Esmaspäev, 25. mai 2015

Cancun&Playa del Carmen

15.05 - Reede

Peale suurt ja pingelist pakkimist viisid ema ja isa meid Salmaga Juchitani, et sealt edasi bussiga Tuxtlasse jõuda. Loomulikult suutsime enne kodust lahkumist pool tundi lennupileteid taga otsida - lõpuks selgus, et ema oli need oma kauplusesse unustanud. Aga kuna kell oli 11 õhtul, oli pood juba ammu suletud - tuli uuesti uksed avada ja kõik see lukkudega jamamine võttis omajagu aega ning õhkkond oli närviline.
Lõpuks, kui oma kodinatega Juchitani jõudsime, kohtusime terminalis Yoshi ja tema peredega. Jah, tal oli endiselt ka oma jaapani perekond külas. Koos nendega Cancuni sõitsimegi. Enne väljasõitu toimus bussijaamas olukord, mille tõttu meie buss ka umbes pool tundi hiljaks jäi. Nimelt nägime järsku juttu ajades bussijaama töötajaid kahe parklas seisva bussi poole jooksmas. Kahe sõiduki vahelt tuli suitsu ja iga mõne hetke tagant oli näha ka helendavaid leeke. Inimesed ehmatasid ja ka meie seltskonna esimene reaktsioon oli kohvritest kinni haaramine ja ukse poole liikumine. Mõne sekundiga oli terminali töötajatel olukord kontrolli all ja oht möödas. Peale emotsionaalet hüvastijättu (Yoshi jaapani pere jättis mehhiko perega hüvasti, sest Cancunist oli neil plaanis tagasi Jaapanisse lennata) algas 4-tunnine sõit Tuxtlasse. Uni oli meeletu aga kurviliste mägiteede tõttu ei maganud ma peaaegu üldse.

Panen siia pildi, et oleks aru saada, kuhu me reisisime:




16.05 - Laupäev

Bussiterminalist Tuxtlas sõitsime taksoga lennujaama. Meie üllatuseks oli tee pikk ja istusime taksos ligi tunnikese. Lennujaamas peale kohvrite äraandmist käisime kõik koos söömas. Yoshil on imearmas perekond. Ta ema on nii tore ja hea inimene - meenutas mulle väga oma emmet. Selline hoolitsev, rahulik ja armas ja... emme noh! Lennureisiks kulus paar minutit rohkem kui tund ning olimegi omadega sinna paradiisi jõudnud. Olime uurinud ka võimalust ka bussidega reisida aga hind tuli välja sama ning oleksime sellisel juhul üle 24 tunni mägiteedel loksuma. Jah, tõesti, siin on lennupiletid üllatavalt odavad - mitte et elu ise just überkallis oleks... Maksin edasi-tagasi lennu eest alla 2000 peeso. Peesod on eurode suhtes nagu vanad Eesti Kroonid. Tavaliselt tuleb ühe otsa pileti eest Cancuni välja käia üle 3000 peeso, seega meil läks ikka väga hästi.
Cancuni jõudes tutvusime veidi selle imeilusa linnaga - Yoshi isa rentis hiigelsuure musta maasturi, et saaksime seal ringi kärutada. Sellest kõigest saab parema ülevaate videost ja pildiblogist.
Lõpuks võtsime ette sõidu Cancunist Playa del Carmenisse (kaks erinevat linna) - selle tunnikese sõitu magasin ma otseses mõttes täiesti maha, sest ärkasin, kui olime jõudsnud hotelli, kus Yoshi pere paariks päevaks peatus.
Hotellis sõime lõunat ning lebotasime niisama rannas. Söömas käisime basseiniäärses sushirestoranis - megalahe kogemus iseenesest, sain ühe tõelise jaapani perega koos Mehhiko rannas sushit süüa. Kuna meil olid hotelli päevapääsmed, saime igal pool tasuta olla ja kõike mida hing ihaldas juua-süüa. Hiljem tuli meie Salmaga tädai hotelli järgi ning sõidutas ööseks enda juurde - meie reis tuli selle võrra kolm korda odavam välja ja pealegi sain mina jälle uute tordate sugulastega tutvuda. Siiani imestan, kuidas meil igal pool nii palju tädisid-onusid-nõbusid on... Aga nüüd hakkab õnneks juba pilt selgemaks saama. Ja ega ma ei muretse ka, et pooled mulle tundmatud on - olen mitu korda kuulnud Salmat emalt küsimas, et kas see on meie sugulane vms. Seekord ööbisime ema nõbu Carolina juures. Meie kutsusime teda tädiks.
Õhtul käisime Playa del Carmeni kuulsal Quinta Avenida'l jalutamas. See on selline tänav, kust leiab kohti igale maitsele - lõputult söögikohti, poekesi, kus šopata, baare ja ööklubideni välja. Parim koht pidutsemiseks, söömiseks, šoppamiseks või niisama aja veetmiseks. Seal kohtusime Yoshi ja tema 19 aastase õe Yuyuga (loe: djudju) ning käisime ööklubis "Baka" või midagi taolist. See tähendab lehma iseenesest ja kogu baar oli lehmamustriline ning meie peakohal rippus hiigelsuur lehmakuju, õllepudel käes ning udarad rippumas.


17.05 - Pühapäev

Magada meil kaua ei lastud - ootamas oli sõit Tulum'i, kus käisime Maiade vana Tulum'i linna varemeid vaatamas. See on nüüd üks nendest päevadest, millest saab jällegi parema ülevaate kaameramaterjalist. Mis siin ikka öelda, loomulikult on kogu see Maiade kultuur ja kunst ikka imelina ja muljetavaldav. Kui varemed meid nii vaimselt kui füüsiliselt hingetuks olid võtnud, käisime kahes sellises iidses maa-aluses järvekeses ujumas. Neid nimetatakse siin Cenote'deks (loe: tsenotedeks). See oli vägev. Ja loomulikult koos kogu nende ümbritseva neljakümne kuumakraadiga väga värskendav, kuna allikate vesi on jääkülm.
Kujutate ise ette, kui väsinud me veel peale ujumist olime... Ja näljased - tädi juurde teel ostis Carolina suure kana, kartuliputru ja makaronisalatit. Ehk siis kõht sai mõnusalt täis ja silm vajus kohe looja. Sellel õhtul me enam välja ei jõudnudki. Pluss muidugi see ka veel, et ma olin päikesest täitsa praekanaks kõrbenud ja Salma õhtu möödus mu õlgu ja selga kõiksugu kreemidega tohterdades.


18.05 - Esmaspäev

Sellel päeval ärkasime veidi hiljem ning peale hommikusööki võtsime suuna randa. Playa del Carmenis ei ole see nii lihtne, et lähed randa, laotad oma linakese sinna maha ja päevitad. Kõik maksab. Kõik! Oma rannaplatsi eest tuli käia mingi summa - ma isegi ei mäleta praegu aga kuskile 300 peeso kanti ta jäi vist. Aga see ei olnud asja väärt, kuna need rannad, mis ei kuulunud mingile hotellile, vaid olid mõeldud niisama päevitamiseks, ei olnud puhastatud ning kuna hetkel on hooaeg, kus meri toob väga palju adru randa, ei olnud seal just eriti ilus ega hea lõhnaga paik, kus oma paarisaja peesoga lebotada. Oma päevitamistooli juba natuke paremas kohas sai osta 500 peesoga näo eest. Aga ka see ei olnud oma summat väärt, kuna hind ei sisaldanud ei basseini, ei sööke ega jooke - ning need lisalõbud seal on ju veel omakorda kümnekordse hinnaga. Ehk siis leidsime kõige mugavama, esialgu kallina näiva kuid lõpuks kuhjaga äratasuva variandi - hotelli päevapilet. See maksis 800 peesot aga sisaldas randa, sööki-jooki-basseine ja kõiki muid asju näiteks rätikud ja tualeti kasutamise õiguse jne. Lõpuks tuli nii kõige odavam välja, sest peale päevapiletit ei olnud vaja enam millelegi raha kulutada - meel oli hea ja kõht head-paremat täis.
Aga enne, kui oma päevapileteid nautima hakkasime, saatsime Yoshi vanemad ära. Nad sõitsid sellel päeval Mexico City kaudu tagasi Tokiosse. Hüvastijätt oli emotsionaalne nagu ikka - Yoshi ema ja õde Yuyu hakkasid nutma ja ka meil Salmaga tulid pisarad silma. Kuna Yoshi ema väga inglise keelt ei oska, rääkimata hispaania keelest, oli suhtlemine vaevaline aga ta tegi meile selgeks, et me oleme talle kallid. Pani käe oma südame peale ja ütles "Yo mama Japon" (mina ema Jaapan)  - ja lasi Yuyul ära tõlkida, et meie oleme kui tema tütred ja et mul on kolm ema - oma päris ema, siis siinne ema ja jaapani ema. No tohho tonti, Augustis oli alles üks ema ja nüüdseks kolm! :D Ei tegelikult ta tõesti on imearmas inimene ja kahju, et nad nii vara pidid ära sõitma.
Õhtuks kolis ka Yoshi meie tädi juurde. Elasime kolmekesi sellises piiiiiisikeses ühe voodiga toas. Kõlab imelikult aga tegelikult oli meil nii lõbus, et midagi imelikku. Naerda sai kõvasti ja ma võin öelda, et see on üks mu elu parimaid reisiseltskondi, need kaks hullu. Magamine nägi suhteliselt kentsakas välja, sest Yoshi laiutab ikka mehemoodi aga polnud hullu. Tegelikult oleme me harjunud koos magama - alati kui nõbud meile Ixtepecis külla tulevad, lõpetame minu toas üksteise otsas magades - minu toas on konditsioneer. Kes viitsib, see veab vaiba põrandale, kui voodisse enam kuidagi ei mahu. Nii see elu siin käib.
Meie üritused vara magama minna läksid muidugi nurja - nende kahega on see võimatu!


19.05 - Teisipäev

Kuna uneaega nappis, oli kella seitsmest maast lahti saamine vaevarikas. Väga vaevarikas. Lõpuks, kui me poole üheksaks kõik omadega pestud ja valmis saime, algas sõit Xcaret'i (Eškaredi). See on selline hiigelsuur park. Veepark, loomapark, muuseum, botaanikaaed, lõbustuspark, rannaparadiis, ekstreemspordipark - pange nüüd kõik need asjad kokku ja see ongi Xcaret. Päevapilet maksab umbes 1800 peesot ning kui seal veel midagi süüa, liitke julgelt 500 otsa. Meie aga saime läbi oma tutvuste piletid huuuuuuulga odavamalt - sisenesime kõigest 300 peesoga ja nautisime kõike täiel rinnal. See koht on nii suur, et ka parima tahtmise juures ei ole võimalik ühe päeva jooksul kõike ära näha-teha. Peale suuri mägijõgesid ja maa-aluseid jõgesid mõned kilomeetrid seilanud, lebotasime rannas palmide all ning vaatasime ära nii palju asu, kui seal olles jõudsime. Megamegamegavinge koht! Päevale pani punkti suur show, mis algas kuskil kella kaheksast ning lõppes veidi enne kümmet. See oli etendus Mehhiko kultuuri kohta. Ja see oli võimas! Nii võimas, et viimase laulu ajal tuli mul kananahk peale ja pisarad silma. Peale sellist rampväsitavat päeva vajusime kõik kolmekesi nagu silgud voodisse ja enne järgmist hommikut ei keeranud keegi külgegi.


20.05 - Kolmapäev

Kohe, kui maast lahti saime, otsisime jällegi uue hotelli, kuhu päevapääsmetega oma viimast Playa del Carmeni päeva nautima läksime. Ega siin midagi väga erilist muud öelda ei olegi. Päevitasime (Ixtepeci jõudes öeldi mulle, et sarnanen krevetiga..), ujusime, jõime, sõime ja nautisime üksteise seltskonda. Oi, kuidas ma neid armastan. Yoshi ja Salma on minu inimesed. Ainult Silje oligi puudu, siis oleks kõik liigagi täiuslik olnud.
Õhtu lõpetuseks nautisime hotelli imemaitsvat restoranitoitu ning seadsime oma pileti aja lõppedes sammud jällegi Quinta Avenida'le, et seal Siljele sünnipäevakink otsida ja onuga kokku saada. Meil elab seal mitu paari onusid-tädisid, lihtsalt selgitan. See onu oli hästi armas ja tore, ta viis meid tacosid sööma, et saaks minu ja Yoshiga paremini tuttavaks saada. Tõesti jällegi, nii toredad inimesed. Nemad sõidutasid meid peale seda ka lennujaama. Enne käisime veel Carolina juurest läbi, et hüvasti jätta, tänada ning oma asjad autosse laadida ning algaski öine sõit Cancuni lennujaama. Kohale jõudsime kuskil kella kaheteist paiku ning meie lennuni oli kena kuus tundi aega.
Seadsime ennast keset suurt check-in'i rada sisse, laotasime oma kompsud laiali, bikiinid kuivama ja keerasime põrandale magama.


21.05 - Neljapäev

 Ärkasin lärmi peale ja ehmatusega avastasin, et meie ümber oli kogunenud inimesi, kuna oli hakatud kohvreid vastu võtma. Uni hetkega läinud, kolisime oma laagri jälle kokku ning võtsime sabas oma koha. Enne lendu jõudsime veel ühe kohvi juua aga seegi ei peatanud mind tervet lendu maha magamast. Lennujaamast jällegi Taxoga bussijaama nagu tulleski ainult, et seekord tuli veel ka bussi oodata. Neli tundi. Võtsime asja rahulikult, käisime söömas ja kasutasime ära bussijaama wifit, nii palju, kui meie unised silmad veel midagi seletasid. Bussisõit ise ei olnud just väga tore - kui need mägiteed lõpuks otsa said ning suutsin naatukenegi magada, äratas mind pähe tilkuv vesi. Väljas sadas paduvihma ja avastasin oma üllatuseks, et ka bussis. Õnneks olime selleks ajaks juba peaaegu kohale jõudnud.
Juchitanist veel viimane pingutus - taksoga Ixtepeci ja lõpuuuuuuks kodus. Hea on ära käia aga koju on ka ikka hea jõuda. Ma olin oma voodit väga igatsenud ja noh, vihastasin päris mõnuga, kui avastasin, et mu armas Bella oli mulle kojutulekukingituseks voodi täis teinud. Sain siis tunnikese koristada ja tuulutada ning otsustasin Yoshi juurde magama minna - tal on 24/7 konditsioneer töös, minu oma ainult öösiti, sest muidu võtab see liiga palju elektrit. Koju jõudes kohtusin Siljega, kes oli meid juba ammu tagasi oodanud ja andsin talle üle kõik õnnitlused ja kallistused, mis õigel päeval tulemata jäid ning õhtul vajusin magama kohe päris kiirelt ja sügavalt. Nii sügavalt, et reedese koolipäeva magasin kah maha.





Selline oli minu imeline reis Cancuni ja Playa del Carmenisse. See oli midagi imelist, tõesti! Aitäh teile, emme ja issi, kes selle võimalikulks tegid ja samuti suured tänud ka minu siinsele perele, kes nii palju aitas ja asja lihtsamaks tegi! Aitäh!

Täna on algas minu viimane kuukene siin Mehhikos - täpselt kuu aja pärast maandun Tallinnas, nii uskumatu kui see ka ei oleks! Emotsioone on endiselt palju sellega seoses aga samas ootan kojutulekut juba väga!

Kalli-kalli
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar