Kolmapäev, 20. august 2014

Ma olen Tarzan

Mõtlesin, et ei hakka täna kirjutama, kui midagi väga erilist toimunud ei ole aga sain inspiratsiooni kirutamiseks headest sõnadest, mis jällegi mu ebareaalselt populaarset blogi kiitsid. Aitäh veelkord, see tähendab mulle nii palju!

Sain just pesu pestud (vaadake tumblrist pilte) ja nüüd keris meie kohale hirmsa äikesetormi. Kuulsin müristamist juba siis, kui alles pesu kuivama riputasin aga noh, kui ei võta pea, siis võtavad jalad ja veel kiiremad käed... loomulikult hakkas mõne aja pärast sadama ja jooksin ema meeldetuletamise peale oma pesu juurde, et see katuse alla ümber tõsta. Iseenesest oleks ju loogiline, et kui kuuled müristamist, mis aina läheneb, et siis hakkab varsti TÕENÄOLISELT sadama, aga nohh, eii... APPI, MIS KURADI ÄIKE SIIN ON!!!! praegu pani ilge liti, nii, et terve maja värises.. õõõõõõ, need kes mind tunnevad, teavad kuidas ma äikest kardan :( fui kõik kole. Matu ilmselt mäletab, kuidas ma maasikapõllul kartsin nagu väike laps, kui järsku müristama hakkas. OHSARAISK, JÄLLE PANI SELLISE NÄTAKA (vabandust, need on mu kohesed emotsioonid nüüd siis..) Mul jookseb mõte kokku nii, kardan, et nüüd ei tule selle äikese pärast väga hea postitus.

Täna öösel oli mu unel taaskord häirivaid faktoreid. Ma olen tegelikult juba nii kurnatud sellest, et nädalaid maganud ei ole - kõik ärevus juba nädal aega enne reisi, nüüd palavus jne. Eile õhtul olin õnnelik, sest tundsin, et olen piisavalt väsinud. Mul oli esimest korda lootust kauaoodatud magusale unele aga noh, eiii, milleks? - kohe, kui olin silma kinni saanud, hakkas äike oma võimu näitama.. JÄLLE PANI LITI, NÜÜD LÄKS ELEKTER KA ÄRA!!!! ehk saan postituse arvuti akuga ikka ära kirjutaud. Seega minu nii hästi kõlavast hea une plaanist ei tulnud suurt midagi välja. Äikese ajal tõmbasin kardinad ette (õhk kadus kuskile...), panin kõrva klapid, käima mõnusa eesti jaanipäevatümmi, ette silmaklapid ja üritasin magada. Ja noh, eks siis varsti heliseski juba äratuskell.

Koolis kahjuks täna käia ei saanud - sõitime vennaga linna nimega Salina Cruz, mis asub ookeani ääres ning Juchitanist kulus sõiduks umbes 30-40 minutit. Seal käisime immigratsiooniametis, et mu viisa ära pikendada. Tädi vaatas meie suure ja hoolega kogutud dokumentide kuhja üle, võttis minult paar päeva tagasi tehtud kohutavad passipildid ja ütes, et paneksime kodus uue aja, et tulla mõne aja pärast sõrmejälgi andma. Sain teada, et pean sinna veel 2 korda tagasi minema. Ma ei olnud uudisest just erilises vaimustuses, kuna siis pean üksinda kogu selle bussisõidu jura läbi tegema. Need bussid on siin kohutavad. Nagu juba mainisin, siis koguaeg on selline tunne, et nüüd paneme teelt välja või mõne autoga kokku ja siia ma suren. Tee ääres nägin ka avariid, kus inimesed maas lebasid - ei süstinud väga julgustunnet juurde...

Koju jõudsime suhteliselt vara ja siis sain jällegi koduga suhelda. Ma olen ikka nii tänulik, et mul nii toredad perekonnad on - jah, nüüd ju mitmuses. Saadan veel suured kallid :)

Ja nüüd tegelesin pesu pesemisega. Samal ajal, kui pesin, panin käima oma playlisti, mis sisaldab kõiksugu erinevat eesti muusikat, mida olen hakanud siin üha rohkem kuulama. Laulsin kõva häälega kaasa ja kaifisin elu. Kuulan ka igasugust nö "sülti" - teate ikka, et ka eesti sült on nii hea (jah, ma mõtlen mõlemas tähenduses)!? :D  KEEGI LASI JUST ILUTULESTIKU MU MAJA KÕRVAL. Minge pekki, kuidas ma ehmatasin, arvasin, et äike lõi siia maja kõrvale... on põrgulised alles! Vabandust. Hetkel ootan, et ilm rahuneks, sest lootsime õhtul linna Italiano kohvikusse mina, et midagi teha - kinos olid ainult õudusfilmid ja neid ma ei vaata. Omad põhimõtted. Pole mul vaja, et siin Mehhikos ka aasta aega lambiga magama pean :D

Homme on taaskord koolipäev ja pidime minema ka seda konditsioneeri asja vaatama ja VÕIBOLLA perega kuskile ujumise kohta, see oleks nii tore. Tegime emmega diili, et homme ei ole mingit Skype'i - pean kuidagi seda suhtlemist vähemaks võtma aga mina ei saa midagi teha, et selline memmekas olen. Tunnistan täiesti ausalt, et ma olen alati hinges selline väike Kaisa olnud, kes ikka kaugel olles kodu igatsema hakkab. Eriti nüüd, kui vahemaa nii suur ja aeg pikk.

Kirjutan siia ka ühe YFU orientatsioonilt saadud mõtte. See oli kõige parem ja lahedam asi, mille sealt õppisin. Nagu allolevalt väga kaunilt kunstiteoselt näha võite, olen mina see Tarzan, kes üritab jõge ületada. Ma lähen kodust Mehhikosse aga kui Eesti liaanist lahti ei lase, siis ma ju Mehhikosse ei jõuagi. Siis ei näe ma seda, mis seal teise puu juures tegelikult toimub. Minu meelest on see üks geniaalsemaid näiteid, mida vahetusõpilane peab tegema. Kahjuks ei ole pildilt aru saada, kui raske selle teostamine reaalses elus on...

ma tean, et siin blogis ei mingeid pilte aga seda oli ilma liiga raske seletada, 
pluss see on väga kena pilt, kas pole? ;)


Kõike ilusat, mu armsad fännid ja muud karvased, sulelised! 
Ikka Teie Kaisa :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar