde, kus ema meid ootas. Seal istusime ka tükk aega, midagi aru ei saanud. Koju jõudes jäin kohe magama, hirmus väsimus on peal koguaeg.
Ja sain teada, et mul hakkab homme kool. Igaks juhuks – homme on kolmapäev. Ja siis algab kogu see trall. Tegelikult on mul üsna hea meel, äkki läheb siis see igatsuse asi ka vähemaks. Siin on kooli jaoks ainult ühte kaustikut vaja, sest kõik ained kirjutatakse ühte vihikusse. Imelik aga ongi väga hea, siis ei pea mingit hullu kola tassima pidevalt.

Hommikul ärgates avastasin, et mul on kurk haige, ilmselt kuna käisin eile pesus ja tulin otse voodisse, puhur tegi palju tuult ja nii sain veidi külma. Jah, nii imelikult kui see ka ei kõla. Täna tunnen ennast üldse natuke halvasti, ma ei tea kas see on toidust või närvidest aga jah, olemine on kuidagi niru. Ehk läheb üle.

Kallikalli :)

pühapäev, 10. august 2014

Lõpuks kodus

Eilne päev möödus inimestega hüvasti jätmisega ja meid sõidutati mööda Mehhikot laiali kodusesse. Oma kandi inimestega saime mõnuga oodata, kuna kui teised lennujaama viisime, tõi meil buss hotellist bussijaama, kus pidime ootama 6 tundi. Aeg möödus õnneks kiiresti, kuna seal oli wifi ja sai üle pika aja jälle oma inimestega Eestis rääkida ja akusid laadida. Pool aega läks selle peale, et rääkisime Memoga Eesti ja Soome ja Mehhiko elust. Täiega tore oli ja tõenäoliselt näen temaga mõne aja pärast veel - ta elab minust vaid poole tunni bussisõidu kaugusel.
Nagu ma juba tumbleris jõudsin hõisata, siis buss, millega 12 tundi sõitsime oli megasuperhüper luksuslik. Istmed oli nii suured, et mind oleks sinna mitu tükki lebotama mahtunud ja neid sai lasta täiesti lamavasse asendisse, ehk siis magada oli mõnna. Ainus segav faktor oli see, et buss sõitis väga väga kiiresti ja tee viis läbi kõrgete mägede ehk palju  järske kurve ja kõrvad kippusid kõrguse tõttu lukku minema.
Bussijaamas oli pere mulle suure plakatiga vastu tulnud ja saimegi kohe kodu poole minema hakata. Kuna mu hostemal oli eile sünnipäev, siis meil peetakse täna pidu ja selleks käisime läbi turult, kust vajalikke asju ostsime. Mingeid ilgeid suure kabiid ka, need olid rõvedad. Ja siis Mariela ostis mulle sellist kookosemaitselist jääjooki - Mehhikos serveeritakse see läbipastvas kilekotis, kuhu torgatakse kõrs sisse. See nägi alguses välja nagu vesi, millesse oleks mingied valgeid paberitükke sisse saputatud aga maitses imehea.
Mu kodutänav on Eesti mõistes nagu mittearvestatava autoteega - see on nagu liiva/kuivanud muda sisse sõidetud rada. Kodus on 2 koera (üks on alles pisike kutsikas), papakoi ja tuukan. Mul on ülemisel korrusel oma tuba, seal on täitsa hea, sest puhur on suur ja teeb palju tuult. SEST SIIN ON VÄGA JULMALT PALAV. Päike ei paista aga higi voolab nagu oleksin saunas. Julm värk ikka. Memol oli õigus - seal, kus meie hotell oli, vot see palavus polnud midagi.
Emme: mu hostemale väga meeldisid need kõrvarõngad. Küsisin enne Mario käest, kuidas on "palju õnne sõnnipäevaks" hispaania keeles ja siis läksin ruttu õnnitlema, et see lause meelest ära ei läheks - juba praegu enam ei mäleta :D
Mu väike pesamuna õde küsis minult mis mu nimi on ja ma sain aru!!1 best feeling eveeeer ja ma oskasin talle vastata ka :D

Adios, kallid! :)

laupäev, 9. august 2014

Tervitan Mexico Cityst

YFU aastaalguse seminar on läbi - see oli ikkagi megalahe. Just see, et inimesed on nii toredad, lihtsalt hämmastab. Kõik naeratavad ja on nii abivalmid. Muidugi leidsin kergemini ühise joone Põhjamaade inimestega, me ikkagi oleme iseloomudelt sarnased. Taani, Soome, Nora ja Rootsi inimesed - imeline.

Hetkel istun Mexico City lennujaamas ja ootame yfukatega bussi, mis meid koju viiks. Seda on vaja oodata kõiiiigest 6 tundi. Ja kui lõpuks see hetk käes, siis sõidame bussiga läbi Mehhiko 12 tundi. Kõlab lõbusalt onju? :D Õnneks pidi buss väga mugav ja hea olema. Kahjuks oli valehäire see, et jõuan oma pere juurde enne teisi, arvutisüsteem oli teinud mingi vea ja hoopis teine Eesti tüdruk on see, kes kohtub perega siin lähedamal ja peab esialgu ainult 2-3 tundi sõitma.

Muide, meie hotell, kus elasime, asub täpselt Mehhiko suurima vulkaani läheduses. Seda olevat aknast näha olnud aga mina ei saanud aru, milline mängi see on, sest me olime nendega ümbritsetud ja kõik olid minu jaoks väga kõrged :D igatahes jah, see pidi olema selline vulkaan, mida on Mehhiko 5st osariigist näha, kuna ta on nii kürge. Ja inimesed usuvad, et see valvab neid. Ja kuna vulkaan on aktiivne, siis vahepeal ajab ja välja tuhka ja purskab laavat. Siis arvatakse, et vulkaan peab inimesi ikka meeles ja veendub, et inimesed teda ära ei unustaks.

Maakond, kus ma elama hakkan on Oaxaca ja seda hääldatakse OAHAKA  ning minu kodulinn on Juchitan, hääldus: HUTŠITAN. Hispaania keelega on mul hetkel lood nii nagu on.. ehk siis väga ei ole :D

Meil on siin yfu  vabatahtlikud, kes on kõik vahetusõpilaseks olemise juba läbi teinud. Nad on väga toredad. Ja üks neist, Memo, käis vahetusaastal Soomes. Ehks isi ta räägib soome keelt ja natuke ka eesti keelt. Kui lennujaamas neid nägime, siis hüüdis ta kohe "Tereee! Kuidas Läheb? Ma armastan Eestimaad!" See oli nii naljakas, sest tal tugev soome aktsent. Aga soomlased ütlesid, et Memo soome keel on nii hea, nagu ta olekski soomlane. Loodan, et minu hispaania keele kohta öeldakse kunagi sama.

Ootan väga perega kohtumist, nemad ootavad mind ka ja seda on nii armas teada.

Ja samuti igatsen teid ka, kallikalli kõigile ja musi Ragnerile :)

neljapäev, 7. august 2014

Tere kõigile Mehhikost

Oeh, pean väga kiiruga kirjutama, kuna arvuti aku on otsakorral ja seda laadida ei saa. Seetõttu ärge kirjavigu ja inetuid laused tähele pange.

Eelkõige tahan veel tänada kõiki, kes toetasid ja mind meeles pidasid. Ja vabandan, kui sõnumitele vastata ei saa - facebookis ma ei ole, kuna nett on siiani puudunud ja sõnumitele ka vastata ei saanud millegipärast. Aga ma nägin loodetavasti kõikide sõnumeid ja AITÄH teile, nii armas :)

Hetkel oleme hotellis, kus on siis aastaalguse seminar, kuhu on kokku toodud yfukaid üle terve maa, kes kõik sama saatust jagavad. Tegelt on inimesed megatoredad ja armsad. Aga noh, eks igatsus tikub ikka kõvasti peale, kuna äraminek on alles nii värske ja siin on kõik teistmoodi ja tagurpidi. Ma tahaksin juba oma Mehhiko koju minna, arvan, et seal on parem elu kui siin hotellis, sest kogu see tamp, mis siin peal on, see väsitab nii jubedalt. Näiteks selle sõidu peale kulus umbkaudu 25-30 tundi, millest magada sain vaid mõned nigelad tunnikesed. Seejärel jõudsime öösel hotelli, ja hommikul oli hommikusöök juba 7-30. Muidugi ei saanud ajavahe tõttu ka öösel magada. Istusin üleval nagu kuutõbine ja kohe kui tuli sõnum emmelt, siis helistasin. Mul oli kell kaks öösel ja siis oli aeg kodustega jutustamiseks.

Aga vot selles olen ma küll nördinud, et keegi ei rääkinud midagi adapteritest. Jah, mõtlesin küll selle peale, tegelt eks ise ka loll, et mõtlesin, et küll kuidagi ikka saab kui mingi jama on. Sest siin ON vaja adapterit ja nüüd ollid õnneks sakslased nii armsad ja andsid meiele enda oma laenuks. Saangi telefoni ära laadida, arvuti juhe sinna kahjuks ei mahu, nii et skype peab ootama, sõbrad.

Täna olime terve päev igast erinevate loengute ja mängude ja muude tegevustega väga hõivatud. Ma olen täielik laip lihtsalt. Tegelikult oli tore, käisime ka basseiinis ujumas, vesi oli nagu supp kuigi väljas tiba jahedam. See oli täiega mõnus. Ja nüüd on õhtusöök söödud ja loodan, et täna enam ei pea kuskile ronima. Ehk lastakse ikka magada ka. Pea on küll ikka väga sassis omadega kõigest. Emotsioone on nii palju eriveaid, seinast seina täiesti.

Aga nüüd kui meil neti parool on, vaadake mu tumblrit ka, lisan sinna uusi pilte elust ja olust.

Igatsen teid kõiki, mu armsad, niiiiii väga!!!!
Kalli-kalli :)

Lendangi ära

Kuna sellest 10,5-st tunnist on lennata jäänud veel pool, siis kasutan aega ära targemalt, kui filmide vaatamiseks ja niisama nukrutsemiseks. Ilmselt ilmub see postitus, kui juba kohal oleme.
Minu seiklused algasid juba kell kolm öösel, kui äratuskell helises.  Lennujaama oli mind üllatama tulnud peale pere, Ragneri ja Laura ka Joanna, kelle tulekust mul aimugi polnud. See oli väga armas. Ja üldse, kuidas kõik inimesed mu ümber mind meeles peavad – nii tänulik, et olen selliste armsatega ümbritsetud igast küljest. Kõige hullem osa oli Eestist ära minemine ja loomulikult see jubejubejube lennujaam, kus pisarad ikka lahmasid. Järgmine arvestatav nutuhoog tuli lennukis, kui nägin lennujaamahoone kõrval seisvaid inimesi. Tundsin nad kohe ära, kuna mu emmel oli selline imeilus pikk lillemustriga kleit. Kui oma pisikesest aknast seda nägin, siis oli mu hääletoon tõenäoliselt valjem, kui oleksin tahtnud ja loomulikult laviin kohe valla. Ja veel üks suuremat sorti töinamine toimus siis, kui sain kätte kõik sõnumid ja kirjad läbi lugesin. Ilmselt inimesed vaatasid, et me Karmeliga oleme natuke napakad, kuna nuuksusime veel tükk aega … Lennusõit oli lühike ja Amsterdami jõudsime kiiresti. Lennukilt maha saanud hakkasime kohe oma väravat otsima – polnudki nii hull, kui arvasime. Seal tabas meid ka esimene suurem paanikahoog, kuna meie Amsterdam-Pariis lennuk jäi hiljaks ja väljumisaeg lükati edasi. Aga teadsime juba enne, et Pariisi jõudes peame kiiresti jooksma, sest lennujaam suur ja aega vähe. Nüüd jäi seda veelgi vähemaks. Mõtlesime isegi YFUsse helistada aga siis mõtlesime, et mis nad ikka teha saavad – kui jama on, siis helistame. Pariisi lennates oli ilm pehmelt öeldes ilge ja lennuk raputas ikka mõnuga. Järsku hakkas see aina rohkem maa poole vajuma ja me olime täiesti kindel, et teeme halva ilma tõttu mingisuguse hädamaandumise, kuna olime juba väga madalal ja aknast paistsid vaid põllud. Ja kui lennuk järsku ratastega rajale prantsatas, teatati, et oleme jõudnud Pariisi. Okei, me arvasime, et tunneme aknast Pariisi ära aga nojah. Süüdistame ilma ja seda, et ajavahe tõttu oli lend tund aega lühem, kui olime arvanud :D Lennukist väljudes panime muidugi jälle kohe jooksu ja seekord oli vaja kõmpida hulga rohkem, kui Amsterdamis. Meie ajaarvestamine läks jälle nihu, ehk tegelikult kiiret ei olnudki – meil oli väravas hoopis 2 tundi aega :D
Pariisist Mehhikosse minemiseks sõidame maha üle 9000 kilomeetri , vägaväga kõrgel, kus õhutemperatuur on madalam kui -50 kraadi. Eesti aja järgi jõuame kohale umbes kella kahe paiku öösel. Ehk siis neid ärkvel oleku tunde ikka koguneb. Mu kõrval istub hästi armas vanem naisterahvas, kellega kohe jutustama hakkasin – tuleb välja, et ka mehhiklased teavad Eestit ja on siin käinud, nii tore.  Mind hämmastas see, et ta oskab rääkida kõikides keeltes, mida tema käest siin küsitud on. Väga hea inglise keel, samuti ka prantsuse ja loomulik hispaania keel. Nii lahe.
Praegu oleme Pariis-Mexico lennuki peal, (Eerik, see on kahekordne !!!) Ja meile tuli väga suureks üllatuseks, kui stjuardessid meie pileteid nähes ülemisele (luksuslikule) korrusele juhatasid. Siin on igaühel omad puutetundlikud ekraanid jne, vaatasin nii palju filme ja sarju. Ja lennukitöötajad samuti palju toredamad, kui Eestis (vabandust aga nii on) – nad nägid, et tulime koos ja mõtlesime, kuidas saaks kokku istuda ja hakkasid kohe inimestelt paluma, et nad kohti oleksid nõus vahetama. Ja saimegi, mis tahtsime – olgem ausad, see 11.5 tundi oleks ikka üksi hull olnud küll (11,5 sest enne kui õhku tõusime seisis lennuk POOLTEIST TUNDI võehh kui tüütu see oli, jäime juba magama vahepeal). Meie kohad on lennuki kõige kõrgemad ja esimesed. Jalgade juures on sein, mille taga piloodid. Söök oli nagu lennukites ikka aga jäätst anti ka! :P
Olemine on veel natuke nutune aga olen kindel, et kui maandume, siis läheb elu kohe rõõmsamaks ja väga põnevaks.

KALLIKALLIKALLI kõikidele, kes meeles pidasid, nii armsad olete! Mõnele saadan musi ka J