Reede, 15. mai 2015

Adios Ixtepec!

Ei tea, mis teema on aga peale Huatolco reisi on minu koduigatsus iga päevaga jõudsalt kasvanud. ja kuna Huatulcost on juba üle kuu aja möödas, siis see väike lumepall on üpris priskeks veerenud. Ma armastan oma siinset pere, inimesi ja elu aga süda kisub hirmsalt Eesti poole tagasi. Tunnen, et olen siin juba kaua olnud, õppinud ja kogenud. Eesmärgid ja tahtmised saavutanud. Ilmselt Eestis seda hiljem lugedes mõtlen, et kui imelik, sest kodus olles hakkan kindlasti siinset taga igatsema. Ma arvan, et kõige rohkem hakkan puudust tundma oma kolmest kullakallist inimesest siin. Salma, Silje ja Yoshi - mis ma ilma nendeta tegema hakkan? - Ei tea. Õnneks mõtlen sellest alati positiivselt. Isegi, kui ma neid enam iga päev näha ei saa, siis need probleemid ei ole ületamatud. On olemas internet. Pealegi kavatsen ma Mehhikosse kindlasti tagasi kõiki vaatama tulla ja Salma plaaanib järgmisel suvel Eestisse tulla. Silje ei ela õnneks nii kaugel, sellega peaks lihtsam olema. Ja noh, Yoshil on piisavalt pappi, et maailmas niisama ringi reisida, sellest ei tohiks ka probleemi tulla.

Reedel nägin koolis Denist. Üle pika aja trehvasime jällegi ning ta ütles mulle midagi, mis kuidagi hinge puges.
"Kaisa, kas ma võin sult midagi küsida?"
"Küsi aga!"
"Mm.. Et... Kas sa tahad juba tagasi koju minna?"
Peale paari vaikusehetke ja sügavat silmavaatamist ütlesin, et kui väga aus olla, siis ma tahaksin tõesti juba koju.
"TÕSISELT!? Sest mul oli nii hirm seda küsida - loll lugu ju! Mõtlesin, et olen ainuke! See on nii halb teema, millest rääkida ei saa, veel vähem ei tohi oma koduigatsust välja näidata. Sellest saadakse valesti aru ja ma hirmuga kujutan ette, millist draamat mehhiklased sellest teha võiksid."

Ja tegelikult nii ongi. Ma ei taha sellest Salmalegi rääkida, veel vähem teistele pereliikmetele või siinsetele sõpradele. Selleks on mul Silje. Ja Yoshi. Silje nii väga kodu ei igatse - tal on siin tema suur armastus, mis igatsusel tekkida ei lase. Ma mõistan teda täielikult - mäletan väga hästi, kuidas ma kohe üldse kuidagi Eestis olles Mehhikole mõelda ei tahtnud. Aga Silje mõistab mind ka. Just eile ütles, et ilmselt kui tal oma silmarõõmu ei oleks, tahaks temagi juba koju minna. Esimene kord, kui Siljele ütlesin, et ma kodu igatsen, arvas ta, et nalja teen. Aga kui talle pisarsilmil otsa vaadates ütlesin, et ma tahan Eestisse, oma koju, oma emme, issi, venna ja sõprade juurde, siis ehmatas mu vaeseke täitsa ära. Õnneks Silje on maailma parim lohutaja. Ta aitab mind alati nii palju, ükskõik mis mure mul ka ei oleks. Minu inimene!


* * *

Reedel toimus siin suur üritus Vela Esmeralda. Salma laenas mulle oma uhked rahvariided kogu krempliga - kõrvarõngaste ja sõrmusteni välja. Tundsin ennast nagu kuninganna ja tantsisime Siljega terve öö. Väga vinge ja nii tore oli. Pilte leiab pildiblogist.

Pühapäeval sõitsime Salina Cruzi, et käia emadepäeva puhul koos restoranis söömas ning õhtuks oli meid Salina Cruzi kuninganna isiklikult oma kroonimispeole kutsunud. Seda oli tõsiselt imelik kirjutada praegu aga nii ta on - need suured mehhiko pidustused ei toimu kunagi niisama, ikka on kellegi kroonimine või printsesside esitlemine vms. Aga jah, sellel aastal on Salina Cruzi kuningannaks Salma hea sõbranna ning käisime tema kroonimispeol. Kõik oli väga suurelt ja uhkelt korraldatud. Kolm lava, kaks bändide ja keskmine kuninganna trooni joaks. Pidu toimus kesklinnas pargis ning kohal oli palju rahvast. Mitte ainult Salina elanikud ei olnud tulnud show'd vaatama, kohal oli inimesi ka ümberkaudsetest linnadest ning tants ja trall kestis terve öö. Meie olime vähe erilisemad külalised, ehk siis oli kuninganna meile kinni pannud istekohad täitsa lava ees suurel platvormil, kus istusid kõik linnapead ja muud tähtsad tegelased. Mina neid inimesi ei tunne, ehk siis ei pannud väga tähele, kes ja mis - meie Yoshiga lihtsalt tantsisime. Ja see pidu oli alles esimene suurest ürituste nimekirjast - sellele järgnevad mitmed suured peod terve nädal ning asi lõppeb Velaga. Sinna me kahjuks ei jõudnud, kuna kooli tõttu on raske sinna sõitmist ja õigel ajal tagasi tulemist plaanida.

Ülejäänud päevad käisin koolis ja tuuseldasin niisama ringi, üritades koduigatsust mõtetest ära saada. Ning siis tuli Yoshil paar päeva tagasi segane mõte. Alustan täiesti algusest.

Yoshi vanemad Jaapanist tulid talle sellel nädalal külla. See asi oli juba ammu teada ja planeeritud ning eile varahommikul jõudsid nad kõik kogu perega Ixtepeci. Yoshi ema, isa ning üheksateist aastane õde. Yoshil oli juba ammu kindel idee, et kui ta vanemad siia tulevad, veedavad nad paar päeva Ixtepecis ning sii viib ta nad Cancuni. See on Mehhiko kõige kuulsam rannaparadiis. Mäletan, et kui vahetusaastale mõeldes google'ist Mehhiko kohta pilte vaatasin, nägin palju pilte Cancunist ja olin lummatud. Nojah, loomulikult ei ole igapäevane elu siin selline rannaparadiis, seda ma teadsin aga mõtlesin, et see on koht, kuhu peab minema, kui juba siin olla. Ja kuna YFU reis sellel aastal oli väga kallis ning sisaldas selle raha eest vaid ühte päeva Cancunis, leidsin ma, et asjal ei ole mõtet. Ning nüüd kutsus Yoshi mind sinna endaga kaasa. Ütlesin talle esimese laksuga muidugi, et ta peast segane on aga siis hakkasime asjast rääkima ja mõtlema. Kuna aega oli vaid paar päeva, hakkasime kohe vaatama, mis teha saab. Mu pere oli mulle nii suureks abiks ja praeguseks, läbi suurte sekelduste ja sahmerdamiste, on meil Salmaga tänaseks õhtuks bussipiletid Tuxtlasse ja homseks varahommikuks lennupiletid Cancuni. VINGE!!!!! Me sõidame nädalaks ajaks sinna rannaparadiisi, mis on veel ilusam, kui Huatulco. Pole sõnu!

Passid, viisad ja piletid valmis, ADIOOOOS! Näeme nädala pärast! Võtan oma ilusa vihiku kaasa, et reisi ajal märkmeid teha ja üks korralik postitus kirjutada. Ja kaamera ka loomulikult.

Tsaukiii! Kallid! Eriti emmele ja issile - aitäh selle reisi eest!!
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar