esmaspäev, 27. aprill 2015

Kahekordselt filmi ja muid nalju-tegemisi

Aeg tiksub ja tiksub aina kiiremini - nüüd on ainult alla kahe kuu seda hullu seiklust veel nautida jäänud ja sellele mõtlemine ajab endiselt pea rohkem sassi, kui armumine.

Igaks juhuks loen alati oma eelmise postituse läbi, kui uut kirjutama hakkan - pea on otsas nii laiali ja ülekuumenenud, et kohe üldse ei mäleta, millised loood juba kirjas ning mis ununenud.


Klopsisin viimase aja tegemistest video kokku, siin on segamini igasugu erinevat materjali.



Elsa & Anna

Kes on näinud üliarmsat multikat Frozen, see teab ning kes ei ole - VAADAKE! Imeilus multikas, tõsiselt. Lugu kahest õest (üks blond, teine brünett) ja nendevahelistest suhetest. Põhineb Norra vanal legendil ja selle üle on Silje alati hirmus uhke - meenutab eestlast, kellele välismaalane Skype'i mainib ning see lööb meil ju alati silmad särama ja südamed põksuma - kodumaa värk ikkagi!
Ühesõnaga heledapäise ja rahulikuma iseloomuga õe nimi on Elsa ja temast noorem tumedamate juustega energiapomm on Anna.
Eelmine nädal käsime peale kaupluse sulgemist ema ja Salmaga Ixtaltepecis (minu linna nimi on Ixtepec - mitte segamini ajada! Ixtaltepec asub siit vaid 10 minuti autosõidu kaugusel) raspadosid söömas. Need on need jääjoogid, millest ma endiselt nii sõltuvuses kui vaimustuses olen. Raspadosid valmistas oma koduukse ees kolme pisikese tüdruku ema. Ta on oma äri sinna ilusti kahe väikese laua peale püsti pannud ning tundub, et edukalt, sest ka kõik mu sõbrad käivad alati just seal raspadosid söömas - need lihtsalt on palju maitsvamad, kui Ixtepeci omad. Tütred on senjooral vanuses umbes 4-5-7 ning nad olid minu nägemisest väga elevil. Istusin seal, oma kirssidega jääjooki luristades, ning kõik neli (kaasaarvatus ema) vahtisid mind üksisilmi (juhe jookseb kokku - kas selline sõna on üldse eesti keeles normaalne? - ei mõtle praegu välja aga saate aru küll) põdemata selle pärast, et niimoodi jõllitamine mulle ebamugavust kõiks tekitada. Aga ma ei lasknud ennast häirida - nad olid nii armsad kõik.
Pere pesamuna: "Emme! Vaata ta silmi!"
- "On ju ilusad eks," vastas ema ning selle peale teatas keskmine tüdruk, et tema kavatseb omale siniste silmadega mehe võtta. Ka minu blond pea oli nende jaoks väga eriline ning kui nad mu tuulest sasitud juukseid paitasid, kostus palju ahhetamist.
Minu jaoks oli olukord väga naljakas ja ei ema ega Salmagi suutnud naeru kinni hoida.
"Vaata, nad on ju nagu Elsa ja Anna! Üks heleda, teine tumeda peaga! Täpselt nagu Elsa ja Anna!" Selle järelduseni jõudis kõige vanem õdedest ning selle peale jooksis pisike õde tuppa oma Barbie'sid otsima, et mulle näidata, millise Barbie moodi ma olen - tal pidi täpselt minusugune Barbie olema. Kui ta paar minutit oli toas ringi kolistanud, kostus nuttu, sest ta ei suutnud oma nukke üles leida. Keskmine õde läks talle appi ja veidi aja pärast oli mul süles hunnik Barbie nukke - kõik suurte pehmete blondide kiharatega.
Auto poole kõndides ja lehvitades karjusid nad mulle üksteise võidu järgi "Adios guera!" (guera tähendab heledajuukselist tüdrukut)
Naljakas ja meeldejääv seik, mida kindlasti ka aastate pärast Mehhikole mõeldes meenutan.


Mehhiko ja Eesti erinevus

Avastasin veel ühe suure erinevuse mehhiko ja eesti kodu vahel. Sõprade külla kutsumine. Kaks asja mis on vastupidi - siin ei ole kunagi probleemi kellegi koju toomisega ja ööseks jäämisega, selleks ei ole vaja luba küsida aga pidudele või välja minemiseks tuleb luba ikka mitu tundi enne, kui mitte mitu päeva enne küsida. Ning ette tuleb laduda kõik detailid kellega, kus, kui kaua ja miks...
Siin on need kaks asja täiesti vastupidi ning peale üle üheksat kuud mehhiko elu olen siinsega harjunud ning täna vanematega Skype'ides tuli imelik olukord, kus tajusin, et olen muutunud. Nimelt rääkisime suvel kodus tomuvast üritusest ja ilma midagi mõtlemata küsisin kohe, et tahaksin selleks ajaks sõbra meie juurde vedada - koos oleks ju lõbusam. Sain veel sõnasabast kinni ja esitasin oma mõtte küsimusena aga tegelikult oli peas lause "ta tuleb selleks ajaks meie juurde paariks päevaks!"
Tundsin ise, kuidas olukord ei sarnanenud kuidagi meie normaalsele suhtlemisele varem ja et midagi oli muutunud. Ma ei tea kas suutsin oma mõtted korralikult edasi anda ja ära selgitada aga loodan, et mõistate enam-vähem, millest kirjutasin. Loomulikult olid vanemad nõus ja mingit probleemi ei ole aga lihtsalt mul endal jäi selline naljakas ja kripeldav tunne sisse.


Nädalavahetusest ja viimase aja tegemistest

Reedel toimus Fabrcio sünnipäevapidu, mille pidas ta samas kohas, kus mina - Guachachis. Tore oli ja nagu ikka sain jälle uusi sõpru. Ikka veel on inimesi, kes on mulle siin võõrad või lihtsalt niisama tere-headaega-tuttavad ning kellega tutvumisel avastan, et nad on väga lahedad isikud. Ja nii aina uuesti ja uuesti pean tunnistama, et eelarvamused inimeste kohta tuleks võimaluse korral maha matta! See on raske, sest loomulikult kujuneb mingil moel kohe eelarvamusi aga tegelikult enamasti on need vastupidised reaalsusele. Sain megahästi läbi alati meie seltskonnas oleva sõbraga, kes on mulle alati selline ülbem ja upsakas tundunud. Vale puha - nüüd on meil mõlemal kahju, et varem üksteist ei tundnud, sest nende paari peotunni jooksul sai nii palju naerda, et enamus aega olin kõht kõveras ja kõõksusin nagu imelik.

Laupäeva pärastlõunal sõitsime suure seltskonnaga Salina Cruzi, et nädalavahetus seal veeta. Käisime kinos, rannas, pargis, autoga mööda Salinat ringi sõitmas, Salina Cruzi nõbudel külas ja veetsime aega kas niisama õues või kodus lebotades. Megalahe nädalavahetus ja lõpuks sain Carlost ka näha - terve pühapäevase päeva olin kõht kõveras, sest lihtsalt nii palju naerda sai. Kõhulihased jälle mõneks ajaks treenitud. See inimene on ebareealne lihtsalt, kõik mis ta ütleb, mõtleb või teeb...pidin ära lämbuma naeru kätte. Ja ma ei olnud ainuke, kes irnumise vahel hingata üritades imelike kääksuvaid hääli tegi... SUPER DIVERTIDO!
Yoshi uues GoPro katsetasime ka kohe ära. Väike ülevaade nädalavahetusest:



Ja loomulikult oluline teade veel ka siia lõppu! Aitäh vanaema Maiele kirja eest! Mul oli terve tee Salina Cruzi sõites tegemist, et kõik pildid, kaardid ja kirjad läbi lugeda ja uurida. Nii armas, aitäh! Minu pere saadab samuti suured kuumad kallistused ja Salma lubab sulle, et ühel päeval kohtume kõik Eestis!
Garacias, te quiero mucho!

PS! Pildiblogis palju uut kraami!

Kalli-kalli ja päikest
Kaisa :)


teisipäev, 21. aprill 2015

Tülid ja leppimised

Sellel nädalavahetusel elasin üle esimese korraliku õdedevahelise tüli. Jah, lugesite õigesti, nii uskumatu kui see ka ei ole. Pühapäeval võtsin end seale kaht päeva vaikimist ja nukrutsemist kokku ja läksin rääkisin Salmaga asjad selgeks. Ega me kumbki ei teadnud ju täpselt, kuidas olukorraga toimida, sest ei Salmal kui mul ju ei ole kunagi õde olnud. Imelik oli. Ja kurb. Asi algas Salma halvast tujust reedeõhtul ja üldiselt on see nii pikk ja mõttetu lugu, et ei taja seda siia kirja pannagi. Ta tunnistas lõpuks, kui pühapäeval temaga rääkima läksin, et tal tõesti oli üks halb päev ja et ta öpingutas asjadega üle. Pluss rääkisime mõlemad ära, mis juba mõni aeg natuke kripeldanud on aga kunagi ei ole nagu head hetke või julgust sellest rääkida. Ehk siis saime kõik välja puistatud, täitsa julgelt kohe. Nii hea oli ja on - nüüd teame mõlemad, millised asjad teiselt pinda käivad ja olemine on veel vabam ja toredam, kui varem.
Nüüd oleme ikka tüesti kohe päris õed - tülid käivad ju asja juurde. Peale seda jama, kui jälle kallistasime ja ära leppisime, seletasin Salmale, et mul vanaema alati ütleb, et ega see ei ole õige asi ikka, kui üldse mingeid tülisid ei ole!
Aga nüüd nädalavahetusel, kui olemine niru, oli koduigatsus kohe nagu naksti platis tagasi jälle. Ja teravamalt, kui varem. Sai isegi pisardatud laupäeva õhtul, kui emmega rääkisin. Ma tean, et kõik räägivad mulle, et mis sa põed, ainult lõpusirge jäänud veel ning et ma naudiksin viimaseid kuid. Uskuge mind - naudingi! Aga ega see ei tähenda, et raskeid hetki ei ole. See kõik tundub kõrvaltvaatajana palju lihtsam ja loogilisem - kui mina eelmistel aastatel blogisid lugesin, mõtlesin ka, et no misasja te seal vingute, nii vähe jäänud, peaksite hoopis viimast võtma oma ajast. Aga reaalsus on natuke teine. Emotsioonid ja tunded, mis on kõik peas sassis.

SAIN VANAEMA SÜNNIPÄEVA KINGI KÄTTE!!!! Aitäh, nii armas! Ma nüüd just istun siin ökoloogia tunnis ja ootan, et õpetaja lõpetaks, et saaksin juba viimased 15 minutit akna ääres külkuva Denisega rääkima minna. Tahan talle öelda, et tänu mu vanaema kingile hakkan itaalia keelt õppima!

*** Nüüd on sellest kirjutisest päev mööda läinud ja Denise reaktsioonid tahaksin ka ära märkida. Ta oli VÄGA vaimustunud :D Mõtlesime suure hooga, et nii hakkamegi õppima - tema eesti keelt ja mina itaalia keelt. Megavinge!

Vot aga jah, praegu on elu jälle ilus ja tore, pole häda midagi, ainult palavus aga sellega oskan juba paremini toime tulla nüüd - vesi, vesi ja veelkord vesi. Pluss üks Gatorade päevas, see aitab peavalu vastu.

Kalli-kalli ja ilusat kevadet!
Kaisa :)

kolmapäev, 15. aprill 2015

Rapidos y furiosos. Con un chingo de calor!

Täna oli üks mõnus ja pikk kolmapäevahommik. Selline tavaline ja rutiinne argipäev. Ärkasin peale oma kolmandat alarmi ning selleks ajaks oli kell juba poole üheksa peale tiksunud. Kiire pesu, riidesse ja valmis. Oma üllatuseks leidsin köögist Salma, kes meile mõlemale hommikusööki valmistas - ka tema ei olnud kella seitsmeks kooli jõudnud. Sõime traditsioonilist mehhiko toitu nimega tamales. Nendest kirjutasin selles postituses, kus Yfuga Mexicos käisin, seal oli Feria Tamales (üritus). Panin postitusse kena pika selgitava artikli mis räägib siinsetest toitudest. Ühesõnaga, riis+kana+roheline salsa=tamal.

Me oleme nüüd alates sellest nädalast õhtuti teleka ees trenni teinud. tantsisime kõik koos (ema ja isa ka) zumbat. Ja meie Salmaga teeme peale tantsimise muud trenni ka. Nii tore - ei pea isegi kodust välja minema, aitäh youtube!

Ei saa üle ega ümber sellest teemast. SIIN ON KURADI PALAV! Vahel ajab ahastusse täiesti, kui üritan pealelõunal magada aga ei saa, sest nii kuum on. Täna oli üle kahe nädala esimene kord, kui kraadiklaas näitab alla 30-ne. (kirjutasin postituse hommikul...praegu on lõuna ning kraadid jälle laes). Kui kooli sõitsin, nägin suurel Ixtepeci tablool numbrit 28. See on midagi uut ja ebatavalist neil päevil. Tõesti, hingata on vähe kergem, kuigi see niiskus, mis peale öist vihma (tõsijutt, siin sadas!) õhus on, ei aita kaasa.
Eile oli mõnus 44 kraadi päikesega lagipähe. Saatsin emmele pilte ka, kuidas ma lihtsalt higistasin siin põrandal istudes - selle peale arvas ta, et tulin just pesust või midagi... Mul Eestis saunas ka ei tilgu nina otsast nii palju, kui siin peale trenni. Jube.

Naljalugu ka - ega Kaisa elu ilma nendeta ei ole!

Yoshi on nüüd jälle mu nõbu Fernandaga koos. Mul muidu ei ole midagi selle vastu ainult, et see suhe näeb välja nii, et tšikk ütleb, mida ta tahab ja kutt aina jookseb ja teeb kõik, mis ta printsess soovib. Minu jaoks on see imelik ja kuna Yoshi on mu väga hea sõber ja megalahe inimene, siis leian, et ta ei peaks ennast niimoodi jooksutada laskma. Aga noh, mis sa ära teed - arrrmastus,arrmastus...
Ja loomulikult on nüüd mängus armukadeduse teema, kuna mina ja Yoshi oleme siin märkamatult parimateks sõpradeks saanud - pidevalt ninapidi koos ja see on kuidagi täiesti igapäevane ning enam ei pea isegi kokku leppima, et õhtul kokku saame ja midagi teeme - see nagu mingi rutiin juba. Ja noh, loomulikult ei ole selline asi mu nõbule meeltmööda.
Ja eile juhtus sellega seoses üks naljakas olukord. Yoshi ütles mulle Whatsappis, et läheb teeb lõunauinaku ja hiljem saame kokku ja mõtleme, mis teeme. Ka mina tahtsin natuke magada, ehk siis keerasin end oma saja kraadises toas voodisse. Aga isegi puhur ei aidanud ja ma ei suutnud selle kuumusega kuidagi olla, rääkimata magamisest. Lõpuks läks olemine nii halvaks, et nutt tahtis peale tulla.
Siis otsustasin, et mis seal ikka - lähen Yoshi juurde magama, teadsin, et ta põõnab mõnuga oma konditsioneeriga toas. Nii tegingi ja paari minutiga olin Goto juures ning ta isa lasi mu rõõmuga sisse - ta vanemad on alati hästi armsad ja neil on iga kord nii hea meel, kui Yoshile külla lähen.
Kui ma tuppa astusin, oli kutt risti keset voodit, kardinad ees ja jahe õhk paiskas ust avades näkku. Ma ei lasknud end magaval jaapanlasel segada sättisin end mugavalt voodi teise otsa ning nautisin jahedust, vaikust ja wifit. Enne kui see vend üles ärkas, sain ma seal umbes tunnikese segamatult lebotada. Ärgates ainult imestas kuidas ma sisse sain ja saime selle peale mõlemad hea kõhutäie naerda - teadsin, et ta ei pane pahaks, kui sedasi sisse sajan.
Aga nali algas siis, kui Fer Yoshile helistas ja teatas, et ootab poissi värava taga. Võis see alles vaatepilt olla - mina seal lebotamas, Yoshi bokserite väel hämaras toas riidehunnikust pükse ja särki otsimas. Täis mehhiko seebikas ju! Fer tegi mind nähes küll rõõmsa näo aga eks ta tegelikult natuke vihastas ka ma kardan. Kukkus lollilt välja aga nojah, tegelikult ei olnud tõesti asjad nii nagu tundusid, lihtsalt üks übernaljakas olukord. Ning kui õhtul sellest emale ja Salmale rääkisin, siis need kaks naersid lolliks :D

Täna sain lõpuuuuks üle nii pika aja Denisega rääkida. Nagu vanasti, siis kui iga päev peale kooli sai tükk aega vadistatud. Mõlemad tunnistasime, et imelik oli ikka küll nii tükk aega ilma üksteist nägemata olla.

Ega vist seda ka ei ole maininud, et eelmine nädal käisin Siljega kinos Kiireid ja vihaseid vaatamas - vingeeeeeeee!!! PS hispaania keeles :D

Ja mul üks suur palve ka! Palun kirjutage, millest ma veel võiksin kirjutada! Julgelt palun palun palun, sest mul tõesti aju täitsa kapsas selle kuumusega! Igale poole võib kirjutada: facebooki meili, siia kommentaaridesse - kuhu mugavam on! Aidake mind ja andke ideid, ma teglikult hea meelega kirjutan, lihtsalt ideid on vähe ja sellepärast jäävadki postitused aina harvemaks ja harvemaks.

Kalli-kalli
Kaisa :)

laupäev, 11. aprill 2015

Huatulco


*Esmaspäeva hommik 06.04

Väsinud ja kõrbenud nagu grillkana aga õnnelik ja rahul - täna hommikul jõudsime tagasi Ixtepeci. Käisime perega Huatulcos puhkusereisil. Huatulco on siinne Pärnu, Saare- või Hiiumaa. Ehk siis selline tüüpiline kohalike puhkusepaik, kuhu perega vaheajal reisitakse. Kuigi siin on asja üldistades koguaeg suvi, siis praegu jõudis kätte südasuvi koos oma meeletu palavusega. Ja kuna meil on hetkel vaheaeg ning puhkusenädalateks tuli koju vend Zabdi Mexico'st, siis see reis oli ammu oodatud ja plaanitud.

Neljapäeva õhtul sõitsime kõigi oma kodinatega Salina Cruzi. Meiega tuli kaasa ka tädi Mirjam koos oma kahe poja (nõbud Sami ja Hugo) ja tütrega (Ximena). Õhtul lõpuks peale suuri sekeldusi (siiani ajab mind vahepeal närvi see, kui ebaoluline on mehhiklaste jaoks aeg) jõudsime lõpuks Salina'sse ja mina vajusin kohe rampväsinuna voodisse - palavus väsitab kohutavalt, selleks ei pea päeval absoluutselt mitte midagi tegema, et õhtuks laip olla.

Hommikune äratus oli varajane, kuid siiski tunnike hiljem, kui plaanitud. Kiire sööma ja tegimegi oma reisiga algust. Tee Huatulcosse viib läbi mägiste kaljuteede ja suurema osa ajast magasime me Salmaga maha. Ärkasime, kui parasjagu Huatulco sildi alt läbi sõitsime.

See on selline paradiisimaa. Kokku ükolmekümne erinva rannaga linnake, kus on tegevust ja kohti iga erineva maitsega inimesele.


*Oma suure peavaluga (ilmselt palavusest, olen täna päev läbi voodis olnud, lihtsalt ei suuda püstigi vedada ennast) ei mul erilist kirjutamise inspiratsiooni aga ma arvan, et minu videost näete, milline reis oli ning et see tõesti on üks imeline paik.

Ahh ja videoga see jama et mässasin ja mässsin terve nla ja üles seda panna ei saanud, nüüd eile Eerik laenas mulle oma kontot ja üleval ta nüüd lõpuks on - aitäh venna!



Kalli-kalli!
Kaisa :)

teisipäev, 7. aprill 2015

Igatsuse-nuga

Seekord siis emotsioonidest, mis on mul viimastel päevadel üle pea kasvanud ja enam ei suuda ma neid kontrolli all hoida. Ma ei saa ise ka aru mis, aga istusin jälle öösel üleval, pea mõtteid täis ja üritasin mõista, miks ma tunnen sellist segadust ja kurvameelsust.
Nagu empsile just rääkisin - jah, igatsen loomulikult endiselt kodu, see ei kao kunagi kuskile aga ma olen siin tõeliselt õnnelik ehk siis see igatsus on täiesti talutav ja mitte midagi halba ega kurba. Samas minu jaoks on nii, et kui mõni asi mind väga pudutab, enamasti juhtub seda laulude või kodustelt saadud sõnumitega, siis torkab see valus ja terav igatsus mul südamest läbi nagu väike nuga. Seda on nii imelik kirjeldada aga nii ma tunnen. See võib olla täiesti suvaline hetk, kus mul mõtted 100% mehhikos on aga kui see juhtub, siis see nagu tõmbaks jalust. Varem suutsin seda vabalt kontrollida - paar hetke olin nagu panniga näkku saanud aga see läks kohe üle. Aga praegu on igatsuse-nuga mind juba kolm päeva seest kraapinud ja ei oska seda enam blokeerida.

Asi algas Huatulcos. Mul parasjagu ei olnud mingeid mõtteid Eestiga seoses, kuna olime perega puhkusel. Huatulcos. See 31 rannaga puhkuseparadiis palmide all. Ma arvan, et usute mind, kui ütlen, et mu mõtted ausõna olid vaid siin ja said koos minuga rannas päevitada. Kolmandal päeval läksime peale rannas käimist jäätist ostma. Ja seal juhtus kõik paari sekundi jooksul. Enne meid seisid jäätise järjekorras üks Ameerika perekond - isa, ema koos poegade ja tütrega. Juba kaugelt nägin, et seal suure menüü sildi juures küünitab üks armas pisike heledapäine poiss üle leti, et näha, kuidas nad jäätiseid valmistavad. Kui lähemale jõudsime ja ema maitsete ja hindade kohta küsis, keeras poiss ümber ja johhaidii. Ma pidin sealsamas kohapeal pikali kukkuma. See oli täielik Eeriku teisik, ainult et tal olid pruunid silmad. Selline peenike ja pikk poiss, koos Eeriku soengu ja kõnnakuga. Ma arvan, et ta kohkus natuke ära, sest ma ei suutnud tema jõllitamist lõpetada. Sellel hetkel käis küll see igatsuse-nuga hea laksuga mul kehast läbi. Pisarad tulid silma ja üritasin keskenduda, kuna ei tahtnud seal suure rahvamassi hulgas pillima hakata. See oli karm ja ma siiamaani elan veel selle šoki meeleolus, kuigi möödunud on juba kolm päeva.
Peale selle sain ma tagasi Ixtepeci jõudes kätte oma sünnipäevapaki tädi Kristilt. See raamat on väga mõnus lugemine, mõtlesin, et lehitsen korra aga jäin täitsa lugema kohe. Paneb mõtlema. Ning kuna see rääkis vanemate armastusest ja ilusast lapsepõlvest, hakks mul jälle sees kraapima ja pidin lugemisega pausi tegema. Suur äitah Kristi, tõsiselt armas üllatus! Mina ka ei jõua ära oodata, et millal sind jälle näen - mu ainus ja kõige kallim tädi, täht minu tähesüsteemis!
Ja eile jäin kuidagi eesti muusikat kuulama. Olime Salmaga peale õhtusööki minu toas ja lebotasime. Salma toksis oma whatsappis ja mina üritasin oma Huatulco blogi kirjutada. Üldse ei edenenud ja mu muusikalistist hakkasid järjest eestikeelsed laulud tulema. Salmale kusjuures meeldib eesti muusika - õe eriline lemmik on Stig Rästa... me tõesti sobime õdedeks, eksole?
Igatahes, mu playlist jõudis Dagö ja Tätteni ning ootamatult kukkusid silmadest pisarad teki peale ja ma ei suutnud seda lõpetada. Ehmatasin ja panin ruttu teised laulud. Salma ehmus samuti ära aga siis ma rääkisin talle, mis mul on - ta oli väga mõistev ja toetav, ütles ainult, et ma ei tohi nutta, sest muidu panen tema ka nutma. See on selline asi, mida vahetusõpilased üldiselt väga hostperele ju tunnistada ei taha - see, et sa kodu igatsed - sest siis võib tulla olukord, kui pere arvab, et õpilane ei tunne end nende juures elades hästi ja see võib suurte möödarääkimisteni viia. Aga meil Salmaga on selline suhe, et ma ei karda talle enam millestki rääkida. Ma tean, et ta teab, kui väga ma oma siinset pere armastan aga lihtsalt kodu on ju kodu ning see on loogiline.

Ja mina veel mõtlesin, et kui Ixtepeci kolides oma koduigatsusest täiesti üle sain, siis vahetusaasta lõpus ei tule mul kindlalt sellega mingeid probleeme, sest siis on elu veel parem, kui enne. Aga no vot siis. Imelik küll tegelikult, mul endalgi on raske mõista - siinne elu on ju imeline ja ma olen tõesti väga õnnelik. Ja kusjuures see igatsus on veel nii imelik, et kuigi kui see mind seest sööb ja nutma ajab, siis samas ma ei saa öelda et ma nüüd nii jubedalt Eestisse tagasi kipuks. Ei tea, äi möista!

Mu telefon ütleb, et jäänud on veel 78 päeva Mehhikos. Ja alles oli see number midagi kahesaja neljakümnega...

Nukrameelne postitus aga ärge muretsege, tegelikult on mul kõik hästi, need vahetusaasta-läheneb-lõpule segased emotsioonid möllavad lihtsalt.

Kalli-kalli
Kaisa :)






reede, 3. aprill 2015

Lagunas

Mul rohkem pole aega kirjutada, sest praegu on reede hommik ja me hakkame kõik suure perega Huatulco'sse sõitma! Nii mega! Luban võimaluse korral seal pildiblogi täiendada ja järgmisel nädalal kirjutan reisist pikemalt.

Aga vahepeal jõudsin ka Lagunases Memol külas käia, sellest tegin pisikese video. 




Kalli-kalli
Kaisa :)