esmaspäev, 27. aprill 2015

Kahekordselt filmi ja muid nalju-tegemisi

Aeg tiksub ja tiksub aina kiiremini - nüüd on ainult alla kahe kuu seda hullu seiklust veel nautida jäänud ja sellele mõtlemine ajab endiselt pea rohkem sassi, kui armumine.

Igaks juhuks loen alati oma eelmise postituse läbi, kui uut kirjutama hakkan - pea on otsas nii laiali ja ülekuumenenud, et kohe üldse ei mäleta, millised loood juba kirjas ning mis ununenud.


Klopsisin viimase aja tegemistest video kokku, siin on segamini igasugu erinevat materjali.



Elsa & Anna

Kes on näinud üliarmsat multikat Frozen, see teab ning kes ei ole - VAADAKE! Imeilus multikas, tõsiselt. Lugu kahest õest (üks blond, teine brünett) ja nendevahelistest suhetest. Põhineb Norra vanal legendil ja selle üle on Silje alati hirmus uhke - meenutab eestlast, kellele välismaalane Skype'i mainib ning see lööb meil ju alati silmad särama ja südamed põksuma - kodumaa värk ikkagi!
Ühesõnaga heledapäise ja rahulikuma iseloomuga õe nimi on Elsa ja temast noorem tumedamate juustega energiapomm on Anna.
Eelmine nädal käsime peale kaupluse sulgemist ema ja Salmaga Ixtaltepecis (minu linna nimi on Ixtepec - mitte segamini ajada! Ixtaltepec asub siit vaid 10 minuti autosõidu kaugusel) raspadosid söömas. Need on need jääjoogid, millest ma endiselt nii sõltuvuses kui vaimustuses olen. Raspadosid valmistas oma koduukse ees kolme pisikese tüdruku ema. Ta on oma äri sinna ilusti kahe väikese laua peale püsti pannud ning tundub, et edukalt, sest ka kõik mu sõbrad käivad alati just seal raspadosid söömas - need lihtsalt on palju maitsvamad, kui Ixtepeci omad. Tütred on senjooral vanuses umbes 4-5-7 ning nad olid minu nägemisest väga elevil. Istusin seal, oma kirssidega jääjooki luristades, ning kõik neli (kaasaarvatus ema) vahtisid mind üksisilmi (juhe jookseb kokku - kas selline sõna on üldse eesti keeles normaalne? - ei mõtle praegu välja aga saate aru küll) põdemata selle pärast, et niimoodi jõllitamine mulle ebamugavust kõiks tekitada. Aga ma ei lasknud ennast häirida - nad olid nii armsad kõik.
Pere pesamuna: "Emme! Vaata ta silmi!"
- "On ju ilusad eks," vastas ema ning selle peale teatas keskmine tüdruk, et tema kavatseb omale siniste silmadega mehe võtta. Ka minu blond pea oli nende jaoks väga eriline ning kui nad mu tuulest sasitud juukseid paitasid, kostus palju ahhetamist.
Minu jaoks oli olukord väga naljakas ja ei ema ega Salmagi suutnud naeru kinni hoida.
"Vaata, nad on ju nagu Elsa ja Anna! Üks heleda, teine tumeda peaga! Täpselt nagu Elsa ja Anna!" Selle järelduseni jõudis kõige vanem õdedest ning selle peale jooksis pisike õde tuppa oma Barbie'sid otsima, et mulle näidata, millise Barbie moodi ma olen - tal pidi täpselt minusugune Barbie olema. Kui ta paar minutit oli toas ringi kolistanud, kostus nuttu, sest ta ei suutnud oma nukke üles leida. Keskmine õde läks talle appi ja veidi aja pärast oli mul süles hunnik Barbie nukke - kõik suurte pehmete blondide kiharatega.
Auto poole kõndides ja lehvitades karjusid nad mulle üksteise võidu järgi "Adios guera!" (guera tähendab heledajuukselist tüdrukut)
Naljakas ja meeldejääv seik, mida kindlasti ka aastate pärast Mehhikole mõeldes meenutan.


Mehhiko ja Eesti erinevus

Avastasin veel ühe suure erinevuse mehhiko ja eesti kodu vahel. Sõprade külla kutsumine. Kaks asja mis on vastupidi - siin ei ole kunagi probleemi kellegi koju toomisega ja ööseks jäämisega, selleks ei ole vaja luba küsida aga pidudele või välja minemiseks tuleb luba ikka mitu tundi enne, kui mitte mitu päeva enne küsida. Ning ette tuleb laduda kõik detailid kellega, kus, kui kaua ja miks...
Siin on need kaks asja täiesti vastupidi ning peale üle üheksat kuud mehhiko elu olen siinsega harjunud ning täna vanematega Skype'ides tuli imelik olukord, kus tajusin, et olen muutunud. Nimelt rääkisime suvel kodus tomuvast üritusest ja ilma midagi mõtlemata küsisin kohe, et tahaksin selleks ajaks sõbra meie juurde vedada - koos oleks ju lõbusam. Sain veel sõnasabast kinni ja esitasin oma mõtte küsimusena aga tegelikult oli peas lause "ta tuleb selleks ajaks meie juurde paariks päevaks!"
Tundsin ise, kuidas olukord ei sarnanenud kuidagi meie normaalsele suhtlemisele varem ja et midagi oli muutunud. Ma ei tea kas suutsin oma mõtted korralikult edasi anda ja ära selgitada aga loodan, et mõistate enam-vähem, millest kirjutasin. Loomulikult olid vanemad nõus ja mingit probleemi ei ole aga lihtsalt mul endal jäi selline naljakas ja kripeldav tunne sisse.


Nädalavahetusest ja viimase aja tegemistest

Reedel toimus Fabrcio sünnipäevapidu, mille pidas ta samas kohas, kus mina - Guachachis. Tore oli ja nagu ikka sain jälle uusi sõpru. Ikka veel on inimesi, kes on mulle siin võõrad või lihtsalt niisama tere-headaega-tuttavad ning kellega tutvumisel avastan, et nad on väga lahedad isikud. Ja nii aina uuesti ja uuesti pean tunnistama, et eelarvamused inimeste kohta tuleks võimaluse korral maha matta! See on raske, sest loomulikult kujuneb mingil moel kohe eelarvamusi aga tegelikult enamasti on need vastupidised reaalsusele. Sain megahästi läbi alati meie seltskonnas oleva sõbraga, kes on mulle alati selline ülbem ja upsakas tundunud. Vale puha - nüüd on meil mõlemal kahju, et varem üksteist ei tundnud, sest nende paari peotunni jooksul sai nii palju naerda, et enamus aega olin kõht kõveras ja kõõksusin nagu imelik.

Laupäeva pärastlõunal sõitsime suure seltskonnaga Salina Cruzi, et nädalavahetus seal veeta. Käisime kinos, rannas, pargis, autoga mööda Salinat ringi sõitmas, Salina Cruzi nõbudel külas ja veetsime aega kas niisama õues või kodus lebotades. Megalahe nädalavahetus ja lõpuks sain Carlost ka näha - terve pühapäevase päeva olin kõht kõveras, sest lihtsalt nii palju naerda sai. Kõhulihased jälle mõneks ajaks treenitud. See inimene on ebareealne lihtsalt, kõik mis ta ütleb, mõtleb või teeb...pidin ära lämbuma naeru kätte. Ja ma ei olnud ainuke, kes irnumise vahel hingata üritades imelike kääksuvaid hääli tegi... SUPER DIVERTIDO!
Yoshi uues GoPro katsetasime ka kohe ära. Väike ülevaade nädalavahetusest:



Ja loomulikult oluline teade veel ka siia lõppu! Aitäh vanaema Maiele kirja eest! Mul oli terve tee Salina Cruzi sõites tegemist, et kõik pildid, kaardid ja kirjad läbi lugeda ja uurida. Nii armas, aitäh! Minu pere saadab samuti suured kuumad kallistused ja Salma lubab sulle, et ühel päeval kohtume kõik Eestis!
Garacias, te quiero mucho!

PS! Pildiblogis palju uut kraami!

Kalli-kalli ja päikest
Kaisa :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar