Teisipäev, 26. august 2014

Per aspera ad astra!

Kuigi tänane öö läks jällegi nii nagu mul siin kobeks (unetult), on mul praegu tuju laes. Olin pool ööd üleval, kuna toa temperatuuri tõttu oli võimatu magada ja mu kõht valutas nagu segane. Kirjutasin postituse koolis, siis ma veel ei teadnud, mis mu kõhul viga oli aga kodus hostemaga just arutasime ja mõtlesime välja - ostsin eile enne kooli bussijaama kõrvalt putkast võileiva, kuna ei jõudnud seda hommikul kodus teha. See ei olnud tark mõte. Ilmselgelt. Vahepeal olin oma kõhumuredest juba üle saanud ja nüüd tagasi alguses. Mitte just väga rõõmustav. Aga nüüd õnneks tean juba, kuidas selle juraga toime tulla ja kiiremini terveks saada.

Täna oli mu esimeseks tunniks see kauaoodatud inglise keel. Kuigi olin juba sellest enne kuulnud, oli siiski siinne inglise keele tase täiesti jahmatav. Õpilased vanuses 15-16 õppisid kirjutama sõnu nagu näiteks apple, baby, computer...  Aga õpetaja oli väga tore ja tõi mulle ka sõnaraamatu, mida hakkab olema küll tüütu kaasas vedada aga mis väga palju kasuks tuleb. Sain ka Mettaga juttu rääkida (saksa tüdruk, kes ei ela küll Juchitanis aga käib minuga samas koolis - see oli tema klassi tund parasjagu) ja Metta klass pole pooltki nii tore, kui minu oma. Tal pole seal ühtegi sõpra (okei, ta õde käib ka samas klassis aga siiski ei ole see nii nagu mul) ja nad on kõik palju nooremad - inetu öelda aga täielikud pubekad, kes ei vaevugi meiega suhtlema. Pakkusin Mettale, et ta saaks ilmselt tahtmise korral klassi vahetada ja minuga ühineda. Alguses ta küll põdes aga panin oma ärarääkimise võime tööle. Tegelikult ta tahtis hirmsasti klassi vahetada. Ja kui tema klass tahab selles kedagi süüdistada, siis saavad nad näpuga vaid enda poole näidata. Osvaldo mõistis teda kohe, kui tunni lõppedes talle oma ideest rääkisime ja peale asjaajamisi direktsiooniga istus sakslanna mõne aja pärast minu klassis ja ei jõudnud mind ära tänada. Talle vägavägaväga meeldivad mu sõbrad ja loomulikult on mu klass kahekordselt elevil - KAKS BLONDIINI!!

Kõik ütlevad, et nii huvitav on mu blogi lugeda aga hakkan ise tundma, et äkki kirjutan liiga palju ja vatran kõigest liiga pikalt? Sest on täiesti võimalik, et te kõik olete lihtsalt überviisakad minuga. paluks selle kohta tagasisidet natukene. :)

Hakkan juba praegu nädalavahetuseks plaane kokku ajama - tean, et ei tohi üksinda kodus olla, see oleks kõige halvem asi, mida praegu endale teha saaksin. Olen just oma elu siin käima sanud, pole mingit suurt koduigatsuselaksu vaja! Aga nüüd vist olen natuke liiga hoogu läinud ja asjad hakkavad juba üksteise otsa kogunema. Nii hea, mul on siin palju, mida oodata - iga päev ootan, et saaks aga kooli ja samas ootan põnevusega ka puhkepäevi. ELU ON ILUS!

Kallistan ja igatsen teid ikka, ega teie mu südamest kuskile ei kao!
Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar