Neljapäev, 7. mai 2015

49 päeva ja 18 aastat

Ma ei ole ise ka nüüd päris täpselt aru saanud, mis see on aga miski torgib viimasel ajal mul hirmsasti südames. Selline nagu kurbusetunne kraabib sees pidevalt. Jah, on hetki, kus see naeru taha ära kaob ja korraks nagu olematu tundub aga kui nali läbi, on kõik jälle tagasi. Ma ei tea, mis see on. Kas see, et kojutulek jõuab aina lähemale või suur igatsus oma inimeste ja oma Eesti järgi või ma ei teagi. Tõesti, ei oska öelda aga millegipärast olen ma õnnetu. Tegelikult on kõik väga hästi.

Sellel nädalavahetusel sain sellise läbi halbade emotsioonide näha, kui väga Salma minust hoolib.
Pikk lugu lühidalt: ma tegin midagi rumalat ja Salma sai mu peale kurjaks. Tal oli selleks täielik õigus ja ma tõesti kahetsen siiani, et nii lollisti välja kukkus. Ja kui Yoshi mulle koju järgi tuli, et minna kohvi jooma, siis ütles Salma mulle tema ees, et ta tõesti on mu peale kuri aga samas ütles mulle Yoshi hiljem, et Salma oli talle vaikselt öelnud, et ta minu eest hoolitseks, sest eks ka Salma nägi, et ma tõesti kahetsesin ja olin hingepõhjani õnnetu.
Õnneks mul on siin omad kallid inimesed, kes mind tõesti väga armastavad: Yoshi vedas mu kodust välja kohvikusse, et ma niisama oma kurbusega ei istuks, Silje helistas pidevalt ja küsis, kuidas mul on ja andis nõu, mida teha ja Salma lihtsalt muretseb ja on koguaeg olemas.
Seega jah, pühapäev oli selline vähe pingelisem päev aga see läks kiirelt mööda, nüüd on kõik hästi ja oma vigadest olen õppinud.

Eile oli Salmal sünnipäev. Ma arvan, et tal oli üks imeilus ja eriline päev, rohkemgi, kui ta ootas. Ma tegin suuri pingutuse ja ärkasin 6.45, et kella poole kaheksas tema koolis olla. Ärganud, pesnud ja riidesse pannud, saima minu tänavanurgal kokku Silje ja Yoshiga, läksime ostsime lilled ja sõitsime taksoga Cobao Ixtepec'i.
Salma lasi esimese tunni tuimalt üle, ehk siis meie klassi üles pandud kaunistused tuli maha võtta ja järgmisesse klassi viia. Kui sellega valmis, läksime sööma, kuna Yoshi juba ammu rääkis, et tal kõht nii jube tühi on. Pealegi, Cobao Ixtepecis teeeb üks onu mehamaitsvaid burkse. Need on lihtsalt imehead! Ausalt, need ületavad ka kõik Kati burksid ja Räägid ja kõik slle. Ehk siis, kui meie Siljega oma esimese burgeriga poole peale olime jõudnud, oli Yoshil juba teine käsil. Ning loomulikult jooksis sellel hetkel meie juurde Marco, kes karjus: "Ya viene, ya viene, ya viene!"  - Ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb!
Kargasime poole söömise pealt püsti ja jooksime, burksid suus tolknemas, klassi poole. Õnneks Salma parkis tükk aega oma autot ning siis jäi sõpradega juttu ajama - tal oli väga palju õnnitlejaid ka ümber tiirlemas pidevalt.
Ning kui ta klassi jõudis, oli ta pisarateni liigutatud - esiteks ei olnud ta isegi mõelnud, et mina seal olla võiksin, rääkimata nii varastest hommikutundidest. Tema tool oli kaetud pisikeste sildikestega, seal oli õnnesoove nii hispaania, inglise, eesti, norra kui jaapani keeles ning peale selle ka igasugu erinevaid meievahelisi nalju. Tahvlil oli suur plakat "Palju õnne sünnipäevaks" ja õhupallid ka. Kui ta keset klassi seisma jäin ja ma teda kallistama läksin, oli aru saada, et ta nägi hoolega vaeva, et seal mitte nutma hakata. Oh, mu väike kallis Salma!
Koju jõudes vedasin ta korraks oma tuppa, kus oli rahu ja vaikus - meile olid mingid onud külla tulnud ja nad on jube lärmakad ning räägivad meeletult palju. Kui ma lõpuks Salmaga korraks kahekesi sain olla, andsin talle üle oma kingituse ning see omakorda liigutas teda pisarateni. Ausaltöeldes mulle endale ka väga meeldis see, tuli hästi välja! Mul pildiblogis on sellest pilte ka aga joonistasin talle meie pildi ning raamisin ära. Peale selle kirjutasin ühe pikka ja armsa hispaania keelse kirja, mida ta hiljem üksi luges. Päeva lõpuks, kui me öösel ta ülejäänd kingid olime ära avanud, ütles ta, et kõik kingid on nii armsad aga talle läks see minu oma kõige rohkem hinge. Jess! Win!
Aga jah, pärastlõuna möödus peo jaoks ettevalmistusi tehes ning õhtul kella seitsme-kaheksa ajal oli maja rahvast täis. Nii vinge, kõik meie sõbrad olid kohal ja megalahe pidu oli. Koos vanemate ja tädide ning nõbude-sõpradega. Ei olnud mingi läbi 18 aastase pidu, vaid selline imearmas õhtusöök, kus sai meeletult nalja ja ma arvan, et Salma jäi tegelikult ka väga rahule.

Täna lähen käin Yoshi juurest läbi, et tema kaamerast kõik pildid-videod varastada - Salma palus, et ma tema sünnipäevast ka video teeksin. Sellega ilmselt tegelen täna.

Mul on vaid 49 päeva Mehhikot veel jäänud!
Kalli-kalli
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar