neljapäev, 27. november 2014

Mõtlesin ja mõtlesin aga ega targemaks väga ei saanud

Heipa, mu kallid!

On neljapäeva pärastlõuna ja istun oma ilusas elutoas tassi kohviga. Otsustasin ennast kokku võtta ning teile teada anda, et ma siin ikka endiselt täitsa elus ja kõik on ilus.

Kõigepealt muidugi üks oluline asi, mis mul juba tükk aega südamel on olnud. Kallis vanaema Maie. Saadan oma maailma kõige lemmikumasse linna suured suured kallistused ja õnnesoovid! Ja ka siirad vabandused, kuna minu tervitused hiljem kohale jõuavad aga kuna mul ei olnud võimalik helistada ega sõnumit või meili saata, siis ma arvan, et saan selle apsaka andeks. Palju õnne sünnipäevaks ja kuumad mehhiko kallid!!!

Ärge nüüd palun järgnevat lugedes mõelge, et ma siin masenduses olen või midagi. Olen viimastel päevadel kuidagi väga oma mõtetesse takerdunud. Ju ma olen selline inimene, et vahepeal lihtsalt ongi niisugune periood ning kindlasti ei pea selleks midagi halvasti olema. See on Kaisa. Praegu olen mõelnud igasuguste suhete teemade peale ja kõik see jura, mis sellega IGA JUMALA KORD kaasas käib. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga ega targemaks väga ei saanud. Mis seal ikka, iga korraga saab mu pehmo süda jälle natuke tugevamaks ja ma arvan, et kui Eestisse tagasi tulen, siis olen selles asjas palju läbinägelikum ja mind ei saa nii kergelt ilusa jutuga ära võluda. Selle üle olen õnnelik, mul on eluaeg see probleem olnud, mitte ainult poistega vaid üldse - usaldan jube kergesti ja mind on suhteliselt lihtne ära rääkida, kui ilusti jutustada osata.
Ja veel olen mõelnud, et kuigi igasuguseid lolle asju ikka juhtub, siis tegelikult on mul elus ikka ränka moodi vedanud. Üleüldse see võimalus sellist kogemust läbi elada on juba hiiglaslik asi. Pluss see, et mul on siin ikkagi vedanud oma pere ja sõpradega. See teadmine, et kui midagi on, siis ei ole ma kunagi oma muredega üksi, see on imeline.
Järgmisele teemale mõeldes olen nii mõnegi oma unetunni kulutanud. Jällegi, loodan, et keegi ei võta südamesse aga tegelikult mõistavad mind praegusel hetkel kõige paremini siinsed sõbrad. Me elame läbi täpselt samu asju - probleeme, imelisi hetki ja kõike, mis nende kahe vahepeale jääb. Mina ütlen täiesti ausalt - arvasin, et olen see inimene, kes oma suure empaatiavõimega mõistis seda, mis on vahetusõpilaseks olemine (mõtlesin selle peale juba eelmise aasta novembrist saati ja arvasin, et olen kõik välja mõelnud) aga EI. Seda ei ole ausõna võimalik enne mõista, kui oled ise sama asja läbi elanud. Ma ei oska seda kirjeldada, ausõna üritan praegu nii, et aju suitseb aga... Mõttemaailm on kuidagi teistmoodi. Vabam? Laiem? Ei, nüüd see kõlab nagu kõik ülejäänud inimesed oleksid lollid ja seda ma ei mõtle.. Ei, ma ei oska seda seletada. Igatahes, mu jutu mõte on see, et ma olen nii tänulik nendele kodumaa sõpradele, kes mõistavad, et Kaisa ei ole enam päris see Kaisa ja ei mõista mind seetõttu hukka ega vaata halvasti. Aga ma olen vaba ja rõõmus ja õnnelik ja Mehhikos ja ei muretse enam asjade pärast nii nagu enne - pigem naudin elu 110%

Matu ütles, et ma ei ole enam Kaisa vaid burritotüdruk - see oli päris hea, tänud :D


Viimasel ajal on siin ilm tõsiselt tuuline olnud - Eestis oleks sellise tuulega mingi tormi teema üleval, olen täiesti kindel. Siin puuoksad ja asjad lendavad aga elu käib normaalselt edasi ja kellelgi pole miskit häda. Täna bussipeatusest koju kõndides pidin peaaegu ninali käima, sest järsku tuli seljatagant selline tuuleiil, et tõmbas mu endaga kaasa. Võtan seda, kui märki, et võin veel tacosid süüa - muidu tuul viib mu minema ;)

Vahepeal ajasin siin koolivahetuse asju. See mõte keerles peas juba ammu aga sai veel rohkem motivatsiooni juurde, kui paar nädalat tagasi ühe päeva Ixtepeci Cobaos käisin. Kui pere vahetasin, küsis ema kohe esimesel päeval Rociolt, et kas ikka kuidagi ei saaks minu kooli vahetada - talle meeldiks rohkem, kui ma Salmaga ühes koolis käiksime ning ma ei peaks nii palju bussidega sõitma, sest see on ohtlik aga selle peale ütles mu kontaktisik, et Ixtepeci Cobao on väga väike kool ning seal on juba 4 vahetusõpilast. Aga nüüd tuli paar nädalat tagasi pommuudis, et AFS'iga siia vahetusaastale tulnud tüdruk Taanist läheb koju tagasi. Miks?- Ta on juba ühe korra perekonda vahetanud ning nüüd soovis seda veel teha. Selle peale öeldi talle, et enam võimalust ei anta. Kui väga tahab, võib koju minna. Ning peale selle jäi ta vanaisa haigeks ja ta tahtis koju minna, et oma vanaisa veel näha. Minule ütles ta ise, et talle üldse ei meeldi siin elada ja ta lihtsalt tahab koju. Ei tea, ringi liikusid veel mingid kuulujutu moodi lood, et tal oli probleeme sellega, et mingid mehed väga väga väga ligi tikkusid (juba nilbes mõttes...) aga selles ei ole ma kindel, sest ise ta mulle seda ei öelnud ja ma ei usalda neid jutte väga. Noh, igatahes, see tüdruk läks koju ja nüüd on Ixtepecis vaid 3 õpilat. Võtsime emaga kohe asja käsile ja hakkasime yfuga rääkima. Eile saime vastuse, et mul ei ole kooli vahetamiseks luba, kuna Silje käib Cobao Ixtepecis ja kuna Rocio tegi yfule ettekande, et ma olen norrakaga väga lähedane sõbranna, siis nägid nad selles probleemi ja käin aasta lõpuni ikkagi oma koolis edasi. Kahju aga mis seal ikka. Sellegipoolest vahetan ma alates järgmisest semestrist klassi - loodan, et siis läheb elu paremaks.
Ja mul algab nädala aja pärast vaheaeeeeeg!!! Nii vafffa! Tegelikult lõppeb kool kahe nädala pärast aga kuna viimane nädal on eksaminädal, siis direktor ütles, et vahetusõpilased ei pea siis koolis käima. Juhhuuuu! Me Denisega tantsisime direktsioonist välja, kui seda kuulsime.


Üks asi veel! Ülejärgmine nädalavahetus (12.12) lähen koos Silje ja tema perega Tuxtlasse. Neil on seal teine maja ning põhjus miks me läheme on Julión Álvarez'i kontsert. Teile ei ütle see nimi ilmselt midagi aga ükskord panin oma postitusse paar linki muusikast, mida ma kuulan - see sama. See sama mille kohta issi nii armsa kommentaari tegi. Täielik soust. Igaks juhuks panen veel mõne lingi. Äi ole ta nii soust midagi - tõeline Mehhiko pigem (bussis on alati selline muusika ja tänavatel ka, rääkimata igasugustest söögikotadest) Oii, kui ma tagasi Eestisse tulen, siis see muusika ei jää Mehhikosse maha vaid reisib minuga kaasa! Vahepeal mõtlen, et vaesed mu sõbrad ja perekond aga pole hullu midagi, harjute ära hahahaha :D




Adios, musid, kallid, paid!
Kaisa :)


pühapäev, 23. november 2014

Jõulutrall alaku!

Tere hommikust!
On laupäeva hommik, võinoh pärastlõuna (sõime just hommikust natuke aega tagasi, seetõttu tundubki kell vähem olevat) ja oleme perega Salina Cruzis. Ei teagi veel, mis meil plaanis on - kas jääme ööseks siia või sõidame õhtul tagasi Ixtepeci aga oma perekonda juba mõnda arga teades arvan, et lõpuks oleme ikka öö siin. Olen täitsa kindel, et ema hakkab õhtul oma sõbranjedega kohvitama ja see venib öösse nagu tavaliselt.
Eile ma koolis ei käinud. Selle asemel magasime Salmaga hommikul vähe kauem ja kui lõpuks maast lahti saime, otsustasime minna turule tacosid sööma. Ma ei tea küll noh, ma ei suuda siin vähem süüa!!! Olen juba üle KUUE kilo juurde võtnud!!!!! Täiesti kohutav! Ma tean, et oleb siin ainult ühe aasta ja peaksin mitte muretsema ja elu nautima aga praegu tunnen, et see on juba liiha palju. Õnneks on emal kindel plaan dieeti pidada natuke aega - ehk õnnestub siis mul ka, sest üksinda ma ei suuda. Salmal on jumala poogen, ta lihtsalt sööb ja sööb ja siis teeb oma "raseda" kõhu üle nalja.  Aga eilne päev ei olnud üldse mingi dieedi moodi - hommikuks tacod, lõunaks empenadad ja hilisõhtul veel tacosid pluss magustoiduks Flan ja küpsisetort. Meil Salmaga oli eile tuju midagi süüa teha ja seega mina valmistasin flan'i (see on selline imemaitsev puding koos karamelliga - IMELINE!!!) ja kahepeale meistetdasime ka ühe küpsisetordi valmis. Oi kui täis mu kõht oli, kui ennast voodisse kerisin!
Õhtul käisime alguses väljas Denise ja Luigiga, hiljem ühinesid ka Ami ja Yoshi. Liikusime meie juurde, et magustoite proovida ja filmi vaadata. Alati kui mu vahetusõpilastest sõbrad esimest korda minu juurde tulevad, võib esimesed pool tundi ahhetamiseks ja sõimamiseks planeerida - mu kodu on lihtsalt ebareaalselt ilus. Denis astus mu tuppa ja ütles: "You bitch, i will kill you! I want this house and this family! You are so lucky, I hope you understand that!"
Kõigile maitses minu tehtud flan väga, nii armas. Okei ega seal väga muud kokakunsti ei ole, kui aja piim keema, sega see spetsiaalse pulbriga ja kuumuta. Hiljem tuleb vormid karamelliga kokku plätserdada ja segu nende vahel ära jagada. Paar tundi külmikus, et kõik ilusti ära tarretuks ja ongi valma!
Hiljem vaatasime Godzillat (pole aimugi kuidas seda kirjutatakse aga kirjutan telefonist, sest arvuti on Ixtepecis ja ei saa kontrollida - mõistate küll ma arvan). Ja meile tulid veel kau tädid ja nõbud, seega oli maja rahvast täis. Oeh, mul on tõesti imeline perekond!

*vahepeal jälle päev vahetus ja nüüd on pühapäeva hommik

Laupäev algas sellega, kui Salma mu kell 9 üles äratas ja ütles, et umbes tunni aja pärast on minek Salina Cruz'i. Sain ruttu pesus käia ja asjad valmis panna - eeldasin, et jääme sinna ööseks, hiljem selgus, et mitte. Jõudsin ruttu ka emme-issiga jutustada, sai olulisemad uudised ära räägitud. Salinasse jõudes oli Salmal hull idee süüa gorditasid. Need on sellised mulle tundus, et fritüüritud tacod, mis peale liha ja salati ka sulatatud juustu sisaldavad. Ja need näevad juba välja sellised rasvapommid aga no kui maitsvad! Salma sõi 7 aga ma piirdusin neljaga - hommikul raske esimese asjana nii rasvast toitu süüa kuidagi. Aga jah, gorda tähendab hispaania keeles suurt ja sellest tuleb ka nimi gorditad. Peale sellist söömaaega ei suutnud keegi peale isa väga midagi muud ette võtta, kui teleka ees lebotada. Isa läks tööle ja meie lihtsalt sõna otseses mõttes laisklesime teleka ees.

Hiljem juhtus midagi, millest ma lubasin kindlasti blogisse kirjutada.
Isa tuli töölt tagasi ja hakkasime sättima, et tagasi Ixtepeci sõita. Meie Salmaga vaatasime mingit filmi ja pooleldi endiselt magasime ja siis tuli ema meie juurde, istus diivanile ja ütles, et ta peab meiega millestki halvast rääkima. Me just samal päeval rääkisime Salmaga, et see on alati nii hirmus, kui keegi ütleb midagi sellist, et tal on millestki rääkida vaja. Selliseid sõnumeid saada on jube ja kui seda veel näkku öelda, siis tõmbab kõhu külmaks küll. Vaatasime Salmaga üksteisele otsa nagu hirmunud kutsikad, ema muigas. Salma pakkus, et Rocio helistas aga ema raputas pead.
Reedel korjasime me Salmaga kõik mustad riided kokku ja Salma pani need musta kilekotti ja viis koridori, et need hiljem Inese juurde ära viia. Tuli aga välja, et ema poes töötav tööline arvas, et see on prügi ja viis riided minema - ema jätab alati prügikoti talle valmis, et see siis õhtul minema viidaks. Minu suureks üllatuseks hakkas ema keset rääkimist täie rauaga irnuma. Ilmselt oli mu nägu lihtsalt kirjeldamatult naljakas, kuna ma mõtlesin selle peale, mis riided ma pessu olin visanud. POOLED OMA RIIDED, kuna mäletan, et võtsin ka mõned vähem mustemad riided ja ladusin korvi, sest mõtlesin, et siis järgmine nädal kõik riided puhtad ja nii on parem. Mul on niigi vähe riideid siia kaasa võetud ja nüüd pooled on prügimäel? - Jah, mu nägu võis ilmselgelt väga naljakas olla.
Oma suures pabinas ei saanud ma alguses aru, et ema ütles, et õnneks sai ta õigel ajal jaole ja riietega on kõik korras. Ja ma muudkui küsisin, et mis me teha same ja et kas ikka kuidagi moodi ei ole võimalik midagi teha ning siis ema seletas uuesti, et kõik on korras. Ma pidin seal kohapeal südamerabanduse saama - pooled mu riided, rätikud, koolivormid... sellest, et kõik korras oli, oleks pidanu alustama! Ema naeris pärast veel nii kaua selle üle, mis šoki ta mulle tekitas. Jah, selline õnnelik õnnetus.

Peale seda suurt nalja ja naeru sättisime ennast autosse ja sõitsime Wallmarti, kus on ka kino, sest meil oli kindel plaan minna just välja tulnud Näljamängude kolmandat filmi vaatama. Seni, kuni ema koos mu tädi Marilu ja paari sõbrannaga Toks'is kovitas, käisime meie isa ja Salmaga kinos. Ütleks, et film oli nagu oli. Selline nii ja naa, ei midagi väga lahedat aga halvasti ka ei ütleks.
Kui film läbi, läksime ka Toks'i, tervitasime kõiki ja muidugi ei saanud ilma söömata olla. Salma tellis omale võileivad - need on lihtsalt imemaitsvad seal - ning kuna ta ei jaksanud kõiki ise ära süüa, andis ühe mulle ja ühe isale. Kui olin lõpetanud, tundsin, kuidas mu suu põlev.
"Kuule, seal võiku sees oli midagi väga hot'i" Ja Salma lihtsalt naerab nii, et ei suuda rääkida. Lõpuks, kui ta midagi seletada suutis, ütles, et ta pani minu võiku sisse ühe tšilli. Nii armas eksole, ma põlesin tükk aga pärast.
Kuna meie kaks autot olid täiesti jõulukaunistusi tuubil täis, siis pidime ennast kuidagi ära jaotama, et tagasi sõita. Isa sõitis üksi, ema koos Salmaga ja mina läksin koos Mariluga. Kes asjast teab, siis mõelge välja, miks olukord tegelikult päris naljakas oli. Aga ei olnud hullu midagi, mul on väga tore tädi - pool teed laulis ta ta lemmiklaule ja pool teed rääkisime niisama juttu.

Ja täna on plaanis suur kodukaunistamine. Siin algavad jõulud hulga varem ja kestavad kauem. Tüüpiline Mehhiko, ikka leitakse põhjus tähistamiseks, olgu siis kasvõi see, et kuu aja pärast on jõulud. Seetõttu käisimegi eile Salina Cruzi's, et kõik kaunistused siia tuua. Ja emal on seda nidi-nodi ikka jubeeeee palju. Kaks autotäit igasugust tavaari. Aga samas nii armas, mulle see jõuluteema jubedalt meeldib. Praegu juba tänaval jalutades müüakse nii palju igasugust jõulukraami - tuled, kujukesed, kuused, tassid, taldrikud ja ma ei hakka isegi edasi loendama - kõike mida tahad on siit võimalik leida. Väljaarvatud piparkooke. Ma ei tea, ei ole kuskil näinud ja mul on juba kerge paanikamoment, sest ma ei suuda jõule ilma lume JA ilma piparkookideta veeta.
Vaatan neid teie esimese lume pilte ja mõtlen, et natuke ikka igatsen ka.

Ja jällegi minu vabandused selle eest, et olen blogi kirjutamisega laisem olnud. Ma ei ole koolis üldse käinud ja väljaspool kooli on raske blogi kirjutamiseks aega ja hetke leida.

Kalli-kalli
Kaisa :)



neljapäev, 20. november 2014

VIDEO: Desfile

Olen praegu laisk ja ei viitsi üldse kirjutada aga see-eest meisterdasin jällegi ühe video. Täna toimus siin üritus nimega Desfile - koolide rongkäik. Minul jäi kool ära, sest ka Espinalis toimus sama üritus aga sellegipoolest olin Ixtepecis ja käisin oma sõpradele kaasa elamas. Üks megatore aga väsitav päev. Nüüd olen päikesest täiesti ära põlenud ja imetlen kui täpselt mul pluus selga on päevitanud. Kui armas, eksole. Salmal ei ole homme kooli, seega mõtlesime midagi lahedat koos teha, vaatame, mis me välja mõtleme. Tegelikult ei ole ma kindel, mis saab, sest praegu on Salmal samamoodi päikesepõletus aga tal on veel hullem - marssis 6 tundi keset lagedat päikest ja nüüd on paha olla - ilmselt sai ikka päikesepiste. Video on nagu on, sest emotsioonid olid laes ja me jooksime seal palju ringi - seetõttu käib ligadi lodagi. Aga ongi selline kodukootud ja armas. Ma arvan, et mul endal on tagasi Eestisse tulles nii mõnus neid videoid vaadata :)

esmaspäev, 17. november 2014

Üks pikk ja megasuper nädalavahetus!

Niisis, minu suured pingutused ikka üle ühe päeva blogisse postitus kribada ei õnnestunud, sest kõik läks kuidagi nii kiiresti ja ongi käes pühapäeva õhtu. Vaatame parasjagu Salmaga filmi - emme, see on see sinu lemmik, see mille plaadi sa ära kaotasid ja taga otsisid.

Reedel bussi pealt kooli kõndides nägin juba kaugelt suurt õpilastemassi värava ees seismas. Siis tuli meelde, kuidas eelmine päev olid sõbrad rääkinud, et nad korraldavad homme protesti, kuna ei olda rahul sellega kuidas kooli direktor asju korraldab.Pressisin ennast läbi selle rahvamassi kuidagi kooliväravatest sisse ja seal nägin kohe Rene'd (Itaalia), kes rääkis, et me peame ennast hästi varjama ja ei tohi mitte mingil juhul protestiga ühineda, kuna muidu tuleb meil oma organisatsioonidega probleeme ja asi võib lõppeda kojusaatmisega. Nojah, olin küll veidi ehmunud sellest uuest teadmisest aga hoidsime sealt eemale. Kuna tunde ei olnud, siis otsustasime sõpradega lihtsalt piljardisse minna. Mõeldud, tehtud. Kas te teate, et ma tegin seal, kõigile kuttidele pähe? - tegelikult oli kõik täieliku joppamise peale, ise arvan, et algaja õnn, sest ma ikka üldse ei taju seda piljardit aga nüüd kõik arvavad, et ma olen mingi piljardijumalanna vms...


* vahepeal jõudis juba kirjutamine jälle pooleli jääda, kuna meile tulid jälle inimesed külla ja nüüd on esmaspäev*

Kogu selle protesti tõttu jõudsin reedel eriti vara koju ja bussiga koos koju tulles tuli meil sõbraga mõte jalutama minna, enne, kui ma Siljega kokku pidin saama. Päris lahe oli, sest tegelikult ma ei olegi väga palju Ixtepecis ringi kõndinud niisama, ainult mõned korrad. Alati, kui kuskile läheme, siis autoga, isegi kui see on mingi paar tänavavahet edasi, sest tavaliselt liigume Salmaga ringi, kui on juba pime (kella kuuest-seitsmest läheb pimedaks enam-vähem) ja seetõttu meeldib emale rohkem, kui me autoga oleme - ohutum. Aga mulle siiski meeldiks õhtul rohkem jalutada, mitte päise päeva ajal, kui väljas on ilma naljata 40 kraadi sooja ja päike lagipähe paistab. Siiski, oli mul tore, sain jälle mitu tundi hispaania keelt harjutada.

Tagasi koju jõudes ei olnudki mul rohkem aega, kui riided vahetada ja kiirelt süüa, sest Silje tuli mulle järgi, et koos Regadale minna. Regada on selline siinne üritus, mis sarnaneb Calenda'ga - rongkäik läbi linna. Ainult, et Calenda'l kõnnitakse läbi linna õhtul ja sellele järgneb pidu ühes Ixtepeci suuremas pargis aga Regada toimub päeval ja läbi linna ratsutatakse hobustega. Alguses mõtlesin, et ei tea mismoodi mina sellega hkkama saan, sest nagu ma juba kukil eelmistes postitustes mainisin - Kaisa kogemused hobustega on suhteliselt piiratud. Aga ei ole vaja põdeda - kõik peab ära proovima ja see idee tundus megalahe. Silje tuli mulle koos emaga koju järgi ning suundusime nende juurde, sest me pidime spetsiaalsed riided selga panema. Need laenasime Silje emalt. Sombrerod ka. See oli esimene kord, kui ma Silje uues kodus käisin - niii ilus ja megalahe! Saan täiesti aru, miks ta peale seda perevahetust koguaeg suu kõrvuni ringi käib - ta tõesti on õnnelik ja mul on nii hea meel selle üle. Ja noh, ta vanemad on ka nii lahedad, et ei ole sõnu. Kiirelt riided vahetatud, sõitsime Monumento juurde (selline suur monument Ixtepeci auks vms), sest sealt pidi Regada algama. Jõudsime kohale täpselt nii, et meile jõuti hobused ära saduldada ja oligi aeg minna. Nii lahe oli! Terve aeg rääkisime Siljega, et kui võimas kogu see asi ikka on ja kuidas me Mehhikot aina rohkem ja rohkem armastame. Seda on nii raske kirjeldada, mis tunne mul oli aga selles on ainult positiivsus. okei, ehk natuke närvikõdi ka, sest pidin ikkagi ise oma hobusega hakkama saama ja kartsin, et äkki keegi teeb mõne lolli nalja ja ehmatab mu hobust ning siis on küll tore lugu. Õnneks midagi sellist ei juhtunud. See oli väga raske, sest esiteks, pidin samal ajal ratsutama ja tugev tuul tahtis kguaeg mu sombrerot minema viia, seega ma arva, et mõistate, miks allolevas videos on palju tõmblemist ja vahepeal võibolla ei saa arugi, mida ma seal teha üritan. Ja see laul! See on minu ja Silje laul, mida me ALATI kaasa laulame, alati tuleb hea tuju seda kuulates kuidagi  :D Aga siin ta siis on:

Jamasin praegu pool tundi sellega, et videot siia blogisse saada ja nüüd otsustasin oma arvuti heaolu  ja tervise nimel, et panen lihtsalt lingi.


Kui Regada lõpuks läbi sai, läksin koju ning juba oligi Salma mind ootamas, et riided vahetaksin ja et saaksime sööma minna. Käisime koos Salma ja Samiga (nõbu) tacosid söömas. Alguses ütlesin, et mina ei taha midagi, juba piisavalt seda kaalu siin juurde tulnud (ükspäev võttis ema meid Salmaga ette ja pani kaalu peale - ma olen siin 6 kilo juurde võtnud, kui nunnuuuuu) aga kui Sami oma tacosid sööma hakkas, otsustasin, et ma ikka ei suuda. 
"Okei, 4 tacot, rohkem ei võta" ja kui mina oma tacosid mugima hakkasin, ei suutnud Salma ka enam vastu panna ja me tellisime veel ja veel... kui maitsev! Mu lemmik taco koht asub mu kodust 2 tänavat edasi - väga mugav ja tore, ainult mu kaalule ei mõju hästi. Ahh, ega ma tegelikult väga ei muretse selle pärast - mul on pikad jalad õnneks, näen vähe peenem välja tänu sellele :D
Kui kõhud täis, hakkasime koju minema ja sõitsime mööda Garivaldi pargist. Seal nägime suurt suurt rahvamassi ja kiirabiautot vilkuritega. Salma muidugi hakkas kohe karjuma, et keegi on ära tapetud ja appi appi. Ma tegelikult täiega ehmatasin selle peale. Aga kui otsustasime vaatama minna, mis seal juhtus, siis leidsime sealt suure motoklubi ürituse - kiirabi oli seal lihtsalt julgestuseks. Oeh, mul on raske kirjeldada, kui uhked masinad seal olid.. õnneks tegin jällegi video ;)


Garivaldis oli palju sõpru, seega olime seal täitsa tükk aega. Siis tuli täiesti nagu välk selgest taevast idee minna Laloga autoga tiirutama, kui üritus läbi sai. Kui kolmekesi mööda Ixtepeci ringi sõitsime, nägime Pacot, kes tuli ka meiega kaasa ja otsustasime minna Espinali, sest seal toimus ka mingi pidu. Aga kuna ema tahtis, et me õigel ajal kodus oleks, siis läksime kõik meie juurde. Oli nii tore õhtu - magama jäime alles kella viie ajal. Skype'isime mu emme ja issiga - mu kallid mehhiklased näitasid oma eesti keele taset: "Tereee! Tereee! Tereee! Ma armastan sind!" Tegelikult teavad nad mõnda halba sõna ka, mis neile hirmsasti meeldivad aga mu blogi on viisakas koht, ei hakka seda ära rikkuma. Emme näitas neile mu kodu - muudkui ahhetasid, kui ilus ja tore kõik on. Emps sai ka tunda seda tunnet, mis mehhiklastega rääkides on - kõik need komplimendid, mis järjest tulevad.... neid on palju. päris naljakas oli see, kui nad tahtsid mu aeda ka näha ja emme lihtsalt tahvliga õue kõndis ja seal ringi käis. Paco: " Oota, mida kuradit, kuidas teil seal õues nett on?" Nad olid kõik väga hämmastunud, et kuidas see ikka võimalik on. Hiljem helistasime ka issile, kes parasjagu Eerikuga jahil oli ja noh, see oli veel ekstreemsem - tegime lihtsalt Skype'i, samal ajal, kui issi kuskil mööda Läänemaa metsi oli. Eestlased on ennast ikka selle imelise internetiga nii ära hellitanud... ma igatsen seda tunnet, et lihtsalt kõnnin, kus tahan ja mul on IGAL POOL internet. Siin on nii, et ma tean täpselt kuidas ja millise voodi nurga peal ma istuma pean, et telefon mingi netiniru üles korjaks.


Laupäeval rääkisin jällegi kodustega. Üle pika aja sain nähtud nii mõlema vanaema kui tädi Kristiga. No nii armas oli! Silje käis ka korraks minu poolt läbi, sest meil oli vaja oma rääkimata tüdrukutejutud ära jutustada, ma ei teadnud, et ta tuleb aga kuna norrakal oli nii suur uudishimu kõike teada saada, siis ta lihtsalt tuli minu juurde. 
Õhtul läksime minu täditütre poja sünnipäevale. Ja kuna minu täditütar on linnapea naine, siis saime jälle presidendi majas aega veeta. Sinna oli kohale veetud nii palju igasugust....oehh... ponid, lambad, põrsad, küülikud, kanad, kuked, igasugu linnud ja peo lõppedes sai iga külaline endale kingiks pisikese kollase tibu. Muidu lõbustas lapsi kloun, kes tegi selliseid väga kassikalisi trikke ja nalju. Lastel oli igatahes välga palju nalja ja tegemist.
Ema läks varem minema, kuna ta sõitis Salina Cruzi. Meie Salmaga küsisime päeval, et kas me ei võiks koju jääda - olime mõlemad nii väsinud, et ei viitsinud üldse kuskile minna, sest eelmine öö olime vaevu 2 tundi und saanud. Ema oli nõus ja nii jäimegi Salmaga kahekesi koju. Aga heh, ega me siis üksi ei olnud - kõik nõbud ja Silje ja hiljem ka Fernando tulid meie juurde. Tunnen, et kirjutan iga jutu lõppu et sai palju nalja ja nii tore oli. Ja praegune ei ole mingi erand, sest tõesti, mul oli nii tore. Magama sain taaskord kella viie ajal või oli see siis hiljem, ma ei tea. 

Järgmine päev möödus koos Salma ja Fernandaga voodis lebotades ja filme vaadates. Samas koristasime ka maja ära, sest vanemad pidid õhtuks tagasi olema. Kui kõigega valmis saime, tuli kõne emalt, et nad ei tulegi õhtuks tagasi, vaid alles järgmise päeva hommikuks. Seda ei lasknud me endale kaks korda öelda, juba teadis jälle see sama hea seltskond, et teeme veel ühe istumise meie pool. Enne käisime sealsamas kohas, kus reedelgi, tacosid söömas. Praegusel hetkel olen 3 päeva järjest tacosid söönud. Endiselt ei ole nendest küllalt. Ega mul midagi rohkem öelda ei olegi, kui jälle, et niiiiiiii tore oli, ausõna. Mul on ikka parim õde ja parimad nõbud! Ja juba kolmas öö, kus magamise aeg tuli alles kella kuue ajal hommikul - mehhiklased ikka alles jaksavad! Aga ema ja isa tulid umbes kümne paiku hommikul tagasi, seega koristasime juba öösel maja jälle ära. Tegelikult ega meil nii väga hullult midagi koristada ei olnud - ei olnud mingi läbuläbu pidu. Mängisime kaarte ja vaatasime filme ja rääkisime niisama juttu. 

Ja nüüd kirjutan siin hoolega kiiresti oma blogi valmis, sest kohe peaksid meile tulema külla vanavanemad, et koos lõunat süüa. Ema on hommikust saati vaaritanud jälle. Ma siin õpin ka erinevaid toite tegema, sest olen alati köögis abiline, mulle nii meeldib. 

Nii täna kui homme mul kooli ei ole aga kuna ma ei kavatse üksi kodus igavleda, siis lähen homme Salmaga tema kooli. Ma ei kujuta üldse ette, mis sellest saab - seal käivad kõik ühes klassis Salma, Ami, Silje, Paco ja Fernanda. Tõenäoliselt tuleb üks tore päev, ega muud võimalust ma väga siin ei näe.


Aga elu on ilus ja huvitav, loodan, et teil ka!
Kaisa :)






kolmapäev, 12. november 2014

Elu = suhted & suhed = elu

Tulin täna kooli kella üheksaks nagu ikka ning see juhtus JÄLLE! Siin on täiesti normaalne, et õpetaja jääb kõigepealt tundi vähemalt 20 minuit hiljaks ja siis veedab esimesed 10-15 minutit klassi ees saiakest süües ja kohvi juues - ikka juhtub ju, et ei jõua kodus hommikust süüa! Kui ta lõpuks suu saiapurust pühtaks pühkinud on, tuleb kohalolekukontroll ja eelmisel tunnil olnud eksami kätte jagamine. Sellega on sisurikas tund lõppenud. Aga ei, ma ei kurda - sain jälle tunnikese uneaega juurde.

Esmaspäeva õhtul käisin ühe sõbraga väljas pargis ja kohvikus ning kui ta mind parasjagu koju saatis, nägime maja ees meie ilusat valget autot, mis lihtsalt seal seisis samal ajal, kui mootor käis. Lähemale kõndides nägime ema ja Salmat autos istumas. Salma nägu oli tusane ja ema ütles, et ma ei pea neid ootama, et võin tuppa minna - neil oli vaja millestki rääkida. Mul tekkis kohe hirm, sest asi ei näinud just väga lõbusa jutu moodi välja. Muidugi ei saanud ema jätta tegemata seda kavalat kulmukergitust ja silmapilgutust mu sõbra suunas, kes tõesti väga kompu väljanägemisega on. Hiljem seletasin emale ära, et sellest asjast ei tule kohe kindlasti midagi rohkem, kui sõprus - sellega oli ema ka nõus, kuna Salma rääkis talle ka, milline see vend tegelikult on. Nii Salma, Paco, Fernanda ja Fercho hoiatasid mind selle eest, et kui temaga midagi tekkima peaks, siis see ei lõppe hästi.
Aga kui nüüd mu jutu mõtte juurde tagasi tulla, siis hiljem rääkis Salma mulle, mis seal autos juhtus - Salma murdus ja rääkis emale kõik ausalt ära, mis tal viimasel ajal juhtunud on. Nimelt läks ta oma politseinikuga lahku ja praegu on nii hästi näha, et tegelikult elab ta seda raskelt üle. Mul on niiiiii kahju teda vaadata - näen, kuidas ta on lõbus ja rõõmus ja üritab oma kurbust varjata aga no..mulle ta tunnistas ise ka, et tegelikult on ta hingepõhjani nii õnnetu. Tahaksin väga kogu selle jama kuidagi talle kergemaks teha, eks ma seda üritanud olengi aga noh, tean ise ka, et selles olukorras aitab ainult aeg. Aga nüüd ema teab, mis toimub ja kodus on ülivaba õhkkond. Ja ma näen, et tal on endal ka kergem ja ema muretseb vähem, sest nüüd ta teab, mille pärast Salma natuke morn on. Enne teadsin ainult mina ja kõik need salajased kohtumised ja sõnumid, mida Salma hoolega varjas...eks tal endal viskas ka lõpuks kopa ette. Nüüd on õel endal nii palju kergem - eks emad teavad ju alati, mida teha ja öelda, et olemist paremaks teha. minu emme teab mu poistedraamadest isegi praegu, kui nii kaugel olen - osad ütlevad, et see on ikka imelik ja mida kõike aga mis teha, olengi selline emmetüdruk ja mina muud moodi ei oskagi.

Eile olin koolis kella üheksast üheni ja selle aja jooksul toimus meil ÜKS tund. No mina ei tea, homme lülitan äratuskella välja ja magan lihtsalt tuimalt oma une täis, lähen kooli siis, kui ärkan, olgu see või kella üheteistkümneks - parem magan kodus oma mõnusas voodis, kui koolis selle kõva puutooli peal kägaras. Mul on alati kael pärast nii haige, kui päriselt magama vajun.
Eilne päev oli mul üldse selline halva õnnega päev. Ärkasin hommikul üles koos ohatisega. Nii armas eksole. Õnneks oli mul augustis kohvrit pakkides piisavalt mõistust, et sinna ohatiseplaastrid ja kreem sisse visata. Olen nüüd kaks päeva ennast hoolega tohterdanud ja täna on juba päris okei. Nojah, kõik ütlesid mulle, et nad ei pannud enne midagi tähele, kui ma seda ise mainisin - tegelikult ega seda õnneks seekord ei olegi väga näha aga noh, tunnen ennast ikka nagu mõnus töllmokk. Asi ajas mind eriti närvi veel sellepärast, et mul olid eilseks õhtuks plaanid tehtud ja päev läbi mõtlesin, kuidas ma saaks ennast välja minemisest ära nihverdada, sest üldse ei tahtnud oma ohatisega kuskile minna. Õnneks küsis ema lõunasöögilauas, et kas me temaga Salina Cruzi ei taha minna - poe jaoks oli vaja kaupa osta. Esimest korda olime Salmaga mõlemad silmapilkselt nõus - hea võimalus siit põgenemiseks. Mina oma õhtuse kohtingu ja Salma kõikide murede eest, tahtis lihtsalt mõtteid eemale saada.
Käisime igasuguseid asju ostmas - üks suur šopinguralli. Sellises suures poes, mille nimi on Sams, oli meil suur suur käru (umbes nagu Eestis ehituspoodides vms) ja enne, kui see asjadega täitus, tegime Salmaga suurt rallit mööda poodi. Ilmselgelt olime väga veider vaatepilt. Esiteks kaks tüdrukut lasevad käruga mööda poodi ringi, nii et üks istub kärus ja kiljub täiega ning teine lükkab PLUSS ta on blond! Aga meil oli nii lõbus, naersime nii, et mul pärast kõhulihased valutasid - ma olen päris halb manööverdaja selliste suurte ja raskete asjadega. Õnneks jäi kõik terveks :D

Ja Salmal on nüüd juba mõnda aega olnud kindel plaan vahetusõpilaseks minna. Tema unistuseks on Itaalia - täiesti mõistan. Pühapäeva õhtul käis Rocio meie juures (alguses, kui kuulsin, et ema Rociole helistas, mõtlesin juba, et Welcome to Estonia here we go.. aga ei) ja nüüd selgus, et yfuga minemiseks on ta juba liiga vana. Nüüd proovib ta veel teiste organisatsioonidega rääkida - ma nii loodan, et tal õnnestub minna. Itaalia on alati minu unistus olnud, lihtsalt kui mina oma riiki valisin, siis Itaaliat ma valida ei saanud. Aga nüüd on mul palju sealseid sõpru, kes mind alati küll ootavad - tahan kindlasti kindalsti selle idee ellu viia!

Ja mis minu plaanidest siin praegu veel. Reedel pidime Siljega mingile siinsele üritusele minema. Mingile üritusele just, sest mul pole halli aimugi misasi see on, kõlas igatahes lahedalt - selline rongkäigu moodi asi, mille käigus me RATSUTAME inimestega kaasa, sest Silje perel on ju hobused. Nii lahe! Ja ma saan endale päris sombrero ja mingid traditsioonilised riided, mille Silje mulle laenab. Eks siis näis, misasi see on, teen palju pilte, kui võimalik.
Ja nädalavahetuseks tahaksin väga Lagunasesse minna, sest Memo tuleb kojuuuuu!!! Ja ta kutsus mind kohe sinna! Aga nüüd ma veel ei tea - rääkisin emaga ja mul on luba minna ja ööseks ka jääda AGA ma ei tohi üksi minna. Saan emast 100% aru, sest ega ma ise ka väga ei taha üksi minna. Nüüd on probleem selles, et Silje ei saa tulla ja just kirjutasin Memole, ehk ta saab jälle siia vastu tulla. See oleks superluks aga mul on natuke hirm, et see plaan ei lähe läbi. Eks näis.
Klassikaaslased rääkisid, et nii esmaspäeval kui teisipäeval meil kooli ei ole, sest Espinalis toimub mingi terve nädalavahetuse kestev pidu, mis on ka esmaspäeval ja teisipäeval. Vot nii käib asi Mehhikos - kui on pidu, siis s**** sest koolist, kõige tähtsam on, et inimesed õnnelikud oleksid! Aga kuna ma väga ei taha lihtsalt niisama kodus passida, siis võibolla lähen koos Salmaga Cobao Ixtepeci - sinna kooli, kus kõik mu nõbud, siinsed sõbrad, Silje ja Ami käivad. Ma arvan, et see võib päris lahe olla. Salma lubas täna direktoriga rääkida aga ma ei ole kindel, kas ta üldse koolis käis - ema ütles, et ta on kuskil peol, ma ei tea. Jällegi, eks näis mis sellest plaanist saab.

Ma ei ole enne selle peale mõelnud, et minu blogist võib jääda/jääb selline mulje nagu ma siin Mehhikos ainult selleks olen, et poistega ringi lasta? Ma ei tea, olen lihtsalt meeletult õnnetu, kui keegi seda arvab, sest tegelikult see nii ju ei ole. Ja ma ei taha hakata jälle valima asju, mida blogisse võin kirjutada ja mida mitte, ainult sellepärast, et mõni võib asjast väga valesti aru saada. Nagu ma juba öelnud olen, siis mul lihtsalt on siin palju kergem poistega sõber olla, sest siinsete tüdrukutega käib kaasas palju armukadedust ja draamat. Siinsed tüdrukud võivad väga õelad olla ja mulle mõnusalt jama keerata (seda olen juba kogenud ja enam ei taha), sest nad lihtsalt ongi kadedad selle peale, et mul heledad juuksed ja sinised silmad on. Sellepärast ongi mu siinsed sõbrannad ainult vahetusõpilased, koolis on kolm teist toredat tüdrukut ka aga see on ka kõik. Ma arvan, et seda ei saagi enne täielikult mõista, kui ei ole seda omal nahal kogenud. Sellepärast on ka väga paljudel vahetusõpilastel palju probleeme oma õdede ning nii uskumatu, kui see ka ei oleks, emadega - nad on kadedad meie välimuse peale. Pealegi siinne elu ja põhimõtted on Eestist väga erinevad - suhted on elu ja elu on suhted. Nii asi käibki - nagu ma ühes postituses kirjutasin, kuidas mu ema ja tädi oma lastele kaaslasi kraesse sokutavad. Ja pealegi, tunnistan ausalt, tegelikult on ikka päris lahe kogemus see, kuidas siinsed poisid ninnunännutavad - see on minu jaoks uus ja huvitav ning ma ei kavatse siin aasta aega niisama istuda ja kõigile, kes mind välja kutsuvad ei öelda, kuna muidu tuleb mul halb maine vms.. Minu jaoks on sellised väljaskäimised alati väga teretulnud, sest mulle meeldib erinevate inimestega tutvuda ja oma keeleoskust harjutada. See on selleks parim võimalus. Keeruline oli seda lõiku kirjutada aga loodan, et sain oma mõtted õigesti edasi antud.

Olge röömsad ja päikest!
Kaisa :)




esmaspäev, 10. november 2014

Aga mis sina nädalavahetusel tegid?

Nädalavahetus läks kuidagi veel kiiremini, kui aeg Mehhikos üldiselt. Ikka totaalselt uskumatu, et olen juba üle kolme kuu siin elanud. Märkamatult on täitunud ka esimene kuu oma uue perega Ixtepecis. Endale tundub nagu oleksin nendega elanud juba palju pikemat aega - kõik on kuidagi nii kodune ja mõnus. Salma on imeline õde, kes minust väga palju hoolib ning kellega mul kunagi igav ei ole. Ema ja isa on samuti nii armsad - muretsevad, et mul alati ikka kõik hästi oleks ja tahavad mulle ainult parimat. Seega endiselt armastan väga oma siinset perekonda ja elu üldiselt! Puhas rõõm!

Laupäeval olin kodus, pealelõunal sõitsime ema ja õega Juchitani, kuna emal oli sinna asja ning Salma tahtis Burger Kingi minna. Minu sooviks oli aga Italian Coffee, kus käisin viimati Juchitanis elades. Kuna meie kodu on siiani veel sisustamisjärgus ja pidevalt tuleb uut ööblit ja muud vajalikku, ei suutnud ema enam välja kannatada elu ilma normaalsete nõudeta. Meil on enam-vähem nõud olemas aga tassid, klaasid ja väikesed lusikad on puudu. Käisime Sorianas (supermarket) ning mina sain ka vajalikku kraami oma näo jaoks, mille Mehhiko on täiega pekki keeranud. Ma ei tea millest see nüüd o, toidust, stressist või päikesest - pole halli aimugi aga igatahes on näonahk viimasel ajal väga koledaks läinud. Ja nüüd kui olen paar pärva neid uusi vahendeid kasutanud, on juba palju parem.
Ja ma ikka pean ära mainima - mulle ei istu Burger King ja ma igatsen vanu häid burkse MacDonaldsist või Herburgerist. Ei tea miks aga siin on burgerid teistmoodi maitsega ja kodused ikka miljon korda paremad.

Õhtuks sättisime ennast peole Bocho juurde. Bocho on siin üks kohalik räppar, iseloomustuseks ütlen et selline suurematsorti kutt, kes on alati seltskonna hing. Muhe vana. Laupäeval oli Ixtepecis 2 ja Juchitanis 1 pidu, kuhu mind kutsutud oli. Juchitani minna ei viitsinud ja pealegi ei tahtnud isegi vanematelt küsima minna, kuna olen kindel, et loa saamisega see lõppenud ei oleks. Juchitan on hirmus ja ohtlik. Pacito ja Fernanda tulid enne minekut meile ja siis otsustasime minna just Bocho peole. Seal nägin palju sõpru ja niisama tuttavaid. Lõpuks selgus, et see pidu oli väga hea valik - mul pole tükk aega nii head pidu sellise laheda seltskonnaga olnud. Mul muidugi oli natuke hirm sealsete tüdrukute ees, kes seal peol olid, sest kui mina sinna sisse astusin oli natukese aja pärast ümbritses mind kogu peol olev poistekari, nagu mesilased ümber meepoti. Kogu õhtu jooksil andsin kolm korda erinevatele tüüpidele korvi, sest siinsed poisid on ikka väga otsekohesed, kui keegi neile meeldib. Lõppude lõpuks oli mul ikkagi nii tore õhtu.

Pühapäeval magasime mõnuga ja kui ärkasin, oli aeg isadepäeva tervituseks Eestisse. Armas oli! Ja meie kingitus tekitas sensiatsioone ka Mehhikos (näitasin perele videot). Selline must kohvitass, millele ilmub kuuma vett sisse kallates pilt minust ja Eerikust. Megalahe! Pühapäeval tekkis isu ikkagi oma päris perekonda näha ja issit kallistada. Kuigi siinne elu on super, paneb vahetusaasta mind veel rohkem aru saama, et kõige parem koht on ikka oma kodu ning oma pere on kõige kalleim maailmas. Saadan veel kallistusi, kuna meil Eerikuga on ikka parimad vanemad maailmas!


Hiljem aitasin koristada ja süüa teha, kuna lõunasöögiks olid vanemad kirikuõpetaja koos perega meile lõunale kutsunud. Sõima kana ja ema tehtud kartuli-porgandivormi - meenutas mulle Eesti kodust toitu. Magustoiduks ahjuõunad suhkru ja kaneeliga. Super! Ja sinna mu dieet lähebki...

Täna üritasin toiduga tagasi hoida, olen ainult õunu söönud - see pidi aitama. Kui koolis sõpradele rääkisin, siis need irnusid muidugi lolliks ja sõid krõpsu edasi aga ei! Ma ei murdunud!
Ja mis koolist veel - ma ei tea, mis värk Mettal on aga nüüd meie suhted temaga on kuidagi ikka väga jahedad. Fercho rääkis täna, et ta üritas Mettaga rääkida - küsis, et kas Metta on ikka tema peale vihane, sai vastuseks, et natukene ikka. Nojah, ma ei tea, pole nagu kellegi probleem enam peale tema enda. Mina olen Fernandoga nüüd jälle väga hea sõber ja see o minu otsus. Ja kui ei sobi, no siis ei ole midagi teha.

Aa, ja kui peale Laura keegi veel ära ehmatas sellest uudisest, et Mehhikos suurematsorti mõrv toimus nende üliõpilastega ja kogu see ilge massihaua jura - see asi toimus minu elukohast kaugel-kaugel ning siin on kõik rahulik. Ei pea muretsema. Kohutav juhus muidugi, seda nüüd küll. Mul on nii kahju, et sellised ongi kõik uudised, mis Mehhiko kohta pasundatakse - nii jääbki sellest mulje, kui mingist ünberohtlikust ja jubedast paigast. tegelikult on Mehhiko võrratu, imeilus ja siin on väga armsad inimesed.

Tulin täna jälle koos Fernandoga koos koju ja meil oli bussis päris huvitav jutuajamine. Ta küsis, et kuidas mul blogiga edeneb, rääkisin, et see on endiselt üllatavalt populaarne, kuna ilmselt on ikka huvitav lugeda, kui erinev siinne elu Eestist on. No ma elan ju täiega nagu mingis mehhiko telenovelas. Selle peale pressis ta minult välja lubaduse, et kirjutan siia veel midagi, mis inimesi huvitada võiks (ta arvab, et mu blogi saab nüüd kohe peale seda hirmus kuulsaks...otsi lolli). "Minu mehhiklasest eks poiss, kes on nüüd siin üks mu parimaid sõpru (ja see ei ole veider) tahab mind aidata, et mulle siin uus poiss otsida." Ja tegelikult nii ongi. Pidime seda lauset mitu korda üle kordama, sest no see kõlab ikka...jaburalt on veel hästi öeldud. Aga noh, mis teha, nii naljakas kui see ka ei oleks, tõsi ta on - elu Mehhikos!



Sai jälle kõik ilusti ette kantud.
Päikest teile, kallid!
Kaisa :)





reede, 7. november 2014

Natuke arrrrmastusest ja muust magusast

Hilisöised tervitused siitpoolt! Minu suured pingutused on nüüd teie ees, loodan, et oli mu unetunde väärt :)

Käisime jälle ükspäev vanaema majas lõunat söömas. Seal olime koos minu tädi ja Paco ning Fernandaga (tädilapsed). Teemaks tuli see, kuidas mu ema ja tädi oma tütardele häid poisse üritasid kaela määrida. Ema tahab Salmale Amedeod (vahetusõpilane Itaaliast) – ma arvan, et emale oleks lihtsalt meeltmööda ükstapuha kes, peaasi, et mitte see politseinik, kes õel praegu on. Itaalia kuti vastu pole Salmal muidugi kõige vähematk ja kuna ma tean, et nad mõlemad üksteisele meeldivad, siis arvan, et varsti see juhtubki. Vaene politseinik… Tunnen end natuke nagu mingi kosjamoor siin, sest olen Ami hea sõber ja Salma õde, ehk tean täpselt, mis kumbki mõtleb ja tahab.
Ning mu tädi Marilu tahab oma tütrele Fernandale jaapanlasest Yoshi’t – ma ei tea, mis siinsetel emadel on aga nad ei suuda oma nina oma laste armuelust väljas hoida. Nojah ja jällegi olen mina see, kelle täditütar on Fernanda ja hea sõber Yoshi ning ma tean, et kutile muidugi mu imeilus nõbu meeldib aga noh, kuna ta on hästi arglik poiss ja ei oska absoluutselt hispaania keelt, siis Fer ei ole asjast just eriti huvitatud. Ütles mulle, et Yoshi on väga kompu ja kõik priima aga tal on temaga igav, kuna tüüp ei saa hispaania keelest midagi aru ja tema jällegi ei oska inglise keelt.

Kui olime söömise lõpetanud ja poisid olid jagatud ning ema ja tädi veel oma kohvisid lõpetasid, küsis Marilu minult midagi, mille peale pidi küpsis kurku minema, kui aru sain, millele ta vihjab.
„Kaisa, kuule, Paco on ju väga kena noormees, või ei?“ – ise tegi veel sellist kavalat nägu, mida ei ole võimalik kirjeldada…
Ma ei osanud muud vastuseks välja mõelda, kui: „Jah, on küll aga ta on ju mu nõbu!“
„Ahhhh, mis sa ajad! Ega ta ju päris nõbu ei ole. See pole oluline!“
Ma ei osanud selle peale enam midagi kosta, õnneks kõik naersid, seega hakkasin ka naerma, et asi ikka naljaks keerata. Ma tõesti loodan, et tädi ei hakka mul siin mingit kosjakontorit korraldama – see oleks Mehhikos täiesti võimalik, et te teaksite!
„Kui Paco oma nina jälle korda saab (ta oli koolis kakluses ja nüüd järmine kuu läheb opile, kuna nina vähe viltu), siis ta on väga kompu kutt, ausõna!“
Oehh, ma tean, Pacito on küll kena ja kõike aga no kuulge, ta ikka nagu sugulane mul :D

Mul on nüüd siin omad bussiseiklused ka. Nimelt esmaspäeval koos Mettaga koolist Ixtepeci sõites, oli bussis üks noormees, kes minust väga huvitatud oli ning ta ei vaevunud seda isegi varjama. Siin on bussides süsteem nagu meil rongis – peatus, lähed bussi, istud maha ning siis tuleb sinu juurde onu, kes sõidu eest raha korjab (siin muidugi ilma igasuguse piletita) ning esmaspäeval oli selleks onuks noorem mees, kes mulle silma tegi ja naeratas nii, et mul oli kohe imelik seal istuda. Mettale muidugi tegi olukord palju nalja ning ta naeris minu kõrval nagu segane aga mina olin nii kohmetu ja ei osanud kuidagi olla ega kuskile vaadata. Kui see bussisõit ükskord läbi sai, oli mul nii hea meel – kutt veel lehvitas mulle väga püüdlikult, kui oma peatuses väljusin.
Kolmapäeval oli mul kogu asi juba unustatud. Läksin peale kooli koju ja juhtus nii, et olin üksi, kuna teistel sõpradel olid veel tunnid ning Rene läheb alati peale paari tänavat maha, sest ta kodu on nii lähedal. Istusin oma kohal ja kuulasin muusikat ning alles siis nägin, et jälle see sama vend, kes esmaspäeval raha korjas, on tööl! Muidugi kordus kõik uuesti ja veel hullemini, sest ma olin üksinda. Terve tee Ixtepeci – see on umbes pool tundi sõitu…
Ja neljapäeva hommikul kooli sõites oli JÄLLE see sama kutt bussis! Loomulikult ei olnud midagi muutunud, asi läheb lihtsalt aina hullemaks ja hullemaks iga kord. Tunnen ennast nagu mingis täielikus seebiooperis : tüdruk sõidab iga päev bussiga kooli ja tagasi ning JUHUSLIKULT on seal bussis see rahakorjaja vend, kellele tüdruk väga meeldib. Täpselt selline lugu, millest annaks uue seebika teha, kui stsenaariumisse veidi draamat lisada ja mis siin ilmselt väga populaarne oleks . Ja nüüd saan tasuta bussisõite, kui tema tööl on, sest minult ta raha ei võta! Midagi kasu ka sellest jamast :D

Praegu on siin muidu loodus üldiselt hästi ilus. Enne seda ei olnud aga nüüd on järsku mingid teatud puud õitsema hakanud. Mul pole halli aimugi, mis puudest jutt käib aga iga päev, kui kooli sõidan, siis meenutab see mulle kevadet Eestis, kui toomingad õitsevad. Siin on neid puid hästi palju, seega on mul alati nii ilus kooli sõita. Ainult, et siin ei ole „toomingate“ kõrval lehte minevad kased, vaid tuules õõtsuvad palmid. Ning ei ole mingit värsket kevade-õhku, vaid on see Mehhiko lõhn, mida ma ei saa kahjuks purki panna ja teile saata. See on segu tolmust ja ma arvan, et liivast ning mingitest taimedest, millel on hästi omapärane lõhn ning mille sarnast Eestis ma tundnud ei ole. Seega see lõhn on võõras aga praegu võin öelda, et juba täitsa kodune.

Nii eile (neljapäeval) kui täna mul tunde põhimõtteliselt polnudki. Eile läksin kooli ja toimus vaid kaks tundi, millest käisin ühes, kuna jäin esimesse hiljaks ja meid enam klassi ei lastud – ukse taga oli pool klassi, kui mitte rohkem. Ning teises tunnis jõudsin vaid natukene blogi kirjutada ja juba oli seegi läbi. Ning täna läksin kooli ja sain teada, et meil ei olegi tunde, kuna klassivõtit ei suudetud kuskilt leida – see klassivend, kelle käes võti on, puudus täna koolist ja siis istusimegi kõik koos õpetajaga ukse taga. Imelik värk ikka, kellelgi siis kooli juhtkonnast polnud ka võtit või? Minu jaoks täiesti arusaamatu olukord aga mis seal ikka, ega ma kooli ärajäämise puhul ei vingu. Aga see on nüüd põhjus, miks mu blogi kirjutamine on veninud – kooli polnud. Ja nüüd istun oma toas, reedel kell pool 1 öösel ja lõpetan selle neljapäevast saati pooleli oleva postituse lõpuks ära. Panin lühikese filmi ka kokku aga siis otsustas see filmitöötlusprogramm kokku joosta ja kustutas kõik ära. Vaffa. Ma nüüd veel kaalun, kas viitsin uuesti sellega jamama hakata. (Kui postitus tuleb ilma videota, siis vaadake hiljem uuesti, küll ma selle lõpuks ära saan laetud!)



Täna peale kooli nägin Pacot, kellega ajasime tükk aega turul juttu ning hiljem läksime minu juurde. Lebotasime lihtsalt pool päeva, kuni oli aeg lõunat süüa. Igasuguseid huvitavaid jutte sai räägitud, tahtsime filmi ka vaadata aga selleni ei jõudnudki, kuna internet oli nii halb.  Ning hiljem sõime kiirelt ja ma ei jõudnud veel pessugi minna,  kui Silje juba siin oli. Pidime varem kokku saama, et koos välja minna – meil oli täna vahetusõpilaste ja lähedasemate sõpradega selline söömaaeg plaanis – Yoshi tegi sushit ja itaallased pitsat. Pidime sinna minema kella neljaks aga no kuna kõik asi muudkui venis ja venis, siis jõudsime sinna umbes pool kuus. Õnneks polnud me millestki ilma jäänud – kõigepealt kostitati meid tlayudadega, siis sushi ning kõige lõppu pitsa. See sushi oli ikka nii erinev sellest, mida mina siiani õigeks olen pidanud. Olen aus, see kalahais oli rõve ja mulle meeldib ikka see eesti sushi rohkem. Aga ei, huvitav oli proovida. Pitsa oli muidugi maitsev ja seltskond imeline. Ma arvan, et kõik siinsed vahetusõpilased käisid kohal ära, enamus ei saanud väga kaua olla ja see video, mis mul õhtust on, seal ongi ainult imepisike osa lõpuni järgi jäänud seltskonnast. Ja igaks juhuks mainin seda, et kuna te kõik ilmselt esimese asjana seda videot vaadates mõtlete, et me olime ennast mehhiko õlust maani täis joonud ja juba laulma kukkusime – see ei ole absoluutselt tõsi. Siis ei suudaks ma praegu seda postitust kirjutada, kui see nii oleks. Aga siin ongi sellised megaübersuperlahedad inimesed, et me ei pea jooma selleks, et tantsida ja laulda! Lihtsalt nii lõbus oli – hiljem läksime ühe suure autokasti peale tantsima ja tähti vaatama, mida veel, eksole!





Adios ja kallid-kukerpallid!
Kaisa :)

kolmapäev, 5. november 2014

Y Así Fue

OLEN JUBA KOLM KUUD MEHHIKOS OLNUD! Nii haige on mõelda seda! Ja nüüd vist hakkab juba see aeg tulema, kui mõtleme, et kohe kohe ongi jõulud ja varsti on pool aega läbi!? Kuidas see nüüd nii kiiresti läheb? Ma ei mõista, üldse ei mõista!

Üleeile (esmaspäeval) käisin õhtul Mettaga pargis. Seal oli ka teine saksa tüdruk Charlotte ja mul oli nii igav, sest nad muudkui vatrasid seal saksa keeles ning ma ei saanud midagi aru. üritasime ülejäänud rahvaga panna neid inglise või hispaania keeles rääkima aga alati oli peale paari lauset kõik jälle endiselt saksa keeles. Kaalusin juba kojuminekut aga siis nägin pargist mööda jalutavat Yoshihiro’t (vahetusõpilane Jaapanist), püüdsin ta kinni ja jäime jutustama. Aeg läks kuidagi jube kiiresti ja juttu meil jätkus. Vahepeal käisime ostsime jäätist – mulle tundub, et mitte ainult mehhiko kutid ei kanna tüdrukuid kätel vaid üleüldse välismaa mehed – loomulikult ei maksnud ma oma külmutatud ananassimaiuse eest ise ning hiljem saatis ta mu koduukse juurde ära, kindluse mõttes. Ja veel poiste viisakusest – alati kui juhtun mõne sõbraga koolist koju tulema, makstakse minu bussipilet ka, sest see on lihtsalt normaalne ja viisakas. Seega jah, Eesti kutid, võtke õppust!

Eile hommikul sain sõnumi, et Metta on haige ega tule kooli. Mõtlesin, et nüüd tuleb üks igav ja jube üksildane päev ja läksin kooli väga vastumeelselt. Endale üllatuseks oli mul eile väga tore koolipäev. Avastasin, et mul on nii palju lahedaid inimesi, kellega koolis tšillida – nii klassis kui väljaspool. Ja üleüldse möödus päev kiiresti ja ilma mingite draamadeta, väga rahulikult. Siis mõistsin, et võiksin siin ainult koos mehhiklastega palju õnnelikum olla, sest nii õpin palju rohkem keelt. Metta tahab alati lihtsalt minuga kahekesi olla ja nii oleme pidevalt teistest eraldatud ning räägime loomulikult inglise keeles. Mina tahan aga igasuguste erinevate inimestega juttu rääkida ja seda võimalikult palju hispaania keeles, kuna mul on niiiii suur tahtmine juba perfektselt rääkida osata!
Eile oli nii lõbus ja ma tõesti üllatusin jällegi, kui palju ma aru saan ja räägin – vatrasin päev otsa igasuguste inimestega. Hiljem käisime kiirelt piljardis nagu vanasti (okei, paar nädalat tagasi, enne kui siin suhted hapuks läksid) ja nägime ka seal vanu tuttavaid. Ka Fernando oli bussiga koju minemas, kui Rene’ga bussijaama jõudsime, seega saatis ta mu täitsa koju ära – kõik on täiesti hästi.
Turult läbi kõndides nägin Silje ema, kes mind hüüdis ja viipas, et näidata, kus Silje ise on. Seal ta seisis, minu majast üle tee oleva internetiputka kõrval, telefon näpus. Ma polnud Siljet varem koolivormiga näinud, kuidagi nii imelik oli. Aga käisime korraks minu juures, et kõik rääkimata jutud ära rääkida.
Seni oli suur saladus olnud, et Siljel oma uue hostvennaga teema oli aga eile küsis Fernando minult, et kas see tõsi on. Ja tegelikult ei tohiks inimesed sellest midagi teada, kõige vähem Fer, kes üldse kuidagi asjasse ei puutu. Kui Silje seda kuulis…no see nägu lihtsalt…kirjeldamatu. Mina aga irnusin nii, et raske oli rääkida: „I told you! We are in Ixtepec – everybody will know, it is just a matter of time!“ Ahh, mis seal ikka põdeda. Mu meelest siin kõik saladused ongi nagu teistele jagamiseks mõeldud. Avalikud saladused.
Õhtul tegime kiire pargituuri, kauaks ma ei jäänud, sest olin nii väsinud. Koju tulles vaatasime veel Salmaga Transformereid ja Step Up’i aga ma olin omadega nii õhtal (ainult issi ja emme teavad väljendit, mida ma tegelikult mõtlen aga ei hakka parem siia kirjutama), et ei jaksanud ning läksin magama.

Ja täna…oehh… Täna oli minu jaoks jällegi liiga palju draamat. See on pikk lugu aga lühidalt öeldes on Metta viimasel ajal muutunud. Ma ei tea, mis temaga on aga ta ei suuda oma viha enam kontrollida. Okei, ma saan aru, et ta oli Fernando peale kuri, kuna see minuga halvasti käitus aga ma arvan, et aitab juba. Sellest jamast on kohe pea 2 nädalat möödas juba ja tema suhtumine ei ole muutunud. See igapäevane mossitamine ja tujutsemine hakkab mulle närvidele käima. Alguses nägin asja nii, et minu hea sõbranna on lihtsalt ülikaitsev minu suhtes aga nüüd ei suuda ma enam seda kannatada – kõik need halvasti ütlemised ja seljataga rääkimised jne. Ma leian, et see on minu probleem ja tema ei puutu sellesse, kuigi ta vist tahab. Ma ei saa rääkida Fernandoga, kui Metta ka minuga on, sest ta läheb lihtsalt lolliks ja käitub nagu mingi kümne aastane draamatibi ning hiljem teeb nagu oleks minu peale solvunud. Mina olen juba kergelt vihane ja noh, Ferchol on sellest ikka korralik kopp ees.

Igatahes nüüd, täna hakkas Metta minuga pahandama, kuna mina tahan olla rohkem koos mehhiklastega, et keelt harjutada. Tahtsin, et läheksime klassikaaslastega ühte lauda istuma, tema tahtis eraldi minna. Lõpuks hakkas ta klassis minu peale häält tõstma, kui ütlesin, et ma ei taha praegu klassi vahetada, vaid hiljem, kui asjad on maha rahunenud ja saan minna sinna klassi kuhu tahan. Ma ei ole absoluutselt selle vastu, kui tema klassi vahetaks, mina ise lihtsalt tahan natuke aega võtta praegu. Aga tema ei saa sellest aru ning on pahane, kuna ma ei saavat aru, et mina pean ka klassi vahetama, kuna see klass on halb. Ja vaidlus lõppes sellega, et ta otsustas klassi vahetada. Kohe. Nii et ma ei ole temaga täna rohkem rääkinud, kui ta direktsiooni läks ja enam tagasi ei tulnud. Sellest hoolimata oli mul lõbus päev, palju sõpru ja ainult hispaania keel! Ei ole minu ellu rohkem seda halba draamat vaja, selline asi mulle ei istu – lapsik ja mõttetu.

Praegu ei hakka postituse enam pikemaks venitama aga varsti kirjutan veel siinsetest suhetest, mis on ikka nii naljakas ja meie jaoks imelik teema. Siinne elu ongi üles ehitatud suheltele. Iga päev, iga kell, igal pool. Suhted. Kes kellega, kus ja millal oli. Ma ei kujuta ette, kas teil oleks seda väga igav lugeda või mitte aga kavatsen endast parima anda ja proovi teha

Aa, ja see ka veel, et mu muusikamaitse on siin kannapöörde teinud! Muidugi mulle endiselt meeldib see muusika, mis ennegi aga minu playlistidesse on tunginud palju mehhiko muusikat. Jätan teile siia kaks näidet. Oskan selle laulu refrääni kaasa laulda ja siin on see praegu täiega kohalik hitt - kõik teavad seda laulu. Ise ka ei usu, et ma päris tõsiselt kuulangi sellist muusikat, kõnnin tänaval ja ümisen kaasa :D


Ja see laul on üks meie lemmikutest Salmaga, iga kord, kui muusikat kuulame PEAB see laul ka läbi käima ja siis me lihtsalt laulame täiest kõrist kaasa (ja ema vaatab meid nagu segaseid, sest talle üldse ei meeldi selline muusika)



Miaa mia miaaaaa
Hasta luego!
Kaisa :)

esmaspäev, 3. november 2014

Nalja ja muud elu ka

Nüüd tuleb selline igasugustest täiesti mitteseonduvatest teemadest postitus, kuna olen seda mitmeid kordi alustanud ning poole pealt asja katki jätnud.

Kui nüüd rääkida sellest tundkikust kaaluteemast, siis jube-jube aga mehhiko toit ei ole sobiv ilusa figuuri hoidmiseks. Ma ei ole kaalu peale astunud, seega numbreid ei tea ja ei tahagi teada aga olen siin mitmeid kilosid selle kolme kuuga endale külge söönud, see on kindel mats. Ei ole niisama vingumine praegu nagu tüdrukutel ikka kombeks on, et paremaid komplimente saada vaid päris tõsiselt. Ma ei ütle et ma mingi räme paks oleksin aga tunnen, et ei ole enam see Kaisa, kes ära minnes olin. Ja et te mind ikka kindlalt usuksite: mul on teksade jalga saamisega raskusi. Tegelikult ka, raske on jalga venitada oma kodust kaasa taritud teksaseid.  Isegi klassivennad ütlevad, et olen algusega võrreldes palju paksemaks läinud. Mehhiklased…need ütlevad kõik otse välja, mis näevad. „Kuule, sul on punn otsaees“ – ära sa märgi, ma tean ise väga hästi, et mul otsaees punn on…
Aga noh, mis seal ikka, oma söömist siin ei hakka ma kindlasti piirama, muidugi seda rämpstoiduosa üritan, iseasi, mis sellest välja tuleb. Pigem tuleb hakata ennast rohkem liigutama ja leida aeg ja viis trenni tegemiseks.  Nüüd õnneks selle haige olemise nädalaga läksin jälle vähe peenikesemaks tagasi, sest söögiisu polnud päris mitu päeva ja mu kõht streikis kõikide toitude peale.

Minu hispaania keelega saab nalja ka, sellest ei ole ma veel siia kirjutanud. Tahan kiiresti-kiiresti keele võimalikult ära õppida, seega räägin igal võimalusel, et rohkem harjutada.  Ja tegijal ju ikka juhtub. Näiteks saan tuua paar head viimase aja apsu.
Läksime ükskord Salina Cruzi’s olles jälle tacosid sööma koos venna Carlose, õe Salma ja tädipoegade Sami ja Hugoga.Sõitsime mööda politseipatrullist ning kuna Salma poiss on politseinik, hakkas Sami lollitama ja sireenide häält tegema. Carlos ei tea Salma kutist midagi, seega ta ei jaganud ära, mis teema on. Salma muidugi seletas talle lahkelt, et Kaisale meeldivad kuumad politseinikud, eriti Ixtepeci omad. Kõik hakkasid irnuma ja Carlos oli väga üllatunud ning hakkas muidugi kohe mõnitama. Ma tahtsin selle peale hüüda, et see on nüüd küll vale jutt (vale hispaania keeles on mentira) aga kiirustades ajasin sõnad sassi ja karjusin hoopis „Nooo! Es mierda!“ (mierda-surm). Kõik irnusid nii, et pisarad väljas, kui „no, no, no es mentira, si? Mentiraaaa!!!“ ennast parandada üritasin. Aga liiga hilja – nüüd on see meie pere ametlik nali.
Ja teine asi, millega Sami mind alati norib on „es bien“. Alati, kui tahan öelda, et jah, kõik on hästi või sobib, ütleb „si, es bien“ aga tegelikult peab ütlema „esta bien“. See viga jäi mulle külge Juchitanis elades, sest mu perekond ei parandanud mind, kui midagi valesti ütlesin, seega ma ei õppinud keelt väga palju. Minu arvates mõtetu apsakas aga küll kõigile alles teeb nalja. Iga kord, kui Samuel mind näeb, saan tervituse: „Hola, Kaisita! Es bien?“ -.-

Kui Salmaga ükspäev kodus haigust ravisime, surfasin youtube’s ringi. Alustasin eesti muusikast ja lõpetasin filmiga „Klass“. Kuna youtube’s on see koos hispaaniakeelsete subtiitritega, jäi Salma ka vaatama. Seletasin talle, mis hiljuti Eestis juhtus. Salma oli filmist nii kaasahaaratud, et ei lasknud mul rõvedaid kohti edasi keridagi. Aga jah, rääkisin, et ega see nüüd tavaline eesti koolielu ei ole, selle peale ohkas õde kergendatult. Kujutasin juba ette, mida ta sellest filmist inspireerituna mu elust ette võis kujutada, seega näitasin talle pärast pilte nii Nissi kui Nõmme koolielust. Kohe palju parem ja ilusam.


Veel üks asi, millega üritan siin harjuda. Mehhikos on täiesti normaalne ja loogiline, et kõik on oma eks-poiste ja eks-tüdrukutega peale lahkuminekut sõbrad edasi. Noh, siis muidugi mitte, kui midagi väga hullu juhtunud on aga üldiselt jah. Minu jaoks oli äärmiselt imelik, kui sõbrad seletasid, et see on kõik täiesti normaalne ning Kevin viipas samal ajal meist mööduvale eks-tüdrukule ja nad kallistasid ja ajasid juttu nagu vanad head sõbrad. Tegelikult ülilahe, et inimesed nii rahulikult kõike võtavad, ma arvasin just, et siin ikka rohkem draamat ja viha aga ei. Ja ma nüüd ei tea, peaks siin elades ikka kohalikke kombeid austama aga noh..minu jaoks on see ikka jube veider. Kuidas saab olla suhtes, siis lahku minna ja käituda nagu parimad sõbrad?- koos kõige kalllistamise ja väljas käimisega… Iseenesest muidugi arusaadav. Kuna siin kõik üksteist tunnevad ning enamus sõpru on kunagi koos olnud vms, siis oleks päris raske elada, kui kõik viha peaksid ja läbi ei saaks. Ma veel natuke võtan aega kogumiseks aga ju siis oleme sõbralikud.

Muidu on elu täitsa lill jälle. Eks vahepeal ikka asju juhtub ja tuju käib kuskil madalal ära aga see täiesti normaalne. Ma olen siin õppinud, kuidas ennast positiivsele rajale tagasi saada - kasulik terveks eluks. Nagu Denis eelmine teisipäev küsis:
"Kaisa, kurat küll, sa oled juba teist päeva ülikurb, no kaua võib!"
"Tegelikult see algas juba reedel, seega viis päeva..."
"MIDAAA???!!! Sa oled VIIS päeva tervest nädalast õnnetu olnud? Mida sa mõtled oma peaga, kallikene?"
Ega tuju ei anna väga sundida, kui kurb siis kurb aga selle vastu aitavad inimesed. Kui olla heade inimestega ja teha midagi lõbusat, mis mõtted mujale viib, on kohe palju kergem. Sellepärast ma nii armastan oma õde ja sõpru, nad teavad alati, kuidas mind rõõmsana hoida.

Vahepeal mõtlen, et küll tuleb alles masendav hetk see Eestis olles aru saamine, et kõik tähelepanu on kadunud. Siin elan nagu printsess, keda kõik teavad ja keda pilgud tänaval saadavad aga Eestis sellist asja ei ole. Siljega just eile rääkisime, et alguses oli kogu see suur hulk tähelepanu nii häiriv aga nüüd naudime ikka sajaga - me oleme ju need kõige ilusamad inimesed siinsete jaoks. No öelge üks tüdruk, kellele see ei meeldiks.

Adios, kallid!
Kaisa :)



pühapäev, 2. november 2014

Vampiirid ja kõrvitsad

Jälle aeg läheb nii kiirelt mööda ja kuigi olen haigena kodus passinud, ei ole seda kirjutamistuhinat peal olnud.

Mis Kaisa siis vahepeal teinud on? - Oli haige (okei, päris terve ei ole veel siiani), igatses jälle Eestit (nüüd enam nii hull pole, elu jälle ilus), käis endiselt õhtuti väljas, pidas pidusid ja palju muud. 

Näiteks eile oli Dia De Muertos. Üleüldse, siin on neljapäevast saati selline peotrall käinud, et kole lugu. Kool jäeti igal pool ära sest noh, mehhiklased võtavad pidude ettevalmistamiseks ikka aega - kes siis jõuab veel koolis käia, ei-ei..
Neljapäeva ja reede istusime Salmaga kodus ja ütitasime ennast ravida. Ja praegu on sellest kodus istumisest meil mõlemal nii kopp ees, kui üldse olla saab. Aga kuna ema ja isa on meil selle välja minemise koha pealt vähe rangemad, siis ma ei tea, kas meid täna välja lubatakse. 
Üleeile käisime Salmaga endale laupäevaks kostüüme otsimas - hea, et mu õel siin nii palju tutvusi on. Üks sõber Lalo laenas meile mega mega lahedad riided. Pilte näeb nii minu pildiblogist kui facebookist. Me nägime ikka niiiiiii kuumad tükid välja, et vähe ei ole. Denis ei suutnud lõpetada sellest jahumist, kui überüberid me olime. Oli vaeva väärt! Nimelt eile oli mu täditütre (presidendi naise) majas pidu koos sugulastega. Õnneks olid Dennis ja Yoshiro ka seal, seega oli lõbus. Kuigi seal oli batuut ja ponid, siis meie vanused enam sellest nii palju rõõmu ei tunne, kui mu väiksemad tädi pojad-tütred. Ja noh, olgem ausad, eks me kõik teame neid sugulastega pidusid... Ning kui me kuulsime, et Ixtepecist natuke väljas on üks suur suur pidu - noortepidu - siis tahtsime kõik muidugi minna. Aga kuna meie isa ei olnud selle asjaga kohe üldse päri, siis istusime ilusti Daniela (täditütar) juures edasi. Kui lõpuks koju tulime, siis helistas Paco, kes oli ikkagi lõpuks loea saanud, et minna: "SEE ON KÕIGE LAHEDAM PIDU, TE EI SAA SEDA MAHA MAGADA!!!!! Tulge, kõik on siin!!" Ja nii me istusime Salmaga minu toas, voodi peal nagu kaks õnnetusehunnikut kell 1 öösel ja mõtlesime, kas äkki ikka oleks mingit moodi võimalik ema-isa ära rääkida. Ja siis me üritasime.
Kui kell 2 oli, viis isa meid peale pikka vestlust sinna peole ning enne ei lasknud meid autost välja, kui oli natuke ringi vaadanud, et kõik ikka turvaline oleks. Ja lõpuks saime loa minna! Oli küll lahe ja nägin palju vanu sõpru ning tutvusin paljude uutega. Kahjuks olime me nii hilja sinna jõudnud, et asi hakkas natuke laiali vajuma juba ning seetõttu kaua tantsida ja juttu rääkida ei saanud. Siiski ei takistanud see meid Denisega, et kahekesi tantsupõrandat vallutada, kui keegi peale meie seda enam ei viitsinud. Ikkagi oli meil hea meel, et käidud saime! Eriti mõnus oli lõpuks majast välja saada peale seda pikka haigust.
Jäime kella poole viie paiku alles magama ning ärkasin kell 11. Silje pidi mind täna kell 10 peale võtma, et minna hobustega ratsutama. Saatsin talle öösel sõnumi, et nii vara küll ei jaksa, seega lükkasime mineku paar tundi edasi. Sõitsime rantšosse Silje isa suure valge maasturi kastis ja tundsime ennast megaaaaalt - tuul sasib juukseid ning kõik need pilgud, mille kaks blondi tüdrukut kastis sõites linna peal saavad...selline tunne nagu võiks maailma ära vallutada. 
Mina ei mäleta enam, millal ma viimane kord hobust nägin, veel vähem ratsutasin. Pakun, et kunagi, kui umbes 10-12 aastasena Puupäevadel ringi keksisin. Ja ega ma ise ei ratsutanud, mingi tädi ikka vedas seda hobust endaga kaasa ja mina lihtsalt istusin oma 25 krooni eest seal paar minutit. Aga nüüd oli mulle oma hobune saduldatud ja sain peaaegu ilma abita sadulasse hüpatud. Juhtumine ei olnud raske, selle õppisin kohe ära. Ja nii me siis Siljega ratsutasime ja jutustasime. Jutustasime ja ratsutasime. Tunde ja tunde. Nii mõnus oli. 
"Can you feel it? It is just so awesome! We are here, in Mexico, riding horses and just spending time with the best friend here and...ooooh, it is just so awesome, i feel like i am on top of the world now!"

Ma ei tea,kas meil õnnestub täna õhtul välja minna aga kui jah, siis tahame minna surnuaeda, kus on suur pidu juba mitmendat päeva. Siin käib hingedepäeva tähistamine ikka väga teistmoodi. Minnakse surnuaeda, kaunistatakse oma lähedaste haud ja siis peetakse seal ööotsa pidu. Pidu, jah, kood alkoholi ja kõige muuga. Saab muusikat ja tantsu-tralli. Nemad ise mõistavad seda kui oma kadunud inimestega koos lõbutsemist. Ja siis veedetakse öö surnuaias - magatakse oma lähedaste haudadel, et nendega koos aega veeta ja näidata, et kadunuid peetakse endiselt meeles. Tahame täna väga minna, kuna eile ei jõudnud aga eks näis, mis vanemad arvavad.

 Ma üritan väga väga varsti mõne korralikuma postituse teha, selle keerasin kiirelt kokku, kuna praegu hakkame kohe kirikusse minema.
Adios, kallid! Ja emme, issi, ärge ikka Kroonikat tellige, ma hakkan rohkem kirjutama, ausalt!!! 
Kaisa :)