Jääkarudemaa

Eile tegin selle hullu sammu ja ostsin konditsioneeri. Süda ja rahakott muidugi tilkusid verd aga tõsiselt, ma ei vingu siin niisama. Arvan, et ma ei ole nii peps tüdruk, kui selle palavuse jutu peale tunduda võib - see magamatus on nii kurnav lihtsalt. Õnneks sain just praegu teada, et tubade vahetamine hakkab ilmet võtma - mu suur pehme voodi ja jahe õhk juba pastavad mägede tagant! Tuju läks kohe nii heaks, et mõtlesin seda positiivse blogipostituse huvides ära kasutada.

Äikesega või pigem äikestega hakkan vist juba harjuma - ei karga enam iga kord kõe kärgatuse peale kätega kõrvu kattes ja silmi kinni pigistades püsti nagu täielik segane. Kui meil kodus äike on, siis tõmmatakse kõik asjad pistikutest välja - Eerik kisub alati isegi äratuskellad stepslitest välja. Ka elekter lülitatakse välja. Siin on jumala savi. Nagu enamus asjade suhtes. Samal ajal, kui äikesetorm maha värisema pani, vaatas mu kallis pere rahulikult oma seebikat edasi, isegi, kui äike vahepeal elektri välja lõi. Siis lihtsalt lülitati see kohe sisse tagasi. Kedagi ei huvita reaalselt. See on minu jaoks nii hämmastav vahepeal. Aga jah, äikese pärast põevad nad siin umbes sama palju, kui mu onu Taavi., kes ka äikese ajal rahulikult telekat vaatab ;)

Ma ei olegi veel maininud seda naljakat kommet - terve pere vaatab koos seebikaid. Nagu tõsiselt, vanaema, vanaisa, ema, isa, õed ja vend. Et mitte idioodina näida surusin kõigest väest naeru maha, kui mõtlesin, mismoodi see kodus välja näeks. Issi, Eerik ja Ragner seebikaid vaatamas. No tõesti oli raske mitte kõva häälega irnuma hakata.

Õhtupoole, kui äike oli natukene järgi andnud, käisime Mario, Mariela ja Sarah'iga kohvikus. Selles, mis on minu jaoks nii kodune - The Italian Coffee. Ma arvan, et üks mu lemmikkohti siin. Ja seal istudes tuli mulle üks parimaid küsimusi, mis siin olles olen saanud: "Kas Eestis ka kohvikuid on?" Tõesti, tõesti, inimesed üldiselt arvavad, et olen kuskilt pärapõrgust jubedalt jkülmalt maalt pärit, kui ütlen, et tulen Eestist. Kirjutan ka teistele Eesti vahetusõpilastele esitatud toredaid küsimusi:

"Kas Eestis internett on?"
"Kas Eestis on ka supermarketid?"
"Kas te elate igludes?"
"Kas te sööte jääkarusid?"
*Pakub suhkurt* "Kas Eestis ka on?"
"Kas teil on ka koolis lõunad?"

Jah, vot selline on siis inimeste nägemus Eestist. Mingi veider väike koht kuskil Venemaa lähedal, kus on külm ja kurjad inimesed. Muidugi asukoha seletamisega on ka kõigil raskusi. Loomulikult väldib eestlane selle küsimusega Venemaa mainimist aga kuna siin ei teata üldiselt ka Soomet, Norrat, Rootsit, Lätist ja Leedust rääkimata, siis on seda raske ilma Venemaata seletada. Lõpuks jõuan ikka välja selleni, et Eesti on Venemaa kõrval. Ja sellega teevad inimesed kohe riigi kohta järeldused. Need ei ole just väga suure positiivse energiaga järeldused nagu arvata võite.

Aga just täna mõtlesin, et kuigi õpetajad ei ole minult midagi palunud, siis tahaksin koolis teha esitluse (nt powerpoint, et saaks pilte ka näidata), et oma kodu neile tutvustada ja näidata, et meil ei ole seal jääkarusid ega iglusid... Hakkangi kohe seda tegema. Tegelikult peaksin täna kooliriided ka ära pesema - stay tuned in tumblr, olen kindel, et midagi juhtub - ma olen ju Kaisa!

Üks asi veel! Kui Eestis jutuga nõustumiseks vastame kiiresti "Jah- jah" ja noogutame, siis siin öeldakse "Ahaah -ahaah" See oli niiiiiiiiii segadusse ajav alguses. Ja näiteks facebookis kasutame naermise väljendamiseks "hahahaha" aga siin "jajajajajjjj"  - väikesed asjad, mis võivad alguses palju segadust tekitada :D

Kallid-kukerpallid
Kaisa :)