On pühapäeva pärastlõuna ja mu pere läks kirikusse. Seekord otsustasin mineku vahele jätta, sest mulle kohe üldse ei istu see teema. Ja kuna mu pere on väga mõistev, siis ei ole sellest mingit probleemi. Hiljem, õhtupoole, pidime minema tädi Lucia juurde, kelle tütar just eile abiellus. Arvan, et pulmast oleks natuke raske blogis kirjutada, ilma et te siin pilte näeks (jah, ma saan küll siia ka pilte panna aga kuna mul on eraldi piltide blogi, siis ei hakka asja segaseks tegema ja siia jäägu ainult jutt), siis panin tumblrisse ohtralt pilte ja kirjutasin ka veidi. Seega, kes on huvitatud Mehhiko pulmast, vaadake järgi :)
Eile oli eriline päev, kuna oli pulmapidu ning eelkõige sellepärast, et sain näha oma sõbrannat Norrast, kes ka siin minu läheduses elab. Tema nimi on Silje ja ta elab linnas nimega Ixtepec, mis on Juchitanist umbes poole tunni bussisõidu kaugusel. Oli väga armas teda näha. Tegelikult mõtlen, et oleme ju üksteise jaoks võhivõõrad aga see, et oleme praegu täpselt samasuguses olukorras, mis (olgem nüüd ausad) mõlema jaoks suur šokk on, siis oleme automaatselt päris lähedased. Elame läbi samu asju ja tegelikult oleme ka inimestena suhteliselt sarnased - see Põhjamaalase värk ikka. Silje käis meiega koos pulmas kaasas, kahjuks pidi ta enne lõppu ära minema. Ning kuna ei tema hostpere ega meie ei tahtnud teda üksi bussiga tagasi lasta, siis läksime kolmekesi bussiga Ixtepeci - mina, Silje ja Mario (hostvend). Seal andsime ta ilusti ta hostemale üle ja ise sõitsime tagasi. Olin koju jõudes rampväsinud aga kuumuse tõttu siiski kohe magama ei jäänud.
Täna on selline vähe nukram päev. Nagu ikka - eks meil kõigil on nii paremaid kui halvemaid päevi. Eriti, mis puutub vahetusõpilastesse. Alguseasi - mõned hetked on ikka ülimalt rasked. On mõtteid, et miks ma seda üldse tegin endale ja samas ka neid, kus olen endaga ülimalt rahul, et MINA sellise asja ette võtsin. Õnneks hoiavad mind positiivsel rajal perekond ja sõbrad Eestis. Alati olemas, knnatavad koos ära kõik pisarad ja teevad tuju paremaks. Hetkel käib tõsine askeldamine, et vanaema Helge saaks ka oma Skype'i korda ja minuga esimest korda selle aja jooksul rääkida. Ma tean, et tema on üks nendest inimestest, kes igas olukorras mu maha rahustada suudab.
Ootan juba homset, et saaksin kooli minna - parim tegevus mis muremõtteid siin eemal hoiab. Tõenäoliselt oligi täna kuidagi suurem masekas, kui tavaliselt, kuna kooli ei olnud ja olen lihtsalt kodus. Koos oma miljoni peas keerleva mõttega.
Aga ma pean vastu, olen ju karm mutt nagu vanaema ütleb!
Kallikalli, igatsen teid :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar