Neljapäev, 28. august 2014

Elu on peaaegu lill juba!

Hakkab see vahetusõpilaste suur mure ka mulle täie rauaga peale tulema - väsimus. Ma olen koguaeg väga väsinud, koolis tundides kui vähegi väimalik, üritan natuke magada. Silmalaud on sama rasked nagu pärast seda hullu Tartu-Laulupeo teemat, kui peale kaheksat tundi tööl Kataga korraliku Kaisa-Tartust-lahkumise-peo maha pidasime - jõudsin varahommikul Tartu koju ja sealt kohe edasi Tallinna bussi peale. Koju jõudes oligi kohe-kohe aeg riidesse panna ja laulupeo rongkäigule minna. See oli üks hull päev (aga samas täiesti unustamatu!!!!!), mis minu jaoks mitu päeva üheks kokku veeretas. Praegu on täpselt sama väsinud tunne nagu seal Lauluväljakul, kui kell juba 11 õhtul oli ja ma väga ammu und polnud näinud.

Eile õhtul kirjutas Metta mulle halbu uudiseid - talle oli keegi õpetaja öelnud, et meie koolis ei saa mitu vahetusõpilast ühes klassis õppida. Okei ma saan aru, et nad muretsevad, et me liiga palju omavahel suhtleme aga no midapekki - meil on koguaeg mehhiklased ümber ja pursime ikka hispaania keelt. Muidugi on vahepeal hetked, kui saan mõne vahetusõpilasega lihtsalt omaette rääkida, ilma, et kõik ümberringi lärmaksid ja siis toimub suhtlemine muidugi inglise keeles aga see on ka väga vajalik. Ma ei osanud oodata, et mul tuleb probleemiks rääkimise-igatsus. Ma lihtsalt nii väga tahan kellegagi rääkida, ilma, et peaksin ainult lihtslauseid kasutama ja mõtlema, mis sõnu ma oskan ja mida mitte. Ja isegi, kui nad minu klassis ei oleks, siis ma suhtleksin nendega ikka ja loomulikult praegu veel inglise keeles.
Õnneks täna vist unustati see teema ära ja keegi ei tulnud mu söbereid ära viima. Loodan, et see lollus vaibub ära ja me saame ühes klassis edasi käia!

Täna rääkisime Mettaga pikalt kahekesi juttu, kui teised jalgpalli mängisid. Nii kahju aga tal on oma perega suuri probleeme. Ma ei hakka siin kõike lahkama aga kuulates tema juttu elust Mehhiko peres - mul on nii hea meel, et minu pere megasuper tore on ja et ma Juchitanis elan. Ta veel võtab hoogu aga hakkab vist vaikselt pere vahetamisega tegelema. Samuti mõtleb Paul (sakslane, elab Ixtepecis) perekonna vahetamisele. Tema pere on poisi enda juurde võtnud nagu lapsehoidja. Ta peab koguaeg väiksemaid valvama ja vanemaid ei huvita, kus ta käib või mida teeb - isegi sööma ei kutsuta kaasa. Ma ei kujta ette, kui mul oleks perega nii havasti vedanud, siis oleks praegu ikka sama must masendus nagu alguses. Õnneks on minul kõik hästi, vägagi hästi :)

Itaalia sõber Denis rääkis mulle täna oma perekonnast Mehhikos. Tema jaoks on see nii imelik, et nad söövad hommikusööki suurelt, kuna Itaalias ei söö ta kunagi hommikust. Ta on harjunud suure õhtusöögiga aga siin ei söö tema pere õhtuks mitte midagi. Ta ütles, et see on küll väga veider aga ta ikkagi ei suuda ja sööb õhtuti üksinda. Ja Denise ema on natuke omamoodi arusaamisega hostemaks olemisest - näiteks täna tuli ta kooli, et vaadata, kas tema uus poeg ikka ilusti tundides käib. Aga meil oli just vahetund ja siis järsku tuli ta ema ja oli väga hämmeldunud, MIS ON PÕHJUS, miks Denis tunnis ei ole. Kui ta mulle seda rääkis, naersin nii, et kõht oli juba valus - itaallased on nagu mehhiklasedki, seletavad kõike pikalt laialt ja kätega vehkides. Ainult, et temast ma saan aru, mehhiklastest veel nii hästi mitte.
Veel üks vahva lugu, mis Denis rääkis. Eile, tema esimesel koolipäeval, tuli ta koos emaga kooli ja tahtis mõne aja pärast endale midagi näksida osta. Selle peale läks ta ema väga närvi! "Sa ei tohi koolis süüa! Kodu süüakse!" Denis muidugi ei hakkanud vaidlema või emale vastu aga tegelikult mõtles, et mida kuradit :D Kui nad õhtul kodus olid, rääkis ema talle, et ta ei usalda enam Denist, kuna ta tahtis koolis süüa osta. Et itaallase sees elab deemon ja ta palvetas enne, et deemonist lahti saada. Ja et teine Itaallane, Rene, (loomulikult on nad sõbrad) on veel hullem deemon ja toob Denisele halba. Issand jumal, ma pidin püksi tegema, sest naersin nii kõvasti, kui ta seda rääkis. Muidugi tegin praegu sellise lühidama kokkuvõtte - jutt ise oli poole värvikam :D johhaidii, mul on ikka vedanud oma inimestega siin...
MUIDE! Ta teab Eestit! Sest talle väga meeldib Kerli, küsis, et kas ma ikka viimast albumit olen kuulanud, pidi väga hea olema - mulle Kerli nii palju peale ei lähe seega ei teadnud aga Denis ütles, et pean kindlasti kuulama :D Parim reaktsioon, mis ma siiani saanud olen selle kohta, et kust ma tulen!

Muide, toidud, mis mu ema teeb - MEGAHEAD! Olen hakanud lõpuks mehhiko sööke väga armastama. Eriti neid häid koduseid. Eestis ma ju ube ei söönud aga siin on keedetud oad tortilladega peaaegu, et iga päev ja ma täiesti armastan neid ube. Ja tortillad on siin nagu meie jaoks leib - nüüd olen ka mina suur tortillade fänn. Mäletan, et esimesel päeval uude koju saabudes sõime ka sellist toitu ja mul tuli nutt kurku, kui mõtlesin, et peangi hakkama koguaeg sellist asja sööma - kätega seal sees soperdades. Aga nüüd olen harjunud ja väga rahul. Samuti olen hakanud armastama vihma - nagu juba tumbleris mainisin. Vihm on ilus!

Just praegu tuli see meie peretuttav siia (kirjutan rõdul blogi, oma võrkkiigega kiikudes) - see on kõige parem asi üldse, sest nad arutavad hetkel emaga, kuidas täpselt minu tuppa konditsioneer paigaldada OUUUJEEEEE, mu beebi ootabki seal köögi kõrval nurgas nii nukralt. Ei jõua ära oodata, millal ükskord selle oma tuppa saan - kujutan seda magusat und ette mmm...

Loodan, et teil läheb seal ilm ikka ilusamaks, praegu kuulen, et päris inetu... ma parem ei hakka midagi ütlemagi :D

Kallikallikalli
Teie Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar