pühapäev, 30. august 2015

Uus blogi minu elust Eestimaal

See blogipisik haakis ennast selle aastaga kuidagi väga minu külge kinni ja kui olin pool suve niisama ringi trallanud, hakkasid näpud sügelema kirjutamise järgi. Otsustasin hakata siiski ka nüüd blogima, kuigi minu Mehhiko aasta läbi on. Mulle lihtsalt meeldib nii õudsalt kirjutada ja nagu aru saan, siis nii mõnelegi meeldib minu juttu ka lugeda, nii uskumatu kui see ka ei ole.

Kaisa Maailma blogi on avatud kõigile, kes mulle enda lugemissoovist mulle märku julgevad anda - sinna koguneb siiski ikkagi päris palju selliseid seiku, mida tervele maailmale kuulutada ei tahaks, seega on igal postitusel pisike salasõna, mida teades on lugejale kõik kenasti avatud. Salasõna on kõikide postituste puhul sama, ei pea hakkama iga kord mulle kirjutama, kui jälle midagi uut üles laen. Selles blogis on mul nüüd kõik asjad ühes kohas - jutt, pildid/videod, muusika või misiganes muud sarnased mõtted, mis mind vahetevahel tabavad.

Seega, kõik mu armsad, kes tunnete huvi minu tegemiste vastu ka edaspidi, andke mulle julgelt märku kas siis meili (kaisaehrpais@gamil.com) või facebooki (Kaisa Ehrpais) teel :)

https://kaisamaailm.wordpress.com/


pühapäev, 16. august 2015

Tagasivaade minu aastale Mehhikos

Sellest, kui ma endale märkmikusse selle postituse kuskil rongi oodates kribasin, on mööda läinud veel nii mõnigi nädal. Telefon näitab, et minu kodumaale jõudmisest on möödas 52 päeva.

See vahetusaasta lõpp oli superemotsionaalne ja väga tormiline. Kuigi Mehhiko elust on möödunud juba väga mitmed nädalad, olen sellest ajast väga vähe saanud kodus olla, sest naudin täiel rinnal kodumaist suve ja seda igas erinevas Eestimaa otsas. Sestap ei olegi ma jõudnud mingeid blogisid ega suuremaid kirjutamisi teha. Sain pea iga päev etteheiteid selle kohta, et minust kuskil midagi kuulda ei ole - et ei teatagi Kaisa tagasitulekust. Üritan nüüd selle vea heastada. MA OLEN TAGASI!
Mehhikole tagasimõeldes näib kõik mingi imeliku unenäona, mis mind ikka veel nii öösel kui päeval jälitab. Igatsen oma inimesi meeletult. Igatsen mehhiklaste soojust ja energilisust. Igatsen Bellat ja tema kaelarihma, mis tilises kohe, kui ta minu poole jooksis. Igatsen seda lärmi tänaval ja oma värsket arbussimahla müüvat senjoorat, kes alati mind nähes rõõmsasti lehvitas. Igatsen toitu, eriti tacosid ja empanadasid. Igatsen seda, et paar tundi hiljaks jäämine on elu normaalne osa, mitte äärmine ebaviisakus. Igatsen sõprade seltsis veedetud spontaansete ja hullumeelsete plaanidega täidetud õhtuid, Igtasen seda soojust ja lõputuid valgeid randu koos hiidkrevettide ja imemaitsvat micheladat sinna juurde jahutuseks. Päikest ei igatse, see oli eestlase jaoks liiga karm.
Teisest küljest aga armastan ma seda eesti halli ja külma suve, millest võib hea õnne korral mõned päikesesoojad rannailmad leida. Armastan värke õhu lõhna, õrna suvetuult ja kodu. Kodu täis omi inimesi. Sõpru, kes on kullast kallimad, isegi siis kui vaatavad mind vahel imelikult neil hetkedel, kui minus tärkab see mehhiklannalik kallistan-sind-keset-mingit-täiesti-tavalist-small-talki. Armastan eesti toitu. Oma emme tehtud parimaid sööke, mida mitte ükski maailmaköök ei ületa. Armastan tavalist kartulit, olgu või eelmise aasta oma, kastme ja kurgisalatiga. Tatra-, manna- ja kaerahelbepudrud. Siinne rahilik elu, mille saab vaid ise tahtmise korral huvitavaks teha. Rukkililled, viljapõllud ja tass täis Alma piima. Saun ja õige maitsega siidrid, mida ma nii kohutavalt igatsesin. Rattasõidud metsas ja võimalus õhtul sõpradega väljas olla, ilma, et keegi sulle õhtul järgi tulema peaks, et muidu tuleb kuskilt kaubik ja röövib su lunarahasaamiseks ära. Armastan iseseisvust ja seda, et mind ei kohelda kui väikest last, kellele tuleb kõik asjad ära teha.
No neid asju on meeletult palju, ma isegi ei hakka edasi loendama vaid ütlen kokkuvõtvalt - ma armastan oma eesti elu ja ei jätaks seda mingi hinna eest!


Kas ja kuidas olen muutunud?

Kas küsimus on isegi väga rumal tegelikult. Loomulikult ma muutusin. Ja see ei lähe selle viietestkümne juurdesöödud kilo alla. Näen oma elu teise nurga alt. Mõtlemine muutus ja väärtushinnangud veelgi rohkem. Need vahtasid kohti oleks õigem öelda. Enne tähendas sõna armastus minu jaoks ikkagi eelkõige poisi ja tüdruku vahelist uhet või tõmmet. Praegu on selle sõnaga esimene mõte minu peas perekond. Emme-issi-venna. Minu jaoks kõige tähtsamad inimesed maailmas.

Kui varem mõtlesin ikkagi eestlaslikult palju sellele, mida inimesed arvavad minust, minu läitumisest, riietusest, välimusest, suupruugist ja kõigest sarnasest, siis praegu tunnen, kuidas see lihtsalt ei olegi oluline. Kõige olulisem asi maailmas on see, et inimene ise oleks õnnelik. Ja see panebki heale elule aluse. Nii kavatsengi elada.

Peale selle muutus minus see arvamus, et peaksin endale kindalsti võimalikult kiirelt leidma inimese, kes jääb minu kõrvale aastateks, kui mitte terveks eluks. Praegu näen, et olen nii noor, et mingitest suurematest suhteteemadest käin kaarega mööda. Praegu on minu aeg, selline linnukese tunne on - lendan oksalt oksale ja vaatan mis elu toob. Küll seda pesa on veel aega punuda terve ülejäänud elu. Tunnen endas mingit meeletut vabadust ja tahet kõike uut näha ja kogeda.


Mehhiko andis mulle nii palju, et seda lihtsalt ei olegi võimalik sõnadesse panna ning ma südamest tänan neid inimesi, kes oma tegude, mõtete ja lihtsalt olemasoluga mind selleni ja sellest läbi aitasid. Samas olen samuti tänulik ka neile, kes mitteteadlikult mind selle otsuseni viisid või siis oma sigadustega mulle nii kaugel olles meelehärmi tegid ja panid mind arusaama, kes on minu elus olulised ja kes mitte - ka need kogemused on mulle hindamatult kallid, lihtsalt mitte nii magusamaitselised, kui kõik ülejäänu selle ümber.

Minust kuuleb Mehhikoga seoses edaspidi veel ajakirjas Naised. Lugu peaks ilmuma kuskil sügiseses numbris.


Selle postitusega arvatavasti sulgen oma Mehhiko blogi.



Minu sees elab see aasta aga igavesti!

Kaisa Mehhikos 2014-.2015