neljapäev, 19. juuni 2014

Lennud ja perekond Mehhikos

Päris mitmed inimesed on juba uurinud, et kas ma ikka blogisse ka kirjutan. Ei pea muretsema, ma ei ole seda ära unustanud aga lihtsalt kuna vahetusaasta läheneb nii meeletu kiirusega, veerevad päevad kuidagi eriti kähku õhtusse. Hetkel on minu aadress liikunud mõneks nädalaks Tartusse, kuna töötan siin usinalt maasikapõllul, et Mehhiko jaoks kõik raha, mis suudan, kokku kraapida. Töö tõttu ma suurele ELOle ei jõudnudki, see-eest käisin enne Tartusse tulemist mini-ELOl, kus räägiti kogu põhiinfo, mida teadma peab. Jällegi tutvusin toredate yfukatega.

Tõesti, juba mõni aeg tagasi sain igasugust infot oma tulevase aasta kohta aga kuidagi ei ole suutnud ennast kokku võtta, et see ka siia kribada.
Nimelt sain teada oma lennuinfo:
06.08.2014 väljub Tallinna lennujaamast kell 06.45 lennuk, mis mu Amsterdami sõidutab. Eks näis, kes suudab ennast nii vara üles ajada, et mind lennujaama saatma tulla. Jällegi pean mainima oma vennakese geniaalsust:
"Kell kuus nelikümmend viis!! Hah, sa pead ju nii vara üles tõusma!"
Selle peale ütles süüa valmistav emme: "Kallikene, su õde läheb aastaks ära, sina tuled ka meiega ikka teda lennujaama ära saatma!" Eeriku näoilmeid on raske seletada aga selles oli palju pettumust ja oigamist, mina sain selle peale mitu head minutit naerda.
Amsterdamist edasi lendan Pariisi ning sealt omakorda Mehhikosse. Uue kodumaa pinnale tõstan oma jalad juba samal päeval kell 18.15 - siinkohal tuleb kindlasti arvestada, et ajavahe Eestiga on seal ikka päris mitu tundi.

Samuti sain teada ka oma perekonna ning elukoha. Hakkan elama Oaxaca osariigis, ehk siis Mehhiko lõunapoolses osas, linnas nimega Juhitan.  Minu vanematel on 4 last: vanem vend Mario Alberto, minust noorem 16 aastane õde Mariela (kellega hakkan ka samas koolis käima), 11 aastane õde Sofia ja pere pesamuna - 4 aastane Jocabeth. Loomadest on peres koer, papakoi ja tuukan. Õdede-vendadega suhtlen praegu päris aktiivselt ja nad on väga toredad. Tegelikult tean neist juba nii mõndagi, kuna Mario Alberto hoiab mind nende eluga hästi kursis.
Kõik see tundub uus ja huvitav ning ootan, et saaksin juba oma uue perega päriselt kohtuda.

Esimest postitust kirjutades oli vahetusaastani 9 kuud, mis tundus meeletult pikk aeg. praeguseks on sellest järgi jäänud juba umbkaudu 7 nädalat. Selle aja sees pean jõudma ära käia ka Helsingis, kus saan reisi jaoks vajaliku viisa vormistada. Kuigi Mehhiko on põnev ja kutsuv, toob see siiski kaasa ka kurvad emotsioonid, sest kogu mu siinne elu keerleb praegu ümber mu kallite inimeste, kes mulle ikka aina rohkem märku annavad, et ei taha minu lahkumist. Sellised laused murravad alati ühe killu mu südamest ja endal on ka nii kahju. Aga kui positiivseks jääda siis, no ega ma siis sinna elama ei jää - aasta pärast olen tagasi ja kõik kallid saavad oma Kaisat jälle näha :)