Pühapäev, 24. august 2014

Juba kaks nädalat uues kodus - aeg lendab!

Kui aus olla, siis siin olles olen aru saanud, et nädalavahetused on siin minu jaoks kõige ohtlikum aeg - siis on võimalus rohkelt Eestiga suhelda, kooli ei ole, olen palju aega omaette jne. See kõik tekitab kohutava koduigatsuse. Vähemalt eelmine nädalavahetus kulges mul siin nii. Aga olen väga positiivselt üllatunud, kui praegu, pühapäeva pärastlõunal esimest korda sellel nädalavahetus oma Kaisa-aega saan, mida mul samuti vaja on - ega koguaeg ei saa ka inimestega koos olla. Mul on olnud väga toredad puhkepäevad, hirm oli täiesti asjatu.

Reedel peale kooli vaatasin kõigepealt oma kallid kodused üle ja õhtul läksime tädi Luzza juurde - loomulikult olin mina nr 1, kes pagasniku kohta ründas (nad ikka veel imestavad seda). Aga mu õed on hakanud samuti seda hindama ja nüüd nad sõidavad koguaeg minuga koos taga. See on nii lahe, olen nagu väike laps karuselli peal ja ei ole siiani veel ära tüdinenud. Tädi Luzza juures oli selline tüüpiline perekondlik kogunemine - vanemad rääkisid juttu ja meie (mõtlen nüüd Marielat ja Sarah'it) lihtsalt istusime nendega. Samas orienteerun hispaania keeles juba piisavalt, et Mariela naljadest aru saada, seega mul oli isegi päris lõbus. Tunnen nüüd, et mul ongi päris oma õed, see on lihtsalt imeline!

Reede hommikul alustasin tubadevahetust. Mu õde Sarah oli väga meelsasti nõus minuga toad ära vahetama, kuna mulle meeldib tema tuba miljon korda rohkem. Ma ei oskagi täpselt seletada miks aga näiteks kui Silje neid tubasid võrdles, ütles ta, et saab minust täielikult aru. Samas ei suutnud me välja mõelda, mis see on. Noh, muidugi oli oluline faktor see, et siin toas on SUUR JA PEHME voodi. Oeh, nii mõnus, eriti kui olen juba 2 nädalat selles pisikeses, kriuksuvas ja eriti kõvas voodis maganud, millel lamades iga väiksematki vedru oma külje all tunnen. Mu õe jaoks pole see mingi probleem, kuna ta ise ei maga nagunii kunagi enda toas - nad kõik magavad siin nendes võrkkiikedes, öösiti on voodid tühjad. Mina olengi majas see ainuke veider inimene.
Kõigepealt koristasin oma riidekappi KAKS TUNDI ja see mustus, mis sealt tuli... ma ei taha sellest parem rääkidagi, juba mõtlemisest läheb süda pahaks. Siis hakkas Sarah oma tuba koristama. Ütleme nii, et Eeriku tuba ei ole ka oma kõige halvematel päevadel selline, nagu mu õel. Ta võttis tuimalt harja ning kraapis sellega tolmu, mustuse ja kõik asjad, mis põrandal vedelesid, koridori. Minu jaoks väga veider. Ja kui olime ühe ta kapi koos välja tirinud, siis läks ta alumisele korrusele. Mõtlesin, et ju ta seal midagi otsib, harja või midagi koristamiseks aga kui ma juba kaua oodanud olin (ei tahnud ise ka kõiki ta asju näppida, mine tea, mis..), läksin teda otsima. Mario vaatas mulle üllatunud näoga otsa ja ütles, et Sarah otsustas sõpradega välja minna. NOOOJAH. Ma siis koristasin kõik üksi ära. Ei teadnud, mida õe asjadega teha ja kogu selle prahiga, mis nüüd koridoris vedeles - Mario ütles, et selle lihtsalt harjaga oma vanasse tuppa lükkaksin. Okei, väga rõve ja imelik aga nii ma tegingi. See kõik seisab seal praeguseni täpselt samas asendis.
Ühesõnaga. Kokku läks mul nende tubadega jamamiseks 4 tundi. Aga nüüd on minu tuba ilus, korras ja puhas. Näiteks võtan alati jalanõud ära, kui oma tuppa tulen - muidu seda siin ei tehta. Ilmselt seetõttu kõik nii must ongi.

Kohe kui olin saanud peale suurt rahmeldamist pesemas käia ja oma uues toas võrkkiike istuda, helistas Silje, kes oli Juchitani jõudnud. Läksin talle ÜKSINDA mototaxiga vastu. Ma olen siiani nii uhke, nüüd olen juba igal pool üksinda mototaxidega hakkama saanud. Saime kokku minu kodust mototaxiga umbes 5 minuti kaugusel asuvas Burger Kingis. Me ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsime juua ja friikaid. Issand kui hea see oli. Enne linna peale minemist tulime minu juurest läbi, et Silje saaks oma asjad ära tuua ja riided vahetada. Linnas olid muidugi kõigi pilgud meie peal. Mulle tundus, et meie mototaxi juht oli eriti uhke, kuna tal oli tagaistmel lausa kaks blondi tüdrukut. sõitis terve aeg naeratades. Ja noh, linnas tähelepanust puudust ei tulnud. Asi oli tõesti 2 korda hullem, kui üksinda olles. Istusime mu lemmikus Italian Coffe's ja näitasin Siljele linna. Ixtepec (tema kodu) on palju palju väiksem, kui Juchitan. Ma saan täitsa aru, et ta tahaks ka siin elada, sest kui ühe korra Ixtepexis käisin, siis jäi sellest väga närune ja masendav mulje. Depressiivne Mehhiko väikelinn. Samas on tal tore pere ja ilus kodu, mida ta jätta ei saa.
Ei saa mainimata jätta, et lihtsalt imeline on, kui saadüle pika aja kellegi jutust aru ja lihtsalt endasugusega rääkida.
Et õhtu kindlalt tore tuleks, rääkisin oma sõpradele juba nädala sees, et mulle selline külaline tuleb - loomulikult ei lasknud mu klassikaaslased ennast kaks korda kutsuda. Käisime jällegi sealsamas kohas söömas, kus eelmine kord. Söök oli hea, seltskond lõbus ja võin kindlalt öelda, et need on hetked, mida vahetusaastale tagasivaadates alati mäletan. Sai palju nalja ja tundus, et ka Silje klappis mu sõpradega hästi. Pärast istusime veel linna keskel asuvas pargis. Seal on õhtuti väga ilus - minu lemmikkoht siin linnas. Väljaarvatud mu uus tuba muidugi :D

Ainult et unega on mul endiselt probleeme. Ma ei tea enam, kas see on kuumus või mu närvid, mis endiselt sellest olukorrast veidi šokeeritud on. Läksime magama umbes keskööl aga minul tuli uni alles peale kella kahte. Ja hommikul olin enne seitset jälle unetu. Ei jõua ära oodata, millal oma tuppa jahedama õhu saan. Silje on kindel, et siis ma magan kindlasti palju paremini.

Hommikul üllatasid mind kodused imearmsalt. JA SAMAS VÄGA ÕELALT! Teadsite ju küll, kuidas ma sellele reageerin :D tegelikult olin väga liigutatud. Kui ei tea, millest jutt, vaadake tumblrist pilte ;)

Täna pesin pesu, saatsin Silje ära ja tagasi koju tulles käisin supermarketist läbi - mul said aktiiviad juba mitu päeva tagasi otsa ja kooli jaoks võtsin ka natuke süüa. Siin on hästi odav osta näiteks suuri pakke küpsiseid, milles on palju väiksemaid pakikesi - iga päev võtan ühe kooli kaasa, siis ei pea sealt ostma. Kuigi noh, eks siin on kõik ikka väga odav, vahet pole, kust osta. Siiski, kes senti ei korja, see peesot ei saa!

Täna on teie aja järgi kallil Marin Plaadol sünnipäev! Väärib eraldi väljatoomist - palju õnne veelkord, Matukas! Tahan jällegi öelda, et mu sõbrad Eestis on kallimad kui kuld. Nii mõistvad ja toetavad. Kui nendega räägin, eks muidugi tuleb natuke koduigatsust näpistama aga nad hoiavad mind alati positiivsel lainel. Olen nii tänulik oma sõprade eest!

PS! Laura, ma suudan juba Foster the People'it, Arctic Monkeys'it ja KOL'i kuulata! - minu jaoks väga suur edasiminek. "Igatsuse" playlisti ei kannata ma ikka kohe üldse veel, ma ei tea kas üldse kunagi suudangi :D

Adios, armsad! Sadan teile kuumad kallid, sest Eesti ilmateadet vaadates on teil seda hädasti vaja!
Kaisa :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar