Reede, 7. november 2014

Natuke arrrrmastusest ja muust magusast

Hilisöised tervitused siitpoolt! Minu suured pingutused on nüüd teie ees, loodan, et oli mu unetunde väärt :)

Käisime jälle ükspäev vanaema majas lõunat söömas. Seal olime koos minu tädi ja Paco ning Fernandaga (tädilapsed). Teemaks tuli see, kuidas mu ema ja tädi oma tütardele häid poisse üritasid kaela määrida. Ema tahab Salmale Amedeod (vahetusõpilane Itaaliast) – ma arvan, et emale oleks lihtsalt meeltmööda ükstapuha kes, peaasi, et mitte see politseinik, kes õel praegu on. Itaalia kuti vastu pole Salmal muidugi kõige vähematk ja kuna ma tean, et nad mõlemad üksteisele meeldivad, siis arvan, et varsti see juhtubki. Vaene politseinik… Tunnen end natuke nagu mingi kosjamoor siin, sest olen Ami hea sõber ja Salma õde, ehk tean täpselt, mis kumbki mõtleb ja tahab.
Ning mu tädi Marilu tahab oma tütrele Fernandale jaapanlasest Yoshi’t – ma ei tea, mis siinsetel emadel on aga nad ei suuda oma nina oma laste armuelust väljas hoida. Nojah ja jällegi olen mina see, kelle täditütar on Fernanda ja hea sõber Yoshi ning ma tean, et kutile muidugi mu imeilus nõbu meeldib aga noh, kuna ta on hästi arglik poiss ja ei oska absoluutselt hispaania keelt, siis Fer ei ole asjast just eriti huvitatud. Ütles mulle, et Yoshi on väga kompu ja kõik priima aga tal on temaga igav, kuna tüüp ei saa hispaania keelest midagi aru ja tema jällegi ei oska inglise keelt.

Kui olime söömise lõpetanud ja poisid olid jagatud ning ema ja tädi veel oma kohvisid lõpetasid, küsis Marilu minult midagi, mille peale pidi küpsis kurku minema, kui aru sain, millele ta vihjab.
„Kaisa, kuule, Paco on ju väga kena noormees, või ei?“ – ise tegi veel sellist kavalat nägu, mida ei ole võimalik kirjeldada…
Ma ei osanud muud vastuseks välja mõelda, kui: „Jah, on küll aga ta on ju mu nõbu!“
„Ahhhh, mis sa ajad! Ega ta ju päris nõbu ei ole. See pole oluline!“
Ma ei osanud selle peale enam midagi kosta, õnneks kõik naersid, seega hakkasin ka naerma, et asi ikka naljaks keerata. Ma tõesti loodan, et tädi ei hakka mul siin mingit kosjakontorit korraldama – see oleks Mehhikos täiesti võimalik, et te teaksite!
„Kui Paco oma nina jälle korda saab (ta oli koolis kakluses ja nüüd järmine kuu läheb opile, kuna nina vähe viltu), siis ta on väga kompu kutt, ausõna!“
Oehh, ma tean, Pacito on küll kena ja kõike aga no kuulge, ta ikka nagu sugulane mul :D

Mul on nüüd siin omad bussiseiklused ka. Nimelt esmaspäeval koos Mettaga koolist Ixtepeci sõites, oli bussis üks noormees, kes minust väga huvitatud oli ning ta ei vaevunud seda isegi varjama. Siin on bussides süsteem nagu meil rongis – peatus, lähed bussi, istud maha ning siis tuleb sinu juurde onu, kes sõidu eest raha korjab (siin muidugi ilma igasuguse piletita) ning esmaspäeval oli selleks onuks noorem mees, kes mulle silma tegi ja naeratas nii, et mul oli kohe imelik seal istuda. Mettale muidugi tegi olukord palju nalja ning ta naeris minu kõrval nagu segane aga mina olin nii kohmetu ja ei osanud kuidagi olla ega kuskile vaadata. Kui see bussisõit ükskord läbi sai, oli mul nii hea meel – kutt veel lehvitas mulle väga püüdlikult, kui oma peatuses väljusin.
Kolmapäeval oli mul kogu asi juba unustatud. Läksin peale kooli koju ja juhtus nii, et olin üksi, kuna teistel sõpradel olid veel tunnid ning Rene läheb alati peale paari tänavat maha, sest ta kodu on nii lähedal. Istusin oma kohal ja kuulasin muusikat ning alles siis nägin, et jälle see sama vend, kes esmaspäeval raha korjas, on tööl! Muidugi kordus kõik uuesti ja veel hullemini, sest ma olin üksinda. Terve tee Ixtepeci – see on umbes pool tundi sõitu…
Ja neljapäeva hommikul kooli sõites oli JÄLLE see sama kutt bussis! Loomulikult ei olnud midagi muutunud, asi läheb lihtsalt aina hullemaks ja hullemaks iga kord. Tunnen ennast nagu mingis täielikus seebiooperis : tüdruk sõidab iga päev bussiga kooli ja tagasi ning JUHUSLIKULT on seal bussis see rahakorjaja vend, kellele tüdruk väga meeldib. Täpselt selline lugu, millest annaks uue seebika teha, kui stsenaariumisse veidi draamat lisada ja mis siin ilmselt väga populaarne oleks . Ja nüüd saan tasuta bussisõite, kui tema tööl on, sest minult ta raha ei võta! Midagi kasu ka sellest jamast :D

Praegu on siin muidu loodus üldiselt hästi ilus. Enne seda ei olnud aga nüüd on järsku mingid teatud puud õitsema hakanud. Mul pole halli aimugi, mis puudest jutt käib aga iga päev, kui kooli sõidan, siis meenutab see mulle kevadet Eestis, kui toomingad õitsevad. Siin on neid puid hästi palju, seega on mul alati nii ilus kooli sõita. Ainult, et siin ei ole „toomingate“ kõrval lehte minevad kased, vaid tuules õõtsuvad palmid. Ning ei ole mingit värsket kevade-õhku, vaid on see Mehhiko lõhn, mida ma ei saa kahjuks purki panna ja teile saata. See on segu tolmust ja ma arvan, et liivast ning mingitest taimedest, millel on hästi omapärane lõhn ning mille sarnast Eestis ma tundnud ei ole. Seega see lõhn on võõras aga praegu võin öelda, et juba täitsa kodune.

Nii eile (neljapäeval) kui täna mul tunde põhimõtteliselt polnudki. Eile läksin kooli ja toimus vaid kaks tundi, millest käisin ühes, kuna jäin esimesse hiljaks ja meid enam klassi ei lastud – ukse taga oli pool klassi, kui mitte rohkem. Ning teises tunnis jõudsin vaid natukene blogi kirjutada ja juba oli seegi läbi. Ning täna läksin kooli ja sain teada, et meil ei olegi tunde, kuna klassivõtit ei suudetud kuskilt leida – see klassivend, kelle käes võti on, puudus täna koolist ja siis istusimegi kõik koos õpetajaga ukse taga. Imelik värk ikka, kellelgi siis kooli juhtkonnast polnud ka võtit või? Minu jaoks täiesti arusaamatu olukord aga mis seal ikka, ega ma kooli ärajäämise puhul ei vingu. Aga see on nüüd põhjus, miks mu blogi kirjutamine on veninud – kooli polnud. Ja nüüd istun oma toas, reedel kell pool 1 öösel ja lõpetan selle neljapäevast saati pooleli oleva postituse lõpuks ära. Panin lühikese filmi ka kokku aga siis otsustas see filmitöötlusprogramm kokku joosta ja kustutas kõik ära. Vaffa. Ma nüüd veel kaalun, kas viitsin uuesti sellega jamama hakata. (Kui postitus tuleb ilma videota, siis vaadake hiljem uuesti, küll ma selle lõpuks ära saan laetud!)



Täna peale kooli nägin Pacot, kellega ajasime tükk aega turul juttu ning hiljem läksime minu juurde. Lebotasime lihtsalt pool päeva, kuni oli aeg lõunat süüa. Igasuguseid huvitavaid jutte sai räägitud, tahtsime filmi ka vaadata aga selleni ei jõudnudki, kuna internet oli nii halb.  Ning hiljem sõime kiirelt ja ma ei jõudnud veel pessugi minna,  kui Silje juba siin oli. Pidime varem kokku saama, et koos välja minna – meil oli täna vahetusõpilaste ja lähedasemate sõpradega selline söömaaeg plaanis – Yoshi tegi sushit ja itaallased pitsat. Pidime sinna minema kella neljaks aga no kuna kõik asi muudkui venis ja venis, siis jõudsime sinna umbes pool kuus. Õnneks polnud me millestki ilma jäänud – kõigepealt kostitati meid tlayudadega, siis sushi ning kõige lõppu pitsa. See sushi oli ikka nii erinev sellest, mida mina siiani õigeks olen pidanud. Olen aus, see kalahais oli rõve ja mulle meeldib ikka see eesti sushi rohkem. Aga ei, huvitav oli proovida. Pitsa oli muidugi maitsev ja seltskond imeline. Ma arvan, et kõik siinsed vahetusõpilased käisid kohal ära, enamus ei saanud väga kaua olla ja see video, mis mul õhtust on, seal ongi ainult imepisike osa lõpuni järgi jäänud seltskonnast. Ja igaks juhuks mainin seda, et kuna te kõik ilmselt esimese asjana seda videot vaadates mõtlete, et me olime ennast mehhiko õlust maani täis joonud ja juba laulma kukkusime – see ei ole absoluutselt tõsi. Siis ei suudaks ma praegu seda postitust kirjutada, kui see nii oleks. Aga siin ongi sellised megaübersuperlahedad inimesed, et me ei pea jooma selleks, et tantsida ja laulda! Lihtsalt nii lõbus oli – hiljem läksime ühe suure autokasti peale tantsima ja tähti vaatama, mida veel, eksole!





Adios ja kallid-kukerpallid!
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar