Y Así Fue

OLEN JUBA KOLM KUUD MEHHIKOS OLNUD! Nii haige on mõelda seda! Ja nüüd vist hakkab juba see aeg tulema, kui mõtleme, et kohe kohe ongi jõulud ja varsti on pool aega läbi!? Kuidas see nüüd nii kiiresti läheb? Ma ei mõista, üldse ei mõista!

Üleeile (esmaspäeval) käisin õhtul Mettaga pargis. Seal oli ka teine saksa tüdruk Charlotte ja mul oli nii igav, sest nad muudkui vatrasid seal saksa keeles ning ma ei saanud midagi aru. üritasime ülejäänud rahvaga panna neid inglise või hispaania keeles rääkima aga alati oli peale paari lauset kõik jälle endiselt saksa keeles. Kaalusin juba kojuminekut aga siis nägin pargist mööda jalutavat Yoshihiro’t (vahetusõpilane Jaapanist), püüdsin ta kinni ja jäime jutustama. Aeg läks kuidagi jube kiiresti ja juttu meil jätkus. Vahepeal käisime ostsime jäätist – mulle tundub, et mitte ainult mehhiko kutid ei kanna tüdrukuid kätel vaid üleüldse välismaa mehed – loomulikult ei maksnud ma oma külmutatud ananassimaiuse eest ise ning hiljem saatis ta mu koduukse juurde ära, kindluse mõttes. Ja veel poiste viisakusest – alati kui juhtun mõne sõbraga koolist koju tulema, makstakse minu bussipilet ka, sest see on lihtsalt normaalne ja viisakas. Seega jah, Eesti kutid, võtke õppust!

Eile hommikul sain sõnumi, et Metta on haige ega tule kooli. Mõtlesin, et nüüd tuleb üks igav ja jube üksildane päev ja läksin kooli väga vastumeelselt. Endale üllatuseks oli mul eile väga tore koolipäev. Avastasin, et mul on nii palju lahedaid inimesi, kellega koolis tšillida – nii klassis kui väljaspool. Ja üleüldse möödus päev kiiresti ja ilma mingite draamadeta, väga rahulikult. Siis mõistsin, et võiksin siin ainult koos mehhiklastega palju õnnelikum olla, sest nii õpin palju rohkem keelt. Metta tahab alati lihtsalt minuga kahekesi olla ja nii oleme pidevalt teistest eraldatud ning räägime loomulikult inglise keeles. Mina tahan aga igasuguste erinevate inimestega juttu rääkida ja seda võimalikult palju hispaania keeles, kuna mul on niiiii suur tahtmine juba perfektselt rääkida osata!

Eile oli nii lõbus ja ma tõesti üllatusin jällegi, kui palju ma aru saan ja räägin – vatrasin päev otsa igasuguste inimestega. Hiljem käisime kiirelt piljardis nagu vanasti (okei, paar nädalat tagasi, enne kui siin suhted hapuks läksid) ja nägime ka seal vanu tuttavaid. Ka Fernando oli bussiga koju minemas, kui Rene’ga bussijaama jõudsime, seega saatis ta mu täitsa koju ära – kõik on täiesti hästi.

Turult läbi kõndides nägin Silje ema, kes mind hüüdis ja viipas, et näidata, kus Silje ise on. Seal ta seisis, minu majast üle tee oleva internetiputka kõrval, telefon näpus. Ma polnud Siljet varem koolivormiga näinud, kuidagi nii imelik oli. Aga käisime korraks minu juures, et kõik rääkimata jutud ära rääkida.

Seni oli suur saladus olnud, et Siljel oma uue hostvennaga teema oli aga eile küsis Fernando minult, et kas see tõsi on. Ja tegelikult ei tohiks inimesed sellest midagi teada, kõige vähem Fer, kes üldse kuidagi asjasse ei puutu. Kui Silje seda kuulis…no see nägu lihtsalt…kirjeldamatu. Mina aga irnusin nii, et raske oli rääkida: „I told you! We are in Ixtepec – everybody will know, it is just a matter of time!“ Ahh, mis seal ikka põdeda. Mu meelest siin kõik saladused ongi nagu teistele jagamiseks mõeldud. Avalikud saladused.

Õhtul tegime kiire pargituuri, kauaks ma ei jäänud, sest olin nii väsinud. Koju tulles vaatasime veel Salmaga Transformereid ja Step Up’i aga ma olin omadega nii õhtal (ainult issi ja emme teavad väljendit, mida ma tegelikult mõtlen aga ei hakka parem siia kirjutama), et ei jaksanud ning läksin magama.

Ja täna…oehh… Täna oli minu jaoks jällegi liiga palju draamat. See on pikk lugu aga lühidalt öeldes on Metta viimasel ajal muutunud. Ma ei tea, mis temaga on aga ta ei suuda oma viha enam kontrollida. Okei, ma saan aru, et ta oli Fernando peale kuri, kuna see minuga halvasti käitus aga ma arvan, et aitab juba. Sellest jamast on kohe pea 2 nädalat möödas juba ja tema suhtumine ei ole muutunud. See igapäevane mossitamine ja tujutsemine hakkab mulle närvidele käima. Alguses nägin asja nii, et minu hea sõbranna on lihtsalt ülikaitsev minu suhtes aga nüüd ei suuda ma enam seda kannatada – kõik need halvasti ütlemised ja seljataga rääkimised jne. Ma leian, et see on minu probleem ja tema ei puutu sellesse, kuigi ta vist tahab. Ma ei saa rääkida Fernandoga, kui Metta ka minuga on, sest ta läheb lihtsalt lolliks ja käitub nagu mingi kümne aastane draamatibi ning hiljem teeb nagu oleks minu peale solvunud. Mina olen juba kergelt vihane ja noh, Ferchol on sellest ikka korralik kopp ees.

Igatahes nüüd, täna hakkas Metta minuga pahandama, kuna mina tahan olla rohkem koos mehhiklastega, et keelt harjutada. Tahtsin, et läheksime klassikaaslastega ühte lauda istuma, tema tahtis eraldi minna. Lõpuks hakkas ta klassis minu peale häält tõstma, kui ütlesin, et ma ei taha praegu klassi vahetada, vaid hiljem, kui asjad on maha rahunenud ja saan minna sinna klassi kuhu tahan. Ma ei ole absoluutselt selle vastu, kui tema klassi vahetaks, mina ise lihtsalt tahan natuke aega võtta praegu. Aga tema ei saa sellest aru ning on pahane, kuna ma ei saavat aru, et mina pean ka klassi vahetama, kuna see klass on halb. Ja vaidlus lõppes sellega, et ta otsustas klassi vahetada. Kohe. Nii et ma ei ole temaga täna rohkem rääkinud, kui ta direktsiooni läks ja enam tagasi ei tulnud. Sellest hoolimata oli mul lõbus päev, palju sõpru ja ainult hispaania keel! Ei ole minu ellu rohkem seda halba draamat vaja, selline asi mulle ei istu – lapsik ja mõttetu.

Praegu ei hakka postituse enam pikemaks venitama aga varsti kirjutan veel siinsetest suhetest, mis on ikka nii naljakas ja meie jaoks imelik teema. Siinne elu ongi üles ehitatud suheltele. Iga päev, iga kell, igal pool. Suhted. Kes kellega, kus ja millal oli. Ma ei kujuta ette, kas teil oleks seda väga igav lugeda või mitte aga kavatsen endast parima anda ja proovi teha

Aa, ja see ka veel, et mu muusikamaitse on siin kannapöörde teinud! Muidugi mulle endiselt meeldib see muusika, mis ennegi aga minu playlistidesse on tunginud palju mehhiko muusikat. Jätan teile siia kaks näidet. Oskan selle laulu refrääni kaasa laulda ja siin on see praegu täiega kohalik hitt - kõik teavad seda laulu. Ise ka ei usu, et ma päris tõsiselt kuulangi sellist muusikat, kõnnin tänaval ja ümisen kaasa :D

https://www.youtube.com/watch?v=We_G8RdJ0Qs

Ja see laul on üks meie lemmikutest Salmaga, iga kord, kui muusikat kuulame PEAB see laul ka läbi käima ja siis me lihtsalt laulame täiest kõrist kaasa (ja ema vaatab meid nagu segaseid, sest talle üldse ei meeldi selline muusika)

https://www.youtube.com/watch?v=8iPcqtHoR3U

Miaa mia miaaaaa

Hasta luego!

Kaisa :)