Kolmapäev, 12. november 2014

Elu = suhted & suhed = elu

Tulin täna kooli kella üheksaks nagu ikka ning see juhtus JÄLLE! Siin on täiesti normaalne, et õpetaja jääb kõigepealt tundi vähemalt 20 minuit hiljaks ja siis veedab esimesed 10-15 minutit klassi ees saiakest süües ja kohvi juues - ikka juhtub ju, et ei jõua kodus hommikust süüa! Kui ta lõpuks suu saiapurust pühtaks pühkinud on, tuleb kohalolekukontroll ja eelmisel tunnil olnud eksami kätte jagamine. Sellega on sisurikas tund lõppenud. Aga ei, ma ei kurda - sain jälle tunnikese uneaega juurde.

Esmaspäeva õhtul käisin ühe sõbraga väljas pargis ja kohvikus ning kui ta mind parasjagu koju saatis, nägime maja ees meie ilusat valget autot, mis lihtsalt seal seisis samal ajal, kui mootor käis. Lähemale kõndides nägime ema ja Salmat autos istumas. Salma nägu oli tusane ja ema ütles, et ma ei pea neid ootama, et võin tuppa minna - neil oli vaja millestki rääkida. Mul tekkis kohe hirm, sest asi ei näinud just väga lõbusa jutu moodi välja. Muidugi ei saanud ema jätta tegemata seda kavalat kulmukergitust ja silmapilgutust mu sõbra suunas, kes tõesti väga kompu väljanägemisega on. Hiljem seletasin emale ära, et sellest asjast ei tule kohe kindlasti midagi rohkem, kui sõprus - sellega oli ema ka nõus, kuna Salma rääkis talle ka, milline see vend tegelikult on. Nii Salma, Paco, Fernanda ja Fercho hoiatasid mind selle eest, et kui temaga midagi tekkima peaks, siis see ei lõppe hästi.
Aga kui nüüd mu jutu mõtte juurde tagasi tulla, siis hiljem rääkis Salma mulle, mis seal autos juhtus - Salma murdus ja rääkis emale kõik ausalt ära, mis tal viimasel ajal juhtunud on. Nimelt läks ta oma politseinikuga lahku ja praegu on nii hästi näha, et tegelikult elab ta seda raskelt üle. Mul on niiiiii kahju teda vaadata - näen, kuidas ta on lõbus ja rõõmus ja üritab oma kurbust varjata aga no..mulle ta tunnistas ise ka, et tegelikult on ta hingepõhjani nii õnnetu. Tahaksin väga kogu selle jama kuidagi talle kergemaks teha, eks ma seda üritanud olengi aga noh, tean ise ka, et selles olukorras aitab ainult aeg. Aga nüüd ema teab, mis toimub ja kodus on ülivaba õhkkond. Ja ma näen, et tal on endal ka kergem ja ema muretseb vähem, sest nüüd ta teab, mille pärast Salma natuke morn on. Enne teadsin ainult mina ja kõik need salajased kohtumised ja sõnumid, mida Salma hoolega varjas...eks tal endal viskas ka lõpuks kopa ette. Nüüd on õel endal nii palju kergem - eks emad teavad ju alati, mida teha ja öelda, et olemist paremaks teha. minu emme teab mu poistedraamadest isegi praegu, kui nii kaugel olen - osad ütlevad, et see on ikka imelik ja mida kõike aga mis teha, olengi selline emmetüdruk ja mina muud moodi ei oskagi.

Eile olin koolis kella üheksast üheni ja selle aja jooksul toimus meil ÜKS tund. No mina ei tea, homme lülitan äratuskella välja ja magan lihtsalt tuimalt oma une täis, lähen kooli siis, kui ärkan, olgu see või kella üheteistkümneks - parem magan kodus oma mõnusas voodis, kui koolis selle kõva puutooli peal kägaras. Mul on alati kael pärast nii haige, kui päriselt magama vajun.
Eilne päev oli mul üldse selline halva õnnega päev. Ärkasin hommikul üles koos ohatisega. Nii armas eksole. Õnneks oli mul augustis kohvrit pakkides piisavalt mõistust, et sinna ohatiseplaastrid ja kreem sisse visata. Olen nüüd kaks päeva ennast hoolega tohterdanud ja täna on juba päris okei. Nojah, kõik ütlesid mulle, et nad ei pannud enne midagi tähele, kui ma seda ise mainisin - tegelikult ega seda õnneks seekord ei olegi väga näha aga noh, tunnen ennast ikka nagu mõnus töllmokk. Asi ajas mind eriti närvi veel sellepärast, et mul olid eilseks õhtuks plaanid tehtud ja päev läbi mõtlesin, kuidas ma saaks ennast välja minemisest ära nihverdada, sest üldse ei tahtnud oma ohatisega kuskile minna. Õnneks küsis ema lõunasöögilauas, et kas me temaga Salina Cruzi ei taha minna - poe jaoks oli vaja kaupa osta. Esimest korda olime Salmaga mõlemad silmapilkselt nõus - hea võimalus siit põgenemiseks. Mina oma õhtuse kohtingu ja Salma kõikide murede eest, tahtis lihtsalt mõtteid eemale saada.
Käisime igasuguseid asju ostmas - üks suur šopinguralli. Sellises suures poes, mille nimi on Sams, oli meil suur suur käru (umbes nagu Eestis ehituspoodides vms) ja enne, kui see asjadega täitus, tegime Salmaga suurt rallit mööda poodi. Ilmselgelt olime väga veider vaatepilt. Esiteks kaks tüdrukut lasevad käruga mööda poodi ringi, nii et üks istub kärus ja kiljub täiega ning teine lükkab PLUSS ta on blond! Aga meil oli nii lõbus, naersime nii, et mul pärast kõhulihased valutasid - ma olen päris halb manööverdaja selliste suurte ja raskete asjadega. Õnneks jäi kõik terveks :D

Ja Salmal on nüüd juba mõnda aega olnud kindel plaan vahetusõpilaseks minna. Tema unistuseks on Itaalia - täiesti mõistan. Pühapäeva õhtul käis Rocio meie juures (alguses, kui kuulsin, et ema Rociole helistas, mõtlesin juba, et Welcome to Estonia here we go.. aga ei) ja nüüd selgus, et yfuga minemiseks on ta juba liiga vana. Nüüd proovib ta veel teiste organisatsioonidega rääkida - ma nii loodan, et tal õnnestub minna. Itaalia on alati minu unistus olnud, lihtsalt kui mina oma riiki valisin, siis Itaaliat ma valida ei saanud. Aga nüüd on mul palju sealseid sõpru, kes mind alati küll ootavad - tahan kindlasti kindalsti selle idee ellu viia!

Ja mis minu plaanidest siin praegu veel. Reedel pidime Siljega mingile siinsele üritusele minema. Mingile üritusele just, sest mul pole halli aimugi misasi see on, kõlas igatahes lahedalt - selline rongkäigu moodi asi, mille käigus me RATSUTAME inimestega kaasa, sest Silje perel on ju hobused. Nii lahe! Ja ma saan endale päris sombrero ja mingid traditsioonilised riided, mille Silje mulle laenab. Eks siis näis, misasi see on, teen palju pilte, kui võimalik.
Ja nädalavahetuseks tahaksin väga Lagunasesse minna, sest Memo tuleb kojuuuuu!!! Ja ta kutsus mind kohe sinna! Aga nüüd ma veel ei tea - rääkisin emaga ja mul on luba minna ja ööseks ka jääda AGA ma ei tohi üksi minna. Saan emast 100% aru, sest ega ma ise ka väga ei taha üksi minna. Nüüd on probleem selles, et Silje ei saa tulla ja just kirjutasin Memole, ehk ta saab jälle siia vastu tulla. See oleks superluks aga mul on natuke hirm, et see plaan ei lähe läbi. Eks näis.
Klassikaaslased rääkisid, et nii esmaspäeval kui teisipäeval meil kooli ei ole, sest Espinalis toimub mingi terve nädalavahetuse kestev pidu, mis on ka esmaspäeval ja teisipäeval. Vot nii käib asi Mehhikos - kui on pidu, siis s**** sest koolist, kõige tähtsam on, et inimesed õnnelikud oleksid! Aga kuna ma väga ei taha lihtsalt niisama kodus passida, siis võibolla lähen koos Salmaga Cobao Ixtepeci - sinna kooli, kus kõik mu nõbud, siinsed sõbrad, Silje ja Ami käivad. Ma arvan, et see võib päris lahe olla. Salma lubas täna direktoriga rääkida aga ma ei ole kindel, kas ta üldse koolis käis - ema ütles, et ta on kuskil peol, ma ei tea. Jällegi, eks näis mis sellest plaanist saab.

Ma ei ole enne selle peale mõelnud, et minu blogist võib jääda/jääb selline mulje nagu ma siin Mehhikos ainult selleks olen, et poistega ringi lasta? Ma ei tea, olen lihtsalt meeletult õnnetu, kui keegi seda arvab, sest tegelikult see nii ju ei ole. Ja ma ei taha hakata jälle valima asju, mida blogisse võin kirjutada ja mida mitte, ainult sellepärast, et mõni võib asjast väga valesti aru saada. Nagu ma juba öelnud olen, siis mul lihtsalt on siin palju kergem poistega sõber olla, sest siinsete tüdrukutega käib kaasas palju armukadedust ja draamat. Siinsed tüdrukud võivad väga õelad olla ja mulle mõnusalt jama keerata (seda olen juba kogenud ja enam ei taha), sest nad lihtsalt ongi kadedad selle peale, et mul heledad juuksed ja sinised silmad on. Sellepärast ongi mu siinsed sõbrannad ainult vahetusõpilased, koolis on kolm teist toredat tüdrukut ka aga see on ka kõik. Ma arvan, et seda ei saagi enne täielikult mõista, kui ei ole seda omal nahal kogenud. Sellepärast on ka väga paljudel vahetusõpilastel palju probleeme oma õdede ning nii uskumatu, kui see ka ei oleks, emadega - nad on kadedad meie välimuse peale. Pealegi siinne elu ja põhimõtted on Eestist väga erinevad - suhted on elu ja elu on suhted. Nii asi käibki - nagu ma ühes postituses kirjutasin, kuidas mu ema ja tädi oma lastele kaaslasi kraesse sokutavad. Ja pealegi, tunnistan ausalt, tegelikult on ikka päris lahe kogemus see, kuidas siinsed poisid ninnunännutavad - see on minu jaoks uus ja huvitav ning ma ei kavatse siin aasta aega niisama istuda ja kõigile, kes mind välja kutsuvad ei öelda, kuna muidu tuleb mul halb maine vms.. Minu jaoks on sellised väljaskäimised alati väga teretulnud, sest mulle meeldib erinevate inimestega tutvuda ja oma keeleoskust harjutada. See on selleks parim võimalus. Keeruline oli seda lõiku kirjutada aga loodan, et sain oma mõtted õigesti edasi antud.

Olge röömsad ja päikest!
Kaisa :)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar