Esmaspäev, 3. november 2014

Nalja ja muud elu ka

Nüüd tuleb selline igasugustest täiesti mitteseonduvatest teemadest postitus, kuna olen seda mitmeid kordi alustanud ning poole pealt asja katki jätnud.

Kui nüüd rääkida sellest tundkikust kaaluteemast, siis jube-jube aga mehhiko toit ei ole sobiv ilusa figuuri hoidmiseks. Ma ei ole kaalu peale astunud, seega numbreid ei tea ja ei tahagi teada aga olen siin mitmeid kilosid selle kolme kuuga endale külge söönud, see on kindel mats. Ei ole niisama vingumine praegu nagu tüdrukutel ikka kombeks on, et paremaid komplimente saada vaid päris tõsiselt. Ma ei ütle et ma mingi räme paks oleksin aga tunnen, et ei ole enam see Kaisa, kes ära minnes olin. Ja et te mind ikka kindlalt usuksite: mul on teksade jalga saamisega raskusi. Tegelikult ka, raske on jalga venitada oma kodust kaasa taritud teksaseid.  Isegi klassivennad ütlevad, et olen algusega võrreldes palju paksemaks läinud. Mehhiklased…need ütlevad kõik otse välja, mis näevad. „Kuule, sul on punn otsaees“ – ära sa märgi, ma tean ise väga hästi, et mul otsaees punn on…
Aga noh, mis seal ikka, oma söömist siin ei hakka ma kindlasti piirama, muidugi seda rämpstoiduosa üritan, iseasi, mis sellest välja tuleb. Pigem tuleb hakata ennast rohkem liigutama ja leida aeg ja viis trenni tegemiseks.  Nüüd õnneks selle haige olemise nädalaga läksin jälle vähe peenikesemaks tagasi, sest söögiisu polnud päris mitu päeva ja mu kõht streikis kõikide toitude peale.

Minu hispaania keelega saab nalja ka, sellest ei ole ma veel siia kirjutanud. Tahan kiiresti-kiiresti keele võimalikult ära õppida, seega räägin igal võimalusel, et rohkem harjutada.  Ja tegijal ju ikka juhtub. Näiteks saan tuua paar head viimase aja apsu.
Läksime ükskord Salina Cruzi’s olles jälle tacosid sööma koos venna Carlose, õe Salma ja tädipoegade Sami ja Hugoga.Sõitsime mööda politseipatrullist ning kuna Salma poiss on politseinik, hakkas Sami lollitama ja sireenide häält tegema. Carlos ei tea Salma kutist midagi, seega ta ei jaganud ära, mis teema on. Salma muidugi seletas talle lahkelt, et Kaisale meeldivad kuumad politseinikud, eriti Ixtepeci omad. Kõik hakkasid irnuma ja Carlos oli väga üllatunud ning hakkas muidugi kohe mõnitama. Ma tahtsin selle peale hüüda, et see on nüüd küll vale jutt (vale hispaania keeles on mentira) aga kiirustades ajasin sõnad sassi ja karjusin hoopis „Nooo! Es mierda!“ (mierda-surm). Kõik irnusid nii, et pisarad väljas, kui „no, no, no es mentira, si? Mentiraaaa!!!“ ennast parandada üritasin. Aga liiga hilja – nüüd on see meie pere ametlik nali.
Ja teine asi, millega Sami mind alati norib on „es bien“. Alati, kui tahan öelda, et jah, kõik on hästi või sobib, ütleb „si, es bien“ aga tegelikult peab ütlema „esta bien“. See viga jäi mulle külge Juchitanis elades, sest mu perekond ei parandanud mind, kui midagi valesti ütlesin, seega ma ei õppinud keelt väga palju. Minu arvates mõtetu apsakas aga küll kõigile alles teeb nalja. Iga kord, kui Samuel mind näeb, saan tervituse: „Hola, Kaisita! Es bien?“ -.-

Kui Salmaga ükspäev kodus haigust ravisime, surfasin youtube’s ringi. Alustasin eesti muusikast ja lõpetasin filmiga „Klass“. Kuna youtube’s on see koos hispaaniakeelsete subtiitritega, jäi Salma ka vaatama. Seletasin talle, mis hiljuti Eestis juhtus. Salma oli filmist nii kaasahaaratud, et ei lasknud mul rõvedaid kohti edasi keridagi. Aga jah, rääkisin, et ega see nüüd tavaline eesti koolielu ei ole, selle peale ohkas õde kergendatult. Kujutasin juba ette, mida ta sellest filmist inspireerituna mu elust ette võis kujutada, seega näitasin talle pärast pilte nii Nissi kui Nõmme koolielust. Kohe palju parem ja ilusam.


Veel üks asi, millega üritan siin harjuda. Mehhikos on täiesti normaalne ja loogiline, et kõik on oma eks-poiste ja eks-tüdrukutega peale lahkuminekut sõbrad edasi. Noh, siis muidugi mitte, kui midagi väga hullu juhtunud on aga üldiselt jah. Minu jaoks oli äärmiselt imelik, kui sõbrad seletasid, et see on kõik täiesti normaalne ning Kevin viipas samal ajal meist mööduvale eks-tüdrukule ja nad kallistasid ja ajasid juttu nagu vanad head sõbrad. Tegelikult ülilahe, et inimesed nii rahulikult kõike võtavad, ma arvasin just, et siin ikka rohkem draamat ja viha aga ei. Ja ma nüüd ei tea, peaks siin elades ikka kohalikke kombeid austama aga noh..minu jaoks on see ikka jube veider. Kuidas saab olla suhtes, siis lahku minna ja käituda nagu parimad sõbrad?- koos kõige kalllistamise ja väljas käimisega… Iseenesest muidugi arusaadav. Kuna siin kõik üksteist tunnevad ning enamus sõpru on kunagi koos olnud vms, siis oleks päris raske elada, kui kõik viha peaksid ja läbi ei saaks. Ma veel natuke võtan aega kogumiseks aga ju siis oleme sõbralikud.

Muidu on elu täitsa lill jälle. Eks vahepeal ikka asju juhtub ja tuju käib kuskil madalal ära aga see täiesti normaalne. Ma olen siin õppinud, kuidas ennast positiivsele rajale tagasi saada - kasulik terveks eluks. Nagu Denis eelmine teisipäev küsis:
"Kaisa, kurat küll, sa oled juba teist päeva ülikurb, no kaua võib!"
"Tegelikult see algas juba reedel, seega viis päeva..."
"MIDAAA???!!! Sa oled VIIS päeva tervest nädalast õnnetu olnud? Mida sa mõtled oma peaga, kallikene?"
Ega tuju ei anna väga sundida, kui kurb siis kurb aga selle vastu aitavad inimesed. Kui olla heade inimestega ja teha midagi lõbusat, mis mõtted mujale viib, on kohe palju kergem. Sellepärast ma nii armastan oma õde ja sõpru, nad teavad alati, kuidas mind rõõmsana hoida.

Vahepeal mõtlen, et küll tuleb alles masendav hetk see Eestis olles aru saamine, et kõik tähelepanu on kadunud. Siin elan nagu printsess, keda kõik teavad ja keda pilgud tänaval saadavad aga Eestis sellist asja ei ole. Siljega just eile rääkisime, et alguses oli kogu see suur hulk tähelepanu nii häiriv aga nüüd naudime ikka sajaga - me oleme ju need kõige ilusamad inimesed siinsete jaoks. No öelge üks tüdruk, kellele see ei meeldiks.

Adios, kallid!
Kaisa :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar