Pühapäev, 23. november 2014

Jõulutrall alaku!

Tere hommikust!
On laupäeva hommik, võinoh pärastlõuna (sõime just hommikust natuke aega tagasi, seetõttu tundubki kell vähem olevat) ja oleme perega Salina Cruzis. Ei teagi veel, mis meil plaanis on - kas jääme ööseks siia või sõidame õhtul tagasi Ixtepeci aga oma perekonda juba mõnda arga teades arvan, et lõpuks oleme ikka öö siin. Olen täitsa kindel, et ema hakkab õhtul oma sõbranjedega kohvitama ja see venib öösse nagu tavaliselt.
Eile ma koolis ei käinud. Selle asemel magasime Salmaga hommikul vähe kauem ja kui lõpuks maast lahti saime, otsustasime minna turule tacosid sööma. Ma ei tea küll noh, ma ei suuda siin vähem süüa!!! Olen juba üle KUUE kilo juurde võtnud!!!!! Täiesti kohutav! Ma tean, et oleb siin ainult ühe aasta ja peaksin mitte muretsema ja elu nautima aga praegu tunnen, et see on juba liiha palju. Õnneks on emal kindel plaan dieeti pidada natuke aega - ehk õnnestub siis mul ka, sest üksinda ma ei suuda. Salmal on jumala poogen, ta lihtsalt sööb ja sööb ja siis teeb oma "raseda" kõhu üle nalja.  Aga eilne päev ei olnud üldse mingi dieedi moodi - hommikuks tacod, lõunaks empenadad ja hilisõhtul veel tacosid pluss magustoiduks Flan ja küpsisetort. Meil Salmaga oli eile tuju midagi süüa teha ja seega mina valmistasin flan'i (see on selline imemaitsev puding koos karamelliga - IMELINE!!!) ja kahepeale meistetdasime ka ühe küpsisetordi valmis. Oi kui täis mu kõht oli, kui ennast voodisse kerisin!
Õhtul käisime alguses väljas Denise ja Luigiga, hiljem ühinesid ka Ami ja Yoshi. Liikusime meie juurde, et magustoite proovida ja filmi vaadata. Alati kui mu vahetusõpilastest sõbrad esimest korda minu juurde tulevad, võib esimesed pool tundi ahhetamiseks ja sõimamiseks planeerida - mu kodu on lihtsalt ebareaalselt ilus. Denis astus mu tuppa ja ütles: "You bitch, i will kill you! I want this house and this family! You are so lucky, I hope you understand that!"
Kõigile maitses minu tehtud flan väga, nii armas. Okei ega seal väga muud kokakunsti ei ole, kui aja piim keema, sega see spetsiaalse pulbriga ja kuumuta. Hiljem tuleb vormid karamelliga kokku plätserdada ja segu nende vahel ära jagada. Paar tundi külmikus, et kõik ilusti ära tarretuks ja ongi valma!
Hiljem vaatasime Godzillat (pole aimugi kuidas seda kirjutatakse aga kirjutan telefonist, sest arvuti on Ixtepecis ja ei saa kontrollida - mõistate küll ma arvan). Ja meile tulid veel kau tädid ja nõbud, seega oli maja rahvast täis. Oeh, mul on tõesti imeline perekond!

*vahepeal jälle päev vahetus ja nüüd on pühapäeva hommik

Laupäev algas sellega, kui Salma mu kell 9 üles äratas ja ütles, et umbes tunni aja pärast on minek Salina Cruz'i. Sain ruttu pesus käia ja asjad valmis panna - eeldasin, et jääme sinna ööseks, hiljem selgus, et mitte. Jõudsin ruttu ka emme-issiga jutustada, sai olulisemad uudised ära räägitud. Salinasse jõudes oli Salmal hull idee süüa gorditasid. Need on sellised mulle tundus, et fritüüritud tacod, mis peale liha ja salati ka sulatatud juustu sisaldavad. Ja need näevad juba välja sellised rasvapommid aga no kui maitsvad! Salma sõi 7 aga ma piirdusin neljaga - hommikul raske esimese asjana nii rasvast toitu süüa kuidagi. Aga jah, gorda tähendab hispaania keeles suurt ja sellest tuleb ka nimi gorditad. Peale sellist söömaaega ei suutnud keegi peale isa väga midagi muud ette võtta, kui teleka ees lebotada. Isa läks tööle ja meie lihtsalt sõna otseses mõttes laisklesime teleka ees.

Hiljem juhtus midagi, millest ma lubasin kindlasti blogisse kirjutada.
Isa tuli töölt tagasi ja hakkasime sättima, et tagasi Ixtepeci sõita. Meie Salmaga vaatasime mingit filmi ja pooleldi endiselt magasime ja siis tuli ema meie juurde, istus diivanile ja ütles, et ta peab meiega millestki halvast rääkima. Me just samal päeval rääkisime Salmaga, et see on alati nii hirmus, kui keegi ütleb midagi sellist, et tal on millestki rääkida vaja. Selliseid sõnumeid saada on jube ja kui seda veel näkku öelda, siis tõmbab kõhu külmaks küll. Vaatasime Salmaga üksteisele otsa nagu hirmunud kutsikad, ema muigas. Salma pakkus, et Rocio helistas aga ema raputas pead.
Reedel korjasime me Salmaga kõik mustad riided kokku ja Salma pani need musta kilekotti ja viis koridori, et need hiljem Inese juurde ära viia. Tuli aga välja, et ema poes töötav tööline arvas, et see on prügi ja viis riided minema - ema jätab alati prügikoti talle valmis, et see siis õhtul minema viidaks. Minu suureks üllatuseks hakkas ema keset rääkimist täie rauaga irnuma. Ilmselt oli mu nägu lihtsalt kirjeldamatult naljakas, kuna ma mõtlesin selle peale, mis riided ma pessu olin visanud. POOLED OMA RIIDED, kuna mäletan, et võtsin ka mõned vähem mustemad riided ja ladusin korvi, sest mõtlesin, et siis järgmine nädal kõik riided puhtad ja nii on parem. Mul on niigi vähe riideid siia kaasa võetud ja nüüd pooled on prügimäel? - Jah, mu nägu võis ilmselgelt väga naljakas olla.
Oma suures pabinas ei saanud ma alguses aru, et ema ütles, et õnneks sai ta õigel ajal jaole ja riietega on kõik korras. Ja ma muudkui küsisin, et mis me teha same ja et kas ikka kuidagi moodi ei ole võimalik midagi teha ning siis ema seletas uuesti, et kõik on korras. Ma pidin seal kohapeal südamerabanduse saama - pooled mu riided, rätikud, koolivormid... sellest, et kõik korras oli, oleks pidanu alustama! Ema naeris pärast veel nii kaua selle üle, mis šoki ta mulle tekitas. Jah, selline õnnelik õnnetus.

Peale seda suurt nalja ja naeru sättisime ennast autosse ja sõitsime Wallmarti, kus on ka kino, sest meil oli kindel plaan minna just välja tulnud Näljamängude kolmandat filmi vaatama. Seni, kuni ema koos mu tädi Marilu ja paari sõbrannaga Toks'is kovitas, käisime meie isa ja Salmaga kinos. Ütleks, et film oli nagu oli. Selline nii ja naa, ei midagi väga lahedat aga halvasti ka ei ütleks.
Kui film läbi, läksime ka Toks'i, tervitasime kõiki ja muidugi ei saanud ilma söömata olla. Salma tellis omale võileivad - need on lihtsalt imemaitsvad seal - ning kuna ta ei jaksanud kõiki ise ära süüa, andis ühe mulle ja ühe isale. Kui olin lõpetanud, tundsin, kuidas mu suu põlev.
"Kuule, seal võiku sees oli midagi väga hot'i" Ja Salma lihtsalt naerab nii, et ei suuda rääkida. Lõpuks, kui ta midagi seletada suutis, ütles, et ta pani minu võiku sisse ühe tšilli. Nii armas eksole, ma põlesin tükk aga pärast.
Kuna meie kaks autot olid täiesti jõulukaunistusi tuubil täis, siis pidime ennast kuidagi ära jaotama, et tagasi sõita. Isa sõitis üksi, ema koos Salmaga ja mina läksin koos Mariluga. Kes asjast teab, siis mõelge välja, miks olukord tegelikult päris naljakas oli. Aga ei olnud hullu midagi, mul on väga tore tädi - pool teed laulis ta ta lemmiklaule ja pool teed rääkisime niisama juttu.

Ja täna on plaanis suur kodukaunistamine. Siin algavad jõulud hulga varem ja kestavad kauem. Tüüpiline Mehhiko, ikka leitakse põhjus tähistamiseks, olgu siis kasvõi see, et kuu aja pärast on jõulud. Seetõttu käisimegi eile Salina Cruzi's, et kõik kaunistused siia tuua. Ja emal on seda nidi-nodi ikka jubeeeee palju. Kaks autotäit igasugust tavaari. Aga samas nii armas, mulle see jõuluteema jubedalt meeldib. Praegu juba tänaval jalutades müüakse nii palju igasugust jõulukraami - tuled, kujukesed, kuused, tassid, taldrikud ja ma ei hakka isegi edasi loendama - kõike mida tahad on siit võimalik leida. Väljaarvatud piparkooke. Ma ei tea, ei ole kuskil näinud ja mul on juba kerge paanikamoment, sest ma ei suuda jõule ilma lume JA ilma piparkookideta veeta.
Vaatan neid teie esimese lume pilte ja mõtlen, et natuke ikka igatsen ka.

Ja jällegi minu vabandused selle eest, et olen blogi kirjutamisega laisem olnud. Ma ei ole koolis üldse käinud ja väljaspool kooli on raske blogi kirjutamiseks aega ja hetke leida.

Kalli-kalli
Kaisa :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar