Neljapäev, 27. november 2014

Mõtlesin ja mõtlesin aga ega targemaks väga ei saanud

Heipa, mu kallid!

On neljapäeva pärastlõuna ja istun oma ilusas elutoas tassi kohviga. Otsustasin ennast kokku võtta ning teile teada anda, et ma siin ikka endiselt täitsa elus ja kõik on ilus.

Kõigepealt muidugi üks oluline asi, mis mul juba tükk aega südamel on olnud. Kallis vanaema Maie. Saadan oma maailma kõige lemmikumasse linna suured suured kallistused ja õnnesoovid! Ja ka siirad vabandused, kuna minu tervitused hiljem kohale jõuavad aga kuna mul ei olnud võimalik helistada ega sõnumit või meili saata, siis ma arvan, et saan selle apsaka andeks. Palju õnne sünnipäevaks ja kuumad mehhiko kallid!!!

Ärge nüüd palun järgnevat lugedes mõelge, et ma siin masenduses olen või midagi. Olen viimastel päevadel kuidagi väga oma mõtetesse takerdunud. Ju ma olen selline inimene, et vahepeal lihtsalt ongi niisugune periood ning kindlasti ei pea selleks midagi halvasti olema. See on Kaisa. Praegu olen mõelnud igasuguste suhete teemade peale ja kõik see jura, mis sellega IGA JUMALA KORD kaasas käib. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga ega targemaks väga ei saanud. Mis seal ikka, iga korraga saab mu pehmo süda jälle natuke tugevamaks ja ma arvan, et kui Eestisse tagasi tulen, siis olen selles asjas palju läbinägelikum ja mind ei saa nii kergelt ilusa jutuga ära võluda. Selle üle olen õnnelik, mul on eluaeg see probleem olnud, mitte ainult poistega vaid üldse - usaldan jube kergesti ja mind on suhteliselt lihtne ära rääkida, kui ilusti jutustada osata.
Ja veel olen mõelnud, et kuigi igasuguseid lolle asju ikka juhtub, siis tegelikult on mul elus ikka ränka moodi vedanud. Üleüldse see võimalus sellist kogemust läbi elada on juba hiiglaslik asi. Pluss see, et mul on siin ikkagi vedanud oma pere ja sõpradega. See teadmine, et kui midagi on, siis ei ole ma kunagi oma muredega üksi, see on imeline.
Järgmisele teemale mõeldes olen nii mõnegi oma unetunni kulutanud. Jällegi, loodan, et keegi ei võta südamesse aga tegelikult mõistavad mind praegusel hetkel kõige paremini siinsed sõbrad. Me elame läbi täpselt samu asju - probleeme, imelisi hetki ja kõike, mis nende kahe vahepeale jääb. Mina ütlen täiesti ausalt - arvasin, et olen see inimene, kes oma suure empaatiavõimega mõistis seda, mis on vahetusõpilaseks olemine (mõtlesin selle peale juba eelmise aasta novembrist saati ja arvasin, et olen kõik välja mõelnud) aga EI. Seda ei ole ausõna võimalik enne mõista, kui oled ise sama asja läbi elanud. Ma ei oska seda kirjeldada, ausõna üritan praegu nii, et aju suitseb aga... Mõttemaailm on kuidagi teistmoodi. Vabam? Laiem? Ei, nüüd see kõlab nagu kõik ülejäänud inimesed oleksid lollid ja seda ma ei mõtle.. Ei, ma ei oska seda seletada. Igatahes, mu jutu mõte on see, et ma olen nii tänulik nendele kodumaa sõpradele, kes mõistavad, et Kaisa ei ole enam päris see Kaisa ja ei mõista mind seetõttu hukka ega vaata halvasti. Aga ma olen vaba ja rõõmus ja õnnelik ja Mehhikos ja ei muretse enam asjade pärast nii nagu enne - pigem naudin elu 110%

Matu ütles, et ma ei ole enam Kaisa vaid burritotüdruk - see oli päris hea, tänud :D


Viimasel ajal on siin ilm tõsiselt tuuline olnud - Eestis oleks sellise tuulega mingi tormi teema üleval, olen täiesti kindel. Siin puuoksad ja asjad lendavad aga elu käib normaalselt edasi ja kellelgi pole miskit häda. Täna bussipeatusest koju kõndides pidin peaaegu ninali käima, sest järsku tuli seljatagant selline tuuleiil, et tõmbas mu endaga kaasa. Võtan seda, kui märki, et võin veel tacosid süüa - muidu tuul viib mu minema ;)

Vahepeal ajasin siin koolivahetuse asju. See mõte keerles peas juba ammu aga sai veel rohkem motivatsiooni juurde, kui paar nädalat tagasi ühe päeva Ixtepeci Cobaos käisin. Kui pere vahetasin, küsis ema kohe esimesel päeval Rociolt, et kas ikka kuidagi ei saaks minu kooli vahetada - talle meeldiks rohkem, kui ma Salmaga ühes koolis käiksime ning ma ei peaks nii palju bussidega sõitma, sest see on ohtlik aga selle peale ütles mu kontaktisik, et Ixtepeci Cobao on väga väike kool ning seal on juba 4 vahetusõpilast. Aga nüüd tuli paar nädalat tagasi pommuudis, et AFS'iga siia vahetusaastale tulnud tüdruk Taanist läheb koju tagasi. Miks?- Ta on juba ühe korra perekonda vahetanud ning nüüd soovis seda veel teha. Selle peale öeldi talle, et enam võimalust ei anta. Kui väga tahab, võib koju minna. Ning peale selle jäi ta vanaisa haigeks ja ta tahtis koju minna, et oma vanaisa veel näha. Minule ütles ta ise, et talle üldse ei meeldi siin elada ja ta lihtsalt tahab koju. Ei tea, ringi liikusid veel mingid kuulujutu moodi lood, et tal oli probleeme sellega, et mingid mehed väga väga väga ligi tikkusid (juba nilbes mõttes...) aga selles ei ole ma kindel, sest ise ta mulle seda ei öelnud ja ma ei usalda neid jutte väga. Noh, igatahes, see tüdruk läks koju ja nüüd on Ixtepecis vaid 3 õpilat. Võtsime emaga kohe asja käsile ja hakkasime yfuga rääkima. Eile saime vastuse, et mul ei ole kooli vahetamiseks luba, kuna Silje käib Cobao Ixtepecis ja kuna Rocio tegi yfule ettekande, et ma olen norrakaga väga lähedane sõbranna, siis nägid nad selles probleemi ja käin aasta lõpuni ikkagi oma koolis edasi. Kahju aga mis seal ikka. Sellegipoolest vahetan ma alates järgmisest semestrist klassi - loodan, et siis läheb elu paremaks.
Ja mul algab nädala aja pärast vaheaeeeeeg!!! Nii vafffa! Tegelikult lõppeb kool kahe nädala pärast aga kuna viimane nädal on eksaminädal, siis direktor ütles, et vahetusõpilased ei pea siis koolis käima. Juhhuuuu! Me Denisega tantsisime direktsioonist välja, kui seda kuulsime.


Üks asi veel! Ülejärgmine nädalavahetus (12.12) lähen koos Silje ja tema perega Tuxtlasse. Neil on seal teine maja ning põhjus miks me läheme on Julión Álvarez'i kontsert. Teile ei ütle see nimi ilmselt midagi aga ükskord panin oma postitusse paar linki muusikast, mida ma kuulan - see sama. See sama mille kohta issi nii armsa kommentaari tegi. Täielik soust. Igaks juhuks panen veel mõne lingi. Äi ole ta nii soust midagi - tõeline Mehhiko pigem (bussis on alati selline muusika ja tänavatel ka, rääkimata igasugustest söögikotadest) Oii, kui ma tagasi Eestisse tulen, siis see muusika ei jää Mehhikosse maha vaid reisib minuga kaasa! Vahepeal mõtlen, et vaesed mu sõbrad ja perekond aga pole hullu midagi, harjute ära hahahaha :D




Adios, musid, kallid, paid!
Kaisa :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar